Lapsepõlv koos hobustega

Minu kohta väidetakse, et mu põhiline loomuomadus on kartmatus. Hobused on mind kasvatanud – ja ametikoolid hobuste ja laste ühendamiseks vajaliku hariduse andnud.

Suuri loomi ei karda ma sellepärast, et olen nende seas üles kasvanud. Selleks, et kogemusi ja oskusi praeguste lastega jagada, oleme ema ja vanaemaga rajanud Juurimaa talli koos maneeži, krossiraja ja kõigi muude õnneliku hobustega-koos-lapsepõlve veetmise mängumaadega. Suure talu ja hobukeskuse pidamine ja vedamine aga ei peluta meid emaga sellepärast, et oleme põlised maajuursed talutüdrukud.

Paljudel 21.sajandi lastel – asulakeskuste noorsugu kaasa arvatud – polegi ühtki teist võimalust loomadele silma vaadata, neid puudutada ega nendega ühes hingata – tuleb ratsatrenni ja laagritesse tulla. Lihtne?

„Hobused ja ratsutamine – lahe! – tahan proovida!“ kindlasti on see lause paljudele lapsevanematele tuttav. Lastel on loomulik tõmme hobuste kui tervendavate ja õpetavate loomade poole. Armsaid ponisid, ilusaid hobuseid ja teisi toredaid koduloomi nende loomulikus keskkonnas ja töös saavad lapsed kohata üha harvem. Loomaaia külastamine või juhuslik ekskursioon on tore – rahulikku koos olemist ja tegutsemist need ei asenda. Hobused, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, kanad, pardid – meie suures Kodus elavad nad kõik kõrvuti traditsioonilisel kombel tööjaotust moodustades ning on rõõmuga trenni- ja laagrilaste teenistuses.

Juurimaa Tall Raplamaal Märjamaa vallas Loodna külas on tegutsenud aastaid hobuste ja põllumajanduse alal. Mõnikümmend aastat on mu vanaema tegelnud lüpsilehmadega. Ema jagab end veiste ja hobuste vahel. Mina otsustasin juba väikese lapsena hobustega tegelema hakata.

Aastal 2009 asutasime ema Evega osaühingu Juurimaa Tall, mis tegeleb põhiliselt hobuste kasvatamisega, ratsutamisteenuse pakkumisega algajatele ja edasijõudnutele ning ratsalaagrite korraldamisega. Tänaseks päevaks kuulub tallile 25 suurepärast hobust, meie juures peetakse ka teiste perede hobuseid ning meie tall on Eesti Ratsaspordi Liidu poolt atesteeritud 3 tärniga ratsutamisteenuse pakkuja ning 2 tärniga ratsakool, kus tegutseb atesteeritud treener ja kogemustega kollektiiv. Vt. www.juurimaatall.ee

Mida tähendab atesteeritud treener ja ratsutamisteenuse pakkuja?

Atesteeritud treener on läbinud Eesti Olümpiakomitee poolt ette nähtud üldise treenerikoolituse ning Eesti Ratsaspordi Liidu korraldatud erialase koolituse ning eksami. Atesteeritud ratsutamisteenuse pakkuja on kontrollitud oma ala spetsialistide poolt, kes on kinnitanud et teenuse osutaja lähtub oma töös ennekõike hobuste heaolust ning tagab ratsutajatele turvalise treeningu või teenuse. Atesteeritud treenerite ja ratsakoolide kohta saab lugeda Eesti Ratsaspordi Liidu kodulehelt www.ratsaliit.ee – mida kõike saab ja võib hobuste ja inimeste ühendajatelt eeldada. Et hobuste juurde pürgijatel oleks tõepoolest lihtne ja ohutu.

Minu enese esimesed kogemused, mis muutsid mu elu, tulid muide samuti ratsalaagrist. Suurem ratsutamishuvi sai alguse kümneaastasena ratsalaagris. See andis lisaks kaasasündinud kutsumusele ka julguse ja esimesed teadmised hobustega tegelemiseks ja käsitlemiseks ning mu vanemad veendusid, et lapsele tõesti meeldib hobustega tegeleda ja ratsutada. Sellesse kutsumusse tasus panustada.

