16. september 2012
Evren Isin ühendab meeldiva kasulikuga
„Pool aastat tagasi olin valmis investeerima mitmeid kümneid tuhandeid Eestisse ja ka siia oma pitseriad rajama,“ kinnitab türklane Evren Isin (umbes 35aastane), kellel on Järvenpääl oma pitsapleiss, selle kõrval Helsingintiel luksuskorter ning perekond elumerelainetes laiali loksunud. „Soome praeguses majandusseisus ma praegu vaatamata pidevale rabelemisele nii palju ei teeni, et Eestisse – pidasin silmas just väikelinnu – raha paigutada. Aga üle lahe olen nõus vägagi reisima – kui keegi mulle ilusaid naisi leiab. Olen liiga hõivatud, et ise otsida.“
Patriarhaalse ja potentsika türklase põhjenda(ma)tult kõrge enesehinnang on ilmselt pärit sultanite õitseaegadest, mis on tema rahva genofondi söövitanud mõned kõigutamatud aksioomid: mees on igal juhul naisest kõrgem, mees peab oma seemet võimalikult laialdaselt külvama, naisi ei pea tõsiselt võtma ka siis, kui nad on jõukad-edukad-haritud – ikkagi kõigest naised, seksi eest maksta on alandav – sõbrataridele väikeste suuremeelsete kingituste poetamine on iseasi – see teeb endal tuju heaks.
Otsige naist
Meiemaine mõttehiiglane Linnar Priimägi on korduvalt kinnitanud ja tõestanud, et inimsoo isased isendid on olemuselt polügaamiad. Selle väite värvikaim klassikaline kinnitaja on euroopa kultuuriloos ülbelt karismaatiline hurmur Don Juan: otsi ja vaata, kust aga saad sa, naisi ja neide too mulle sa!
Sultan Evreni vallutusretked Eestisse on aastaid kajastunud ka sotsiaalmeedias – ta on heatujuliselt ja kirglikult harrastanud avalikku flirti Facebookis ja pidanud oma profiili seinal kirjavahetust modellide ja ellidega, kelle fotod sobivad kenasti suurustamiseks. Kusjuures tal enesel on kauni pisikese skandinaavlannaga kaks imeilusat last – vastupandamatult karvaste silmadega, nagu need magusad pikaripsmelised särtssilmsed lõunamaalapsed ikka on.
„Kohtun praegu oma lastega mõned korrad nädalas – üsna samamoodi, nagu siis, kui perega koos elasin. Ka siis polnud naise ega laste jaoks rohkem aega. Töö-töö-töö. Jah, mis seal salata, ülekoormus ajab siin kliimavööndis ka minu rahvusest inimeste pered laiali. Pole aega. Mind on üks. Õigem oli otse töökoha kõrvale korter rentida ja poissmehena üksi edasi minna,“ selgitab mees, kelle luksuskorter näeb välja nagu sultani telgi erim paneelmajas – päise päeva ajal rulood ees, padjad punase valguse käes kumamas, hiiglaslik plasmateler ja muusikakeskus kogu olemusele tooni andmas. „Ega ma nüüd, kus vaba olen, õnnelik ole. Nüüd pole vallutusedki nii magusad… Ka naisega koos olles püüdsin siiski teda mitte petta. Meie kultuuris on selline põhimõte, et kõrvalsuhetes harrastatav anaalseks pole oma petmine – ainult oma kaasaga ollakse vaginaalses vahekorras.“
Seesinane anaalia on füsioloogilise loogika seisukohast kahtlemata anomaalia – vallutamise ja geenide paljundamise tarbe kiuste sel teel inimsugu teatavasti ei paljune. Ja paradoksaalsel kombel on agapaša Isin endale kuuluva pitseria kõrval asuval seksodroomil üllatavalt üksi.
