02. oktoober 2014
Rein Laos – igavene Saabastega Kass
Kati Saara Vatmann
Saabastega Kass on Pärnu Kunstide Maja ülemisel korrusel pesitseva 38aastase noorteteatri nimi ja teatrijuht Rein Laose (66) sama vana roll, mida ta oma lastele kirjutatud ja lavastatud etenduste sissejuhataja ja hingestajana kannab. Ehkki sel õhulisel ja härrandlikul härrasmehel on olnud nii Pärnu kui Viljandi teatris ja mitmetes filmides arvukalt erilisi rolle, on müstilise võlurkassi roll ja missioon just see, milleks ta on sündinud.
Pärnu 3D
Papa Laos on oma tasase ja tubli missiooniga osa Pärnu vaimust. Samasugune sümbol, nagu Olaf Esna ja pontšikud. Mida ta ise muide üldse väga ei söö. Tema kodu asub Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesilla bussipeatuse taga rabametsas. Ja on lammaste-hobuste segasumma suvilana ühest küljest rohkem tema näitlejast-õhtujuhist-muusikamehest indiaanimeelse poja Lauri-Kare Laose maitse järgi majapidamine. Sedasorti indiaanimaa teeb küll papa Laose saleda kere sitkeks ja kauamängivaks, ent oma tegelikuks koduks peab aastates härra pigem keskaegse maja katusekorrust.
Elu on teda õpetanud santide seisude puhul ütlema: „Mind ajab naerma!“ Ning tal on iselaadne aegadeülene side Johann Voldemar Jannseniga. Praegu on tema teatri etendused Rüütli tänavas Jannseni kuju taga asuvas hoones. Tema olulisemaid teatrirolle oli muuseumihärra tegelane lavastuses „Vaimude tund Jannseni tänavas“. Ning lapsepõlves käis mees Jannseni tänavas lasteaias, mis asus just Lydia Koidula majamuuseumi kõrval…
„Pärnakad ootasid pingsalt 3D kino, nüüd meie Apollo saime ka, palju õnne meile! – märkamata, et meil on kogu aeg kolm dee olemas. Teater…“ naeratab Rein, kelle noorte mängitud etendustele juhatab rahva sisse tema ise Saabastega Kassina otse tänavalt – peatänava uksest üles saali viivad juba kogu treppi palistavad nukud. „Teatris on kõigi sügavuste-pikkuste-laiustega ruum. Peame seda enesestmõistetavaks – ja tahame ikka sellist, mille jaoks peavad olema eriprillid ees ja popkorn suus.“
Pärnu koolinoored mängivad kunstide maja tiiva aluses teatris omakirjutatud lugusid – nii Reinu kui laste endi – ning kõigis neis on Märgi märkamise sõnum. Nii lumehelbekese kui Banana-maa otsimise lugu kõnelevad ühest: me püüdleme erinevatel motiividel ja asjaoludel kuhugi kodust kaugele, märkamata, et kõik hea ja õnnelikuks eluks vajalik on meil siinsamas olemas. Õnneks leidub selles kolm-dee-reaalias alati mõni haldjakäsi, mis keerab kõik teeviidad ühes suunas ning ringjoon toob meid tegeliku tasakaalu ja rahu juurde tagasi. Pärast rännakut värske ja tänuliku pilguga ka veel.
Laose teater on kolmedimensiooniline kingitus õigupoolest kõigile, kes sellega kokku puutuvad. Publikule pakuvad noored tema kassilikul juhtimisel ja juhendamisel pooletunnise rahuliku ja heatahtliku mõtluse – lihtsad vahendid, kena tase ja kena impulss edasi mõtlemiseks nii lastele kui nende vanematele.
„Koolinoortele on mul varsti nelikümmend aastat õnnestunud pakkuda teine kodu, kus võib kõigest rääkida, kus ei mõisteta hukka ja kus saab olla mina ise,“ usub Rein. „Meil ärkavad ja avanevad täielikud nohikud, kes silmitsi teiste inimestega sõnagi suust ei saa – kardina varjus julgevad olla ja kõnelda. Mulle räägivad noored oma muredest ja kasvõi identiteedikriisidest, mille eest vanemad neid hurjutaksid ja neid ümber kasvatama hakkaksid. Meil avastavad noored naised, kui kaunid nad tegelikult on. Ja needsamad näitsikud, kes meil dekoratsioone maalivad-õmblevad, söandavad siin ennast leidnult ka bändi ja lavatantsu tegema tuhiseda.“
Ka papa Laosele enesele on tema teeneline teater tänuväärne teine reaalsus. Õieti esimene. Tema kodu Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesilla bussipeatuse taga rabamaastikul on õigupoolest pigem poeg Lauri-Kare Laose maitse järgi kujunenud. Indiaanimeelne poeg, kes mängib sügisest uues teleseriaalis „Keskea rõõmud“ peaosa, juhib pidusid-pulmi ja teeb koos sõbraga süldibändi, on isa tallu püstitanud indiaanitelgid, kogunud sinna lambad ja hobused ning ise sageli ära olles pannud selle jõulise ja nõudliku elustiiliga sujuvalt ka papa tööle.
