Robots for Humanity&Richard Murutar #SHITHAPPENSMISSIONGOESON
Lootus Usk Missioon Ideed (LUMI)
Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)
Kodust Ära Südamel Kivi (KÄSK)
Richard „Lõvisüda“ Murutar – Rix, Ricku, RichArt – on suure osa oma 31 eluaastast pühendanud igasse loovasse kätte ja kodusse muralist-spreiprinterite lähetamisele.
Robots for Humanity&Robot Muralist saadavad loova 21. sajandi kliendi teenistusse 1000 uhiuut Leonardot. Need on väikesed roni-printerid, mis trükivad seinale või lõuendile täpselt selle, mille klient on maalinud, pildistanud või ettevõtte kataloogist vastava äpi abil valinud.
700 klienti, kes on väikese vapra juba tellinud, 300 on saadaval. Leonardo eelkäija Sprayprinteri on juba saanud 500 inimest, kes on kogenud täispaketi eeliseid. Firma aitab seinale-kantavat kunstiteost valida, töödelda, teostada – aga ka muralist-printeri omanikku ülemaailmse võrgustiku liikmena selle aparaadiga teenima hakata. Nii eetilise ja esteetilise missiooni kui sissetuleku mõttes.
Uue põlvkonna Leonardo on tehnoloogiliselt ja kasutajamugavuse poolest kvanthüppe sooritanud – kõik detailid on väljavahetatavad, täpsus ja pikslikvaliteet juba üsna ideaalilähedased.
Tõsisemad tuleristsed sai väike ronija mullu horvaatias koostöös Mindvalley ja Vishen Lakhianiga, kes on ühtlasi Robots for Humanity ristiisa. Enne seda võitis Richard Murutari juhitud meeskond Tech-chilli ja Build-it chilli, sai Silicon Valleys Launch Incubatoril investoriks-mentoriks Jason Calaganise ning Leonardo on tervikpildil corona-järgset tähelendu sooritamas suure ronija Albertiga.
Suur muralist Albert katab kõikjal maailmas kunstiga suurmajade seinu, vabrikukorstnaid ja muid mastaapseid seinu, kus vanade mustrite aegu laiutasid reklaamid kui arutult tarbiva maailma hääbuvad ikoonid.
Päev enne maailmavallutust USAs oli ettevõtte töökojas tulekahju. 4 põlenud robotist ehitati kokku üks ning tõusti Fööniksina sõna otseses mõttes tuhast.
Ajujahi-konkursi võitnud Sprayprinteri meeskonnast välja kasvanud globaalse seinakunsti-galerii loojad on rõõmsalt jõulised enese lavale ja turule surujad, kes otsekui tänavu 300aastaseks saavad parun Münchhausenid end juukseidpidi soost välja tõstavad. Kui juustest ei õnnestu, tõstavad kannast – ja kui ennast üksi ei jaksa, võtavad kellegi kukile, siis jaksavad…
52 riigis globaalset avaliku ruumi kunsti tava loovad Leonardod ja Albertid on Tartu Spark-keskuses käsitsi valmistatud unikaalsed meistriteosed, millega enese ülemaailmseks tutvustamiseks on suurürituste ajal peauste juurde spreitud peakorraldajate, investorite, advokaatide, Discovery Channeli saatejuhtide ja mentorite portreed. See on töötanud ning meeskonna alati napilt üle noatera viimsena inkubatsiooni-idu-lendstardi kõlbulikuks ja sadade miljonite jälgijate ette surunud.
