Suurtest ettevõtetest, kärast ja tähelepanust küllastunud inimesed hoiduvad taastumiseks loomade ligi. Mõnikord juhtub selle Ühenduse käigus kannapööre ning loomad-tervendajad inspireerivad inimesi uuele rajale asuma. Ettevõtjatest-ajakirjanikest saavad omakorda loomade tervendajad – kelle korrastatud-abistatud loomad omakorda saavad oma pererahva tervendajateks.

Ajakirjanikuhariduse ja -kogemusega Rein Kikerpill alustas Tallinna äärelinnas Viljandi maantee ääres asuvas loomade varjupaigas esmalt vabatahtlikuna koeri jalutamas käies. Kui üks koertest, nüüd juba üsna eakas, aga suurepärases vormis Bingo ta endale isandaks valis, sai neist üha uute hädaorust varjupaika sattunud koerte hingeseisundi ja käitumise korraldajate tandem. Kutsumusest sai elukutse.

Niitväljal loob ja lehvib Piret Iter oma kodus nahatöötlemise masinate ja nahahooldusvahendeid keetva pliidi vahet ja nimetab kõiki oma tööriistugi nimepidi. Varem üsna suurt nahatööstust juhtinud naine valmistab nüüd kodus nahast koerarihmu-vahendeid ja tembib nii elusa kui elutu naha määrdeid. Alustas oma õrnade penide pärast – ja sai teada, et need määrded teevad imet ka tema ja kalli kaasa „käpakestega“.

 

Rein ja Bingo

 

…on tandem, kes leidis teineteist totaalse muutumise käigus ning töötab nüüd arglike asotsiaalidest koertega, et need uute kodude küpseks harjutada.

Rein oli eelmisel eluperioodil ajakirjanik, Bingo bomžide (bez ofitsialnovo mesta žitelstva – kodutu) peni. Võibolla 8aastane, aga ehk ka oluliselt vanem – keegi ei tea pilpakülast päästetud koera sünnipäeva.

„Isegi natuke kahju on, et see krantside maailm – Eesti uskumatu geto – , kus koerad saavad kasvada koertena, on kadumas. Pilpaküla koerad – umbusklikud, aga absoluutselt agressioonivabad, sotsiaalsed teiste loomadega, pelglikud inimestega, on kaduv liik. Bingot, kellega koos on teiste koerte julgustamine ja sotsialiseerimine imelihtne, asendada ei oleks mõeldav,“ kirjeldab Rein arukaid-tundlikke koeri, kes looduslikus valikus 21.sajandi Eesti kohta hämmastavas keskkonnas JÄÄVAD. „Mina ise aga õppisin 1997.aastani ajakirjandust – suhteliselt hilja läksin õppima ja lõpetasin – pidamata vajalikuks 2 viimast diplomini viivat eksamit teha – just ajal, mil seni 5aastane õpe läks üle 3+2 süsteemile. Sain praktikuks teadmisega, et minu haridus on magistrikraadi vääriline, aga kannaks hellitusnime bakalaureus, kui motivatsioon poleks kadunud.“

Soe ja tasakaalukas mees meenutab, et juba ajakirjanikuna töötades koges ta šaakalmentaliteedi pealetungi – kõik müügiks-söögiks. Nüüd näeb ta koerte keskelt inimliigi uperpalle uudistades kunagise Akadeemia Peegeliana eetikale vastupidist kiskjalikku para-meediat saaklooma poolelt. Tal on avalikkusest siiber – harvadel juhtudel vastab ta õige asja ajamiseks žurnade küsimustele ise kirjalikult, et mõnd järjekordset kallutatud-hinnangulist või lausa valede faktidega jura ei juhtuks.

„Tulin koerte varjupaika taastuma ja tervenema – ja sain vabatahtliku peni-patseerimise käigus teada, et olen tõesti sündinud koerainimene. Mida juba lapsena oletasin,“ on mees tänulik endale määratud Teele jõudmise eest.

