19. detsember 2013
Moksha vürst Margus: kes on pulgad, et trummi õpetada?
Margus Press (48) on mitmekihilise pagasiga väe- ja katusemeister, kelle kohta nägijarahvas kinnitab, et ta on valgustöötajate seas Vürst, kes ise ei teagi, kui säravvalge olend ta on – kuni õiget peeglit pole. Pärnu eeslinnas Sindis koduses stuudios pigem kohusetundlikult kui uhkelt oma kulgemist kohendades võtab ta rahuliku tõsidusega fakti, et Gunnar Aarma õige pisut enne lahkumist talle teatepulga üle andis. Ülesanne kohustab aina juurde õppima ning sobivaid väe- ja teekaaslasi leidma, et võimalikult paljudele abivajajatele võimalikult adekvaatset abi anda. Nõustamist-väestamist vajab õigupoolest kogu inimkond – kahe ajastu vahelises ajas vanad mustrid enam ei toimi ning uued pole veel päral.
„Me justkui seisaksime ukse ees, mille taga ootab… Mina! Läve taha, mille olemasolu aimame, aga enamasti päris kindlasti ei tea, on kogunenud uus mina. Vanad mustrid enam ei toimi. Uued pole veel päriselt välja joonistunud. Ja paljud meist kipuvad kannatust kaotama. Panoraam on kadunud. Veel üsna hiljuti oskasime kujustada tulevikku ja unistusi ja nende poole rühkida. Praegusel hetkel on millegipärast tervikpilt puudu – on kohustused ja rutiin. Ja kui tervikpilti ei näe, tuleb kergesti väsimus, tüdimus – isegi lootusetus. Rahu, ainult rahu – uks avaneb peagi ning selle taga on uued panoraamid, mis sobivad kokku uue Mina mustritega. Tean seda sellepärast päris kindlalt, et eks minugagi ole sama – nii palju on õpitud ja kogetud, kavandatud ja unistatud – ning hetkel seisab kõik justkui servi. Midagi ei ole halvasti ka – on kummastav vaikus enne tormi. Kusjuures ise me sellest vaakumist teisele kaldale väljumist kiirendada ei saa. Küpseb teine…“ arutleb Margus, kes teab, et kõik elu jooksul omandatu on põimumas uueks tervikuks, kus iga pisiasi on uudsel moel paigas. „Oluline on selles ootuses mitte kannatust kaotada, vaid rahu ja tasakaal säilitada. Olla Mina ise , need kes seesmiselt oleme, sest nii oleme igal juhul parimad. Ja veel eriti oluline on mitte maast lahti tõusta. Möödunud aasta lõpus oodatud kiire vana maailma lõpp ja turismilend uue hea ilma soojamaareisile jäi ära. Järelikult tuleb meil oma keha sujuvalt uute panoraamide selgimisse kaasa viia. Kuivõrd oleme otsustanud siia Maale kehastuda, ei tohi me kaotada sidet Gaiaga, Maa-emaga – järelikult ka mitte kehaga. Meie sõpruskonna valgustöötajad kutsuvad oma patsiente ja õpilasi pidevalt maa peale tagasi. Füüsiline keha on osa meist. Ärgem vaimelgem – olgem maised ja lihtsad, kohusetundlikud ja tasakaalukad. Siis teenib maine keha meid kenasti mistahes ajastutel. Keeruline müstitsism on ajutine pelgupaik. Tegelikult on kõik lausa lapsikult lihtne ja selge.“
Kutsika sündroom
Margus võrdleb kannatamatult auhinda ootavaid inimesi koerakutsikatega. Me aina tellime kõiksusest – ja mediteerime – ja kaupleme kõigevägevamaga – aga kaup ei tule ega tule. Sest katusemeistrist ja korstnapühkijast väemehe sõnul mängib Jumal meiega nagu kutsikatega. Laseb maiuspala järele hüpelda ja saba liputada, kuni lõpetame rapsimise. Lõdvestume, läheme usaldavalt vooluga kaasa, täidame oma igapäevast maist kohust – ja ühel ilusal ootamatul hetkel saamegi igatsetu kätte. Rahuliku tänuga.
