29. august 2014
Ursel Oja – poplauljate hall kardinal. Mees – väga mees!
Kati Saara Vatmann
Kolm on kohtuseadus. Kui kolm erineva ala-ameti-ea esindajat, kellele jutustasin legendaarsest muusikaõpetajast Ursel Ojast (61) küsisid üllatunult, kas see on mees, oli selge, et on aeg meelde tuletada, kes on see oskuslik lauluõpetaja, kelle juurest astusid suurte lavade esimestele trepiastmetele Kerli Kõiv, Laura Põldvere, Hannaliisa Uusma, Annaliisa Supp, Margus Vaher, Mari-Leen Kaselaan, Fredi Kaasik… Karismaatiline ja stiilne, oskuslik ja kannatlik meister, kes on paljude tänaste ja olnud laulutippude taga, on mees jah – kusjuures selline, kellesse on võimatu mitte armuda.
„Lauluõpetaja roll ja saatus on selline, et minnakse ära. Kui töö tehtud saab. Või vahepeal. Kuidas keegi. Ja siis tullakse jälle tagasi, et nõu küsida. Kes tuleb Ameerikast väga tähtsatest koolidest ja küsib häbelikult, kuidas üht või teist asja nüüd ikkagi teha. Kes uurib ujedalt, millised võimalused on puugiks muutunud produtsendist ja arututest lepingutest vabaneda. Ei ole vaja häbeneda. Igas eas ja igasuguse vahepealse kogemuse pealt on kõik mu lapsed väga teretulnud,“ julgustab Ursel. „Minul on need ajad ammu ära olnud, mil solvusin, kui mindi – isegi nutsin, sest ära visatud tunne oli. Enam ei ole. Nii palju on tagasi tuldud – ja see on parim, mis õpetajaga juhtuda saab. Suure maailmaga võrreldes – ikka oma ja parim – mida sa hing veel tahta võid.“
Ursel on lõpetanud Tartu Elleri-nimelise muusikakooli akordioni erialal, konservatooriumis õppinud koorijuhtimist. Olnud Luunja ja Tartu kultuurimajade juhataja ja muusikaõpetaja. 20. sajandi lõpul korraldas maestro rahvusvahelisi akordionimuusika päevi, millest kasvas välja Luunja suvekantri.
Sajandivahetusest saadik on ta olnud Ülenurme muusikakooli laulustuudio juht ning õpetab Elleri-koolis jazz- ja poplaulu. Ansambleid, mida see härrasmees on vedanud-pidanud, on terve rivi – näiteks Hanuri, Meidon 7, Synkop, Sept, Kaabu, Minu Bänd. Koos Margus Vaheriga on välja antud heliplaat.
Lisaks tööle kiidab tegijat ka rahvas. Urselil on Aasta õpetaja ja Kultuurkapitali Tartu pärli tiitel, Valgetähe V klassi teenetemärk ja Tartu kultuurkapitali aastapreemia ning tänavu anti maestrole teenetemärk Tartumaa Kuldne Tammeoks.
Hääled alasti
„Igaüks, kes tuleb laulu õppima, on jõudnud omandada mingid maneerid ja vigurid. Õige hingamine ja eesti keel tänapäeval nende vigurite hulka pahatihti ei kuulu. Võtame siis kõigepealt selle hääle alasti ja uurime järele, mida ta endast kujutab. Iga inimese hääl on ainulaadne ja eriline tervik, mille tämbrile ja olemusele sobivad teatud stiilid. Enne viguriteni jõudmist aga õpime oma alasti häält tundma ja valdama,“ kirjeldab stiilitundlikkuse poolest tuntud õpetaja. „Millegipärast on laulus – nagu üldse paljudel aladel – ennast avastamas ja tõestamas valdavalt tüdrukud. Ei saa mina aru, miks poisid ei söanda, miks suhteliselt vähe bändi tehakse ja kui, siis õppimata, seega edasi jõudmata… Jälle oli Elleri-kooli sisseastumiskatsetel ainult kaks poissi. Üks ei osanud solfedžot mitte sugui – aga häälematerjali pärast tegin kõik endast oleneva, et ta sisse pääseks. Mis siis ikka, hakkamesolfi õppima. Hästi vahva mees, kes parem-hilja-kui-mitte-kunagi-tempos minu juurde jõudis, on olnud 26aastane rastapatsidega sepp, kes otsustas lavakasse astuda. Valisime talle kena lihtsa jutustuse „Mullu mina muidu karjas käisin“. Kui sepp uksest juba väljumas oli, hüüdsin talle järele, et eksamikomisjoni ees oleks soovitav öelda, et see on soome rahvalaul. Mitte eesti. Mõnede asjade teadmine jätab hea mulje.“
Kogenud muusik kinnitab, et kandvust ja vastupidavust ehitatakse häälele samamoodi nagu igasugusele lihaste süsteemile – treenides. Ei oleks Ivo Linna tänaseni rivis, kui poleks omal ajal õhtust õhtusse kuus tundi järjest tantsuks laulnud. Samuti pole Urseli sõnul tegelikult sellist asja, nagu eputamisi väidetakse – ärge mind hommikul tülitage, mul hääl magab. Tasapisi tuleb soojaks teha – ja juba ei maga!
