12. detsember 2014
Masuurik – vägivald on õhus…
Kati Saara Vatmann
Nüüd on kõik hästi. Lõuna-Prantsusmaal koos elukaaslasega veinimõisa rentiv eestlanna Marika Juurik (53) andis kirjanikunime all Merie Landes välja oma esimese autobiograafia „Ootamatud teed“ ning praeguse armastatuga pole esimese kahe kooseluaasta lõpuks enam kõigi seniste suhete ja abielude finaaliks saabunud peksu ja painajani jõudnud. Ilmselt ei jõuagi – sõprade seas Masuuriku nime kandev Marika-Merie, kellel raamatus on tegelasnimi Miranda, kirjutas end sellest mustrist ja mudelist välja. Loodetavasti lõplikult.
Kapist välja!
„Kuni me kurdame vaid sõbrataridele, ei ole kannatused nii põhjalikult läbi töötatud, et me samade mustrite juurde tagasi ei kukuks,“ kinnitab Marika, Eesti sõbrataridele ka Konnakoivake. „Kirjutamine aitab tõeliselt selgeks tunnetada. Raamatu avaldamine omakorda teeb uuele tasandile tõusmise ka selles mõttes justkui kohustuslikuks, et väljakasvamine vanadest valudest on raamatusse raiutud. Ära olnud. Läbitud.“
Tema jaoks on avalik peksukonveierilt mahatulek selle võrra lihtsam, et ta pole nelikümmend aastat Eestis elanud ega pea väikese ühiskonna kahjurõõmu ega osatamist pelgama. Ent vägivald on meil siin õhus. Äsja tuli seltskonnategelane Triin Tulev riigitelevisiooni saates Pealtnägija avalikkuse ette pihtimusega peksasaamisest ja sündimata lapse kaotusest mehe vägivalla tõttu. Misjärel naisepeksjatest mehed omakorda esinesid pihtimusringiga, miks nad seda teevad. Ning erinevad ajalehed-raadiojaamad teevad kapist välja kukkunud luukerede teemal järelnoppimist tänini.
Nii mõndagi teema- ja-või portreelugu looma asudes kuulen kõige ootamatumatelt naistelt, et nende näiliselt laitmatu eduloo taga on aastatepikkune vägivald, püsivate vigastustega lõppenud peks ja pagemine. Millest nad siin väikeses riigis paraku kõnelda ei taha. Edunaised-ärijuhid-suurilmadaamid ei saa ometi peksa…
Vaikijad teevad endale töö-tegude-tehnikate teraapiat ja vaikivad.
Pika vaikimise fenomen on hämmastav ka Masuuriku puhul. See kestis põlvest põlve: „Ema varjas viimase võimaluseni, et saab mehe käest peksa. Kui ka mina peksa hakkasin saama, vaikisime kahekesi. Eelistasime Eestist lahkuda, sest ei lootnudki, et sõbrad või miilits meid tegelikult aidata saab – ätt jälitas meid hullunult kõikjal, kuhu kolisime.
Võõrsil polnud mul kellelegi kurta, kui prantslasest kallim koletiseks moondus. Olin mehe maailmas vangis – keeleoskamatu, ametita, töötu – ning minust sai tema kaas-haige. Väikese poja nimel käisin poodides ja aedades rõivaste ja toidu vargil. Ja vaikisin.
Ent väikese poja pärast ma vägivaldse mehe juurest ka lahkusin – kui paariaastane laps tõstab rusika, sest isa ju teeb nii ja emad ongi löömiseks, siis on midagi kohutavalt valesti. Seda mudelit ei saa muuta ja karusselli peatada ilma totaalse maha astumiseta.“
Kirjutamine kui eneseabi
Masuurik arutleb: „Vägivallast ja alandusest kirjutamine ise on ka mõistagi katsumus. Seda tehes elame ju kogu õuduse uuesti läbi. Selgeksmõtlemine ja väljaoksendamine on valus töö. Oma nõrkusest avalikult kirjutamiseks tuleb olla väga tugev. Selline paradoks.
Kui see tõeliselt õnnestub, järgneb andestamine ning eneseväärikuse ja enesearmastuse taassünd.
Minul läks aastakümneid. Kuna need katkised mustrid polnud enda jaoks selged, ronisin ikka ja jälle samasse mutta. Vihma käest räästa alla. Aina sama. Näiliselt šarmantsest armukesest koorus elukaaslasena alati koletis. Ja mina vaikisin aastaid.Üha järgmistes suhetes, mis kõik ühesuguseks moondusid.
