04. aprill 2016
Missioonimoorid Marge, Pille ja Sirje
Teiste abistamise teele asuvad inimesed, kelle enese elu on katsumus-, haigus- ja märkhaaval neid endid läbi abivajaja katkiste aegade äratundmisele toonud. Märjamaa puuetega inimeste koja juht, viie lapse ema Marge Järvi leidis oma tee läbi multiskleroosi diagnoosi ja kolme autoõnnetuse. Vändra erivajadustega inimeste vanemtegevusjuhendaja Pille Jürisaar ja hooldaja Sirje Meriluht näevad pilti terviklikult, elutervelt ja nii sügavalt, et tahaks Hiinasse pandabeebisid hooldama. Samas peab oma kodu jääma enda päralt kindluseks. Siis jaksame.
Märjamaa Marge
„Mul pole otsest töökohta – toimin kõikjal, kus olen,“ tõdeb puuetega inimeste kojale pühendunud multiametiline Marge, kes oma eluteed vürtsitanud multiskleroosi diagnoosi trotsides veel kaks last sünnitas ning tänaseks muide seda silti enam ei usu ega kanna. „Kes ma enne tegelikule teele asumist olingi… Kaupluse Edu juhataja. Vist. See pole enam tähtis. Seitse aastat töötasin Oriflame’i müüginaisena – direktoristaatuseni välja. Kui laval seisin, sertifikaati ja ordeneid vastu võtsin, küsisin endalt: mis toimub – millega ma ometi tegelen?
Seda küsimust esitas mulle enne lõplikku arusaamist, et olen eksiteel, kolm autoavariid.
Kolmas neist oli eriti karm – tulin sellest eluga välja tänu teadjanaisele Keava Laurale.
Üks sõber pani mulle üsna omal algatusel Laura juurde aja kinni. Olin väga võimekast kanaldajast-kaardimoorist kuulnud ning uudishimu ajaski vastuvõtule. Vestlesime tunde, ladusime erinevaid tarot’-kaarte – ja ta andis mulle kaasa ruunimärgid.
Mis puutub kaartidesse, siis viimne kui ettekuulutus oli õige – ehkki sensitiiv tõlgendas osasid endeid peegelpildis. Ruunimärgid aga joonistasin kuulekalt nii koduuksele kui autosse. Nii juhtuski, et mind päästeti kolmandal, otsustaval autoavariil vrakist välja vaid peapõrutusega – auto läks vanarauaks.
Sõitsin tol päeval postkontorisse Oriflame’i paki järele ning juurdlesin, kas võtan enne lapse lasteaiast või enne paki. Ei võtnud last. Tema turvatool oli pärast mitu tiiru üle katuse käinud autos pooleks, seda kohtagi polnud enam õieti. Ma tean, et ruunimärkideta polnuks ka mind.
Juhitavuse kaotasin sellepärast, et äkiline rahe muutis tee üleloomulikult libedaks ja nähtavuse olematuks. Pea alaspidi rippudes helistasin kõigepealt abikaasa Tennole, kellega oleme 18. eluaastast lähimad sõbrad olnud. Ta käskis mootori välja lülitada ja autost välja tulla – mida ma aga seoses plisseeritud ustega enne abi saabumist teha ei saanud.“
Marge läks ülikooli sotsiaaltööd õppima. Oriflame’i tooteid tarvitab tänini mõnu ja tänuga. Oma ala õppis endale aga sisetunde järgi. Temast sai riskiperede abistaja. Põhiline ülesanne oli õigesti elama õpetamine. Ja laste heaolu eest seismine. Mille käigus naine koges, kui suhteline on see õigesti elamise asi – ja kui delikaatne on sekkumise teema. Kui laps valib just need vanemad ja elutee – mil määral on ühelgi kõrvalisel voli vahele astuda?