„See on tervisele tegelikult väga hea. Vee vinnamine ja niitmine, puudetegu ja pusimine on mind teinud uskumatult sitkeks – näen küll kiitsakas välja, kannan kaabut ja ei vannu, aga tegelikult olen salakesi päris tugev ja tegija maamees,“ naerab papa Laos, kelle välimus on jäänud aastakümneid müstiliselt muutumatuks. „Minu tõeline pesa, isegi kodu, on aga kunstide maja kõrgeimal korrusel vaatega Pärnu vanalinna katustele – meil on siin lava ja garderoob ja akna taga iidne puu, mida pidi ülekeevamad noored üles ronivad. Pole neil hirmu ega ohutunnet – ja ma ei hakka neisse seda ka asjatult sisendama. Siis kukuksidki. Las olla julged ja lootusrikkad.“
Teine tegelikkus
Iseennast nimetab Laos rõõmsalt hiiu-setu sohilapseks. Tema bioloogiline isa oli põline setu perekonnanimega Maasikmets. Talle endale on kombekad hõimlased sageli ette heitnud, et ta on kangesti isa moodi. Tema poeg on korduvalt kaalunud kaheldava väega Laose-nime asemel üheselt maitsva Maasikmetsa võtmist. Ning ta kinnitab, et kujunes ja õppis näitlejaks just sellepärast, et vanemad olid nõukogude aja eduinimesed ning teatrisse varjumine tulenes emotsionaalsest ja intellektuaalsest ellujäämise instinktist.
„Kasuisa tegi täitevkomitees karjääri. Ema oli uurija – komsomol saatis ta seda ametit õppima ning temast sai abiprokurör, hiljem alaealiste asjade komisjoni esimees,“ meenutab Rein. „Eks ma teen oma teatriga ju sisuliselt sedasama alaealiste tööd – aga just nimelt sisuliselt. Ma läksin teatrikooli just selle vaikimise ja tõelistest asjadest rääkimata jätmise pärast, mis selles edumaailmas valitses. Ei poliitilistest ega vaimsetest asjadest ei vesteldud. Niisuguses keskkonnas võrsunu otsib lahendust teises tegelikkuses. Teater on selleks suurepärane variant ja väljund.“
Koidula kooli ja kaugõppekeskkooli järel lavakasse läinud mees sai endale kaks Elu Rolli – lisaks südamehäälsele võlurkassile ka muuseumihoidja rolli „Vaimude tunnis Jannseni tänavas“. Ta käis Jannseni tänava lasteaias, mis asus just Koidula majamuuseumi kõrval.
„Kuna naaberhoovi oli rangelt keelatud minna, kibelesin sinna kangesti – ja lõpeks jõudsingi, väga põhjalikult. Lasteaiast mäletan väga elavalt tädisid Geenit ja Leenit. Ja mul on tänini küsimus – kas meil oli köögis toona puupliit? Ei tea, miks sellised küsimused nii olulised on,“ naeratab härrasmees. „Sellesse lasteaeda sai mu eluaegne sõber, kunstiõpetaja Silvia Nõukas joonestamisklassid – nüüd on tema stuudio meil kunstide majas. Teine sõber, balletiõpetaja Evi Lüdig, kellega koos pioneeride majas töötasime, andis tantsuhariduse baasi Kersti Adamsonile, kelle balletiklass on mul nüüd teine naaber.
