Uhke postipoiss sõitis kord maanteel

Tänapäeval logistikat õppima tulevad kursandid peavad kutsevalikul mõistagi silmas ülisuuri veoautosid – soome vellede eeskujul nimetatud rekkasid, mis omakorda sõidavad parvlaevade pardale ning kui õnne on, siis jõuavad teisele poole planeeti lausa kohalegi.
„Uhke postipoiss sõitis kord maanteel, külast külla, linnast linna viis ta tee. Kõigil uudiseid tõi postipoiss kaugelt, nüüd vaid möödund ajast mälestus on see,” laulab kullerist, kelle sõiduvahend oli hobune.
Sellepärast on endisaegsete postijaamade ees lasipuud ning külakeskustes olid kobaras kõrts-kool-külalistall. See oli sama loogiline infrastruktuur nagu praegused pakiautomaadid, millesse jaotatakse Temu-lennukitega pärale jõudnud kaubamaja kilekotis.
Kuitahes vägevaid droone, helikoptereid jt 21. sajandi postikanasid inimene ka leiutab – unistus heast ja erilisest autost tundub kestvat üle ajastute. Maestra Marlene Dietrich naeris „Triumfikaare” ja „Läänerindel muutusteta” autori üle: „Erich valab varem või hiljem oma kuldkalade akvaariumi bensiini või calvadost.”
Remarque’i arvukatest teostest ühes on kolme seltsimehe hulgas vana võidusõiduauto Karl. Kirjanike sõpruskonna teine, F. S. Fitzgerald vastandas uunikumile raamatus „Suur Gatsby” luksusauto kui staatuse sümboli.
Kolmas, Hemingway jälgis autotööstuse arengut ja oli suur autohuviline (omades elu jooksul näiteks Buickejasid, Lincolne ja kuulsat Chrysler New Yorkerit, mis jäi Kuubale – loomulikult tõi ta need masinad ka oma kirjandusse.
„Hüvasti, relvad” peategelane Frederic Henry on kiirabiauto juht Itaalia rindel. Sõjaväe kiirabiautod, nende mehaanilised rikked ja nendega läbi pori ning pommirahe sõitmine sümboliseerivad ühtlasi sõja kaost ja masinlikku hävitustööd. Kirjandusteadlased analüüsivad ka „Eedeni aia”, kirjaniku surma järgselt avaldatud romaani luksusautot kui sümbolit: peen elustiil, rikkus ja 1920. aastate Prantsuse Riviera vabadus ning kiirus.
Nii, nagu ta enese teoses „Ja päike tõuseb”, soovitas ta ka algajatel kirjanikel harjutada detailide märkamist selle kaudu, kuidas inimesed teatrist väljudes taksodesse või autodesse istuvad – see paljastavat nende tõelise iseloomu ja liikumismaneeri.
Tantsijatar Isadora Duncanil autodega pehmelt öeldes hästi ei läinud – tema pikk sall jäi ümber limusiini tagaratta ning tantsijanna viimne Bugatti kägistas ta.
Oluliselt rõõmsam on lugu James Bondi saaga autori lasteraamatuga „Chitty Chitty Bang Bang”, kus oli kultuuriloo esimene lendav ja ise mõtlev auto. Sealt edasi sündis teleseriaali „Knight Rider” legendaarne rääkiv ja mõtlev superauto on K.I.T.T. (Knight Industries Two Thousand).
Peamised faktid selle auto kohta:
• Originaalmudel: 1982. aasta Pontiac Firebird Trans Am.
• Võimed: Auto oli varustatud tehisintellektiga, suutis ise juhtida, rääkida (originaalis näitleja William Danielsi häälega), sõita ülisuurte kiirustega ja oli praktiliselt purunematu.
• Tunnusmärk: Auto esiosas vilkuv punane skanneri tuli.
• Peaosatäitja: Sõidukit juhtis seriaalis Michael Knight, keda mängis David Hasselhoff.
Hasselhoffi omakorda on parodeerinud Koit Toome, kes on andnud dublandina hääle ka Hollywoodi animafilmile „Autod” (Pikne MacQueen).
Ja Eesti? Aga palun! Mati Unt kirjutas teose „Sügisball” peategelaseks taksojuht Maureri – pedantse omas mullis elava introverdi. Teet Kallase „Corrida Võsu viisil” kasutab autosid luksuse, staatuse, kadedust põhjustavate sümbolitena. Samuti on Enn Vetemaa romaanis „Monument” karjeristist skulptori positsiooni demonstreeriv „Volga”.
Andrus Kivirähk tavatseb oma tekstides kirjeldada autosid nn riistapikendustena ning muigab vaesuse piiril virelejate tava üle soetada liisinguautod kodu ja maa asemel.
Eesti kultuuris on ilmselgelt üldse kõige armastatum karavanitüüpi auto, millest Eno Raud kirjutas Naksitrallide kodu. Tema tütar – Mihkli ja Reinu õde Piret Raud omakorda on loonud absurdihõngulised soojad lasteraamatud, mis vallatlevad inimomadusi ilmutavate autodega.
Siinkirjutaja teoses „Abitu” sõidab edukas naine end vastu sillapiiret autoga kurdiks ja pimedaks, et päriselt elama hakata. „Ettevaatust, Emma!” sündmuste sage sõlmpunkt on veok. Ei saakski ju autod puududa sellise isiksuse loomingus, kes väikesena heldinult autosid patsutas nii, et tädikesed ennustasid: sellest poisist saab küll autojuht. Neil oli õigus.
Ühtlasi jätab autor endale õiguse jätta rääkimata üherööpmelisest Häädemeeste rongist.