15. november 2022
Marusja
Meie sinuga oleme perekond, kuna meid on teatud põhjustel kokku toodud. Jagan perekonnaga hella hingedeaegset teemat: ilusate isiksuste saabumine ja lahkumine meie eludes ning kaasnevate tunnetega toime tulemine. Kui soovime kutsikat, peame arvestama sellega, et ta on ligi viisteist aastat iga päev olemas ja siis läheb tagasi sinna, kust saabus.
Hobused tulevad peremehe ellu sageli küpses eas, sest nad kasvatatakse enne oskajateks. Mõnel hobusel on enne viimase kaasteeliseni jõudmist juba päris pikk ja mitmekesine elulugu.
Kaliningradi hobusekasvanduses sündinud Bogema sai 11 aastat tagasi treilerisse kõnnitatud selleks, et teine hobune, keda ostma mindi, peale tuleks. Ei tulnud, osteti teine. Kuna must mära oli juba 20aastane, oleks ta järgmisel päeval lihakombinaati viidud, kui oleksime ta veokist tagasi maha kõnnitanud.
Maksin tema eest 200 eurot ning me sõitsime ühisesse ellu. Tal oli olnud häid ja teistsuguseid peremehi. Pikkade tagajalgade tõttu oli tal hipodroomil ratsatraavli karjäär. Hiljem käest kätte käies oli tema õrna närvikavaga juhtunud igasuguseid lugusid. Ta oli piiritult kuulekas, aga umbusklik ja kartlik. Suurepärane ratsu, kes võis metsas jänese peale ehmudes su alt minema joosta ning ainuüksi piitsa nägemisest pissis püksi.
Kohtusime ajal, mil mina eelistasin igal juhul loomade seltskonda inimestele. Oma linnatüdruku taustal pidasin lisaks hobustele ja ponidele ka lehmi, sigu, küülikuid, kihnu maalambaid, kanu, parte, tšintšiljasid ning mõistagi kasse ja koeri.
Kui eakas mära oli kohanenud ja rahunenud, paaritasime ta araabia täkuga ning sündis Namaste. Läbisime memmega sadu ja tuhandeid ratsakilomeetreid, sest mu noorim tütar oli sel ajal kirglik ratsutaja. Mina õppisin tänu räsitud hingega hobusele aktsepteerima kõiki täpselt sellistena, nagu nad on – iseennast ka.
Kahel viimasel aastal oli 30aastane vanadaam enamvähem kurt ja pime. Ta lakkas suhtlemast nii teiste hobuste kui inimestega, oli habras ja hall, aga täiesti terve. Veetis nagu buda munk oma päevad mediteerides ja meeliskledes. Kui lapsed tulid teiste hobustega ratsutama, seisis tema keset platsi ja tukkus.
Kooli õpetajaks minnes avastasin, et olen õppinud inimesi armastama ning seda suuresti tänu erilistele isiksustele loomrahvaste hulgast. Sind, mu kallis perekonnaliige, tingimusteta armastades kinnitan nüüd, et surma ei ole olemas.
Viimastel aastatel otsisin üle päeva Marusjat mööda Südamesalu maid ning olin valmis selleks, et teistest eraldi unelev vanur on ühel hommikul külili. Täiskuuvarjutuse varahommikul nii oligi. Ta polnud päriselt lahkunud, vaid ülemineku tasasel teekonnal.
Nägin, kuidas tema hingamine aeglustus, lihased lõtvusid ning silmad kustusid. Ei olnud kurb, oli kergendus ja täielik rahu. Ei mingit piina ega paanikat, ilus hing pani ammendunud keha nagu ära kantud rüü seisma ja jättis selle maha.
Teised hobused seisid rahulikult ja mõistvalt kõrval. Ei hirmu ega sekkumist, vaid austus ja vaikus.
Sellele kohale, kus väga pikk ja kirju elutee lõppes, ehitame kiriku. Minu lapsed on niimoodi otsustanud. Memme aga tuleb pärast puhkust ühel õnnelikul päeval tagasi ja me tunneme teineteist ära. Küllap sa tead, et see on nii.