Paistab, et mul oli ja on lõpmatu kannatusvôime. Ja oskamatus sellelt konveierilt maha tulla. Kui sinu ema peksti ja sind ennast piinati lapsest saadik, kipud arvama, et nii käibki. Et maailm ongi selline. Ja ei hakka vastu. Ning võõral maal tundmatu keele keskel justkui ei saagi. Prantsuse keelt ei olnud mul võimalik muud moodi õppida, kui kodus telekat vahtides – väljas ma ei käinud ja mehega rääkisin saksa keelt.
Puterdasin küll jah olmetasandil ja ka abi palusin – aga nagu minu raamatustki võib lugeda, keegi ei kavatsenudki aidata. Mitte milleski. Öeldi, et olgu ma õnnelik, et üldse saan Prantsusmaal olla!
Oma pärisisa kohta ei tahtnud ega julgenud ma pärast seda, kui Pärnus kuulsin, et mu bioloogiline papa elab perega seal, emalt sellepärast kaua küsida, et märkasin, emale teeb see teema haiget. Nii haiget, et mu tegelikul isal pole minu jaoks nimegi…“
Küll aga on nimi, kellele Masuurik on kogu südamest tänulik – Helle Toomingas. Kirjanik, kellega 14.eluaastast saadik Eestist ära olnud Marika Okei-portaalis sõbrunes, ühest küljest julgustas oma uskumatut eluteed raamatuks kirjutama. Ja teisalt lahendas praegu ettevõtja ja ärinaisena tegutseva madam Juuriku elupõlise keeltepaabeli probleemi. Tõlkis eesti keele eesti keelde, nagu daamid seda koostööd sõnastavad.
Kui naisel läks Saksamaalt Prantsusmaale kolides uskumatult kaua, et prantsuse keel omandada, siis selle vaevalise protsessi käigus läks omakorda eesti keel kaduma. Netiavaruste pihitoas Masuuriku südamesõbratariks saanud Helle toimetas ja nõustas, arutles ja analüüsis.
„See pole kõik,“ naerab ennast kirjanikuks kannatanud Marika. „Kui ma oleksin oma kogu elu sõnadesse pannud, ei usutaks, et nii kohutavad lood võivad inimesega juhtuda. Usutav on vaja selleks olla, et teistel mu raamatust abi oleks. Kirjutatu peab aitama ja julgustama.“
Nii Marika teekonnal kui ootamatute teede juhtumil on ja ei ole ka õnnelik lõpp: „Mees, kellega nii tegelikult kui raamatu viimases lauses 20 aastaks kokku jäin, kadus mu elust viie aasta eest.
Ma tegelikult ei armastanud teda. Enesekaitseks läksin temaga, aga seegi oli suur valesamm, panin ennast asjatult vangi. Alles nüüd ELAN – kogu elu jooksul esimest korda!
Oma tänase kaaslasega olen teist aastat koos. Kõik on väga ok. Mis ka edasi saab – ei ma enam kannatust varu ega kannatusi vaja, kui tarvis, siis nüüd lähen kohe oma teed, õigemini lasen minna. Mina olen omas kodus ju.
Siiani jätsin lahkuminekutel alati oma kodud ja varad, et kaduda. Enam ei tee nii.“
Ootamatute teede raamatu lõpus ilmuva Jimiga on Marikal täiskasvanud tütar. Elu selle mehega muutus samuti väljakannatamatuks, kui mees märkas, et naine teda ei armasta. See ajas ta marru… Jälle!
„Tundeid ei saa sundida. Aastaid tundsin ennast tühjana ning oleksin eiteamis andnud, et lihtsalt armastada. Mis kasu on mehe rikkusest, kui ei ole tundeid… Minu elu ongi avatud raamat. Kõik see mu hullumeelne eluke pole mind murdnud – vastupidi – naudin iga pisematki asja, mida elu pakub. Tegelikult olen õnneseen!“
Mudelimurdja
Marika kinnitab, et me kõik kipume läbi elu tegema kõik mehed, kellega end seome ühesuguseks. Kes mudeldab kõik oma armsamad munadeta pupsikuteks ja lapsendab nad, kes pälvib kuitahes kaunilt alanud armuloo finaaliks uskumatult räige vägivalla. Järjest ja järjest.
Juba Masuuriku Eestist lahkumise põhjus oli põrgulik perevägivald – sealt see murdmist vajav muster kinnistuski.