„2018.aasta tulekahju ja sellele eelnenud kaheaastase Silicon Valleys elamise ajal kogesin sama, mida kogu inimkond täna corona-ajal. Isolatsioon, äri- ja eluplaanide järsk kokkukukkumine – ning sellele järgnev meditatiivne tervenemine, uude kvaliteeti tõusmine läbi karmi katarsise,“ kirjeldab ettevõtete juht Richard Murutar. „Laule kirjutades ning foto- ja videokunstiga tegeldes sain teada, et inimene vajab mõnikord selleks Kodust Ära ja Südamel Kivi – KÄSK-seisundit, et õppida aru saama, mis on tähtis. Tuhast tõustes oleme alati täiesti uues seisundis, kus ollakse valmis looma ülevalt alla põhimõttel: algallikaga ühendusest tuuakse lahendused probleemidele, mille olemasolugi täna veel ei teata. Kui Henry Ford oleks loonud alt üles printsiibil, aretanuks ta autode leiutamise asemel üha kiiremaid hobuseid – nii, nagu New Yorgi linnavalitsus nägi 20.sajandi alguse koosolekul suurima probleemina saja aasta pärast – täna! – linnatänavail kuhjuvat hobusesõnnikut, mida pole enam kuhugi panna, sest liiklejaid on nii palju…“
*
Tunamullu Silicon Valleys
„Mulle meeldib minu mentori Jason Calacanise sõnastatud püha kolmainsus, mis on uue hea ilma läbilöögi võti: focus, passion, resilience – keskendumine, kirg, kestmine,“ loetleb Richard tänases reaalsuse vastupidamise võlusõnu kunagise 3K – kinder-kirche-küche asemel. „Selleks ajaks, kui oma väikese vahva meeskonnaga 1,5 aastat tagasi Silicon Valleysse jõudsime, olin ma üksi korra, kahekesi korra juba põske saanud ning me olime järjekordselt ka kolmekesi valmis kuulma investorite-uskujate-toetajate sage-sõna EI.
Või siis – ei olnud enam valmis sama ei-ga leppima. Murdsime end üsna meeleheitlikul moel Californiasse suurüritusele – liigitub ime-laadseks tooteks – ning ronisime oma muralistiga eesukse kõrvale seinale peakorraldaja portreed printima.
Hiljem on tähtsate tegelaste portreede tulistamine õigel ajal õigesse kohta meid veel kolmel korral toonud püünele, kuhu meid tegelikult ei oodatud…“
Suurt maalritööd vaatas vilksamisi pealt telefoniga mees.
See oli mõjuka advokaadibüroo üks tegijatest Gregory Miller, kelle büroo WSGR käes on 80% VC-dest (VC – venture capital – riskikapital) ning enam kui 3000 valituks-osutunud suur-startuppi. Advokaat võttis tulised eesti mehed oma tiiva alla ja…
Kõik kippus venima. Venima. Ja siis veel pisut venima.
Richard oli juba leppinud, et jääbki tõotatud maal magamiskotiga silla all ööbima – temasuguseid meeletuid rüütleid oli seal teisigi – ent tütar Lumi tuli. Tõi isale oma Lootuse, Unistused, Missiooni ja Ideed ning täiesti teise sageduse.
„Sealmail kulub elementaarseks äraelamiseks 5000 dollarit nädalas. Pruukis mul tütre nimel taset tõsta, kui tõusis ka vaib ning maagia pääses tegutsema. Me saime muinasjutulise hooga 1,2 miljoni eest investeeringuid, kohe-kohe olime Omadega tõotatud maal…“
Kõrbenud Albert Superstaar
…ja siis tuli tulekahju.
„Meil olid Albertid ja lansseerimiseks valmis Leonardod, väike-muralistid.
Võidu tehase ruumides Raadi kalmistu kõrval asunud vabrikust pidime järgmisel päeval 4 Albertiga USAsse lendama.
1000 toota kavatsetust oli tellitud 700 Leonardot, 300 veel tellijate ootel…
Kõik põles ära.
Nende tellimuste vastuvõtmiseni ja seniste tellimuste täitmiseni jõuame PRAEGU.
Tookord puudus vähe, et me ise oleksime emotsionaalselt-moraalselt maha põlenud.
Üsna paanilisel kombel ehitasime 4 põlenud Alberti jäänustest kokku ühe. Ta oli kõrbenud ja kole – aga lõppkokkuvõttes tõeline superstaar – me täitsime sellega 40 tellimust. Vägev vanamees on meil praegugi töös ja hoos.
Põlenud Albertiga jõudsime Ameerikas miljardäri galeriisse, Hollywoodi Nissani kampaaniale ning meie seinaldatud kunsttükid müüsid etenduse „Kremli ööbikud“ ühe ööpäevaga läbi,“ meenutab noor ettevõtja mitte just kõige meelerahulikumas hingamisrütmis. „Albert Superstaar viis meid järgmisele tasemele. Meie täienenud meeskond moodustas tervikpildi ja netikeskkonna Media Art – erinevate kunstialade ja väljundite ühitamine. Meil oli poole miljoni eest tellimusi koos tervikpaketiga.