„Seadsin endale kriteeriumiks – laste elu ja tervis peavad olema kaitstud. Õppetunnid selle kohta, et kui abi ei paluta, ära trügi aitama, sain mehised. Nüüd abistanud, kui küsitakse. Ja nõu ei anna üldse,“ kirjeldab Marge rahulikult. „Olen ka seda kogenud, kui suhtelised on puuded. Nii mõnigi inimene varjub puude kui vutlari, ülekere-maski taha – ta ei vajagi tegelikult tuge ega tervendust, vaid on elukutseline diagnoos. Sklerosis multiplexi diagnoosi algusaegadel läbisin minagi selle üleni-haigus-olemise staadiumi.
Proovisin teekaaslaste soovitusel Luule Viilma „Ellujäämise õpetust“ lugeda – ei õnnestunud. Pea hakkas pööraselt valutama ja uni tuli peale. Kui mul oli selline seisund, et sain raamatukapini vaid roomata, kaevasin raamatukuhjast Viilma uuesti välja. Ja siis jõudis kohale. Oi, kuidas jõudis!
Küll mina andestasin ja vabastasin, sisekaesin ja tõlgendasin – ja andestasin-andestasin-andestasin…
Ego sulatamise edusammude kinnituseks olen sünnitanud juba diagnoosi ajal veel kaks last lisaks kolmele varasemale – tänu neile olen juba ka vanaema. Neist viimane tuli otsekui pühast vaimust – me kumbki Tennoga ei mäleta, et… Tütreke tuli hinge- ja söögitoru anomaaliaga. Teda viidi valesti suubuvate hingamisteedega kohe operatsioonile ja mind jäeti teadmatusse. Natuke pärast lapse operatiivset ümberehitamist rebenes õmblus, toit sattus kopsu ja beebi sõna otseses mõttes suri mu käte vahel. Täna on ta suurepärane piiga.
Nendest aegadest sain kirgastunult ja terve mõistuse juurde jäädes läbi tulla vaid oma mehhaanikust-meistrist mehe Tennoga. Mees leidis möödunud aastal minu suureks rõõmuks ka oma tee ja stiihia. Kui mina olen juba mitmeid aastaid vaimsel teel olnud, siis Tenno läbis selle värava indiaani higitelgis. See on võimas!“
Samuti on võimas see, et 46aastane Marge on oma eluaegse armastatu kõrval nagu noor äsjaarmunud tütarlaps. Ikka läbi kriiside, kuidas teisiti!
„Kuna mina, naine, läksin avanemise teel ees ning mees ei teadnud raamatutest ega koolitustest, mida mina läbisin, esialgu midagi, tundsin ühel hetkel, et ta ei mõista mind. Kohe mitte üldse. Kirjutasin talle pika kirja oma üksildusest ja hingelisest hüljatusest – ja sõitsin Pärnusse. Natuke aega põrnitsesin oma hotellituba… ja siis kutsusin kallima kohtingule,“ naerab Marge. „Meil oli Tennoga süvasüdamlik restoranivestlus ning selle kirja ja väljasõidu järel kolis kogu abielu kõrgemale korrusele. Nüüd tean – rääkige! Mees ei tea muidu – ta isegi ei aima! – mis valesti on. Täpselt sama moodi tuleb kõiksusele selgelt sõnastada, mida soovid.
Mul enesel on olnud seis, kus mul on olemas kõik, mida üldse ihaldada võib – kodu ja lapsed, imeline mees ja suurepärane töö – ja ometi on midagi väga puudu.
See puuduolemise tunne on puuetega inimestele pühendudes taandunud.“
Marge rõhutab, et nii väljasõitudel kui esinejaid kuulates on ta üha mõistnud, kui väga oma valik on igaühe elus iga samm ja otsus. Kes valib olla terve, kes haige… Kusjuures erilist hämmastust on Marges läbi elu äratanud viinahaigete vintske tervis. Jälgides sellist elulaadi, nagu on valinud poe juures jõmisejad, võib ühest küljest imestada sedamoodi valijate tervist. Teisalt teab Marge oma lapsepõlvest, et ühe pereliikme niipidi valimine seab üsna valikuteta sundseisu tema lapsed.
