Sirgi selginemised

Sirgi Tammik (40), kes avas aasta eest Raplas Esoteerika keskuse, on elanud vähemalt kolm elu ühes – ning kohalike seas vaatamata ametlikule linnastaatusele ikka aleviks nimetatavas kahe torniga kiriku asulas on kolm esoteerilise keskendumisega keskust ja koda, millele Sirgi prognoosib veel ja veel tekkivat ja kaduvat lisa. Ka enda ees näeb kaunis daam veel ja veel kvanthüppeid uutesse elamise tasanditesse näiliselt ikka sama Sirgina.

„Meil on Elujõukeskuse Piia Kõverikuga ja Angala väekoja Heli Lehtsaluga kena kokkulepe, et siia „nõiaturule“ mahume ladusalt ära, kolleegide esinejaid üle meelitada ei püüa ning kõigile jätkub,“ naeratab Sirgi, kes erinevalt Piiast ise oma keskuses ei ela. Ta on oma teismelised lapsed Mahlamäe korteris suureks kasvatanud ning oma sisetunde järgi valitud Teel kulgedes väga veendunud – ja üksi.

Rapla ongi tema sõnul hämmastav hambakliinikute ja juuksurisalongide, autoremonditöökodade ja väekeskuste tõmbesoon, kus inimesed kogevad ühtaegu nii tihedat trügimist kui olemuslikku üksildust. Õnneks leiavad sama lainepikkusega hinged üksteist üles ning asetavad ajuti oma üksildused kõrvuti.

Isa, poeg ja püha vaim

„Minu ema on kokk ning isa oli tisler, kes lahkus siit ilmast, kui olin kümneaastane. Tänaseks tean, et ta oli sellega mu elu suurimaid käivitajaid – nii, nagu paljud inimesed on käivitajad ja peeglid. Eriti kui nende panus esialgu paha tundub.

Vanem vend Taimo peab Raplas Tammiku fotoäri ja tema naisel Airel on autokool. Noorem vend Valdis on Juuru kooli majandusjuht. Isa aga käivitas mu varajase iseseisvumise,“ arutleb Sirgi. „Kui mu esimene poeg sündis, nägin lapse sündides selgelt enda ees oma isa nägu. Ning esmakordselt lapsele silma vaadates küsisin tema täpselt fokuseeritud pilgult: mida me sinuga kahekesi nüüd siis peale hakkame? Ta vastas, et tuli mulle appi – ning kõik oli selge.

Kõige tänuväärsemad abilised on sageli näiliselt kõige julmemad. Mullu jaanuaris tulin Konsumist töölt ära ning asusin Esoteerika keskust rajama. Teismeliste laste poolt vaadates nägi see välja sedasi, et ma istusin kodus, mõtisklesin – ja ei teinud näiliselt midagi. Pesakonna üksmeelne otsus oli, et ma olen lolliks läinud. Vanim küsis üpris jõhkralt, mis õigusega ma siin kükitan ja talle raha ei teeni.

Ütlesin lastele, et kuni toit on laual ja riie seljas, pole nende asi arvustada, et ema on astunud oma Teele – õigupoolest on iga inimese õigus ja kohus elada endale. Teiste eelistuste ja arvamuse järgi joondumine pole mitte kunagi mitte kellelegi mitte midagi head toonud.“

Keskust ehitama asudes oli Sirgi kõrval tookord Märjamaal elanud sõbratar, kes osutus samuti käivitajaks – kui kõik oli juba töös ja hoos ning tagasiteed enam polnud, kolis partner Tallinnasse ja Sirgi oli taas üksi ja ise. Lisaks lastele olid hämmingus ja distantseerunud ka Sirgi vennad. Ja kallim. Tema eriti.

„Mu kallim Villem, kellega aina nagistame ja laialimineku piirile satume, on ratsionaalne ärimees. Meie südamed on omavahel tihedasti põimunud – ent mõistuse tasandil käivitab ta mind tehnikas siple-siple-Sirgikene – ei takista ega toeta. Vaatleb eemalt. Just siis, kui olen talle valmis kõik-lõpp-otsas ütlema, tuleb ta aga minuga kaasa, kui näiteks Kuusiku jõe äärde maalima lähen,“ naeratab Sirgi. „Äsjane maalimispäev on üleni kujundlik. Kui mu vanim poeg sai 18aastaseks, kinkisid sõbrad talle nännikasti. Poja enesega toimus sel päeval totaalne murrang. Ta läks Tallinnasse ehitajaks ja võttis vastutuse. Nii finantsiliselt kui nooremate laste suunamise mõttes. Aitäh!

Ühel päeval andis ta mulle oma nännikastist karbi akvarelle ja ütles: on aeg – nüüd tuleb sul see ära teha. Kuna mul pole hetkel autot, olenen liikumistes juhustest. Ja juhused on teatavasti märgilised. Kallim soovis minuga päeva veeta ning viiski mu Kuusiku jõe äärde maalima, ehkki ta oli viimase hetkeni kindel, et ma teen nalja.

