Aabrami hobulausujad: Kandlekoja Rait

Kandlekoja Rait
10. detsember 2013

Kandlekoja Rait: oleme Euroopa indiaanlased

„Kannel on sama, mis kantele, kokle, kankles, gusli, zither.
Hiiu kannel on sama, mis hiiurootsi kannel või
jouhikko, strakharpa, talharpa, bowed harp.“

Rait Pihlap

„Vana maailma lagunemine on valulikum kui kujutlesime – meil pole enam riiki ega külakogukonda, pole põllumajandust ega haridustki. Sellepärast on aeg, mil eriti millestki midagi arvama ei kipu. Ei lärma ega korralda – ei tõsta oma õiguste kaitseks häält ega korralda nii palju kursusi kui vaja oleks. Mis on kahtlemata raiskamine. Meid kõiki raisatakse. Kasutame oma andeid ja eeldusi, oskusi ja missioonitunnet heal juhul pooles mastis – püüame elus püsida, kuni ajad muutuvad,“ arutleb kandlemeister Rait Pihlap. Ta on nagu Oskar Looritsa „Eestluse elujõu“ kehastus – ja nimelt selle peatüki juurde, kus arutletakse ugrimugri sesoonse depressiivsuse üle. Tuhandeaastases Kumma külas Raplamaal Valtu-Kaerepere tuiksoone taga on põlise puuseppade-vankrimeistrite traditsiooni jätkaja, kellel on Vanatalu rehe all teenekas kandlekoda.

See on rahvapillide valmistamisele spetsialiseerunud töökoda, mis avati 2001. aasta septembris. Pihlap, kes on valmistanud alates 1998. aastast kandleid, mille juures on teda esimesest hetkest, mil ta seda pilli kuulis, köitnud selle pilli lummav ja müstiline kõla. Rait on sügavalt süüvinud kandle kõlaliste ja konstruktsiooniliste iseärasuste uurimisse ja täiustamisse. Kui enamusele eestlastest piirdub kandle-tunnetus Kevade tasandiga – lase üks lugu, Imelik! – siis Raidi jaoks on see terve maailm. Ta näitab seal sündivaid kandleid – nii 5- kui 15keelelisi – häbelikul porinal. Ehkki hiljuti kinkis Kehtna vald Helen Linki kui fenomenaalse projektialgataja teenena näiteks Valtu põhikooli esimesele klassile Kandle-Raidi juures meisterdatud kandled, mida ka külanaised kambakesi meisterdamas käisid, ei piisa sellest meistri sügavale maailmavalule peale puhumiseks.

„Tunnen end nagu nurkasurutud Krae,“ tunnistab Rait, kelle meistrikoja läve valvab lepitamatu penivolask. „Kui Krae nurka surutakse, siis ta ründab. Ma tahaksin ka – aga Margit ei luba. Naine väidab, et kurjad mõtted teevad mulle endale viga. Aga meile kõigile tehaksegi viga – piiramatult ja karistamatult. Ma tahaksin Siim Kallast pehmelt öeldes hammustada selle eest, et ta oma Brüsseli-aja viimse teenena väga väikese kildkonna ärihuvides, saatanliku luigelauluna Eestimaa just meie külast pooleks püüab lõigata. Selle deemonliku äriplaani avalikustamine jäeti viimasele sekundile, et saaks öelda – ups, rahvas, juba hilja, otsustasime ära, muidu raha ei saaks – sorrikene, teie kodud lammutatakse, põllud-karjamaad lõigatakse pooleks ja teile makstakse võib-olla kompensatsiooni, mille eest saate Eestist minema kolida. Võib-olla ei maksta ka – isegi rikkas Rootsis peteti analoogse juuda-projekti käigus rahvast ja midagi ei korvatud.

Niigi hinge vaakuva Eesti küla hävitamine, põhjavee ja rabamaastike hukkamine ongi korvamatu. Jumalaga, Eesti – muudame siinsed külad raudteetammina eestluse hauakääpaks ja veame sedapidi fosforiiti, mille kaevandamisega saaks üksiti kogu maale ja rahvale kriipsu peale. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus…

Täpselt samamoodi surutakse praegu ka Kanada indiaanlasi – jah, ikka veel on mõni neist elus! – otsitakse ettekääne, et rahumeelsed indiaanlased nafta pärast lõplikult ajaloo prügikasti nügida.