„Mu ema ellu saabusid pärast isast lahkuminekut sellised kasuisad, kellest mõni näitas meile, kolmele õele, kui järjekindlalt on inimesed suutelised jooma – ja milline näeb välja deliirium. Läks üsna kaua, kuni toibusin mälestustest kuuris öösärgis peidus istutud talveöödest, mil ema ja õdedega ootasime, kuni kasuisa ajas ahjuroobiga majapidi paberist kitse ehk meie ema taga… Nüüd olen jõudnud sinnamaale, et kui lahkunud emale andestada püüan… selgub, et polegi midagi andestada – ma mõistan! Ja mälestus viimasest jahedast musist enne ema minekut on samuti ümber tehtud.
Õnneks oli kõigil neil aegadel isa olemas ja kõrval – tema kodu oli minu jaoks muinasmaa ja mudel, millisena oma kodu ja pere kujundada,“ on Marge tänulik. „Võibolla tänu sellele, et Tenno on mu parim sõber, pole mul sõbrannasid – on mõttekaaslased ja hingesugulased – kui pole sõbrannasid, siis ei lammutata ei mõtte, sõna ega teoga kõike seda head ja kaunist, mis on.
Põhiline tunne, mida kogen, on piiritu tänulikkus. Juurde otsin julgust öelda jaa kõigile väljakutsetele, mida elu esitab. Kui Looja teeb pakkumise, siis see on vastuvõtmiseks!“
Eluterved teenijad Sirje ja Pille
Nii Sirje Meriluht kui Pille Jürisaar on enne Vändra Tervisekeskuse hooldekoduni jõudmist olnud elupõlised loomakasvatajad. Täna on Pillet kodus laadimas ja maandamas kaks suurt peni Eufrat ja Tigris ning kolm samuti kogukat kassi. Hariduselt-teenetelt zootehnik Sirje kutsub ta vestlusringi selleks, et kõneleksime päris-asjadest. Mitte pelgalt sellest, kui humaanne on, et ühiskond hoolitseb oma hädasolijate eest ning aitab nad oskuslike ja hoolivate käte ja teadmiste toel võimalikult inimväärselt õhtusse.
Pille on pärast aastaid Eidapere kooli huvijuhi tööd ja Pärnus Kutsehariduskeskuses hooldajaks ning Tallinna Tervisearengu Instituudis tegevusjuhendajaks kõrgharimist Vändras endapeale võtnud hooldekodu bürokraatia ja erivajadustega inimeste saatja ameti nii mõtte, sõna kui teoga.
Sirje oli varem aastaid Raasikul zootehnik, kes tegi maaelu reaaliale alistudes lisaks oma tööle suurfarmis kõigi nende tööliste tööd, kes olid purjus. Kui karjak oli purjus, puhastas asemed ja karjatas. Purjus lüpsja asemel lüpsis. Hooldas nii veised-hobud kui kõik teised, kes potitamist vajasid.
„Tulin Vändrasse talu pidama ja kohe otsustavalt mitte majandisse, vaid hooldekodusse. Tegelikult on siinkandis hoopis teistsuguse mentaliteediga farmid ning pigem hooldekodus olen väga põhjalikult näinud, mida alkohol Eesti maa ja rahvaga teinud on,“ nendib Sirje, kelle töö on hoolealuste pepude puhastamine-mähkimine, tujude talumine ja turvamine. „Kuus aastat tagasi hooldajana alustades olin veel naiivselt üle pingutav moositädi. Muudkui tassisin maiustusi, kallistasin ja hellitasin – ja mõistsin tasapisi, et ennast sihikindlalt ja lõplikult hooldusasutusse joonud inimesed on kurjad, isekad, nõudlikud. Kõige muu mahajoodu hulgas on nad minetanud ka aitäh-sõna. Nende pered on neile ammu selja pööranud ja loobunud.“
Pille lisab, et peretute-lootusetute hooldatavate ümber käib alaline riiklik-bürokraatlik pingpong – väga väikese raha eest väga suured nõudmised. Mis on vaesust ümber jagavas ühiskonnas paratamatu. Näiteks on üks vanahärra seni 7000 euro eest hooldekodu kasinate palkade arvelt elanud, kuni kaks valda vägikaigast veavad, kumba kohustus ta on.