Vanaisa kinkis 6aastasele Reinule kaukaasia lambakoera kutsika, kellest keerukamat tõugu on teatavasti raske kujutleda. Kui poisike iseloomuka hiiglasega jalutama läks ja vanaisa keelas rihmast lahti lasta, kelgutas kohusetundlik laps volaskil kasvõi kõhuli järel – ja piltlikult öeldes on üsna samamoodi tänagi.

„Meil – inimestel ja koertel – on silmad pea fassaadil, mitte külgedel. Seega on meil ladusam üksteist mõista – samas oleme rohusööjate kui saakloomade jaoks alateadlikul tasandil ohtlikud. Ent ka hirmunud hulkurkoerale tuleb nädalaid läheneda külg ja selg ees, et ta paanikasse ei satuks ja püksi ei laseks,“ arutleb koeralausuja. „Varjupaika sattunud koerte hulgas on loomult koerte koeri ja inimeste koeri. Tänu sellele, et teiste koerte sotsialiseerijaks sündinud Bingo valis minu päriseks endale, saame hakkama mõlematega.

Alatoidetud ja pekstud või lihtsalt suhtlemata koerad on väärikuseta ja elamise julguseta. Töö nendega on pikk ja peenetundeline.

Alguses vaimustas mind mõistagi suurte agressiivsete elukate taltsutamine – aga üsna ruttu selgus, et see on kiire ja lihtne sooritus. Koer on lihtne loom. Kes on ülimalt variatsioonirohke liigina mulle tänaseks üksiti õpetanud ka austust ja imetlust väikeste koerte suhtes. Pole nad kompleksides rakatsid ühtigi!“

Rein teab, et liigiti on loomrahvaste kehakeel üksteisele universaalselt mõistetav. Kuna Bingo ütleb räuskavale-pabistavale liigikaaslasele kehakeelitsi RAHUNE MAHA – JA KUI SUUDAD, ÄRA SOLVA MIND! – siis nii ka saab.

Ning varjupaiga kasside tuppa oskab üksnes Bingo siseneda kehakeelse lipuga MA TULEN RAHUGA! Endal on küll pisut hirmus, aga kassikari teda ei puutu – iga teise koerlase teeksid kambaka käigus pastlapaelteks.

Kassidel endil seal soojas-turvalises-päikeselises kasside toas muide hirmus pole. Sinna on kujunenud rahulik ja harmooniline braid. Selge, et eakad suhtlemisaltid kassid pigistavad loomasõbra südant. Ja kaunis konditsioonis tõukassid pigistavad südant ka seetõttu, et nad on otsekui Eesti riigi suurendusklaas: loobunud ja Maarjamaalt lahkunud perekonnad toovad oma veetlevad kiisud varjupaika lootuses, et äkki neil läheb paremini kui pererahval…

Varjupaiga enesega on üsna samalaadsed lood, nagu kõigis meie eluvaldkondades: aegajalt tekib mõni konkureeriv varjupaik, kes tahab mittetulundusühingu rahad ümber jagada. Ent Jumal näeb ja teab. Ja PETS jätkab ikka oma 16-18 töötajaga ustavat rühkimist.

„Loomaarmastajad kujutavad oma naiivsuses ja isekuses ette, et 12 kõutsi korterisse kogumine ongi varjupaik – ja kui neile selleks raha ei annetata, et nad loomi saaksid armastada, lähevad tigedaks. Iga pühendumine eeldab suurt pilti. See pole tegevuskava – ammugi mitte äriplaan, kui sotsiaalmeediasse paisatakse mõne haige looma pilt ja abipalve ning annetuste eest toidetakse ka ülejäänud loomi,“ kinnitab Rein. „Loomainimesed kipuvad takerduma kollektsioneerimise kire lõksu ning oma lillelapselikust ilmavaatest tingitud pettumuste tõttu muutuma inimvihkajateks. Mis seal salata, minagi eelistan sageli inimeste seas siblimisele koerte seltskonda.

