12. mai 2011
Gerly Kättmann – rikas haldjas
Tekst Kati Saara Vatmann
Pildid Tiina…
Muusik ja tantsijanna Gerly Kättmann meenutab oma vaba kulgemise, ürgnaiselikkuse ja helgusega seni Maal kulgenud isiksustest enim Isadora Duncanit. Ta annab improvisatsioonilisi kontserte, tantsib õhtuti sõbrataridega end planeediga üheks, pulseerib positiivset naiselikku energiat – ent avalikkuse ette ilmus Gerly oma parima sõbratari Diana Aitai hukkumisega seoses.
“See oli helge ja kirgas matus, me kõik teadsime tänu Dianale, et surma pole olemas – on universaalne armastus, kulgemine kehatu ja kehalise maailma piiril, valgus, rütmid ja värvid – mu kalli sõbratari astumine sellest piirist teisele poole tõi ta mulle veel lähemale ja muutis surma olematuks,” on Gerly tänulik. “Müstilisel kombel ilmus just sel matuste päeval minu ellu mees. Tundub, et lausa mu teine pool. Ta elab Londonis.”
Kulgeb tantsides
Kogu Gerly elu on improvisatsioon. Vana maailma mõistes on ta rahata, karjäärita, ametliku tööta – tegelikult töötab igal hetkel. Neiu teab, et iga mõte ja tunne, sõna ja tegu lisab midagi inimkonna energeetilisse tervikusse. Seepärast pole ükski pisimgi võnge tähtsusetu – see on Töö selle nimel, elu maal püsima jääks.
“Minu meelest ei ole nii oluline see asi ise, mis tuleval aastal juhtuma hakkab, vaid see, mida meie inimestena saame ja peame tegema enne seda. Kui ma mõtlen sellele sõnumile, mis tahab mu seest tulla, siis kätkeb see endas meeste ja naiste tervenemist, mees- ja naisenergiate äraleppimist,” arutleb tüdruk, kes elab koos ema ja isaga Pärnus Uus-Saugas. Tema vanemad on üle paarikümne aasta harmoonilises abielus olnud ning kaks kaunist tütart suureks kasvatanud nii, et mõlemad on leidnud oma tee pühendumise – Gerly õde on Oistrahhi festivali projektijuht.
“Ma vaatasin mõni päev tagasi ühte filmi, eesmärgiga võimendada oma ebateadvuslikku, seda nii-öelda kollektiivset valu, valukeha, mida me kõik, kes me veel pole kohal, endaga päevast päeva kaasas kanname. Selles filmis oli kümme minutit vägistamisstseeni… Ma kirjutasin isegi luuletuse, panin oma mõtted kirja, mis minust pärast seda stseeni tulid. See, kuidas ma ise nutsin ja piinlesin ja tõmblesin oma kehas, oli nii ehe – mis sest, et mina ju polnud seal. Aga lihtsalt see kollektiivne valu, mis naised endas kannavad, see on metsikult suur.”
Valukeha
Gerly usub, et valu kehast – millest kõige põhjalikumalt kirjutab Eckhart Tolle oma raamatus “Hea uus ilm” – pääseme, kui jõuame kohaloleku seisundisse. Siis
kaob ka kurbus. Kurbus tekitab muu hulgas näiteks vistrikke, millesse koguneb kurbus – ja nii aitabki neist vabaneda tantsimine, laulmine, valu enesest välja luuletamine.
“Mul tuleb meelde mälupilte 5 Rütmi kursustelt, kus ma mõned aastad tagasi hästi aktiivselt käisin. Kohe trippisingi Euroopas selle eesmärgiga ringi, et tantsida ja olla osaline selles tantsulises kollektiivses tervenemises. Ükskord oli selline juhtum, kus 15 naist korraga sattusid samasse protsessi, sama valuenergia võimusse ja me kõik nutsime ja lahistasime mööda seda tantsusaali ringi tantsida. Seal, erinevalt oma kodust, kus ma ei ole kunagi eriti julgenud kõva häälega nutta ja karjuda, oli nii loomulik lihtsalt naisena või tüdrukuna endast see sisemine karje välja lasta. Ja selliseid kordi on olnud palju, just tantsides, kus jõutakse ühtäkki staadiumisse, kus valu vabalt välja voolab,” on Gerly kogemuste eest tänulik.
Tema ema Ly Kättmann on muide see tütarlapselik naine, kes juba viisteist aastat ihuüksi oma süntesaatoriga mööda Eestimaa kõrtse õhtuti laulmas käib, et peret elatada. Ise kardab avalikkust ja tähelepanu – aga paraku on meie ajastul veel finantsi vaja, et osta jahu koduse leiva küpsetamiseks. Tervel nende perel on tekkinud sisemine veendumus, et vanad head oskused muutuvad taas oluliseks.
