Järva-Jaani imedemaal olete käinud?
Kati S.B. Murutar

Orina mõisa maadel Järva-Jaani muuseumide suurtsuguses sülemis käimata te meie rahva tegelikust elujõust, talletamise ja loomise talendist ega ühtehoidmise homsesse viivast väest pooli asjugi ei tea.
Kultuurikeskusega külgnev kobarmuuseum õitseb tänu tõeliselt toimivale kogukonnale, olnud ja olevaste põlvkondade ühtehoidmisele ning jumalike annete kasutamisele.
Tunnid kino-koduloo-vanavara-masinate-tuletõrje-muuseumis on otsekui Tuve ja Silva Kärneri, Ülle Vaasi ja Vello Kolnese kannul rändamise teater. Selles etenduses on kõik kõigiga seotud ja ühenduses ning selle õnnelik lõpp on kusagil kaugel tulevikus uute põlvkondade kirjutada-esitada.

Talumüügi võimalikkus Terje ja Diana moodi

Maaleht, kes külastas Järva-Jaani kinomuuseumi aastal 2011, jutustas äsja, kui võimatu on maale Kodu ostmiseks pankadelt laenu saada. Seilasime, teame!
Müües 2 aastat oma erakordset elulaaditalu, kogesin kui valjusti räägivad maale-elama-loosungile vastu nii lagunev-kahanev infrastruktuur ja töökohtade pakkumine kui pangad. 7 erineva panga tagurpidine teemaarendus tõusis lakke, kui ostja oli juba kindel – Eesti riigi poolt minu talu uuele peremehele kui palgasõdurile-misjonärile seatud soodustused läksid lõpeks korda vaid COOP-pangale. Ülejäänud ei pidanud Eesti riigi korraldust ohvitseride puhul Kredexi ja alam-intressidega arvestada mitte millekski, soovitasid korteri osta…
Kodu saab see, kes peab. Ostjad olid 5 aastat koos minuga seda talu arendanud ja ehitanud, nii et teadsid täpselt, kuhu ja miks asuvad. Ilma maakler Diana Allikuta poleks me teineteise otsimistest vastastiku teada saanud.
Maestra Terje „Vallatud kurvid“ Luik otsustas Mahtras oma legendaarse imedeaiaga talu müüa mitmeaastase kõhklemise järel. Dianal läks ostja leidmiseks… 2 päeva. Otse loomulikult peitus ostja Terje enese õpilaste hulgas – ent maakleritööta poleks too peidust väljuda osanud.
Kodu tuleb sinna, kuhu peab. Igas elujärgus sobiv. Lootsime oma teenelisele Emmele korteri leida Rapla-lähistele – tema valis Diana leitud mõisasüdame-vaatega vastremonditud pesa Roosna-Allikul.
Minul oli sealkandis vähemasti tuttav perekond Algpeusi lambakari, Tammsaare ning Pärnu jõe lähtekoht. Terjel ei kedagi. Üksnes ta ise. Ja Järva-Jaani juurde juhtiv vaist.

Teate, kuhu ma sattusin!

Täna oskab maestra väita, et intuitsioon viis ta eestimaailma õigeimasse paika. Ta ei armasta nähtamatust maailmast ega jumalatest rääkida – on skeptiline ja realistlik daam. Iseasi, mida ta aastaid oma imedeaeda luues, maa ja taevaga vähemalt 8 tundi päevas ühenduses olles meelisklenud on.
„Järva-Jaanis on kõige võimsam kinomuuseum, mida ma elus näinud olen!“ kinnitas sealset ülivägevat ekspositsiooni vaatama kutsutud naine, kes pärast vallatult kurvilist noorust valis režissööri-hariduse ja ligi paarkümmend aastat Moskvas kesktelevisiooni kultuurisaadete pearežissöörina. „Soolaleivapidu ilma kinomuuseumi külastamiseta ei tule kõne allagi!“
On ammuste kaasteeliste uuel tasandil kokku kuulumise ajad.
Mullu sai teenekale Pöögelmanni-meistrile Jaak Volgale sünnipäevaks kingitud veksel – sõidame Hiiumaale. Kroon-viirus muudkui segas ja sogas, nii et reisisime hoopis Terje juurde ja sattusime liialdamata öeldes imedemaale.
Maestra on selle keskel oma kunagised maalid kapist välja toonud ja uuesti maalima asunud. Külaliste kostitamiseks valisid nad koos Järva-Jaani sädeinimestega… šoki.