Jälgin, kuidas Bingo mõnd järjekordset heidikut redust väljuma ja mängima kutsub. Imetlen ja õpin.

Ja rõõmustan mõistagi selle üle, et igal nädalal läheb siit kümmekond „korda tehtud“ koera uude koju. Sageli üldse oma esimesse koju.“

Koera-Kikerpill on ühtlasi ka see, kes telefonikõnede peale kohale sõidab ja hulguse kinni püüab. Koerapüüdmisel kehtib sama, mis sotsialiseerimisel – agressiivsega on lihtsam kui pelglikuga. Kusjuures püüdmisvahend – silmusega kepp – meenutab kolkisaanud koertele mõistagi kõike muud kui pääsemist. Kaigas on kaigas…

„Pilpakülana tuntud Soodevahe külla olen varasematel aastatel viinud soomlasi ekskursile – ehkki paljud eestlasedki ei tea, milline uskumatu imedemaa 2 kilomeetri kaugusel Tallinnast õilmitseb. Punkrid ja peenrad, bomžid ja penid läbisegi,“ kirjeldab Rein. „Soomlased tavatsevad sellepärast Eesti varjupaikadest koeri valida, et neil seal segaverelisi koeri enam ei leidu. Tõukutsikad kasvatatakse kennelites üles ja müüakse steriliseerituna. Isetekkelised krantsid on eksootiline haruldus, mida eurodirektiivide maailm ei võimalda.“

Samas töötab just nende direktiivide tõttu ka nii mõnigi endine loomaaiatöötaja täna varjupaigas ja enam mitte zoopargis. Kui näiteks talitaja oli harjunud hoolealuste hiidloomadega kallistama ja ratsutama – õhtuti käisid talitajad näiteks elevantidega ratsa kõndimas. Siis tulid kallistuste ja läheduse asemele eeskirjad, mis ei luba talitajal olla samal pool võrku.

Kui seni polnud tõsiasi, et looma koht ei ole loomaaias, nii valusalt ilmne, siis nüüd on. Ja see on järgmise ajakirjaloo teema, milles me ei räägi eluvõõra-naiivse-ülipüüdliku loomakaitsja kombel. „Tean, et kõik on energia. Bingo ja minu sünergia on energia, mis muudab abistatavate koerte vibratsiooni. Taimede energia ütleb loomadele, millist taime võib süüa, millisest hoiduda. Sellest on nii palju õppida… kui võre õpetajaid ja õpilasi ei lahutaks.

Mina võin kindlalt öelda, et minu suurim õpetaja on selles elus olnud mitte ülikool, vaid Bingo.“

Võib ju küsida, miks hädas koertesse nii palju panustatakse, kui inimesedki on hingeliselt hädas ja materiaalselt mädas. Aga sellepärast, et tervendatud koerast saab inimesele ustavaim sõber, kes omakorda oma uut peremeest tervendab nii, et tolle korrastuv hing võimaldab uuele eduteele asuda.

 

Piret – suurest väikeseks

 

Noorusvaimustunud Piretil oli koos kaasa Kaidoga Keilas üsna suur nahavabrik, kodus Niitvälja taga metsas arvukas lambakari, suured koerad – kuni tuli taltumine. Küpse eaga kaasnevad tervise trikid tingisid selle. Väike ja kodune on suure ja massilisega võrreldes umbes nagu poni võrreldes raskeveohobusega, otsustasid Iterid – ja tõmbusid teadlikult väikeseks-käepäraseks.