Nõudmised, nõudmised…
Evren on korduvalt kuulutanud – ja teeb seda praegugi – et vajab oma korterisse ja pitseriasse majapidajannat. Helsinkist paarikümne minuti kaugusel Järvenpääl, millega külgneb mõnus puhkeala järve, spordiväljakute ja talliga, on türklase pitsahütt teatud mõttes nagu oaas. Kastmajja rajatud paik lõhnab hullutavalt – pitsad ja salatid, kebabid ja toorjoogid on tõeliselt hunnitud ning koht külgneb sügavasse öhe avaneva karaokebaariga.
Rahvuslikke traditsioone järgides on pitseria sisustatud vakstuga kaetud metalljalgsete lauakestega, ent kõik on laitmatult puhas ja peremehe residentsi avaneb sealt kuuekaameraline jälgimissüsteem, tänu millele peremees peab oma füüsilist nina oma valdustesse üsna harva pistma.
„Vajan usaldusväärset majapidajannat, kes hoolitseks mu korteri ja toidukoha eest. Ja – ideaalis võiks ta mõnikord ka minu eest hoolitseda,“ nurrub mees Battery jõujooki ja Pepsi Maxi vaheldumisi rüübates ja valgeid Marlboro sigarette naudeldes. „Meil kõigil on hormoonid. Me kõik oleme inimolendid oma vajadustega. Miks siis mitte neid vajadusi omavahel sobitada, meeldivat kasulikuga ühendada.
Seksi eest maksmist pean mina alandavaks. Nii maksjale kui küsijale. Viimati oli mul Eestis üks brünett venelanna, kes hakkas üsna suhte alguses raha küsima – anna tuhat, kaks tuhat. Miks ja mille eest? Tema nautis ju mind ka. Raha eest saab seksi osta igal pool – siinkandis maksab anaal 20-50 eurot – aga mulle ei meeldi see. Võin sõpra rahaliselt aidata, aga naudingu eest ei maksa, sest minu jaoks peavad sellega kaasnema tunded.
Tunded!?
Millised võiksid olla väheldase šokolaadse lõunamaalase tunded, on keeruline määratleda, sest oma rahvusele omaselt on ta suurepärane näitleja. Vastupandamatu naeratus vaheldub eluraskusi illustreeriva valuliku ilmega, millele järgneb jonnivat lapsukest meenutav mossitus – ja seejärel maailmavalitseja kõrk mask.
„Ütlen ausalt? Ma olen siin põhjamaal väga üksi ja üsna õnnetu,“ väidab mees, kes peab meie vestluse ajal mitmeid türgikeelseid telefonikõnesid rahvuskaaslastest alluvatega – türgi keel on kauni kõlaga ning hetkel nõudepesumasinat parandava töötajaga diskuteerides laksutab pealik keelt ja vangutab pead just nii, nagu me kujutleme, et tuline türk teha võib. „Olen pärit Antalyast, eestlaste hulgas populaarsest kuurordist. Minu sugulased elavad Saksamaal. Kaalun tõsiselt võimalust oma ettevõtlusega sinna üle kolida, sest seal on võimalik palju suuremat raha teha.
Mulle meeldib raha, ma tahan raha. Aga mulle ei meeldi unetud ööd ja üksildus. Istun pärast pitseria sulgemist siin diivanil, vaatan türgikeelsete subtiitritega filme, rüüpan Batteryt – jah, ilmselt krutib ka see mind üles – ja uni ei tule. Nende kuude jooksul, mil olen siin elanud, olen vaid kaks korda magamistoas ööbinud. Magan siinsamas diivanil, telekas pakub seltsi.
Vajan seltsi ja romantikat. Unistan armastusest nagu nooruk – ausõna! Ja ma poleks kellelegi, kes minus tunded ärataks ja mu tunnetele vastaks, sugugi paha partii – pesen end mitu korda päevas. Kuna olen kirglik suitsetaja, pesen ka hambaid mitu korda päevas. Lõhnan hästi, olen õrn ja hoolitsev… ja nii üksi…“
See on romantika?
