Mul on oma hirmudega hästi

Minu hirmud on minu parimad sõbrad, kui ma neid vaenlasteks ei pea. Kartus kasvab tundmatusest, mille vastu aitab tuttavaks saamine ja teadvustamine.
Kardan kaotust ja konni, ülekoormust ja hüljatust, rästikuid ja mitte kellelegi vajalik olemist. Kuni neid hirmusid naudin, seni neid saangi. Aga mis siis, kui… Mis siis?
Kutsun ärevuse põhjustajad ükshaaval enda ette ja ütlen: „Tere, mina olen Kati. Mina ei ole hirm. Mina ei ole sina ega kellegi teise hirm. Minul on hästi.“
Paanikahoog pimeduse ja suletud ruumi ees ja sees saab selles kahekõnes selgitada kes tema on. Ta on määramatus, milles me ei tea, kuimitu rästikut seal on ning kuidas nende seast välja saab.
Valguse süttides on madusid üks, mitte 17594. Seda üht kardame vist kümnete tuhandete aastate eest kogetu pärast. Reptiilide aegadest toovad tervitusi ka linnud, keda me ju ometi karda. Tere, ussikene!
Ole tervitatud elu iga vorm siin Maal!
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – seega on ämbliku, liblika ja nahkhiire vägi minus ka. Selle väe võtan abiks, kui pean rahva ees esinema. Hingan ennast koos kujutlusega jõehobudest või sookollidest rahulikuks. Minu publik on silmapaar-haaval ilusad hinged, mitte umbmäärane gorillakari.
Iga silmapaar tunneb samu foobiaid, millest me saame koos üle.
Meie, Jumala näo järgi loodud, oleme paradiisist välja kasvanud. Ärkame üles ning võtame vastutuse iga mõtte, sõna ja teo eest. Siin ja praegu lõikame läbi hingesidemed genotsiidi, küüditamiste, paguluse ja igasuguse muu märterlusega.
Mina olen valmis astuma üks teadlik samm korraga. Ei 42 ega kaheksa autasu võideta korraga, vaid ükshaaval.
Hale hala „aga mis siis, kui…“ ei kehti. Trepist üles minnakse üks aste korraga.
Kui võtan iga kohta ja kohtumist kui kingitust, pole mu elu poolteisetunniste painajate jada, vaid inspiratsioon.
Kuidas mind jätkub perele, koolile, tööle, hobidele ja hobudele ning iseenesele? Elame, näeme. Üks samm korraga. Nüüd, nüüd, nüüd olen täiesti piisav.
Praegu ei pea ma teadma, kelleks tahan saada. Mul on hästi, kui võtan vastutuse iga oma tunde eest.
Riik võib mu poole seljaga olla – minul on hästi praegu just. Tuhande kilomeetri kaugusel arvutimänguna rulluv sõda ärgu hirmutagu mind mu oma elu asemel arvutimängudesse ega lauaviinasse peitu.
Üks hingetõmme, üks mõte, üks keskendumine korraga – siis ma võõrasse maatriksisse ei heitu. Kelle elu ma elan? Millele panustan oma väe? Hommik on õhtust targem iga päev.
Orjale õpetati, et enesest ei tohi hoolida, sest see on isekas ega ole viisakas. Vabanedes armastan iseennast, kes teab, mis on minule hea. Ära mine või mine ära? Ära tee või tee ära?
Püüdmata ette muretseda kolme või 33 kuu pärast toimuva pärast märkan: mul on hästi, olen piisav, kõik voolab suurepärases sünkroonis. Minu hirmudel on minuga hästi. Ma ei karda, vaid tänan ja õnnistan neid. Armastan teid ja tänu teile avanevaid senitundmatuid teid.