Gerly, kes kehastab universaalse armastuse energiat, meenutab: “18-aastasena oli mul hästi kindel mõte, et lähen kohe mõnda eesti meestevanglasse ja hakkan seal tegema laulukoori. Või sedasama tantsimist – ainult ma ei olnud kindel, kas ja mis hakkab juhtuma, kui vangidele hullult vabastav muusika peale panna, et äkki see ei toimi. Igatahes laulda tahtsin ma nendega küll, kuigi selleni pole siiani jõudnud – eks ma ühel hetkel sain aru, et pole lihtsalt veel küps nii karmi energiaga töötama.
Aga see tunne kogu aeg, et tuleks minna ja jagada laulu, tantsu, südamest jutuajamisi just nendega, kes on kas saanud tunda või ise loonud vägivalda, valu, kannatusi… Neil on ilmselt südames eriti tundlik see koht, kust voolab armastus – aga teinekord ongi ju nii, et mida tundlikum, seda suurem on võimalus, et seal see armastus uuesti avaneb.”
Hispaania koobastes
Gerly on kõike muud kui arg – ta on maailmas rännates elanud näiteks koos ühe Eesti noormehega Hispaanias sõna otseses mõttes koopas. Eestisse naasmist see suhe välja ei kannatanud. Nüüd on neiu ellu ilmunud londonlane, kes võttis temaga ühendust just kanalisatsioonikaevu uppunud Diana väga eriliste ja rahulike matuste päeval. Sellistes asjades oskab tüdruk näha sünkroonsust ja märke.
“Mis iganes siin maaplaneedi peal füüsilisel tasandil toimuma ka ei hakkaks, inimhingede tasandil on vaja paika sättida mehelikkus ja naiselikkus ja tõsta just viimane uuesti au sisse. Nii nagu Emake Maa taasleiab oma jõu ja väe, on vaja ka naistel uuesti nii-öelda Jumalannadeks saada. See on midagi nii olulist, et sellest olulisemat tööd minu meelest praegu polegi. Meie ülim ülesanne on elada tasakaalus iseendaga ja käia oma rada, aga selle juurde kuulub paratamatult või õnneks kohustus aru saada, kas ma olen praegu naine või mees ja mida see endast kujutab. Käisin siin NewFlow ühel Jumalannade õhtul ja seal tõusid esile nii paljud need teemad, mis mind juba Hispaanias elutsedes köitsid. Näiteks kas me, naised, üldse saame aru, mis on meie essents ja kust see tuleb? Kunagi etendus Ugalas “Vagiina monoloogide” tükk ja sellest on ka eestikeelses tõlkes raamat. Ma lugesin seda ingliskeelsena ja mõtlesin, et pagan, kohe tuleks kuskil teha naiste õhtu, kus räägitakse naiselikkusest ja vagiinadest ja kõigest sellest eluliselt nii olulisest ja samas mahavaikitust. Kui represseeritud ja allasurutud teema see ikkagi on! Praegu mu igapäevaseks saanud tantsimise juurde kuulub kõige rohkem see, et ma tulen kohale enda sisse – sinna, kus asub minu jumalik essents ja vägi – ja tantsin iseennast tajudes. Sageli on käed tantsides kõhu peal. See, mida ma tunnen, ei ole üldse jumalik. Vahel ma mõtlen, et nii nagu midagi Emakesest Maast on praegu katki, on midagi katki ka minus. Lahe on see, et seda saab iga päev ja ise, mitte midagi eriti ekstra tegemata, tervendada. Kui väga ei ole naised ikkagi naised, kui vähe meis on tingimusteta, vabalt voolavat armastust, ilu ja graatsiat ja poeesiat – kõike seda, mis on naiselik. Ja kui vähe me suhtleme ise oma ürgse allikaga, vagiinaga, ja teame, mis seal toimub, mida ta mäletab, millest kinni hoiab, mida soovib ja suudab. Selleks, et me inimestena ükskord terveks saaksime, on vaja naistel jõuda uuesti oma kehasse, templisse ning hakata seda teadlikkuse väega austama. Meestel jääb üle meid toetada ja austada ja võtta lihtsalt naise südamest oma südamesse vastu kõik, mida antakse. Siis me saame terveks.”
Uue maailma Isadora Duncan nendib, et ta väljendab sedalaadi mõtteid enamasti arvuti taga suheldes, sest on mõnikord vapustavalt rohkem kohal ja kontaktis endaga oma turvalises keskkonnas klahvide taga kui silmast silma kuskil istudes, kus tema ego pool aega mõtleb, milline ta välja näeb. Meis kõigis on veel nii palju näimist ja omamist selle asemel, et OLLA.