Kolmekordse M-ina – Marika-Merie-Miranda meie ette astuv Masuurik jutustab, kuidas isa kohtles sadistlikult nii teda, tema ema kui lõpeks ka venda. Aastaid hiljem taas Saksamaalt Eestisse külla tulles sai naine teada, et räige sadist, keda nad ema ja vennaga ätiks kutsusid, polnudki tema pärisisa…
„Seda, kui kaunis on minu ema, märkasin mina muide alles Saksamaal, kui ema ujumistreenerina tööle asus ja õide puhkes,“ meenutab Marika. „Nõukogude Eestis käisin sellises lasteaias, kus ma olin enamasti ka öösiti ja koju viidi mind nädalavahetuseti – sedagi mitte alati. Alles kooli minnes tutvusin nii oma emaga, mehega, keda liigagi kaua oma isaks pidasin – ja iseendaga olen tuttavaks saanud alles nüüd, viiekümnendaetes eluaastates.“
Koolitüdrukuna sundis ätt – nagu hirmuvalitsejat nimetati – last hullumiseni õppima, ebainimlikult palju treenima ning peksis poeskäigul ärakadunud kopikate eest vaeseomaks. Öösiti ärkas tüdruk selle peale, et tema ema peksti-kägistati-piinati – haiglani. Ning haiglas ärkas poolsurnuks karistatud laps ka ise. Kui mööda Tallinnat ringi kolimine ei päästnud meelehaige mehe märatsemise käest, vaid tekitas alalise hirmufooni – ka noorem vend hakkas lisaks õe ja ema kannatuste pealtnägemisele füüsiliselt viga saama – abiellus ema Ida-Saksamaale.
„See polnud probleem, et 14aastane mina ja 8aastane vend täiesti keeleoskamatuna Saksa kooli läksime – õppisime kiiresti. Probleem oli hoopis see, et pedantne ja kullilik kasuisa muutus meie vastu samuti vägivaldseks. Surus meid kolmekesi ühte tuppa, võttis meilt kõik õigused – ning kui mina järjekordselt haiglas ärkasin, kolis ema meid oma korterisse. Seal puhkes õide nii tema – kui meie vennagagi,“ meenutab Marika. „Keskkooli väga edukalt lõpetades sain aga teada, et nõukogude kodanikuna võin õppida vaid ettekandjaks või müüjaks. Kõrgkooli ei pääsenud. Sain ettekandjaks. Ja naiseks. Kokapoiss, kellega meil armulugu tekkis, ei saanud paraku üle oma vanemate vaenulikkusest minu vastu.“
Mitme baarmäniga kurameerimise järel armus Masuurik prantsuse ehitajasse ning püüdis koos temaga esmalt illegaalselt Lääne-Saksamaale ja sealt edasi Prantsusmaale pääseda. Ent võeti piiril kinni ning pandi vangi.
„Vangisattumisest kujunes teine mudel, millesse erinevate meeste tõttu mässitud sain,“ meenutab Marika. „Piirijama lõppes ametliku lahendusega. Aga hipidena erinevates kämpingutes maksmata peatumine, poodides ja aedades lapse jaoks varastamine ning järgmise mehe kelmused ja mahhinatsioonid olid kõike muud kui romantiline Bonnie ja Clyde’i stoori. Kui ma oma varasemas elus suutsingi mingi kapitali kokku töötada, kohviku osta ja ettevõtlust alustada, siis kelmid puugid tegid elu nautides, mängurlusse sukeldudes – ja sinna juurde ikka mulle peksa andes, mu alati paljaks. Arestidest pääsedes jätsin iga kord kogu oma vara kaabakatele ja alustasin uuesti.“
Vägivalla tehnikad
Masuurik oskab nüüdseks üldistada: nii teda kui ema peksnud meeste vägivaldsuse taga on alati olnud sügav alaväärsuskompleks ja sellest tulenev haiglane armukadedus. Peksmine, jälitamine ja lõhkumine on sellest tuleneva vägivalla tehnikatest vaid üks.
„Veelgi hullem on endast sõltuvusse seadmine ja abitusse olukorda surumine,“ kinnitab Marika. „Meie eneseväärikus pihustatakse. Me ei näe enam, et oleme ilusad ja andekad – närtsime vägivalla vangistusse. Me ei taipa enam ennast päästa – keelt õppida, elukutse omandada, kodust väljuda. Oleme vääritud.“
Selline närtsitamine juhtub ka ilma peksuta – patoloogiline armukadedus, nuttev ja pead vastu maad taguv mehike, kõigi ja kõige kahtlustamine toimib sama koletislikult. Nii mõtte, sõna kui teoga lasevad tuhanded kaunid naised end maatasa teha ning lakkavad loomast ja lootmast. Marika arutleb, et draamakuiinlik vägivalla tehnika on eriti salakaval – kui ema on ametis oma draamasõltlasest mehe emmemisega, pole tal laste jaoks aega ega jõudu. Ühtlasi rakendavad naised seda tehnikat ka meeste kallal. Ja oletatavate rivaalide.