15 aastat hiljem on Juurimaast saanud üks populaarseim ratsalaagrite toimumise paik keset põlisloodust, kuhu tulevad lapsed üle terve Eestimaa. Ratsalaagreid korraldame lastele suvistel koolivaheaegadel juunist augustini ridamisi – sekka ka täiskasvanute laagreid! – ning sügisesel vaheajal oktoobris. Oodatud on lapsed alates kaheksandast eluaastast, ehkki oleme võtnud laagrisse ka nooremaid huvilisi.

Meie ratsalaagrid Juurimaal on kolme- või viiepäevased elamustejadad ehtsas talus ja tallis, kus õpitakse ratsutama, kuulatakse teooriatunde, tehakse jalgsi- ja ratsamatku, tegeldakse erinevat liiki loomadega, käiakse koos hobustega ujumas, mängitakse ning veedatakse sisukalt aega uute ja vanade sõprade seltsis. Ratsalaagrid erinevad teistest laagritest selle poolest, et igas laagrivahetuses on süvenemise ja keskendumise huvides lapsi palju vähem kui tavalistes laagrites. Põhilised tegevused on mõistagi seotud hobuste ja ratsutamisega. Ratsutamistreeningutel jagab treener lapsed kogemuste järgi kahte erinevasse gruppi, et kõigil oleks hea.

Algajate treeningkava koosneb erinevatest harjutustest, mis õpetavad hobuse seljaga kaasa liikuma, õpetavad suure sõbra juhtimist ning peatamist. Edasijõudnud lapsed sõidavad traavi ja galoppi ning piisavate oskuste korral saavad osaleda hüppetreeningutes nii platsil kui ka maastikul. Lisaks on kavas ka lühemad ja pikemad ratsamatkad.

Ratsutamistreener laagris on ühtaegu nii juhendaja, sõber kui mängukaaslane. Kuna minu enese saatuse muutis just kunagine ratsalaager, siis tean, kui olulist rolli ratsutamistreener täidab. Ühtlasi on suur au ja rõõm edasi anda oma kogemused ja teadmised laste ja hobuste kokku viimisest.

Kõige olulisem punkt on turvalisus ja selle rõhutamine. Hobused on suured ja suuremeelsed, tugevad ja heatahtlikud – ent rohusööjate instinktidest tulenevalt siiski ettearvamatud loomad. Treeneri ülesanne on lastele selgitada hobuse käitumist erinevates olukordades ning õpetatada hobuste liigiomaste reaktsioonide suunamist ja endast palju suurema olendiga toime tulemist hobust käekõrval talutades ja sadulas.

Tean nii lapsepõlvemälestuste järgi kui nüüd ise mitmeid aastaid laagreid korraldanuna, et lisaks õpetamisele ja juhendamisele peab ratsalaagri treener olema lõbus ja mänguline – üks kambast – ning lastel peab olema huvitav nii treeningus kui ka vabal ajal.

Ja silmad peavad mul olema sõna otseses mõttes ka selja taga. Igaüks teab, et õnnetus ei hüüa tulles, kuid enda hooleks usaldatud iga pere kalleima varaga juhtuvaid äpardusi on siiski võimalik ennetada. Ohutureeglid on selleski mõttes olulised, et kaitsevad ühtlasi ka hobuseid vigastuste eest.

Alustades kasvõi juba riietusest – pikad liibuvad püksid, soovitavalt paksud retuusid või spetsiaalsed ratsutamispüksid, ei mingeid lehvivaid hõlmu ega takerdumisohtlikke detaile. Ratsutades ei ole soovitatav kanda ehteid, mis võivad kinni jääda või kukkumisel ratsanikule viga teha – suured kõrvarõngad, kaelakeed ja käevõrud on peoõhtul toredad, tallis on teistsugune pidu.

Hobuste juures viibides tuleks kanda kinniseid madala kontsaga jalanõusid, mis on mugavad ja ei ole väga libeda tallaga. Lastele on rangelt soovituslikud kindad, mis on mugavad ja ei ole väga libedast materjalist. Ja mis kõige olulisem – ratsutamiskiiver! Hobustega tegeledes – sealhulgas juba tallis poni harjates või karjamaalt ära tuues! – tuleb kanda ratsutamiskiivrit. Lisaks on rangelt soovituslik spetsiaalne turvavest, mis kaitseb lapse selga kukkumise või tugeva löögi eest. Turvavesti kandmine on rangelt kohustuslik hüppetreeningutes kuni 17. aastastel lastel. Meil, hobuinimestel on kokkulepe, et me ei laigi ka sotsiaalmeedias fotosid, kus ratsutatakse kaitsevahenditeta – ja teeme Facebookis kolleegidele ja-või õpilastele ka märkuse, kui kiivrita fotol kenitletakse ning kõik õpitu otsekui unustatakse.