Globaalne tarbija sai sadade ja sadade tuhandete ilusate inimeste kaupa teada, et väikese robotiga koos ostab te meie täieliku abi selle kasutamisel, saab enda kasutusse meie kunstikataloog ning saab ka oma tööd sinna lisada, võib meie esmase juhendamise järel ka ise hakata Leonardoga raha teenima, temastki saab muralisti ninja…
…ja siis tuli corona.
Sulgumine. Servi seisma jäämine. Sissetulekuta seisak. Tellimused on kusagil maa ja taeva vahel… Millega meie meeskond on paraku harjunud – järjestikuste fööniksi-fopaade aegadel oleme ka aasta palgata töötanud – aga see-eest 16 tundi päevas…
Narride narratiiv
Narrid on õukonna arukaimad inimesed, kellel on ainsana lubatud käituda nii, nagu süda kutsub, mõelda ja öelda sisetunde järgi – ning selle eest kas kulla või mulla pärida.
„Me võitsime Riias seikluse USAs üsna elu hinnaga – tulime võitjaks tuumapohmakaga,“ naerab Richard. „Mul olid piletid endale ja tütar Lumile „Lotte“ etendusele. Ja siis saime kutse Riiga Tech-Chillile…
Käisin tütrega teatris ära ja sõitsin sirgelt Lätti.
Nonii-nonii – mis meil siis välismaale imet vaatama minnes olemas oli? Leonardo prototüüp oli käes – kontseptsioon null.
Meid pitšis Henry finaali. Seni käisin mina boksist boksi, letist letti – mida pakuti, selle lipsu taha valasin. Järgmiseks hommikuks saavutasin paanikaosakonna: aeg lavale minna lähenes, mina kallistasin kempsupotti – sai ju öeldud, et püha kolmainsus on fookus-kirg-vastupidavus…
Tänu seinamaalingule saavutasime tähelepanu, uudishimu – ja 11ndana kümnest koha laval pärast seda, kui EI oli sisuliselt juba käes.
Ja me võitsime! Peaauhinnaks olid lennupiletid ussa ning kaks nädalat majutust Hacker-House’is. Pääsesime San Franciscosse! Meeskond printis IBM Top 10 Challenge’il meie tulevase guru Jason Calacanise portreed fassaadile – meie, narride, stiil ju selline! Calacanise kaubamärk on Launch, mille Incubatori VI rügementi me pääsesime. Esimeses ešelonis oli Travis oma Uberiga, millesse Jason ja Cyan Bannister investeerisid.
Calacanise investeeritud 6 hard-ware startupist on saanud Unicornid.
Sealt rullus legend Leonardost – meie topelt-Fööniksist, kes sooritab nüüd corona-pausi järel taaskordse tuhast-tõusu-lennu 52 riiki, et viia käsitöise toote terviklahenduse väes oma tulevastele omanikele uus elulaad.
Taevane ja maine Cumulus
Cumulus – see on hea ilma pilv.
Richard Lõvisüda sai hüüdnime oma legendaarselt vanaisa Asser Murutarilt. Tema väikemehe-iga möödus trimaraani pontooni sees. M-klassi kolmemehe purjekad toodi möödunud sajandi keskel Volga pealt. Tehti korda ning muist neist on korras tänini.
Filosoof ja eetik Asser armastas nende aluste puhul just meeskonnatööd versus isekus. Võttis vaevu käima õppinud pojapoja jungaks. Et kogu üha kasvavat peret turvaliselt sõidutada leiutas ja ehitas M-laevale külgpontoonid ning pontooni luugist oligi lihtne ja ilus oma lapselaps õiglast jungaund magama korkida.
Kui noormees hakkas ise rahvapaate tootma, pani hõimlane Lauri Saatpalu neile nime, mille vanaisa sõber, kolleeg ja Richardi üks mentoreist Ülo Vooglaid heaks kiitis. Cumulus. Kui folkboat on traditsioonilise rahvapaadi klass, siis Cumulus on rahvapaat.