„Krampliku püüdlemisega tõmbame nagu peeglid endale ligi täpselt vastupidist. Mida sisaldame – seda tõmbame ka endale ligi. Minu massaaži- ja mediteerimise ruumis käib arvukalt naisi, kes otsivad kohati lausa paaniliselt armastavat, toetavat, turvalist, tugevat meest. Ja nad tõmbavadki ligi mehi, kes otsivad sama … kuid paradoksaalne on see, et kummalgi pole teineteisele jagada armastust, kui nad seda veel otsivad. Ja nende otsijate juurde tulevadki järjest mehed, kes samuti otsivad armastavat, toetavat, turvalist, tugevat naist,“ naerab Margus. „Kui kutsika kombel sitsija tõuseb ise selleks, kes kiirgab armastust ja turvalisust, tuleb tema juurde ka paariline, kes pakub sedasama. Paradoks? Nii on.
Sarnastest huvidest muidugi harmooniliseks ühiseks kulgemiseks ja arenguks ei piisa. Maale on kehastunud nii erineva lainepikkusega olendeid, et üht ja sama asja aetakse vibratsiooni mõttes täiesti erinevatel korrustel. Erinevatel korrustel siblivad paarilised jooksevad mõlemad energiast tühjaks ning nõrgem annab järele, õigemini alla – ja laseb jalga.“
Margus ütleb, et talle kui väemehele on järjest saadetud nii isiklikke kogemusi kui abivajajate näiteid, mida maakaardi ja spikrina kasutada. Ja arenemise-avanemise teel jõuavad temani – nagu pea kõigi ravijateni – ikka naised. Komplitseeritumad, vastuvõtlikumad kui mehed, seega põnevamad ja õpetlikumad ka. Isand Press: „ Olen on veendunud, et ravil ja tasakaalustamisel käinud naised aitavad edasi ka oma mehi. Kui neil need on. Maailm on tema sõnul hetkel tulvil üksiklasi. Mitte karistuseks ega igaveseks – selleks, et igaüks meist saaks tuttavaks oma tegeliku Minaga. Teisiti ei saa miljardite inimeste seast ju õiget ja tegelikku paarilist pärale kutsudagi.
„Minu enese naine peab olema vägagi arukas ja tolerantne. Tegelen tantra, moksha, marma ja veel mitme puudutustel põhineva alaga, mis eeldab ju kätega kõnelemist. Moksha ja marma on idamaade akupunktuuril ja ayurveedal põhinevad punktipuudutamised. Moksha koolkond kuumutab valupunkte eriliste küünaldega – kas pujusigariga või vaakumi abil kinnitatavate väiksemate raviküünaldega. Kui tahaks neidsamu valupunkte sõrmega lahti masseerida, saaks patsient päris palju haiget – kuumutamine aga teeb imet. Marma kunsti tohib rakendada vaid see, kes punktiteadust tõeliselt valdab ja võtab vastutuse – lümfiga ei tohi katse-eksituse meetodil mängida, see on väga tundlik ja nõudlik elueliksiir meie kehas,“ hoiatab sportlik, vilgas ja täpse liikumisega mees.
Keha kui arhiiv
Marguse nägelikud käed leiavad kehalt üles punktid, kuhu on elu jooksul salvestunud valusad kogemused, hingehaavad ja lahendamata probleemid. Kuitahes püüdlikult mõistusega mõnd haigetsaamist ka unustada püüame – keha mäletab.
Kui ravija hüüdnimega Vürst on käsikaudu oma patsiendi keha tundma õppinud ja lühida tavamassaažiga selja ning jalad-käsivarred üles soojendanud, leiab ta ülitäpselt tulivalusad kolded, mida pujusigari või vaakumküünlaga kuumutab. Paremas õlas on näiteks 21aastasena mehele minnes emalt saamata jäänud õnnistus – pole juhus, et naine aina selle õla peale kukub ja tuhandel erineval moel ikka ja jälle seda õlga vigastab. Parema poole kui andmise käega tõestab ta aastakümneid emale, et tegi õigesti. Kindlasti tegigi, aga õlg aina valutab ja saab viga. Ja saab moksha-küünalde kuumuses muide paari korraga absoluutselt imelisel kombel hoopis teiseks – kui naine selle õnnistuseta mehelemineku Marguse juhendamisel ümber teeb. Mustri muutmine käib sekunditega: tõepoolest on võimalik, kusjuures lausa lihtne minna sellesse hetke tagasi ning lasta emal seekord öelda kõike, mida tegelikult oleks toona kuulda igatsenud. Kõik muutub ja toimib ja õlg paraneb pärast paljusid aastaid painamist võluväel. Vägi on paranejas eneses – võlu aga väemehe teadmistes.