Fosforiidisõja järelvapustus

Aastast 1960 kinomehhaanikuna töötanud Vello Kolnese tütar Ülle Vaas, Järva-Jaani kultuurimaja tänane direktriss pakkus koos eelmise direktori Tuve Kärneriga meile maestra Terje Luige valikul Kinomuuseumis vaatamiseks ENSV ringvaate aastast 1987. Mäletate küll, need käisid seanssidel pärisfilmi ette.
Sadade kõnetavate afiššide vahel erinevate ajastute toolidel istudes nägime… iseenese Lugu. See algas Georg Otsa esitatud „Taigaga“ ning rullis lahti Fosforiidisõja alguse. Toolse ja Endel Lippmaa, Kabala ja Marju Lauristin, Ei-ole-üksi-ükski-maa-laul ja Hans Trass, hobuse pea lumes ning memmekesed mures…
Peeter Tooming äratas sealt-poolt mäluvood: tudengite retked Ida-Virumaale, esimeste trikolooride õmblemine Singeri masinaga minu Pirogovi-tänava erakas – esialgu söandasime need tänavale tuua ühe-kaupa-värvidena, aga siiski kõrvuti… Sealt edasi Laulev Revolutsioon ja beebibuum.
Nagu maestra Luige pojad, nii ka minu ema elavad samast ajast alates Floridas.
Meie jäime Eestisse.
Teenelise kinomehhaaniku elutöö – enam kui 1000 päästetud filmi – rullide keskel rullus mälus lahti Sofi Oksaneni „Puhastus“. Seoseid veel nii palju, et „Kodutunde“ raamatus, mille sealpoolse Signe Lahteinaga koostasime, on Lugu sellest, kuidas Pille Kolnes pärast abistavat telesaadet just raamatu loomise ajal mehele läks. Ta on Ülle onutütar ning tema abielu on õnnelik tänini.

Nööp pintsaku küljes

Kas me peame 13. aprillil 2021 Terje Luige 80. juubeli Kinomuuseumis või muuseumide-mõisa super-sülemi mõnes teises osas, otsustab maestra. Projektorid ja teenekad kinoautod, tõstukid ja Artur Talviku loodud võttepaikade kaart muuseum-mõisahoone otsaseinal, montaaži-lauad ja pulgaks-kivistunud nitrofilmid…
Kuna isa ja tütar Vello ja Ülle ning Tuve koos naise ja poistega on endast sellele muinasmaale andnud kõik – vaikselt ja pidevalt, artistlikult ja ööpäevaringselt, kirglikult ja samas tagasihoidlikult – tunnevad inimesed siia tuua, anda ja panustada.
Kinomuuseum teeb koostööd Ellingu-muuseumiga Maarjamäel – jagatakse ja vahetatakse, täiendatakse ja toetatakse.
Tulemuseks on võrgustik ja tervikpilt – niisuguse fluidumiga kino teist ei ole. Ja kuivõrd temaga samas pesas on vanasõidukite muuseum, otsustas ka poetess Kristiina Ehin Järva-Jaani kasuks. Jäi oma kuldse autoga maanteele, tegi Facebookis postituse – võtke endale! Ja otsustas 400 huvilise seast Järva-Jaanile annetada, nii et Kuldsest sai muuseumi 540. masin. Seal hakkavad iga masina puhul tervet Lugu kui väikest etendust andva Tuve sõnul olema raamatud ning lähenejaid hakkab tervitama ansambli Naised Köögis muusika.
Ekstreemi armastavaid memmesid lõbustatakse töökorras tankiga lõbusõidutades – päriselt ka! Samal ajal on Baltoscandalilt pärit grill-mänguväljak isade ja mudila ühiseks ärapanemise kohaks – automaatjooturiga ja puha. Saunad on muide tuletõrjeautodes. Vähemalt kolm praegu – ja tuleb juurde.
Siit on ilmselgelt ainest saanud Kiviräha Leiutajate küla ning toimib külgetõmbeseadus: kus on, sinna tuleb juurde.