„Esimese Cumuluse ehitasime mõnevõrra angaari meenutavas moodustises üsna põlve otsas vanaisalt saadud tünnitäiest EPO-vaigust. Nelja aastaga oli meil olemas töökoda, tellimused, praktika, maine. Olime juba kasumisse jõudmas, kui sai ilmseks, et vägi on välja lekkinud. Enam ei jaksanud. Kui ei taha, ei tohi. Korraldasime 5 aastat tagasi Tondisaarel firma Boat-art vägeva lõpupeo,“ on Richard toonasest valust üle saanud – seda enam, et edasi aina valusamaks läks… „Lõpupeol oli 7 Cumulust ja teised alused. Kalev Essenson – ja mu tänane paarimees Mihkel oma lapsega. Sel lõpupeol sai sisuliselt loodud Sprayprinter.
Enne tegudeni sünkimist oli minul vaja ennast üles otsida.
Tänu sellele, et sündis tütar Lumi, oli mu laste emal Kaisa Koplistel väärikas emapalk. Sellega sai alus pandud nii Sprayprinterile kui uuele minule.
Vajasin tungivalt aastat enese kogumist. Selle aastaga sai minust vabavõitluse MMA Eesti meister, saavutasin nii Brasiilia jujidzus kui lasteaiast saadik harrastatud judos nii palju kui üldse võimalik, kvalifitseerusin rahvusvaheliste vete jahtkapteniks…
Ja olin valmis katsumusteks, millelaadseid ma ettegi ei osanud kujutada. Õnneks.
Johni pulmast Buildit – Ahhaa!!!
Oli üks kena 21. september – aastal 2015 – kui kogunes üpris uskumatu seltskond seinupidi turnivatest robotitest värvi pritsides oma elu uueks looma.
Richard tuli läbipõlemise rehabilitatsioonist ehk siis totaalsest spordiaastast.
Tema isa tuli oma veerand sajandit väärikalt peetud kirjastuse pankrotist.
Üks kompanjon tuli Austraaliast. Teine uhkest karjäärist vasakule ära. Magister, Siemensi tootejuht…
„Hea seltskond selleks, et saada kõigepealt üksi, siis kahekesi, viimaks juba kolmekesi põske… Peaaegu. Õnneks läks teisiti. Meeleheitliku-lähedase jõuga surusime end võimaluseni pidada TÜ Teaduskeskuses töökohta, saime 25K „taskuraha“ ning selleks kolmeks kuuks ühtlasi pöörase jada mentoreid. Üle 60. Meie ülesanne oli lähte 25 tuhandele teine samapalju juurde leida.
Viimase sekundini olid kõik loodetud investorid järjest ära öelnud – ja ometi saime septembris alanud maailmaloomisele detsembriks 73K kokku.
Mina lendasin peale Builditi võtmefiguur Aleksander Tõnissonile.
Mihkel lendas peale teaduspargi juht Toomas Nooremale.
Ja me võitsime. Võitsime. Võitsime veel!
Meid võeti Builditile, Design Boomi ja Discovery Channelisse. Meie võtsime võidud Prototronil, Ajujahil ja Tech Chillil.
Saime Launchil mentoriks Jason Calaganise.
Teivasjaamade nimetused olid prototüüp Mikimini, Leonardot skaleeriv Einstein print, kontseptsiooni kinnitava Alberti prototüüp ja Chimney print, mis osutus lendstardiks…
Kui meiega ühines Sirla, sündis ka kontseptsioon ning me pääsesime suurima disaini buumi kiiluvees Discovery Channelisse. Design Boomil näitasime sadadele miljonitele vaatajatele, kuidas mural sooritab kahe saatejuhi portreed seinale.
Selle efektse ja elegantse soorituse taga oli tegelikult ka 13 tundi võtteid Ahhaa keskuse keldris. Õmblesime illusiooni kokku. Näitasime seda, mida veel ei olnud. Ja saigi olema. Behave, as if…“
Mida külvad, seda lõikad
Aastal 2017 oli Richardi elus selline ülemineku nädal märtsist aprilli, et… aina üleminekud olidki.
Vanaisa, parim sõber ja Õpetaja Asser, kes oli veel ja veel lapselaste sünde näha tahtnud, enam ei jaksanud. Vähk viis ta kiiresti ja sujuvalt taevaste Cumuluste taha.
Päeval pärast matuseid lendas sügavas leinas Lõvisüda USAsse.