„Ega me hakka ju kohe voodist tõustes ka ämbreid tassima ega mööblit sikutama – enne ikka ringutame ja kehitame ja teeme lihased soojaks. Hääleaparaadi loendamatud tillukesed lihased niisamuti.
Teatud eas on pigem õhtutega sedapidi, et ei taha enam liiga kaua üleval olla. Magamatus teeb nõrgaks ja närviliseks. Ja ülemeelikult jauravale seltskonnale aina üht lugu veel käristada ka ei taha. Esiteks olen ma ise igasugusest napsitamisest oma tervise ja pere rõõmuks ammu loobunud. Teiseks on siiski võrreldamatult parem istuda näiteks suureks salongiks kohandatud Vanemuise laval ja väärikale seltskonnale musitseerida nii, et sind ikka kuulatakse ka,“ nendib mees, kelle ainus pahe on praeguseks veel kirglik suitsetamine. Ei mingit muud boheemlust.
Tütar Liisi lõpetas äsja põhikooli, kaasa on samuti Ülenurmes akordioniõpetaja. Eismesest abielust sündinud-kasvanud poeg ja tütar on mõistagi musikaalsed, ent teistel aladel.
„Tütrel on kaks last, kelle kõrvalt ta teeb vanaemalt õpitud käsitööd. Oi, kuidas mulle meeldib see. Selles kunstis on midagi väga õiget ja ajas kestvat,“ on isa õnnelik.
Õpetajaks loodud
Härra Oja ise on üsna ilmselt õpetajaks loodud. Ta kinnitab, et mitte ükski õpilane ei ärrita teda. Keegi pole lootusetu. Ja noortega kõrvuti kulgeda on lahe – õhtuti pärast tööd on ta oma lauljatega ikka kontaktis, sest kui keegi neist midagi Youtube’ist leiab, tahab õpetajaga kohe jagada. Kuulatakse ja arutatakse.
„Arutamist väärib nii stiil kui sõnad – igasugust inetust ei saa ka ilusa viisiga esitada. Ja eakohasus. Seda pean noortele pea iga päev meelde tuletama. Väga normaalne, et 15aastane võtab eeskujuks Mariah Carrey – aga paluks siis 15aastase iidoli! Huvitav nähtus, millega tuleb arvestada, on häälemurde erinev pikkus. Poistel käib see kiiresti ja kardinaalselt ära. Tüdrukud murravad häält kolm kuni veel mitu aastat rohkemgi. Muutuvad oma aeglase häälemurde käes kannatamatuks, hakkavad enneaegu naiselikke mahtusid nõudma – ja lõhuvad häälepaelu,“ manitseb Ursel õppima kasvõi nende vigadest, kes häälele liiga tehes eluaegse käreda rocki-tämbri saavutanud. „Puhast ja täpset, arusaadavat ja nauditavat laulmist aga õpetab muide meie ilus emakeel. Ikka seesama, millel on rõhud esimesel silbil ja laulev kõla ka kõneldes. Kui noor inimene mõistab sõnade sisu, ei veni kogu kupatus nii kergesti nasaalseks ega muutu üleüldiseks arusaamatuks äätavaks vääksuks.“
Ursel naudib iga järgmise lauljaga seda hääle lahtiriietamise, tundmaõppimise, diktsiooni tutvustamise, oma tämbri avastamise ja karismaga sobiva stiili leidmise teekonda väga. Ta nendib, et pea kõigil esimese tunnustuse pälvijatel lähevad sissejuhatuseks tiivad üliväga laiali, eneseimetlus võtab pildituks ja mitte kedegai ei kuulata enam. Noor Ursel nuttis sellistel puhkudel oma nutud ära. Nüüd jälgib rahulikult oma rada rühkides eemalt, kuidas laialiaetud oksad jooksevad ukseauku kinni. Loodab lahkesti, et vastu nina ja näppe saamised liigse laiamise eest liiga valusad poleks. Ja võtab oma muhedalt elegantse huumoriga oma eksinud lambukesed tagasi. Kui vaja, alustatakse otsast peale. Paremal juhul küsitakse vahepeal universumi direktoriks ära käinud noorukeselt rõõmsalt: nii, kuhu me jäimegi?
