Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata. Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Terav oli oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.