Seni, kuni Eestis olid laiaulatuslikud metsad, välgutasid metskitsed oma valgeid sabapeegleid laantes, nüüd ilmutavad nii põdrad kui ka ilvesed ennast linlaste õunaaias – kusagil peab ju elama.
2026. aastal jälgib inimkond õudusega, mis on juhtunud Jim Carreyga: ilmselgelt näidatakse avalikkusele klooni, teisikut, koopiat nagu ka Putin tavatseb enda asemel 5-7 koopiat rahva ette saata. 30 aastat tagasi klooniti esimene loom, lammas Dolly, kelle 6-aastaseks jäänud elu tulemus on kuus talle ja topis muuseumis – nii mõnigi sooviks tema kõrval ka diktaatori topist näha.
„Julge hundi rind on rasvane,“ väidab rahvatarkus. „Kes ei riski, see šampanjat ei joo.“
Igaüks meist kujutleb ennast omaette olles süsimustaks kaslaseks e pantriks, aga reaalia näitab paratamatult teistsugust tegelikkust: kohkunud kiisud ja prügikastikassid oleme.
Lohutagu meid siis fakt, et Indias on kassil õndsust sümboliseeriv vaimne dimensioon, Egiptuses on kõuts püha loom ning nende olenditega seostatakse maagiat ja nõidu.
Samamoodi on meie mütoloogia, kultuurilugu ja kirjandusmaastik tulvil hobusekujulisi olevusi: kentaurid, pegasused ja ükssarvikud. Ühtlasi peitub meie kultuuriruumis tuntud nimede taga salapäraseid loomi, kellel on iidseid nimetusi, mis on ununenud: „pürg“ tähendab maakeeli muuseas piisonit!
Armastame laulu „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall“ ilma, et mõtleksime seda lauldes faktile, et halljüljes on Läänemere suurim imetaja. Samamoodi nõksutame tantsuloo „Pärlipüüdja“ saatel puusa, kontrollimata fakti, et Eesti vetes elab looduskaitsealune ebapärlikarp, keda on püütud pärlite leidmiseks.
Friedebert Tuglase novellis „Androgüüni päev“ ärkab hommikul ilus noor tütarlaps, kes saab lõuna ajaks küpseks daamiks ja moondub õhtupoolikul vanaks koledaks kiimaliseks meheks, aga vihmaussid on läbi kogu elu mõlemasoolised ning kui keegi lõikab vihmaussi juppideks, elab iga osa häirimatult edasi.
Kui inimene sünnitab kolme-neljakilose beebi, tavatseb ta pärast aastaid kirjeldada, kuimitu tundi ta valudes piinles, millised õmblused tema sai ning loodab, et lapsukesest kasvab nende üleelamiste järel vähemasti tänulik pensionisammas. Karuema seevastu poetab talveunes olles poolekilosed mõmmikud, kes enamasti kaksikutena kasvavad järgmise põlvkonna tegijateks, kes iseseisvudes unustavad oma ema ning isa ei ole nad kunagi teadnud.
Märtsikuu on astroloogiliselt Jäära võimuletuleku ja kevadise pööripäeva aeg, mil on põhjust meelde tuletada, et oinas on kastreeritud jäär, kellel on mihklipäev sügisese pööripäeva paiku.
Tegelaskuju, kes oli iga ameti peale mihkel, oli ETV lastesaates „Hunt Kriimsilma üheksa ametit“ esinenud susi, keda kehastas Hendrik Toompere – muu hulgas legendaarne kuduja.
Analoogselt metskitsede valgete taguotstega ilmutavad ka ilvesed ennast üha sagedamini õunapuu otsas, sest seniseid kodumetsi enam ei ole – jääb loota, et härra ilves pigem armub linlaste kiisudesse kui et suhtub neisse kulinaarse huviga. Kena kevadet!