Fail Baltic on samasugune giljotiin – ehkki Siim Kallas vääriks selle eest tribunali, ei saa muidugi mina näiteks jääragi veristatud. Nii et lasen lahkesti ennast ohverdada.“

Rait Pihlap ja tema kaasa Margit Kuhi on mõlemad väga väekad, hetkel seoses Eestimaa eksistentsiaalsete kärisemistega suuresti reservis. Selle asemel, et pillimeisterdamise kursusi teha, nohistab mees metsas oma jumalikke pille luua. Seitse aastat lastele rahvapillilaagreid korraldanud ja Märjamaal neid õpetanud Margit aga on projektipõhisest elust väsinud. Märjamaa vahet sõitmine on kurnav, ohtlik ja poolik – nende lastega peaks kogu aeg koos olema. Projektipõhisuse kohta aga ütleb Rait, et see on üks moodus väärikad inimesed ära kurnata, maatasa alandada ja energiast tühjaks lasta – üha uuesti tuleb bürokraadi-kantseliiti kasutades kirjutada, mis laagrid-koolitused-kursused – aina tuleb seletada, kustkohast tuleb rahaline omaosalus – see kõik on juba nii olnud, et kaasad on otsustanud end sedalaadi piinadest päästa ja säästa. Margit peab Viljandis Rohelist kohvikut ning on laste Waldorf-kooli pärast neli päeva, Rait kaks päeva nädalas Viljandis.

www.kandlekoda.ee hõiskab: „Folgiklubi Kandlekoda pillitöökoda on aktiivselt abiks ka rahvakultuurialaste ürituste ja kursuste korraldamisel Raplamaal. On suur rõõm jagada oma maailmavaadet teistega ja leida ühiseid kokkupuutepunkte.“

Raidi kõige tulihingelisem imetleja, kelle elu pillimeister on sõna otseses ja parimas mõttes muutnud, on Kanadas Ontarios elav ungarlane Georg Rudkay. Ta on bass-rokkar, kes on paradoksaalsel kombel abielus kurdi naisega. Naine sattus mõne aja eest kohutavasse autoavariisse – arvutud luumurrud kõikjal kehas, lahtine koljuluumurd ja ajuverejooks, mille tõttu kaasa, keda Georg meeletult armastab, on elu lõpuni hooldushaige. Lõputud haiglapäevad tegid Georgist üha veendunuma muusikaterapeudi. Ta koges, kui müstiline ravitoime on kandle vibratsioonil. Sai teada, et ka kurdid ja koomas patsiendid tajuvad selle jumaliku instrumendi energiat. Ning tema suurim unistus on talle kandleid meisterdava Raidi juurde külla ja kooli sõita. Mis on nii naise hooldamise kui raha tõttu võimatu – väikefirma müügimees loodab küll Kumma küla Kandlekoja pillide abiga tulevikus jäägitult muusikateraapiale pühenduda, kuida rahaliselt jääb Eesti hingesugulaste-saatusemuutjate juurde tulek kättesaamatuks…

„Pillitöökojast on võimalik tellida erinevat tüüpi kandleid ja muid sarnase ehitusega pille.Samuti on võimalik tulla pillitöökotta ise kannelt meisterdama. Kandlekoja pillitöökoda on alati avatud,“ ütleb Raidi koduleht – olles ajas ja ruumis üha korduva globaalse ebaõilguse suhtes võimetu.

Nii nagu Kanada ja Eesti põlisrahvastest sõidetakse üle, kordub ka ajalugu.