Kaunitari enese eluloos oli kogemus tööandjast prantslannast, kes uputas oma alaväärsustunde alkoholisse, oli oma noore ja ilusa teenistuja peale armukade ning terroriseeris seetõttu nii oma õnnetut meest kui Marikat, kuni too oma teed läks. Jälle.
„Naisi, kellele on lapsest saadik nende vääritust sisendatud, kes on keset peksu üles kasvanud, on erakordselt kerge oma mõju alla saada,“ teab Marika. „Kui oled mutta sõtkutud, piisab sellest, et mõni baarmän päästab su värbajate käest – ja juba armud alandlikult. Piisab sellest, et mõni prantslane pärast saksalikku armupõuda sind, noort ja kaunist ihaldab – ja kingid end jäägitult talle. Pimesi.“
Kõiges süüdi – see on üks tore tehnika, millega mannetud mehed naist nähtamatult vägivaldse keti otsas hoiavad. Marika poja isa, kellega ta Alžeerias abiellus ja ehitajate meestekommuunis elas, süüdistas naist tegevusetuses, ehkki takistas tema keele- ja ametiõpinguid ning kui naine poja pärast juba varastas, üritas kõiges-süüdi-temakest ka raha eest prostitueerima sundida.
„Kogesin, et piisab ühest jõulisest sammust – ja senised mustrid lahustuvad ning vägivalla tehnikad kaotavad jõu,“ meenutab Marika. „Läksin koos lapsega naiste varjupaika. Lisaks sellele, et panin seal seltsielu käima, leidsin töö, korteri – ning aitasin ka ema ja venna Ida-Saksamaalt enda juurde vabasse läände.
Kas ma õppisin sellest? Ei, ikka oli veel vähe! Oli tarvis salaja-kahe-naise-pidajast baarmäniga ühine kohvik osta ja kõik tema kelmid mahhinatsioonid endale ootamatu noana selga saada. Mu poeg oleks minu järjekordse muttamaandumise tõttu äärepealt lastekodusse sattunud! Ja kas ma siis õppisin? Kussa! Ka tütreisa osutus vägivaldseks puugiks.“
Tänaseks on Marika enda sõnul aru saanud, kui kardinaalselt tuleb suhtumisi muuta. Ning tema raamat kui teekond oma olemusse on nii raju, et lugejatel soovitatakse turvavöö kinnitada. Oma mudarallist ilusa ja nooruslikuna väljunud daam arutleb: „Jah, kui võimalik, olen vanu mudeleid pidi alati mutta marssinud. Võimalik, et mõni järgmine elu tuleb tänu sellele puhkuseks. Ilma peksu ja vangla, varjupaikade ja riigivaenlase seisuseta. Olen juba praegu hoopis teisel tasandil. Ilmselt ei hakka ma oma teist raamatut kirjutama taas peksu ja emotsionaalse nälja peale rajatud abielust tütre isaga.
Pigem tuleb uus raamat kõigist neist kosmilistest rikkustest, mida elu imed meile pakuvad. Vahel on tunne, et nüüd, just praegu, tahab Keegi heaks teha kogu halva, mille läbisin. See Keegi saadab positiivselt põnevaid seiklusi – imelisi ja uskumatuid! – minu side teispoolsete kaitsjatega tiheneb üha. Ja ma annan endast parima, et see oma järgmisse raamatusse vormida. Tunnen selles avardumises ülesannet.“
Eestiga on proua Juurik ühenduses sugulaste ja neti kaudu. Lobiseb eestlannadega okei-klubis siiramalt ja tegelikumalt kui silmast silma kombeks. Eriti eestlastel… Isamaale tagasi tulemast takistab teda külm kliima. Ja nüüdseks on sünnimaa Lõuna-Prantsusmaa ettevõtjanna jaoks juba ületamatult… teistsugune.
„Nagu on pihtinud ka Ene Rämmeld oma raamatutes – mitte kusagil Maa peal pole paradiis. On palju üksildust ja valu, hirmu ja pettumust. Ajutine turvatunne ja hoitud-armastatud-olek on pahatihti näiline. Olen olnud alandatud ja solvunud, kui mõni mees minult netis õelalt küsib – noh, kas prantsuse mehed kepivad paremini kui eestlased, et sa koju ära ei saa tulla…“ muigab Konnakoivake. „Ma ei tea. Ma ei ole ühegi eesti mehega maganud. Ja päris kindlasti pole see tasand, millel peatuda või kus diskuteerida. Isegi solvuda ei viitsi enam. On palju kõrgemaid ja kirkamaid tasandeid – riigist ja rahvusest olenemata. Tänan võimaluse eest läbi kontrastide ja kannatuste seda kogeda!“