„Nüüd, mil toona külvatu hakkab pärast põlemisi-coronatooriume vilja kandma, olen aina veendunum, et teispoolne vanaisa on minuga ja juhendab nähtamatute kaitsjate-teejuhtide vägesid,“ usub founder – maakeeli leidja/leiutaja Richard. „Pärast mitut shithappens-raundi on holy shit tõepoolest Lennart Meri kalambuuri kohaseks väetiseks muutunud. Krahhide-eelne vaatajate-kaasamõtlejate-ühinejate träfik meie internetikeskkonnas ja eventidel, telesaadete ja Youtube’i auditooriumina tuleb post-corona-ajas koos reaalselt olemas oleva toote, terviklahenduse, kontseptsiooni ja ninjaks saamise võimaldamisega nüüd tegelikkuseks konverteerida. Alberti ninja on Mikk Mait Kivi, Leonardo oma on Uku Pira – meil on profiil Ninja Muralist – kõigist tuhandetest tulevastest Leonardo kasutajatest võivad saada ninjad.
Need 300 Leonardot, mida Tartu Ülikooli Teaduskeskuses käsitsi kokku nikerdatakse, on ühtlasi 300 uut Lugu. Kes selle murali soetab, see oma Lugu pilt-jutustades globaalset kunstiliikumist toetab.
Suure Albertiga oleme Manilas, Kuala Lumpuris, USAs, Kaunases, Horvaatia linnades ja natukene Eesti Annelinnades ka näidanud oma suurtöödega juba enne pandeemiat uut, pandeemia-järgset eetikat, esteetikat ja loodusega ühenduvat loovust.
Noormees on õigustatult õnnelik Mesilase, Öökulli ja Prügivaala üle. Eriti viimase – ookeanist välja hüppava vaala veealune pool koosneb plastikust ja muust saastast, ent transformeerub siiski tagasi Vaalaks…
Selle nimel on Lõvisüda ise ka nädalaid Maltal nii Vendadega koos kui üksi käsitsi plastikut rannikuvetest välja korjanud. Parimas mõttes narr rüütel!
Võluvits ja kaheraudne
Edasine valik on lihtne. Selles mõttes, et valikut ei ole.
Kas lõpeb arutu tarbimine, nafta ja hapniku põletamine, metsade hävitamine ja saastamine – või lõpeb inimkond. Paar kuud karantiini – ja inimese ökoloogilisest jalajäljest pääsenud Emake Loodus taastus ulmelise kiiruga.
„Meie võluvits selles rehabilitatsiooni protsessis on oluliselt mitmekihilisem sageduse tõstmine kui tarbima-ahvatlevate reklaamide asemel kunsti toomine avalikku ruumi. Me loome tausta vestlusteks, mida ühiskond kõige enam vajab.
Ronirobot töötab. Rahvas peatub. Naeratab. Pilt sünnib. Vestlus viib ühendusse. Ja siis on teemaks juba See Miski – The Thing,“ usub RichArt, et lisaks muule raiskamisele on lõppemas ka aja ja energia raiskamine tühja jutu peale.
Nii Alberti kui Leonardo tööprotsess on ka ise kunst.
Piltidel nähtav paljundab sõnumit üle Maa.
Moodustuv võrgustik loob ja hoiab kõrget sagedust ja leevendab suurt Shifti, üleminekut.
Teineteist toetav ja täiendav on kaheraudne lähenemine – väike Leonardo sekundeerib suurele Albertile, samas paneb tänavapildis toimetav Albert inimesi toda väikest venda ka endale tahtma.
Ei veedetud ka kena kevadet letargias – pilte trükiti lõuendile. Mis on traditsiooniline lahendus neile, kel pole hoonetes sees ega väljas sõna otseses mõttes ruumiliseks kunstiloomeks pinda. Lõuend, raam ja kruvi nagu muiste – ja soovitud taies on toas.
Vanemate muralite puhul pidi kunstnik kohal olema, kui mural töötas. Nüüd on analoogselt kodukontorite lahenduste aina võimalikumaks muutumisele ka kunstnikul, kelle tööd seinale kantakse, täielik õigus ja võimalus mängu ilu oma kodust – Brasiiliast või Alaskalt – jälgida.
