Perekonnavalede klassikokkutulek

„Klassikokkutuleku“ ja „Perekonnavalede“ – värskete Eesti filmide – toime publikule on teineteisele vastupidine, ent paradoksaalne mõlemal juhul. Ehkki perevalede mustrite muutumatu voolusäng on rafineeritult õõvastav, laulab Margarita Voitese Hääl – filmi peategelane! – meeled helgeks, ja tühja neist inim-inetustest. Klassikokkutuleku tegelik peategelane okse ja hemorroidide vahel on Hääbumine – ja seda vaadates õnnestub end nukraks naerda. Kuidas need mehed ometi…

Mõlema vastse linaloo kandev jõud on meie-tunne. Selle loob televisiooni ja seal alalisplinkivate seriaalide krooniline kohalolek. „Klassikokkutuleku“ kujundlik, vaimukas, paljusõnaliselt metafoorne keel kõneleb paari esimese lausega Martin Algusest kui stsenaristist, kes on padjaklubi-köögi-naabriplika-keskearõõmude-varjudemaa tekstifenomenina meie keeleteadvusse kinnistunud.

Nii, nagu Kõusaare „Ema“, näitavad ka „Perekonnavaled“ ja „Klassikokkutulek“ varielude väljaoksendamist, pampersi vahetamist ja inetut seksi suures plaanis. Mis on põhjus, miks Eesti kandvad lavajõud – just nende kataloog ju iga jõuline omamaine film on – eelistavad linastuda, mitte lavastuda. Kuidas sa teatrilaval ikka…

Kui kinodes teeb täistallaga-kokkutulek kassarekordeid, siis analoogselt Ema-draamaga hõrk perevalestik arvatavalt masse ei mässi. Nii kino- kui teatrisaali aga tuleb telemaastikke imetlemast aegajalt minna täpselt samal põhjusel, nagu oma e-kirjade-sotsiaalmeedia partneritega perioodiliselt silmast-silma kohtuda – veendumaks-värskendamaks nende isiksuste tegelikku olemasolu. See tarviline tõsiasi sai kinnitust, vaadates Ingomar Vihmari ja Kleer Maibaumi viimast Endla-eelset eestidraamasooritust „Kuldne Lurich“ – Sukk-Lill-Oja-Luik-Murel-Annus pälvisid ühiskülastuste bussitäitena saali toodud koolilaste sosinad – näe, kälimehed-viimane võmm-jne – ning õpetajad-lapsevanemad heldisid vana kaardiväe äratundmises. Pajusoo-Veinmann…

Just selle vana kaardiväe pära(ku)saladused „Klassikokkutulekul“ nii laia lõuaga naeru kui hillitsetud itsituste võtmes keskearõõmsatele peegliks linastatigi. Kui liiga rämedalt naerda römiseda, põrkab peenem mööda, aga naerda meie rahvas täna tahab. Mida näitab ka laadivahetus võrreldes Taska-filmi samuti klassikokkutuleku-teemalise „Kuldrannakesega“. Korolev-Malmsten-Lichtfeldt on sujuvalt ühelt kokkutulekult teisele jõudnud ning lugu rahvusvahelise tootena ära proovitult lihtne ja lollikindel. Keskeakriisi kobardunud mehed, kes on end töösse-sõltuvustesse-salgamisse uputanud, lähevad enne klassikokkutulekut kujuteldavaid kuritegusid sooritama ning oksendavad end pigistavasse hello-kitty-toppi kängitsetuna otse laval korralikult tühjaks. Naljakas. Ja tegelik – kriisi põhja läbimata lahendust ei tule. Kuivõrd inimeseks-olemine tervikuna tükib olema diagnoos, siis tervenemise ainumõeldav tee on ausus. Nii kunstis kui tavaelus. Aus isend siin inimhingede ravilas ei pea meeles pidama, kellele mida valetas ning on ennast torpedeerivatest valedest loobudes läbipaistev. Seega haavamatu.

Haavatavate sarivaletajate sümfooniat näitab „Perekonnavalede“ lugu neljast ühesugusest naisest Verdi-Mozarti-Straussi kastmes. Ülle Kaljuste, Eva Koldits, Laine Mägi ja Scarlett Johansson… tähendab, Jaanika Arum – on Kuigi-Vainokivi poolt Pärnu kontserdimajas ja haiglas, kaunites interjöörides ja pärnakale tuttavatel tänavatel Margarita Voitese Hääle saatel filmitud puntraks, kus kõik on nii sarnased, et ei mahu – ja mustrid ei muutu.

Intriigid ja topeltelud kanduvad põlvest põlve, valede laviin koguneb iga generatsiooniga üha suuremaks. Vana päss saab insuldi, noor jäär dirigeerib end samu kanaarilinde toitma. Esimese tütar, teise naine on kogu pusle räsituim tegelane: kõikvõimas isa invaliidistub – ja tema kontod tühjenevad varielu katteks; endisest primadonnast ema on salajoodik – ja tema hiilgeaegade Voitese-hääl salajoomise alaliseks taustaks ajab tütre hulluks; mees leiab äia jälgedes armukese ning paneb oma kaks naist sünkroonse kaheraudsena paksuks. Nõnda et flööt ei maitse enam Kolditsa-kehastatavale kangelannale. Küll aga maitseb õpetajaamet. See on pääsemine, vabanemine ja uus elu. Mis üksiti puhastab näitlejanna seriaaliga „Varjudemaa“ sarnaneva virila neurootiku kuvandist – emadus ja vabanemine on sedavõrd täiuslikud, et järgnev pole oluline.

Pärast Voitese koloratuuri vaibumist kinosaalis tegelikult ju seal meta-Pärnus nüüd alles asjaks läheb – topeltnaisi-lapsi seal suvepealinnas üha sigineb ja kanaarilinnud ootavad toitmist. Ent oluline on muusika, vabadus ja veel kord muusika. Endlasse on tulemas keskeakriisis meeste lavastus, enda üle naermine on ammendamatu nišš. Kõlama aga jääb… muusika!