04. jaanuar 2023
Naerata ometi, hüljatud Lotte!
Rahulolematus loob unistused. Kurbus vanematata või katkise perekonnaga lapsepõlve pärast paneb fantaseerima vanemate leidmisest, pere taasühinemisest või ka võimalusest, et sind vahetati sünnitusmajas ära: sellised ometi sinu lihased vanemad olla ei saa.
Me ei hinda pahatihti seda, mis meil olemas on – see ongi lapsepõlvetrauma allikas.
Sellest ammutatakse enesehaletsust, mis pööratakse tegudeks, raamatuteks ja filmideks.
Vanemad on alati valed, olete märganud? Nii arvab murdeealine, sedasi sisendab teise vanema kohta lahutatud paari pool, enamasti ema isa kohta. Olgu emad-isad pahelised popsid või tublilt tegusad tööloomad – ikka on nad teismelise järglase vaatenurgast vildakad. Lapsed oma ülinõudlike mammade-papade silmis paraku ka. Kes oma last aina halvustab ja emotsionaalselt näljutab, see kasvatab märtri, kerjuse, kes palub almust, kuni terveneb.
Orbude printsess Pipi Pikksukk on supersuutlik enesetervendaja. 10Aastane tüdruk oskab segasumma suvilas üksinda elada, hobune köögis. Pipi tõstab Astrid Lindgreni tahtel kaks röövlit korraga üle rinna, sest talle annab jõudu nii inglist ema kui Kurrunurruvuti saare kuningast isa.
Ei Ronjal ega Arabellal pole ema, märkasite lugedes? Lindgreni röövlitütar ning Aino Perviku mereröövlitütar juhivad isade kõrval bandiitide bandesid, sest neil kummalgi pole ema. Tänu tüdrukutele satuvad need jõugud samas Robin Hoodi gängiga sarnanevasse õilsasse valgusse.
Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema“ sattus aga liigutavaks filmiks, mille tegelastega samastumine raputab ka neid, kelle lastetoaga oli kõik justkui korras. Loovnaised soovisid kaasaelajatele pakkuda enamat kui lugedes visualiseerimine, kuidas need noored oma ilusas valusas lastekodu olemises välja nägid.
Leida Laius ühitas Tilsi lastekodus filmitud „Naerata ometi!“ melodraamas alles alustavad näitlejad ning tegelikud lastekodulapsed. Kõigist tõusvatest tähtedest, kes katkiste laste loos kasvamist kujustasid, sirgusid suured isiksused.
Siiri Sisaski muusikat, lavarolle ja sündmusi pakkuvat talu teab kogu Eestimaa.
Tauri Tallermaa on tuntud mälu ja mõtlemise treener. Hendrik Toompere junior on tänaseks seenior, kelle näitlemise ja lavastamise jälgedes kõnnivad järgmiste põlvkondade juuniorid.
Nagu „Ukuaru“, nii ka naeratama keelitav valufilm on salvestatud rahvusteadvusse nagu evangeelium. Rõõmusõnum Tilsi lastekodust veenab: kui lapsuke on sündinud, läheb edasi kindlasti aina paremaks. Juuru SOS lasteküla, nagu kogu lastekülade võrgustik, saadab kooli kenadest peredest pärit laste kõrvale pisut rabedaid, ent kindlalt hakkama saavaid noori.
Harri Vasar jt eelmiste ajastute lastekodulapsed saadeti 14aastasena sõtta. Hobused hoidsid polgupoega pakase ja huntide eest. 17aastasena kopsu saadud kuul julgustas hospitalis haava tuulutamiseks laulma ning sündis oma ajastu superstaar.
Ukrainlaste orvud, kes toovad oma sõjavapustuse täiskasvanuikka ukraina lastekodudes või kasuperedes, kasvavad ukrainlasteks. Venemaale röövitud saavad kellekski teiseks. Eestisse saabunud lõimuvad Maarjamaa uuteks inimesteks.
VIP-lapsendajad Brad Pitt ja Angelina Jolie, nagu ka teised varakad-väekad isiksused on adopteerinud erinevate rasside ja rahvaste beebisid ning kasvatavad neist kõigist angelinad ja bradid.
„Pahatari“ filmi ristiema, keda lady Jolie kehastab, tõstab kahe teema teravad tiivad.
Esiteks on blond kuninganna salamisi tegelikult kõigi õnnetuste põhjustaja ning Pahatar parandab tema tekitatud haavu.
Teiseks on ristivanemad just selleks vaderitena lapse kõrval, et teda turvata, kui lihaste vanematega midagi juhtub.
Dickensi „Oliver Twist“ jätab mulje, et tollase Londoni äärelinnas ja sildade all põhiliselt orvud võrsusidki. Hilisemate T.S. Elioti poeemil põhinevate Andrew Lloyd Webberi „Kassidega“ läbisegi. Tänavalapsed paistavad silma. Nancy ja Crysabella kui kaltsakatest ristiemade teened on talletatud raamatutesse igaveseks.