Ka meie ise oleme tagasi juurte juures – käsitöiste muralite ehitus toimub Teaduskeskuses, sisuline töö Võrtsjärve ääres Heliaidas.“
Mina ka!
„Oletame, et Sina tahad ka.
Heas, mitte moodsas mõttes „me too“.
Kui tahad kohe suurelt ette võtta, pead unistuse kooskõlastama majaomaniku, kohaliku omavalitsuse ja kunstiekspertidega.
Lihtsaim on osta Leonardo ning soovitud pilt lõuendile või koduseinale kanda.
Et meie kataloogis parim võimalik valik üha täieneks, korraldame pidevaid art-calle – hüüame kunsti üle maailma oma portfooliosse kokku,“ kirjeldab ka ise lastekunstikoolis käinud ning aeg-ajalt joonistav mixed-media-artist. „Võimsaim elamus oli poolteist kuud kunsti-eventi Horvaatias, kus koos Mindvalley ja kogukonnaga neli taiest seintele robot-ronisime.
Rahvas valis, meie tegime.
Jäi nii, et Pula linnas on nüüd üks Piccasso, üks kohaliku kunstniku maal ning kaks uut, spetsiaalselt loodud disaini.“
Ekspertide, kogukonna ja rahvajuhtide koostöö tagab pisikeste pettuste vältimise ülisuures formaadis. Ei lähe läbi oma valimiskampaania või burgeri maalimine paraadportree ja natüürmordina – et siis nüüd on kunst ja ronitagu seinale.
Kunst on kunst ning ta tuntakse hetkega ära.
Sinu, kes saad koos Leonardoga globaalset missiooni täitvaks muralistiks, looming läheb samuti kataloogi ning keegi hea inimene Islandilt või Jaapanist võib täiesti reaalselt selle valida oma kodumaja või kontori seinale.
Nii ongi kõik kõigi ja kõigega ühenduses.

Vishen, Jason ja Püha Graal
Richard pole see mees, kes stoiliselt paigal marssides ootaks, millal Õpetaja temani jõuab. Kui ta tundis ära, et Mindvalley rajaja, mentor Vishen Lakhiani sobib tema Meistriks, järgnes ta tollele 6 riiki, enne kui pääses jutule ning sai sõbraks ja kolleegiks.
„Vishen on minu investor ja advisor, klient – tema Tallinna kontor on meie kujundatud – ning mees, kes teab iga hingetõmbega, et Miski peale silmnähtava-käegakatsutava on veel – ta on ilmselgelt üliheades suhetes Loojaga ning on analoogselt minuga korduvalt maha põlenud.“
Horvaatias, kuhu Richard läks, kaasas kotitäis Leonardosid ja lapsed, kandis ta totaalse melu ja menu keskel Visheni portree lõuendile.
Samal moel algas ja süvenes sõprus ja koostöö Jason Calacanisega.
Seinale robot-portreteeritud ingel-investor, mega-ettevõtja, blogija, podcaster alustas tõusu Punkt Com ajastul New Yorgi Silicon Allee kommuuniga. Seejärel sisenes kirjastusest Weblogs Inc.tehno startappidesse ning ühitas psühholoogi kõrghariduse tehnoloogia reporteri praksisega. Mees tagab pideva startappide infovoo, olle koos Mark Cubani ja Elon Muskiga ingel-investor Uberi, Superhumani ja Trello klassi ettevõtetes. Eetilistel põhjustel tuline Mark Zuckerbergi vastane.
Püha Graali vennaskonnaga ühinedes käis Richard cathari kloostrites, töötas läbi John Bogomili raamatute paremiku ning kannab seda võimsat universaalset, taevalikku ja kultuurilist sõnumit oma teistesse tegevusvaldkondadesse.
Ükssarvik… jätkub
„Jah, mina olen üks Rain Rannu filmi „Ükssarvik“ prototüüpidest. Mitte isikuna, vaid pigem sündmustena. Mina olen õppinud Alan Wattsi teooriast universumi vibratsiooniga harmoonilist kaasa voolamist, selle asemel, et üha uuenevates sagedustes ja kanalites struggle/tremble – jama/häda taktis pauk-haaval laperdada. Mina toimin tarkuse järgi „naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg“,“ loetleb Richard. „Sain oma Palo Alto aegadel kätte sama, millega tutvus inimkond nüüd corona karantiinis. Kodust ära, üksi, üsna rahata, kallid kaugel.
