Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Storyteller muudab maharaja tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseenast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!