„Omal ajal bände tehes aina seesama jama käiski – õpetasid solisti välja – ja virutati ära. Sellega harjub – kujunebki välja niisugune teenus,“ muigab maestro.
Solistidest koor
Nii lauljate kui perekonna ja õigupoolest kogu inimkonna puhul on Urseli sõnul kõige alalisem-olulisem küsimus solistidest koori moodustamine nii, et moodustuks harmoonia, keegi ei domineeri ega viili.
„Muusikute puhul on asi teoreetiliselt lihtne. Kõik häälerühmad ja muusikud õpivad ära kõigi häälerühmade ja instrumentide partii. Trummist ja bassist alates. Viis tuleb kõige viimasena. Sel moel on igaühel kogu harmoonia, tervik ja asja olemus peas ja südames,“ selgitab meister, kes püüab Tartu raekojaplatsi igas kohvikus kumisevatest muusikakatketest ideid, lülitab neid enda jaoks sisse ja välja ja tuleb lakkamatu mürafooni korraldamisega oma enese pea sees suurepäraselt toime. „Küllus kutsub korrale. Kasvõi siinsamas muusikakaoses on põhjust iseendale küsimus esitada: milleks ja millist muusikat mina sellesse lõputusse muusikamerre juurde lisan?
Kas naudin meeleoluks ja tantsuks musitseerimist? Sobin autoraadiosse ja töökoja õuele? Või nõuab minu sõnum komponeerimist ja kindlale sihtgrupile väljavoolamist?
Sellepärast mu meelest küll muretseda ei tasu, et agressiivne massimuusika kõikjalt peale tungib. See on alati olnud. Kasvõi Bach oli üks depressiivne tümakatootja. Raevukus on jõuline. Primitiivsus samuti. Aga nii isiksus kui inimkond kasvab sellest välja.
Klassika jääb. Nii Ülenurmes kui Elleris seisan selle eest, et teatud traditsiooniline muusikalektüür kenasti õppekavas püsiks. On palasid, mida osatakse kõigis maailma paigus. Kui muusikud siin-seal trehvavad, võetakse need viisid üles – ja kõik kõnelevad sama keelt. Mis iganes muusik igast põlvkonast teab sama lugu ja lugudevahelisi seoseid. Nii ilus.“
Maestro on rahul tõsiasjaga, et tema kui aastates mees ei saa tüdrukutele neid suunates ise ette laulda – see jätab õpilaste isikupära alles. Ehk nagu ta sõnastab – tema ei saa puht-tehniliselt tervet põlvkonda koopiaid juurde koolitada. Kusjuures võimsaimad ja põnevaimad tulemused sünnivad siis, kui tüdrukud laulavad lugusid, mida originaalis esitab hoopis mees – siis tuleb tõeliselt oma ja eriline interpretatsioon.
„Üks mu viimase aja suurimaid elamusi – igal tasandil – oli Tom Jonesi kontsert. Milline puhtus ja täpsus. Kui turvaline hääle ja hingamise, publiku ja iseenese valdamine. Milline kordumatu sarm ja vägi!“ kirjeldab Ursel. „Laulmine on inimese visiitkaart. Ükskõik, kas lauldakse köögis või lapsele, seenemetsas või lambakarjas – selles eneseväljenduses on inimese kohta kõik kirjas. Muusika on inimsuse mõõt.“