Täiesti võimalik – isegi kindel! – et kusagil siinsamas on keegi, kes oskaks-suudaks-tahaks üksildasele sultanile peale puhuda ja teda ta väikesest nõiaringist välja kõnnitada. Keegi ei saa lõpmatuseni õnnelik olla oma ekraanidega vooderdatud juhtimiskeskuses, kus meest põrnitsevad riiulitelt Viru valge pudelid, ehkki joodikuid ta ei salli.
„Muidugi olen sünnilt moslem, aga tegelikult ma religioonist ei hooli. Minu jaoks on oluline, et inimesed oleksid head ja siirad. Religioon pole oluline,“ kinnitab Evren. „Jah, ma söön mõnikord ka sealiha – ütlen siis endale, et Allah magab. Võimalik, et kui oleksin religioossem, läheks ka äri paremini.
Tavaliselt teenin aastas üle 40 tuhande, sel aastal näitavad senised seisud, et vaevalt 30 tuleb kokku. Rahval pole raha. Ehkki meil kõigil siin on aina ja ainult töö-töö-töö. Meeste elu on ikka nii raske – mis naistel viga, nemad peavad meid toetama ja teenindama – aga meil on nii suur vastutus ja koorem…“
Ja Järvenpää agapaša tuleb oma noobli puutetundliku viimasesõnatelefoniga oma patjade vahelt minu kõrvale tumba veerele oma laste pilte näitama. Ilusad, oi ilusad jõnglased. Samal ajal helistab kodust mu enese tütar, kes küsib nõu vasika jootmise asjus – ja lastepiltide seeria Evreni telefonis lõpeb videoga, mis eksponeerib tema… ee…
„Sooviksid ehk duši alla minna?“
„Tänan, ma käisin paar tundi tagasi. Ja tunni aja pärast on mul Vantaal järgmine intervjuu.“
„Mis intervjuusid üks ilus naine ikka teeb!?“
„See on mu töö, millega ma oma peret ja talu elatan.“
„Oma talu? See on ikka mehe oma ju. Naise ülesanne on teenindada – viskad lund ja sõnnikut? Naisel peabki tegevust olema. Sport rahustab, kui mees ei rahulda.“
„Ma tahaksin nüüd sinu pitseriat näha.“
„Vaata siit ekraanidelt – kõik on näha! Mis siin ikka vaadata. Pepsit? Domino küpsist?“
„Ei, tänan. Mu tomtomi ja telefoni akud on nüüd siin laetud – aitäh! – hakkan järgmisele kohtumisele sõitma.“
„Siis on meil ju väga kiire – jõuame ainult ruttu tšiktšik…“
„Tuled mind autoni saatma?“
„Ei. Pesema lähen. Anna siis vähemalt mu telefoninumber oma tuttavatele – vajan kolmefunktsionaalset majapidajannat. Ütlen ausalt, soomlannadele ma hetkeseisus maksta ei jaksa.“
Kui koju Eestisse jõuan, ootab mind pirts-mossis e-kiri: häh, sa oledki ju blondeeritud, mitte naturaal – ja mulle meeldivad nooremad isikud. Mina, naine, olengi türgi tehnikas paika pandud. Aga ma ei taha ega oska selle üle solvuda – Evren on sedavõrd ehe ja avalalt paha ning kusagil on õnnelikud tangid ka selle ootusrahutu pähkli jaoks. Vaevalt et sel kellelgi õnnestuks patriarhaalse taustaga kõvameest taltsutada – ent päris kindlasti on võimalik teda armastada just sellisena, nagu ta on. Ja ta on sedavõrd isane-asine, et oskab iseennast päris siiralt ja tegelikult armastada – erinevalt meile siin nii tuttavast meeste alaväärsuskompleksikusest – järelikult võib see mees õppida ka kedagi teist armastama. Igaühe jaoks on kuskil keegi…