Charlotte Bronte „Jane Eyre’i“ pühendumisvõime pärineb samuti orbudekodust. Arvatavasti ei oleks teistsuguse taustaga noor naine suutnud jääda Edward F. Rochesteri kõrvale, kui mees oma hullu eksabikaasa põhjustatud põlengus pimedaks jäi.
Hugo „Hüljatud“ demonstreerivad samuti armastuse kõikvõimast jõudu. Isamaa, armsama ja lapse nimel ohverdatakse paraku ka naised-lapsed nii traagilisel moel, et vargsi vägagi hingelised mehed ei suuda selle koormaga edasi elada.
Edasi elab oma identiteedi otsimise igavene teema. Vanemate jt sugulaste leidmine käivitab tuhanded telesaated ning imede võimalikkuses veenvad romaanid ja filmid.
Mark Twaini romaan „Prints ja kerjus“ jutustab lugevale inimkonnale vist esmakordselt teisikute, võimalik, et identsete kaksikute teemast ning viib prints Edwardi ja kerjus Tomi vahetusse. Ja muide, miks Tom Sawyer tädi juures elas? Tal vedas, kuna tal oli tore tädi, ei pidanud ta orbudekodus kasvama. Erinevalt täiesti üksildasest vanemateta sõbrast Huckleberry Finnist oli tal keegi, kes teda oma karmil, ent õiglasel kombel armastas.
Järgmine võluv kaksikute teemal vallatlev teos eestimaailmas on Grigori Kromanovi film „Vallatud kurvid“, kaksikpeaosas Terje Luik. Terje leidis oma identiteedi režissöörina, kes juhtis 20 aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust ning hiljem oli Juuru kooli vene keele ja kultuuri õpetaja. Ta rajas Mahtrasse Raba talu ümber legendaarse imede aia, mida täna tema õpilane edasi peab ja unistuslikku tulevikku veab.
Vanemate taasühendamine kui üldinimlik unistus on võimendatu kaksikute teema kaudu. „Leiutajateküla Lotte“, Andrus Kiviräha loodud lontis kõrvadega koeratüruk, pole esimene legendaarne Lotte. Erich Kästneri kogupereraamatus „Veel üks Lotte“ saavad teineteisest lahutatud kaksikud suvelaagris kogemata kokku. Nad vahetavad vargsi pooled ning ema ja isa juures kasvavate kaksikute manöövri tulemuseks on vanemate taasühinemine – üllatus-üllatus!
Üksikemade lapsed ei soovi samuti poolikutes peredes kasvada. Instinkt ütleb, et tervikliku isiksuse kasvatamiseks on vaja nii mees- kui naisenergiat. Püüd emme mehele panna on seepärast nii elus, raamatutes kui filmides sama igihaljas teema kui kurjade võõrasemade juhtumid Hans Christian Anderseni „Tuhkatriinust“ Maria von Trappi raamatu „Von Trappi perekond“ ainetel loodud filmini „Helisev muusika“.
Armukadedus versus tingimusteta armastus on veelahe staatuste vahel. Armukadedus teeb kasuisast kahjuisa. Kiivas võõrasema moodustab lastega ühisrinde vaid siis, kui on vaja vaenlasena isa tagalas intrigeerida. Kõik kasutavad kõike kõigi vastu.
Naerata, sest arutu eneseohverduse ajad on möödas. Kobarkriisist väljuv maailm ei tunne enam orjust. Hüljatud ja Lotted teevad 2023. aastast alates seda, mida soovivad, mitte peavad. Lastele pole vanemate ohvreid tegelikult kunagi tarvis olnud. Ohvrit on keeruline, et mitte öelda võimatu armastada ja austada. Kaasale on vaja loovalt ennast teostavat paarilist, mitte armastust ära teenivat märtrit. Tööle end mõõdutundetult ohverdav sunnitööline sureb paraku vara, ent õnnetuna. Ainetele läheb statistiliselt Eestis kõige enam Euroopa riikidest märtreid, kelle narkoosis veedetud elu jääb tegelikult elamata.
Eksistentsiaalse orkaani epitsentrist võrsunud lapsed on kõigil ajastutel oma valikutega fifty-sixty õnnestunud. Lastekodust on sirgunud inimesed, kelle puhul üldsus nende raskest lapsepõlvest kuuldes ohhetab: ei või olla!
Samale rajale, kus vanemad nõrkustele alla andsid, kipuvad järglased sattuma geneetilise soodumuse tõttu. Eitavad vastandid ei joo, suitseta ega mängi muude ainetega. Vanemate vääritult rajalt kõrvale keeramisel aga kiputakse teise äärmusse ning ühtlasi püütakse kramplikult luua eriti õnnelik perekond.
Küpsedes mõistetakse oma vanemaid – nii paadunuid-murdunuid kui laste heaolu nimel üle pea rahateenimisse uppunud töödikuid. Rahulolu sünnib koos uute rahulolematute unistajatega. Ka järgmine põlvkond leiab murdeeas, et nende vanemad on valed. Ka ülejärgmise generatsiooni Pipid ja Gavroche’id panevad oma muinasjutuliste valgustuslike unistustega nutma needki, kes üldse nutta ei oska.