„Kui kellelgi valutavad kannakõõlused, pole vaja mind veenda, et see pole üle jõu käivast füüsilisest tööst või spordist. Ei ole muidugi. See on hoopis 12aastase kombel jalgade trampimisest: olen nii tubli ja saan kõigega hakkama ja olen oma töö ja saavutuste üle uhke ja õnnelik – aga tulge mulle ometi appi! Ma olen väike, alles kaheteistkümnene – kuidas te ometi ise ei näe, et appi võiks tulla ja suure palgi teisest otsast kinni võtta… Mis siis ikka, minu ravilaual õpime abi paluma ja kutsuma,“ kinnitab Margus. „Kõige tõsisemalt pean üsna eranditult iga patsiendi laadimiseks ja lahti mõtestamiseks soojendama ja punkte „praadima“ sabajuure punkte. Seal toimivat tšakrat tavatsetakse küll seksuaalsuse tšakraks nimetada, aga minu meelest on see füüsilise keha elujõu allikas, elujõu staap. Saba otsas pulseeriv energiapööris on vaata et kõigil meil palju jõuetum kui olema peaks – eelarvamuste, valehäbi, komplekside ja armukadeduse pärast, mida on meis palju enam kui ettegi kujutame. Tulivalusad punktid kõnelevad ise enda eest.“
Käib katuseid mööda
Marguse praegune elukaaslane Varje peab Vürsti kõrval elades olema vägagi mõistev ja tolerantne. Näiteks võib mees vaarikakoogiga teelauas näiliselt vestlusele keskenduda ning arutleda teemal, miks tänane liikumine inimeste seas on nagu miiniväljal põiklemine – aina üks jamapomm teise järel satub ootamatult jala alla – kõik vargsiküpsenu on lahendusvalmiks saanud ja enne neid ehmatavaid kärgatusi uued uksed ei avane. Ja keset mõnd arutluslauset kargab Margus püsti, kiirustab toa teises otsas istuva naise juurde ning surub sõrmed tolle parema rinnanibu kohal olevale tulivalusale sõlmele. Mitte just päris viisakas käitumine? Naine pole tema patsient ega mitte eriti tuttavgi. Vürst ei tea, et naine on selle valuliku sõlme pärast hiljuti mammograafis ja biopsias käinud. Samal ajal kui ta ratsionaalselt ühis- ja inimkonna valukohtade paljastumise positiivsust lahkab, märkab tema ravijatasand haiget kohta. Ta tegutseb instinktiivselt, lisab „lapsed pole lõputult andvale emale tänulikud olnud, mis?“ – vabandab ja tõstab veel kooki.
Varjel, mõistval kaaslasel kes kõrval istub ja eakat spanjelit sügab, ei liigu kulmgi.
„Minu kõrval peabki väga tasakaalukas olema,“ naerab Margus. „Mu eelmised naised on mind väga tõhusalt õpetanud. Eks praegune ka. Esimene oli napsilemb – kui nüüd seltskonnas või patsientide hulgas samalaadse probleemiga naist märkan, tean, kuidas kohelda-suhelda-aidata. Teine oli materiaalse maailma tüdruk. Jälle lisakogemused kõva kool mulle.
Vaistlik tõmme ja juhused viib nii õige inimese kui kodu juurde, sest juhuseid tegelikult pole ning kõik läheb kõige õigemini juhul, kui me Jumalat juhatamast ei sega. Mind on lapsepõlvest saadik Sindi poole vedanud. Kui Lõuna-Eesti kodust Pärnusse sõitsime, kibelesin millegipärast alati Sinti. Nüüd siia kodu rajades sattusin selle maja muudele voorustele lisaks täpselt nende erialaarstide naabriks, keda mu keha vajas. Kõrvadega oli jama ja viimaste aegade sündmused tekitasid südames pitsitused. Kõrva- ja südamearst mu üleaedseteks saidki!“
Samal ajal lakkab väljas vihm ja üle peremees Pressi maja joonistub nii kirgas mitmekordne vikerkaar, et see võtab silmad valusaks…
Pärnumaale tuli lõunaeestlane esmalt Tihemetsa ametikooli. Traktoristi ja mehhaanikut temast just päris ei saanud, aga vajalikud oskused ikka. Sõjaväkke minnes koges ta kaht võimalikku äärmust. Esimene pool oli paradiis – teine pool ajateenimist okupatsioonivägedes aga nagu Gulagi arhipelaagile sattumine. Mis omakorda oli kasuks – Margus õppis kraanajuhiks ja omandas põhjalikud ehitajaoskused.