„Me ei tohiks bürokraatiast lähtuvalt tasulisi ja riiklikke hooldatavaid ühte panna – aga tegelikkuses ju mõned inimesed sobivad omavahel, mõned mitte. Kuivõrd läbipõlenud hingekesed on niigi riiakad, pole ju mõistlik sobimatuid ühte suruda sellepärast, et nende pidamisraha tuleb samast allikast,“ arutleb Pille. „Samas liiguvad meie mõtted päevast päeva ümber küsimuse, miks Jumal nii teeb ja seab. Miks on asjad nii seatud, et inimesed mädanevad igasuguse lootuseta – sageli ka mõttetööta – pikki aegu. Hing ei lähe ära, hooldajad keeravad ja mähivad. Omavalitsused maksavad. Miks mõni elu nii lõpeb?“
Sirje ja Pille tunnistavad, et seriaali „Üheotsapilet“ on neil olnud väga valus ja raske vaadata – nad töötavad keset lahkumiseootel inimesi, kellest paljud ise midagi ei oota ja milleski kaasa ei räägi. Liigutav oli vaadata, kuidas hingi ühest ilmast teise aitav Ingel suutis veenda ajusurma suubunud noort pereisa oma lootusetust kehast lahti laskmast – ta ise koos lesega vajutas aparaadid välja…
„Meie majas poleks eutanaasiast abi,“ kirjeldavad naised. „Suur osa inimesi ei mõtle-tunne ega räägi milleski kaasa. Kui mädanev keha ise ei räägi eutanaasiaotsusel kaasa – kes siis karmavõla saab? Hääbuja ilmselt oma karmat siin linade vahel juba põletab. Aga otsustaja – mis temast saaks?
Tänu oma ametile näeme tervikpilti üsna teistmoodi kui teised, niiöelda tavainimesed.
Meie arutleme eluterve huumori prisma läbi, reaalselt ja eluga väga nina pidi kokku pistetuna, kui õige on viljatuid inimesi kunstlikult paljundada. Mille nimel hoitakse elus lootusetu väärarenguga lapsi. See on ju selge, kelle arvel – meie kõigi. Nii mängufilm „Ema“ kui elu ise näitavad kujuteldamatult paljudes kodudes, kui paljud pered elavad vaikselt lootusetu hooldatava nimel. Lapsed kannatavad – hooldatav saab kogu tähelepanu. Abielud lagunevad – lootusetu rutiin võtab kogu elurõõmu ja sära. Meie, hooldekodu rahvas, oleme lahendus.“
Sirje tunnistab, et on hooldusmaailmas mõne aastaga 17 kilo juurde võtnud ja naerab nüüd ausalt ja avameelselt, et tema elu ongi kehad – oma ja teiste. Sügavalt humaanne zootehnik pihib, kui hingeraskeid hetki on öövalves kiusaka hooldatavaga sõdides – aga ratastooliga uksest välja teda ju ei otseses ega ülekantud tähenduses ei sõidutata…
Hooldatavate asendamatu kehaväline mälu ja asendusaju Pille nendib, et pidev erivajaduste tasandil lävimine mõjub ka oma intellektile – nii, nagu kõnehäiregi nakkab vestluspartnerile. Ning olulisim mõte, mida lasterikas pereema endamisi veeretab, on vaesuse ja viletsuse ühiskondliku ümberjagamise ideaalne korraldus. Eestis on… nagu on.
„Minu töö on sünnitanud minus unistuse. Ma tahan minna Hiinasse pandabeebide kasvatajaks. Päriselt ka. Kui mu kaks nooremat last on suureks kasvatatud, lähen ka. Minust saab pandakarude kasuema,“ lubab Pille täies veendumuses.
Keegi aga jääb siia. Alati. Ka siis, kui enamus ära läheb.