Ühtlasi õpetame lastele ja nende peredele lugupidamist ka hobuse, tema elukorralduse ja vajaduste suhtes. Tall on ennekõike hobuse kodu, kus hobune saab puhata ja süüa. Väga oluline on teada ja kinni pidada talli ohutusreeglitest, mida lapsevanematele ja lastele tutvustatakse kohe talli sisenedes.

• Kuulake tähelepanelikult juhendajat/treenerit.
• Kandke alati hobustega tegeledes ratsutamiskiivrit.
• Tallis on keelatud jooksmine ja lärmamine, see segab hobuseid.
• Hobuste söötmine ja maiustuste andmine on ilma eelneva loata keelatud.
• Hobuse boksi ja karjamaale ilma juhendaja loata minemine keelatud.
• Kirjeldage treenerile ausalt oma varasemaid kogemusi ja oskusi, vastavalt sellele valitakse teile hobune.
• Ole tallis viibides alati tähelepanelik hobuste , teiste ratsanike ja ümbruse suhtes.
• Hobust tohib boksist välja viia ainult valjastega või päitsetega, mille küljes on õige pikkusega jalutusnöör.
• Hobust tuleb koplist ära tuua päitsete ja jalutusnööriga.
• Hobust ei tohi koos varustusega jätta ilma järelvaleta.
• Hobuse boksiuks tuleb alati korralikult sulgeda.

Ohutusreeglid ratsutamistreeningul on samuti loogilised:

• Ratsutamistund peab toimuma aiaga piiratud ja suletava väravaga muru- või liivaväljakul.
• Hobuse varustuse kontrollimine, sadulavööde pingutamine, sadulasse istumine ning sadulast mahatulemine toimub alati platsi keskel, mitte raja peal.
• Ohutuse tagamiseks tuleb alati hoida teiste hobustega piisavat pikivahet (ca 3–4 m) ja vähemalt kolme sammu pikkust külgvahet (ca 2,5 m). Rusikareeglina peaks rivis ratsutades nägema oma hobuse kõrvade vahelt eelmise hobuse tagumisi kapju.
• Sammu käivad ja peatunud ratsutajad ei tohi takistada traavi ja galoppi sõitvaid ratsanikke. Peatuda või sammule tuleks jääda alles pärast rajalt ringi sisse keeramist.
• Ringil olevad ratsanikud annavad alati teed rajal liikuvale ratsanikule. Sama kehtib ka siis, kui ratsanikud liiguvad erinevates suundades.
• Kui vastassuunas sõitvad ratsanikud kohtuvad rajast seespool, siis mööduvad nad teineteisest kumbki paremalt poolt, nagu maanteeliikluses.
• Kui maneežis hobune lahti saab, siis peavad kõik ratsanikud rajast seespool seisma jääma. Kui olukord ohtlikuks muutub, siis peaksid kõik hobuse seljast maha tulema.
• Hüpata tohib ainult treeneri juuresolekul ning mitte kunagi üksinda platsil olles.

Elu aga ei saa olla ainult käskude-keeldude rida. Ratsalaager on tore, kui seal on lastele igaks päevaks reastatud lisaks ratsutamisele põnevad ühised vabaaja tegevused. Kuna Eestimaa ilm on… Eestimaa ilm, siis kindlasti ei piisa lastele ainult ujumaskäimisest ja kahest-kolmest lauamängust. Lapsed tahavad mitmel tasandil tähelepanu ja vajavad vabal ajal aktiivseid tegevusi.

Juurimaal on lastele igaks päevaks paar põnevat tegevust. Näiteks külastame laagri ajal Käki Tashmuti naabertalu, kus kasvatatakse lambaid, küülikuid ja erinevaid kodulinde, keda lapsed varem kohanud ei ole. Ilusa ilma korral sõidame hobuvankritega külapoodi, mis asub tallist mõne kilomeetri kaugusel. Nagu muiste!