„Iga on selline, et meie mõlema tervis eeldab läbimõeldud kabariite. Meil mõlemal on tänini meeles kõigi meie suure-karja-aegadel olnud kihnu maalammaste nimed ja põlvnemised – vahel on nendeta väga tühi ja kurb. Aga kuna mul on üks seljadisk nihkunud, pean väga hoolega tunnetama ja arvestama, mida kere lubab, mida mitte,“ nendib Piret, kelle kodutalu on end nii suurte kui pisikeste ehituste ja detailideni ise loonud ja kujundanud. „Meie kaks poni täidavad tühja koha – ja lisaks neile hingeloomadele on meil ka kääbus-bullterjerid Aadu ja Pipi. Maailma südamlikemad-tundlikemad sülekoerad vastupidiselt eelarvamustele selle tõu asjus.

Kogu meie kodu on elusolendeid täis – üks mu nahamasinatest siinses kodutöökojas on Triinu, sest ta on mul lepatriinuks värvitud. Elektriauto, mida ma veidi võõrastan, sest ta on ajast ees ja eblakas, on Röster.

Kuningboa, kes meil elutoas terraariumis resideerib, pole mitte ainult eriline müstiline lemmik, vaid ka tooraine allikas. Rotsi kestavahetuse ajal saame mitu meetrit jumalikku ussikesta, millest lisaks tavalisematele koerarihmadele-vöökottidele-ehetele ussinahkseid väevärke meisterdan. Ja avastan üha, kui asjata ja naljakalt inimesed mao kestast ehteid-talismane kardavad.

Tänane eestlane ostab pigem topšopi-netipoodide naftanahkadest ebatervislikke rihmu-kotte kui et adub käsitöise-kodumaise eheda eseme väge. See on tagasipööramatu protsess – ja mul jääb tänulik olla, et naturaalse ürgmaailma rütmidele on siiski oma tarbijaskond.“

Seda ürgset valvab Pireti-Kaido viikingihõnguga kodus Memm. Istub püstkoja tagumises seinas altaril ja hoiab ümber koja asjataval ponipaaril Ruudil-Daalial silma peal. Väestab neid sadu kive, mille Piret on kõigilt Eestit-pidi sõitudelt auto pakiruumis koju tarinud ja aedadeks-kujunduseks ladunud.

„See kivimajandus mu selja ära sigrimigriski. Samas on hädadel kena omadus midagi uut luua. Varem segasin ainult parknaha hooldamiseks salve kokku – kuna avastasin, et suurtootjad libistavad tasapisi oma määrete retseptidest kõik vähegi väärtusliku välja. Kui nahavõidest kadus mesilasvaha ja asemele sokutati parafiin, hakkasin ka inimestele ja koertele-hobustele sobivat kreemi ise tegema,“ soovitab Piret lugeda, mis purkide peale kirjutatud on. „Kui mu bull-piiga Pipi käpad hakkasid allergiast kirvendama, mõtlesin – õieti tunnetasin – lisaks parknahale sobivale määrdele purki ka elusa naha hooldamise möksi.

Mitte ainult Pipi varbad – ka minu käed, mis nahatööga-koduhooldamisega pidevalt topelt-vatti saavad, on korras – ja mehe kannad samuti!“

Seest pehmendatud – vastupidiselt tava-koolkonna seest kidalistele-allutavatele! – kaelarihmu, efektseid aksessuaare ja muid nahk-olendeid müüb Piret erinevates gildides, internetis ja kodus. Nii viikingi-kantsilikust pesast kui püstkojast on turistimentaliteediga juhukülalised kenasti eemale palutud, et Pireti loomingul oleks võimalikult täieline vägi sees. Orgaaniliselt on tema käpakeste-võide sees aga mesilasevaha, taruvaik, glütseriin, kookos, astelpaju – ja sisetunde järgi teisedki hoiutavad väetaimed.

Eelkõige vajab vägiste tuge ta ise – aastad ja tõved on tahtnud nii, et üsna kogu majapidamine ja ettevõtlus on ainuisikuliselt selle nääpsukese naise peal. See tõsiasi tingib valikutes mõõdu ja määra ning õpetab tingimusteta armastust, mis eluhellikutel enamasti ära õppimata jääbki.