Kui tõepoolest maalima asusin, nõudis mees, et maaliksin talle karu. Sulatasin ja meelisklesin ja palusin lahkesti tal minu pildilt karu leida. Ja kui ei leia, siis oma karu maalida. Päev nagu sümbolite tulevärk!“

Sirgi tütar õpib Kehtna maamajanduskoolis teenindajaks ning mõistab ema kõige paremini, neil on sagedased pikad vestlused Päris teemadel. Tänu sellele, et tütar on sama lainepikkuse tüdruk, teab Sirgi, kui oluline on valida, kellega millest ja mis sõnastuses kõnelda. Tal on üha vähem põhjust ja soovi teisitimõistjatega vestlusi arendada – kui püüad võõra vibra rahvaga sama keelt kõnelda, tõmbad oma energeetilist taset paratamatult alla. Lisaks raiskab ettevaatus ja sõnade valimine aega ja energiat.

„Mõnikord, selleks, et teisi inimesi sügavalt mõista, lähen teadlikult nende energiasse. Olen Intuitiivteaduste koolis ja erinevatel teistel koolitustel – nüüd juba aasta aega oma enese keskuses – neid tehnikaid õppinud. Mulle meeldis juba Konsumi kassapreilina inimesi vaadelda ja neisse salasügavale sisse piiluda. Nüüd oskan tänu teadvelolekule turvaliselt ligimeste sisekosmosesse rännata – enamasti nende endi palvel,“ kirjeldab naine. „Maalides libisesin ka oma kallima energiasse ning nägin ääretut üksildust, elumõttetust ja ärkamatust. Praegu. Kõik on muudetav ja avatav, kui inimene ise soovib.“

Ekselid versus Elu

Rapla raudteejaama lähedale Telliskivi tänavasse vanemate majja Esoteerikakeskust ehitades koges Sirgi sama, mida oma ärimehest kallimaga suhestudes: loovus ja vaimsus on raharahva poolt palavalt armastatud exel-tabelitesse ajamatu. Raharahva loogika ütleb, et kui eksel ei näita rahategu, siis pole see ettevõtmine tulus äri, kui pole äri, siis pole see midagi väärt.

Raha tegi Sirgi seega pangalaenuga ning äri näeb välja sedasi, et kuni neli õhtut nädalas toovad loengud-koolitused tema keskuse rahvast täis – täpselt nii palju kui naine teeb, nii palju ta ka saab. Kui kumm on mõnikord tühi ja mõõt täis, kolib Sirgi mõneks päevaks oma keskusesse ka elama – kuna põrand on jahe ja ülakorrusel vaid üks protseduuridetuba, ei saaks ta sinna päriselt elama kolida, nagu Piia oma katlamajja-rajatud elujõu- ja pilatesekeskusesse, kus on üksiti tema kaasa kodumasinateremont. Sirgi võtab oma kojas vaid ajutisi iseolemise erakuaegu.

„Esimesel korral kippusin pidevalt sõpradele helistama – tule läbi, ajame juttu – ent saatuse tahtel polnud kellelgi aega. Tänu taevale – tookord avastasin oma nahalt helepruuni kiirestikasvava ja sügeleva sünnimärgi, mille mu üks olulisemaid teejuhte Mai-Agate määratles vähihirmu väljanäituseks. Tegelesin-tegelesin – sünnimärk kadus! Nii kui ennast kõrva tagant sügasin – küll ma olen ikka kõva tegija! – tuli tagasi ning hakkasin aga otsast peale,“ naerab Sirgi. „Enese peegeldamiseks ja tühjaksrääkimiseks on mul kunstnikust sõbratar Pärnus. Tänaseks on keskusesse kogunenud mitukümmend sugulashinge – enamus naised mõistagi – kellega lisaks siinsetele loengutele-kursustele väljasõitudel käime. Metsamooride ja šamaanide juurde – kuhu iganes sisetunne tõmbab.“

Hiljuti viis Sirgi autotäie temakesi Tartusse südametarkuse päevadele – kuulati mitu loengut, osaleti mitmes töötoas ja lasti esoteerilise kauba pikal müügilettide rivil meeli erutada. Sirgi vaatas lõbustatud äratundmisega, kuidas ärkamistee alguses innukalt ringi rapsivad hinged käituvad täpselt samamoodi, nagu tema oma uuestisünni esimesil aastail.