Raudse loovuse memoriaal

Vanade masinate muuseum eeldab ülevaate saamiseks drooni-vaadet ja Tuve loeng-etteastet pikkusega kaks ja pool päeva. Ülle-eelne kultuurimaja direktor on multitalendikas näitleja, analoogselt Muumi-papa Tove Jansseniga Lugude looja-vestja ning kogukonna ühendaja.
Kui kusagil sedavõrd ühtselt samas suunas vaadatakse ja tegutsetakse, moodustub päriselt, mitte projektimaastikul kokku joonistatud kogukond. Brüsseli-raha on õnneks näpuotsaga kah saadud – et oleks koht, kuhu üha juurde tuua ja luua.
Traktorid ja kombainid, autod ja bussid, rollerid ja tsiklid. Lennukeid veel ei ole… Küll aga on lisaks Tuve päästeameti bossist pojale unikaalsel rauaplatsil ametis ka pojapoeg.
Kummaliste kulgurite ja meisterdamiste kogunemised-sündmused aitavad ideid genereerida ja talgute korras suuremaid töid teha. Selle varamu tugevaim külg on uue elu andmine mahakantud monstrumitele.
Sõna otseses mõttes jupiti majja hiilivad päästemasinad on saamas baariks nimega Appi-Appi-Appi! Tuletõrjeauto kabiinis on kamin, kiirabi ja miilitsa autodes baarikapid täis nalja ja mälestusi.

Kummalised kulgurid ja Muuseumimamsel

Praegu on stiilsete ja maitsekate klientide teenistuses majas sees olev staloovaja sardellivanni ja mahlakokteili masinaga – „solj paltsami i jaitsami nje drogatj“ – soola näppude ja munadega mitte näppida, mäletate küll.
Ühtlasi selgitab Muuseumimamsel Silva Kärneri poolt pedantse armastusega koostatud ja esitletud ekspositsioon mitmetes tubades, mil moel isiksustest moodustuv perekond väestab kogukonna ja tema Loo.
Korgid-lülitid ning lambid-lauanõud on meie enesega-kohtumise pilgu ette laotatud esteetiliselt, ent ehmatavalt. Me ei mäleta, et me mäletame. Näe, mu lapspõlve laualamp, naabrinaise kuppel ja pinginaabri samovar…
Tsiviilkaitse-keldris tuleb meelde, kui valus oli gaasimaski pähe tõmmata ning mis tunne oli, kui sõrm kalašnikovi pära-kapslisse kinni jäi. Autentset varjendi-ventilaatorit tuleb vändata mitme mehega ning nomenklatuuri tittedele mõeldud radiatsioonikindlat turvahälli näeme meie kõik esmakordselt, set me ei ole nomenklatuur.
Oleme orjameelest vabaks kasvav rahvas, kellel on ses tõmbsoones 1001 mõtet selgeks mõelda.

Orja-olnust kuldsesse tulevikku… bizzblaanita

Kapitalismi-järgsetes mustrites on kaks võimalust. See vanaraua-memoriaal hakkab maksma kas miljoneid – või mitte midagi. Kuhu-suunda inimkonna väärtused ja hinnangud just keeravad.
Silmitsedes olnud aegade ringvaadet nii kino-koduloo kui vanade masinate varamus on jällegi kaks võimalust. Võib eestlasi haletseda, et nõuka-soome tehnika ja tootmise tulemuste – või tagajärgede – kõrval meiemaist omatoodangut ei ole.
Meie tänane oma – skype ees, kõik muu järel – müüakse kohe, kui ta end tõestanud on, Ameerikasse makse maksma. Meie tunane oma oli pigem passiivselt tusane. Parunid rajasid mõisad ja kirikud, koolid ja kultuurikeskused – paha!
Nõuka okupatsioon jättis lisaks koll-arhitektuurile siia oma umb-uskumatu riistapargi maha – ikka paha!
Las me siis oleme see pisike pahur puhverriik, kes iga ilmakaare suunas uriseb.
Pessimist ütleb pärast Järva-Jaani imedemaa kogemust: meid ei olegi olemas.
Realist lohutab – vähemalt geenid on meil selles uskumatus seisus pommi- ja kiirgusekindlaks miksitud.
Optimist hõiskab: oi, kuidas siit edasi annab luua ning rahvusriik uude kvaliteeti tuua!
Kinomuuseum meenutab, et oleme ainulaadsed ja täna juba sisuliselt sõltumatud.
Tuve-Silva-Vello-Ülle näide veenab, et suudame olla koosmeelsed.
Ja kuivõrd meie tagalas on sedavõrd fenomenaalne konserv, on meil unistustest suurem tulevik. Kindlasti.