Pärast sõjaväge sai temast kaupmees – aga ka kutseline korstnapühkija. Ehitaja-varustaja oskusi ühendades sai temast ühe Pärnu linnaasutuse majandusdirektor – ent talle ei istunud masu ajal eriti lopsakalt vohama hakanud korruptsioon ja raskete aegade tekitatud väljaujumise võtted ning ta asutas oma katusefirma.
Nüüd on ta valmis ehitaja-korstnapühkija-kraanajuhi-varustaja-ärimehe kogemused ühte liitma ning rajama oma läbipõlemise ennetamise ja taastuskeskuse. Teel sinna peab ta kodust massaažistuudiot – mis on stiilide ja võtete paljususe juures õigupoolest üsna kitsas väljend.
Sina võid rahus minna
„Ma ei söandanud lapsena kellelegi öelda, et ma näen seda, mida teised ei näe. Minuga on alati ruumis olnud palju selliseid tegelasi, keda tavasilmaga ei näe. Kuni ma ei teadnud, kes Need on – paralleelmaailmade sõbrad – ja miks teised neid ei näe, ei rääkinud ma oma nähtamatust kaaskonnast kellelegi. Üksinda koju jääda ka ei julgenud,“ tunnistab mees, kes praegugi puhastab oma koduse kollide seltskonna aeg-ajalt endale sobivaks – patsiendid toovad ju tahtmatult üht-teist kaasa – ning jutustab ka kuhugi külla saabudes pererahvale, kes lisaks neile veel ses majas pesitseb. Kui kedagi on vaja ära saata – näiteks kahe maailma piirile kinnijäänud – oskab Margus aidata.
Ta on õppinud Feliksi juures , täiendanud ravitseja Ülle abil ja õppinud hiina meditsiinist ja hiinlastelt. Ta on leidnud oma vaimse partneri Alu hingenõustaja Ulvi Saare näol – kui nad on koos, saab Moksha-Marma-Vürst teateid Ulvi kanalite kaudu. Kui ta oma kanaldusi kirjeldab ja sõnades seletab, kõlab see kohati naiivsuseni lihtsalt – sest suured asjad ongi lihtsad – ning väga veenvalt, sest Jäärad on enamasti alfaisased.
„Meie viimasel kohtumisel Gunnar Aarmaga oli vanameister väga väsinud, maisest matkast tüdinud ning ei jaksanud enam teispoolsusse läinud kaasat igatseda. Ise teadmata, kustkohast see tuleb, ütlesin talle: võid rahus minna, mina jään ja teen… Ja niimoodi ongi läinud,“ arutleb Margus. „Uued ravi ja tasakaalutamise tehnikad tulevad otsekui ise minu juurde – avan end uuele – ja ongi omandatud. Ning kohe tuleb ka täpselt selliseid patsiente, kellele need meetodid sobivad.
Lihtsad ja selged sõnad sobivad igaühele. Ka need, kes enda arvates juba kõike teavad, vajavad vahel lühidaid ja täpseid lauseid, mis nähtava ja nähtamatu, ihu ja hinge vahekorrad kokku võtavad.“
Sõbrad, õpilased ja patsiendid kinnitavad ühest suust, et Margus paneb enam-vähem kõik naised, kellega asju ajab, mõneks ajaks endasse armuma. Midagi ei toimu. Kedagi ei võrgutata. Senised paarid jäävad kokku. Ent sedalaadi energia liigub ümber selle mehe õhus pidevalt. Tema tahtest olenemata. Ta nendib rahulikult: „Kogu vaimsuse juures on vaja soolisus säilitada – või ka saavutada. Leida endas armastuse energia , mis ongi algenergia.Siis ei ole ka nii palju üksikuid inimesi. Kuna praegu tutvuvad nii paljud meist oma tegeliku Minaga, enne kui uks avaneb ja kutsikatele maiuspala kätte antakse, pole tavatult arvukatel toredatel inimestel paarilist. Ent see on mööduv nähe. Varsti-varsti avaneb värav, mille taga ootab uus Mina koos vastse silmapiiri ja panoraami, unistuste ja armastusega.“