„Noorema õigus on vanemale au anda. Elan külas, kus on pikad puutöö traditsioonid. Minuemapoolne vanaisa Aalus Linamäe oli vankrimeister ja olen talle väga tänulik, et ta äratas minus huvi puutöö vastu. Tänu temale tegin ma tutvust puutööriistadega ja voolisin esimesed isetehtud mänguasjad. Vanaisalt õppisin järjekindlust ja lugupidavat suhtumist töösse. Aitäh Sulle!“
Raidi isa Jaan Pihlap räägib, et tema vanemad olid mulgid. Isa viidi 1949.aasta küüditamise käigus Siberisse, kus ta suri. Ema läks 7aastase Jaaniga kaheks aastaks metsa. Jaanist kümme aastat vanem vend sai otsa aupauku tehes ning austatud ja hinnatud metallitöömees Jaan nendib mõtlikult: „Ema ütles, et pärast venna lahkumist jäi ta talle aina käe ette – oli üha ligi. Nüüd hingedeajal on siin palju arutletud, kus need on, keda enam justkui pole…“ Rait ise arutleb mornilt, kuhu jäi meie külade elujõud: „Need, kes veel siin tuhandeaastases Kummas elavad, on valinud korteri-elulaadi. Loomi kasvatada ega põldu pidada pole tasuv, vaid kulukas ja tülikas. Pole loomi, pole ka talguid. Pole talguid, ei saada ka muudel asjaoludel kokku – me ei lävigi siin peaaegu kellegagi, rajad naabertalude juurde on võsastunud, inimesed ei tunne enam üksteist. Eks üksindus teeb abituks. Abitus hirmutab. Hirm kurnab. Aga eks praegu olegi endassetõmbumise aeg. Ma ei pea silmas kitsamat hingedeaega – üleüldist kahe ajastu vahelist Värava läbimise aega mõtlen ka.“ Selles endassetõmbumise ajas ei saa Raidi ja Margiti sõnul olla midagi juhuslikku ega pealiskaudset. Kaasa Margit Kuhi õppis alternatiivmeditsiini ja refleksoloogiat Ülle Liivamägi juures, ent lõpueksameid pole teinud just sellepärast, et ei saa-tohi-taha olla pealiskaudne. Vanatalu köögis on kõik nõud pereema ja tema kolme tütre voolitud – Kehtna savikojas – kandlekoja kaubamärgiga. Ning tütred on kodus sündinud. Vanim küll Pelgus, ent edasi teine juba tugiisikutega kodus ning kolmanda tõid Margit ja Rait ilmale päris kahekesi. Meie kohtumise päeval sündis pereisa kandlekojas kaks kannelt – üks tellijale, üks Viljandisse müüki – Rait lihvis ja immutas neid parasjagu idamaiste tõukude kestadest saadud erilise nestega. Ta kinnitas nii küla väljasuremist, rahvavastast riigipoliitikat kui piinu lõpetada tõotavat Rail Balticut analüüsides: „Hea, et Margit ei luba mul ärrituda ega ennast sellega kahjustada. Oleme oma rea hoidmine hoiab koonu vee peal. Igaühel oma pill… * Minu huvi kandle vastu tekkis tänu selle pilli imelisele ja müstilisele kõlale. Esimest korda kuulsin väikekandle häält ühes teatrietenduses 1992. aastal. Kannelt ise valmistada proovisin aga 1998. aastal – Tallinna Klaverivabrikus toodetud pilli eeskujul. Põhjalikult pühendusin kandle meisterdamisele ja hea kõla otsingutele 1999. aastal. Enne seda töötasin puusepana. Oma pillide juures taotlen säravat kõla, käsitsuslihtsust, head häälestatavust ja mängumugavust. Materjalina kasutan eestimaist väärispuitu -tamm, kask, vaher, saar. Kandle tähtsaim osa – kõlalaud – on valmistatud spetsiaalsest oksavabast tiheda süüga kuusepuust (resonantsmaterjal). Keelteks on spetsiaalne muusikainstrumentide juures kasutatav terastraat.

Elan kogu olemusega kaasa iga oma pilli valmimisele ja tunnen suurt rõõmu, kui pill on valmis. Kunagi ei meisterda ma kannelt halva tujuga, oma tööd peab nautima, siis on tulemus ka parem. Parim pill valmib koostöös tellijaga, kes oma soove ja tahtmisi võimalikult täpselt kirjeldab. Iga pill on eriline ja kordumatu. Suhtun kandlesse suure austusega, sest just see pill on olnud üks tähtsamaid muusikainstrumente meie esivanemate muusikalises enesemääratlemises ja kestnud läbi sajandite tänapäevani. Olen õnnelik, et minu töö on minu hobi ning mul on palju sõpru folgiklubis “Kandlekoda” ja rahvamuusikute hulgas.“

Kandlekoja töökojas valmistatakse:

erinevates helistikes väikekandleid

erineva keeltearvuga väikekandleid

kõlalabaga seto kandleid

erinevat tüüpi rahvakandleid

kromaatilisi kontsertkandleid

hiiurootsi kandleid

vanade kannelde koopiaid

Samas tegeleme:

kannelde remondi ja hooldusega

vanade kannelde uuendamisega

kandlevalmistamise kursuste korraldamisega

Ei pill pereta toida, ega kannel kaasata kosuta

Vanim keelpill Eestis on 6-7 keelne kannel (varem 5-keelne), mille vanust loetakse paarituhande aastaga. Kannel kujunes välja muistsel ajal läänemeresoome ja balti-hõimudel (soome kantele, läti kokle, leedu kanklis) ning levis naabruses slaavlastele (gusli).

Tihtipeale omisti kandlele ka maagilist tähendust. Piibli eestikeelses tekstis on Taavetile kannel kätte antud ja seetõttu on kandlemängu peetud Jumalale meelepäraseks tegevuseks. Seepärast pole olnud kannel pillide hulgas, mille peale kirik viltu oleks vaadanud. Esimene kirjalik teade eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.