Kunstide maja on ikka tõepoolest meie kõigi Kodu. Ja Tiit Erm oma kandle- ja rahvapilliansambliga Cantelo on otsekui igavesti siin linnas tegutsenud. Kui nad kuhugi sõidavad, pakun end igal võimalusel kaasa. Peab liikuma! Et siis põnevatelt Banana-maadelt taas koju tulla ja õnnelik olla. Koos sõpradega käisime sel suvel ka Soomes Pori-jazzul. Mis oli kaugelt kõrvu- ja südantsäästvam kui meil siin kunstide majas hiljuti juhtunu. Oli kolmepäevane rock-workshop – mille vastu minul iseenesest midagi pole – armastan siin alumisel korrusel olevat muusikapoodi ja üldse igasugust variantide paljusust. Aga pärast rocki-raiumist olid meie maja aatriumis elavad viirpapagoid viimseni surnud. Nüüd on uued… Kõik on näiliselt asendatav ja parandatav – aga tegelikult?“
Indiaanlase isa
Isa Rein on huviga jälginud, kuidas väljendub tema pojas setu veri ja indiaanimeel. Lauri-Kare ehk lihtsalt Karekas, nagu ka papa teda kutsub, oli juba lapsena üleni indiaanihuviline. Ameerikasse läks mitte Banana-maad otsima, vaid indiaanlaste maad avastama – ning nähes, mida sealsel mandril põlisrahvastega tegelikult tehtud on, pöördus veelgi veendunumalt indiaanirahva usku.
Lisaks isatallu rajatud indiaani-oaasile ja tseremooniate korraldamisele õpib poeg muldpõrandaga köögis indiaanikeeli ning ka nende peni nimi on Šunka – lakota keeles lihtsalt Koer. Kuivõrd segavereline lihtsalt-koer on pooleaastasenagi vana targa habetunud taadi nägu, ongi nad kolm seal nagu eriliste vanapoiste kommuun. Sügavalt intelligentsed ja haritud, dekoratiivsed ja isevärki – aga murdmatult metsikud ka.
„Me mõlemad teame, et me ei saa maailma muuta – ei vägivalda indiaanlaste ega viirpapagoide kallal olematuks muuta ega hukkunuid tagasi tuua. Aga me saame päästa, mis päästa annab – ja oma unistust elada. Isegi kui see tundub üldises voolus väga vastuvoolu kulgemine olevat. Süda teab, mis on õige. Paradoksaalsel kombel on sedasi, et mida ebamugavam ja töömahukam, seda õigem…
Ega poeg mind väga ette ei hoiata, kui omas stiilis ja sisetunde järgi meie elu arendab ja paljundab,“ muheleb aristokraatliku välimikuga isa. „Varasemal ajajärgul pidas ta oma kihnu maalambaid lahtiselt metsas – nagu indiaanlane muiste. Naabrid ja hundid on dikteerinud teised reeglid, nii et vabadust on loomapidamisega vähem ja tööd rohkem kui aborigeenne vabameel eeldaks. Aga selle eest on meil vahvad tööga voolitud lihased. Hobused ilmusid üsna mulle üllatuseks ühel päeval õue peale. Ja kui varem pidasime järjest bernhardiine, siis karmihabemeline Šunka on täiesti teisest puust poiss. Kui temaga loomaarsti juures kiipi ja ussirohtu ja vaktsiine saamas käisin, kiitis tohter nutikat-vitaalset tegelast – igal juhul etem kui välisturust üle jääv tõukoer, nagu nad meil siin olema kipuvad. Ta ajab mind naerma.“
Rein Laosel on komme ka nende asjade kohta, mis tavainimest vihastavad või kurvastavad, rahulikult nentida: see ajab mind naerma. Kui Šunka-sädepeni ajab eakat meest südamest ja parimas mõttes naerma – kes veel tooks hommikuks isandatele voodisse lambajala ja kummiku – siis nendest olukordadest, mis nukras mõttes naerma panevad, ta targu hoidub.
Et süda rütmist välja ei läheks. Ja ise tasakaalus ning enda keskmes püsiks. Noortel on teda veel kaua vaja.
„Ma tundsin juba mitmete aastate eest, et on aeg Endla-teatrist ära tulla. Ja mitte enam sealsele lavale ka mitte sutsakateks ega projektideks tagasi minna. Olen näinud neid edasi-tagasi käivaid kolleege, kes selle bäkki kammimisega endale kohutavalt haiget teevad,“ arutleb Laos. „Kui kõik, siis kõik. Üksikutel eranditel on õnne 70aastasena laval oma elemendis olla. Mina eelistan olla nišitoode oma enese loodud nišis. See on mulle õlgadest täpselt paras, mu enda oma, ainulaadne ja kordumatu. Ma ei pea selleks lärmama ja reklaami tegema, et olemas olla – niigi vajatakse ja leitakse. Ja kui ma jutustan lumehelbekesest, kes taipas Egiptimaale rännates, et sulab valel rajal ära, siis ma usun ise ka, mida jutustan. Mis peamine – noored usuvad. Nii lugu lumehelbekesest kui seda, et väikese teatri tegemine on suur asi ja kujundab nende varjasest eluloost parimad peatükid.“