„Ka mina ahmisin kõiki loenguid ja variante, konspekteerisin ja salvestasin – et ükski silp kaduma ei läheks. Nüüd on mulle sobivad nõustajad mu enese väekojas esinejad – „nõiamessidelt“ valin uusi esinejaid – ja päris kõigil õhtutel oma kojas ma ise ka enam ei osale. Küll aga on need väljasõidud head selleks, et aegajalt endale meelde tuletada – spirituaalne tee on õige, mis toimub minuga, toimub ka teiste vaimsetega – ma pole üksinda hulluks läinud. Ja samas saan heatahtlikult muheleda kasvõi selle üle, kuidas näeb välja õlide-kellukeste-nõialuudade müüjaskond, kes kaks päeva innustunult nõuandeid jagavad, teise päeva õhtuks. Jumal tänatud, et ratsionaalid-skeptikud, kes nimetavad meid pundiks esoteerikuteks, seda ei näe, kuidas väsinud sensitiivid kaootiliseks kiskuvas vaimlas veel viimseid kliente oma boksi hüüavad ja monotoonseks roidunud voo seest jüngreid püüavad.

Ka väga vaimsed on kõigest inimesed. Ning see on armas ja naljakas.“

Salatühjade palverännak

Ajakirjad ja portaalid on tulvil küll kivide, küll käte või häälega tervendamise teele asunute lugusid, mis reeglina algavad sellest et tänane tervendaja ise oli hädas. Igaühele neist leidub oma järgijate seltskond. Ja Sirgi oli ise samuti paari aasta sügavuses mustas augus, millest väljumisele järgnenud seitse aastat ta tänaseks Sirgiks kvanthüpitanud ongi.

„Iga päev ilmub mu postkasti või telefoni mõni elumõtteta ja sihita salatühi eduinimene, kelle üha süvenevat kriisi sageli ka lähedasimad ei märka. Juba kaupluse kassas nägin, kui enesestmõistetavalt tõstavad töömehed ja taluperenaised igal õhtul õlled-longerod ostukorvi. Nägin eduinimesi peeni napse muu kraami alla peitmas – aga kurbi silmi ja silmadealuseid pelmeene ju peita ei saa… Tänaseks on neist mitmetest saanud minu nõustatavad,“ kirjeldab Sirgi. „Kes on ise põrgust läbi käinud, see tunneb saatusekaaslased hetkega ära ning õpib järk järgult neile ka nõu andma. Ma tean, mis on koduvägivald ja teadmata kadunud pereisa, mis on asenduselu ja etanooli-nimelise keemiarelva ohvriks langemine. Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada.

Kui mina olin mustas augus, polnud mul tööd ega teed, ainult probleemid. Tänu ühele sarnaste mustritega mehele, kes kõige rängematel hetkedel minu kõrval oli, ujusin välja. Ja sain autasuks kohe kõik ja veel enam. Tuli töökoht ja kool, uued sõbrad ja ideed – panoraam ja tervikpilt kujunesid nii võimsad, et mingi hinna eest ma enam alla ei anna ja taas kõike ei kaota.“

Täna tullakse Sirgi juurde selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elumõttetusest ja märtrimustritest. Hämmastavaimal kombel on sügavaimas salaaugus need, kellel on näiliselt kõik olemas – nii raha kui ratsmed. Ja unistusi enam ei ühtki. Õõvastav – aga ületatav olukord.

„Olen väga rõõmus, kui minu poole pöörduvad eksinud hinged, kes tahavad näiteks naabrieidele sajatuse-lajatuse peale panna – suur hulk jama õnnestub ära hoida,“ on Sirgi tänulik. „Elukogemuse ja teise inimese energiasse mineku oskuse abil suudan iga päevaga aina enam ära teha. Tänaseks olen rahulikul rajal.

Küll aga on mul veel palju õppida Raplamaa inimeste teadmiste ja eelistuste alal. Kui Andrus Allikveer toob keskuse oma puhastusmeetodite ja väestamistehnikatega täis – vee ja telefoni ümberlaadimine on mõõdetav-maitstav-kogetav – sest tal on kaasas nähtavad-kuuldavad esemed ja butafooria – siis gongide-kristallkausside-labürintide suurmehe Aivar Täpsi kohta küsitakse siinkandis – kesseon?

Lille Lindmäe on maailmas oma taseme Meistrite kõrguses üks kaheteistkümnest, ent mede alevi rahvale tuleb enne lihtsalt ja ilusti selgitustööd teha, kes ta on. Heliseva Sõnumi „nõialaadal“ mõjus mulle kõige inspireerivamalt maalikunstnik ja mandalatemaalija Margus Rump. Olen oma arengus just sealmaal, et tahaksin koos temaga intuitiivjoonistamist kogeda ja meditatiivse maalimise imedemaad ka meie ringkonnale tutvustada. Aga Tartust on nii pikk tee tulla, et vaid täismaja sobib eksel-tabelisse. Ja võibolla sobib minu jaama-juures-majakese seinale hoopis haldjamaalija Helina Toateri töötuba koos pimeda nägijatari Jaanika Grossi mõtlusega.

Valikud-valikud-valikud – igal hingetõmbel!

Selge on, et tulles on meil kaasas eelmiste elude kogemus – millele hakkame tänaseid kogemusi peale pakkima. Siin olles näib meil olevat piiramatu võimalus kvanthüpeteks ja ümbersündideks. Minnes aga kinnitame oma näitega fakti, et igal pühakul on Elu Lugu.“