Kuigi kandle helitekitamise põhimõte on kõikjal sama, on pilli ehituses täheldatud küllaltki suuri erinevusi. Paikkonniti on leitud pille, kus kõlakarp on õõnestatud kas pealt, alt või hoopis külje pealt. Samuti on kasutatud kandle materjalina erinevat puitu. Eestis kasutati reeglina kuuse-, männi-, pärna-, lepa- või kasepuud. Kannelt valmistati ka vana palkmaja seinapalkidest, kuna need olid hästi kuivad ja puit oma sisepinged juba maandanud. Keelte materjalina eelistati vasktraati, kuid kasutati ka hobusejõhve või lambasooli. Algselt kasutati pilli häälestamiseks puidust keerdpulki (puitvirblid), kuid hiljem asendusid need raudvirblitega. Erisugune kandle/gusli vorm oli levinud loode-venelaste, setode ja vepslaste juures. See kandlekuju omas erilist pikendust ehk laba – helisaba (seto helühand). Helisaba ülesandeks oli pilli kõlapinna suurendamine, mis parandas ka pillikõla kvaliteeti.

Mõnevõrra erilisem oli(on) setode kandlemängustiil. Kannel toetati mängu ajal küljega vastu põlvi ja vasaku käe sõrmed asetati keelte vahele (üle ühe keele). Niimoodi sõrmi ühele ja teisele poole liigutades oli võimalik lasta kõlada erinevatel akordidel. Parema käe sõrmedega tõmmati helisema parasjagu katmata keeled. Samasugust katmistehnikas akordilist mänguviisi harrastasid ka vadjalased ja Loode-Vene guslimängijad, mujal valitses meloodilisemat mängu võimaldav noppimistehnika. Üldiselt peetakse katmistehnikas mängimist vanapärasemaks ja noppetehnikas mängimist uuemaks mängimisviisiks.

Kandlemängu kõrgaeg langes aga 19. sajandi viimasele veerandile ja 20. sajandi algusse, millal kandlemäng muutus koguni moeasjaks. ”Peaaegu iga eestlane tegevat endale ise pilli ja oskavat sellel ka mängida. Kandle omaniku järgi otsustati perekonna muusikalist annet ja meelelaadi”. (A. Krikmann, 1941)

Eestis sai üldlevinud 6-7-keelne kannel tegi kaasa rahvamuusika üldise arengu ning pillikeelte arv hakkas tasapisi suurenema, kohati ulatus keelte arv kuni 12 keeleni. Tihtipeale lisati olemasolevatele meloodiakeeltele alumisi ehk burdoonkeeli, mis aitasid laiendada nn. meloodiajoonist ja mitmekesistasid mängulaadi dünaamikat. Keelte arvu suurenemine oli põhjustatud rahvaviiside ulatuse suurenemisest. Vanema kandlemängutraditsiooni taustal ja osalt ka selle pilli alusel algas hiljemalt 17. sajandil uuemate, samuti kandleks nimetatud keelpillide väljakujunemine. Eeskujuks olid mitmesugused võõramaised psaltrid ja tsitrid. Eestis kujunes välja omanäoline tsitritüüpi kannel ehk simmel või simbel. Täiesti uudne oli simbli ehitus, mängustiil ja repertuaar. 6-,7-,9-keelset väikekannelt mängiti 20. sajandi algupoolel vaid Setomaal, kus moodsam tsitritüüp peagi väikekandle välja tõrjus. Sellist tsitritüüpi diatoonilist kannelt (rahvakannel) mängitakse Eestis tänini. 20. sjandi keskpaiku arenes sellest välja kromaatiline kannel.

Hiiurootsi kannel on poogenpill, mis levis Eestisse Rootsist. Eestirootslaste vahendusel jõudis pill ka eesti soost mängijateni. Rootsis nimetati seda pilli strakharpa (kohalike rootslaste murdes talharpa “jõhvpill”), soomes aga jouhikko või jouhikantele. Eestis nimetati seda pilli poognaga mängitavaks kandleks, kuid kahe eri pilli nimetamine kandleks tekitas segadust, seepärast lisandus levikualale vihjav hiiu, kokku hiiu kannel. Tänapäeval nimetatakse seda pilli hiiurootsi kandleks, sest see nimetus annab täpsema pildi tema tüübist, levikualast ja päritolust. Vormsi endiseks nimeks oli Hiiurootsi saar, kuna sealtkaudu liiguti Hiiumaale, kus elasid rootslased. Pilli keelteks ja poognal kasutati hobusesabajõhve ja sooli. Enamasti oli pilli korpus nelinurkne, harvemini ka viiulit meenutav. Keeli oli 3-4, kuid Ida-Soomes ja Karjalas tunti ka 2-keelseid erikujuga pille. Eeskätt pillil mängitud tavandi- ja lustliku tantsumuusika tõttu sattus hiiurootsi kannel 19. sajandil liigselt vagatseva usuliikumise põlu alla ja sealt algas ka mängutraditsiooni hääbumine. Eestis mängiti seda pilli 20. sajandi alguses vaid mõne üksiku pillimehe poolt. Tänapäeval on Eestis huvi pilli vastu tõusnud ja seda mängitakse ja õpetatakse mitmel pool.

Allikas: www.kandlekoda.ee