Korraldame filmi- ja lõkkeõhtuid ning viime lapsed väljasõidule, kus korraldame põnevaid mänge, mis tutvustavad ümbritsevat kohta. Lisaks aktiivsetele mängudele on võimalus lastel joonistada, tutvuda hobuseid tutvustavate raamatute ja ajakirjadega ning lihtsalt puhata.

Ma tean, kui suur on minu, mu ema ja vanaema vastutus. Me ei sisusta üksnes oma trennilaste õhtuid ja koolivaheaegu – me kingime neile terve mudeli, kuidas suhestuda iseenda, looduse ja maailmaga. See on nii suur vastutus, et annab jõudu… KÕIGEKS!

Kristiina Raudnagel

Kati Saara Vatmann – Kristiina õpilane, kirjanik –

Kristiina, Eve ja nende kuldse Memmega kohtumine on üks paremaid asju, mis Indira ja Saaraga Eestimaa hobumaastikul kulgedes üldse on juhtunud. Neli aastat tagasi hakkasime Juurimaal paar korda kuus trennis käima. Sellele lisandusid Kristiina „koduvisiidid“ meie hobuste juurde. Kui Indi oli seitsmene, alustas ta Raudnagelite lastelaagrites käimisega ning on on tänaseks kolmeaastase kogemusega „veteran“.

Esiteks meeldib meile nende hobuhaldjate suhtumine hobustesse, teiseks ettevõtlikkus ja kolmandaks tohutu elujõud, mida nad panustavad hobukultuuri kõigisse aladesse. Nad ehitavad ja rajavad, loovad ja arendavad – ning hobused käivad neil teatavasti ka vankri ja ree ees, mitte üksnes ratsa. Mis tähendab, et ema ja tütar edastavad meie lastele need kogemused, mida võib nafta lõppedes vägagi vaja minna. Hobuse ette panemine saab võibolla lähtitulevikus olema sama oluline oskus kui jalgrattasõit.

Tegelikult teatakse Eve ja Kristiina rakendeid elu pidulikuma poole pealt ka – nad teevad pulma- ja pidusõite. Ja kui lapsed nende juurde laagrisse lähevad, siis on paketis tõeline seikluste seeria – metsamatkad, veepargid, maalimine ja loomine hobustega samas energias.

Kristiina, Eve ja nende tagalat toetav Memm oskavad olla tõelised sõbrad. Juurimaa laagrite ümber ongi moodustunud laste ja nende vanemate sõpruskond. Mis teeb meid Indiga mõnevõrra morniks – sellepärast, et Krissu ei jõua kõike. Ta on nii nõutud sportlane ja treener, ratsakeskuse perenaine ja ettevõtja, et ei jõua enam meie juurde meie hobuseid lihvima. Kuivõrd neil on talus lisaks enam kui poole sajale hobusle ka teist sama palju veiseid, ei saa ma päris hästi aru, kuidas ta üldse jõuab. Aga meie igatahes tahaksime veeta igavest lapsepõlve, kus kestab igavene koolivaheaeg – just Juurimaal

*

Karmen ja Kristiina Klaassen – laagripere –

Juurimaa tall on meie teine kodu ja sealne pererahvas on meie teine perekond. Ratsalaagrid on just see, millepärast paljud tagasi kipuvad. Laagrites on kõigil pereliikmetel käed-jalad tööd täis ning seal juba igav ei hakka. Korraldatakse väljasõite, tehakse teooriatunde, käiakse matkamas ja toimub lugematul arvul vahvaid tegevusi.

 

Mia-Maria Sukles – laagritüdruk –

Lisaks ei saa mainimata jätta imemaitsvaid toite, mida laagris pakutakse ning parimaid hobuseid, kes annavad rõõmu igasse päeva. Arvan, et igüks lahkub Juurimaa laagrist hea tunde ja sooja südamega – õieti ei lahkugi – osa meist jääb alatiseks sinna. Me ei jõua ära oodata järgmist suve, et saaks tagasi hobuste seltsi, leida uusi sõpru ja veeta järjekordne nädal Juurimaa tallis.