Aga see-eest olin mina sel ajal RV majas sees, kui evendid toimusid majas sees. Mina õppisin seal uskuma, et 3 miljonist 13 ja 30 miljoni kasvatamine pole keeruline. Seda, et mu pass koos viisadega seal ära varastati, tõlgendasin märgina.
Ning olulisim, mida eestlastele – ja üldse inimkonnale – Jason Calacanise – aga ka Rannu – teooriatest edastada tahan: mõtle ülevalt alla – siis leiad lahendused probleemidele, mida täna veel ei teata. Ja teed seda müstiliselt väheste sõnadega. Alt üles lahendite leidmine on 180 kraadi erinevast kanalist, mitte Algallikast.
Minule kujunes sellest õppetunnist Kodust Ära Südamel Kivi – KÄSK – luua laule.“
Lahjendamta ookean
Laule loob mees sageli oma lastele, neist kui õpetajatest inspireerituna – ning õdede ja laiemagi Omade Bändiga interpreteerides.
Richard ütles isaks saades kohe, et teda ei saa iialgi olema lastega palju aega koos – ent ta garanteerib, et iga lastega veedetud hetk ja sooritatud seiklus on eriti hinnaline ja ehedalt ere kingitus.
Kui ema-isa on kogu aeg kodus, mitte loendamatutes riikides mixed-media tiivul ülemaailmset kunstivõrgustikku robot-ronimas, kipub ühine aeg lahjenema. Meil on ees ja käes terve ookean – aega küll. Võtame klaasitäie ookeanivett… ah, lükkame selle nautimise ja täiusliku tajumise kuhugi teisehommesse edasi, sest terve ookeanitäis on veel!
„Praeguste transformatsioonide tulemusel on õigupoolest igas eluvaldkonnas oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Paljud meist olid enne karantiini ning kõigi ja kõige servi seisma jäämist oma plaanid ja projektid rajanud hulgale teistele inimestele.
Selgus, et päriselt arvestada saab iseendaga.
Järelikult tuleb valik teha, mida ise tahad – seda ka suudad.
Seda valikut tuleb üha teha ja teha, igal hetkel ja igal sammul – mis on päriselt tähtis.
Mina Olen – see on peamine,“ arutleb isa Richard. „Samas on oluline, et lapsed teaksid: mida isa teeb, seda teeb ta badass-hästi. Isa on alati online-olemas. Ning isa õpib igal hetkel lastelt midagi tähtsat – kasvõi hetkes püsimis.
Oli jama? Okei, oli ära. Õppetunni omandasime – jamal lasime minna – siin ja praegu on kõik uus ja ilus. Sel juhul ei summuta me pahna-müraga Seda Miskit.“
See Miski
The Thing – on ka Lõvisüdame kirjutatud laulu pealkiri. Pühendatud õe Brigita tütrele Loorele.
„Meie lend peab olema kerge. See on kriteerium. Kui punnitamiseks läheb, siis pole Selle Miski osadust,“ teab multifunk leidustemees, kes kirjutas poja sünni puhul laulu „Ma tahan, Loon“. Tema ise jõudis enne kataklüsmide sarja 28-inimeselise meeskonnani, kellest kaks tiimi töötasid Eestis, üks USAs – ning jäid vaatamata mehisele andmisele aasta ja kauemgi töötasuta.
„Meil on seesama tiim ja Omade ring alles – palgal mitte üht hingelist – kõik me oleme skaleeritavad tükitöölised – nagu Valgetele kohane,“ on väärikas, väekas ja oma nooruse kohta vägagi teenekas juht mitutuhat protsenti kindel, et kõik saavad pälvitu kuhjaga kätte. Väga varsti. On aeg. Samavõrd, kui mõnel juhul jahmume, et manifesteeritu teostub 7 sekundiga, näib 7 nädalat või kuud ootamist talumatult pikk… Ent pärast selgub, miks oli just nii kaua küpsemine õige ja hea. Alati.
Olen piisavalt palju olnud sõdalane ja võitleja, et nüüd vabalt laulda ja tantsida. Koos roni-robotite ja Omadega.“