Pisarate aeg keset kaunimaid aastaid me elus

Kaunimate Aastate Vennaskonna 20.sünnipäeva kontserttuur ja plaat tekitab kummastavaid seoseid praegu maailmas, Eestis ja inimhingedes toimuvaga. Kultuur ja kunst ongi selleks, et inimesi ärkama ja märkama panna ning meiega ja meis toimuv vastavalt artistide-loojate olemusele erinevate luupide alla võtta.

Ma ei tea neid sõnu kirjutades, mis on maailmast saanud selle lehe loodetava ilmumise ajaks, sest Koreas lubatakse homme-ülehomme tuumarakett teele saata. Isegi kui lumi lubatava soojalaine paistel sulama hakkab, on ilmselt ees ikaldus, liiga hilja – mesilased surevad tarudest väljudes lund süües ja kured pöörduvad Egiptusse tagasi, nagu väidab raadiouudis.

Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdi vaheajal ütles helilooja-viiuldaja-laulja Indrek Kalda: „Mesilastel pole isegi pajuurbi võtta. Ja sellist jääd nagu praegu meie järvel pole ka mu isa kogu oma elu jooksul näinud – kindel, et kannatada saavad nii kalad järves kui põlluviljad maa peal. See tõsiasi on alateadlikult ka linnarahvale kohale jõudnud. Talvekurnatusele on lisandunud süvenev – ja paraku põhjendatud paanika. Sellepärast vajatakse kontserte teistmoodi kui tavaliselt.“

Sellepärast tabab rahvuskehandi kollektiivset teadvust eksistentsiaalse välgunoolena näiteks Evelin Võigemasti Piafi-versioon saatest „Su nägu kõlab tuttavalt“. Süütu meelelahutussaatena mõeldud formaat omandab üleva ja üldrahvaliku mõõtme, kui üks väike blond naine laulab 2013.aastal sama, mida teine väike brünett naine eelmise sajandi keskpaigas: ma ei kahetse midagi, kõige eest on makstud, kõik on unustatud… Inimesed seisavad telestuudios püsti ja nutavad – kodudes sama. Nii lihtsalt käibki. Sellepärast, et Edithile emotsionaalset hingekätt ulatades tegi Evelin – ilmselt endalegi üllatusena – kokkuvõtte inimsusest ning inimese ja inimkonna traagikast. Kõikvõimalikud „armastuse maaletoojad“ võivad kalli raha eest heietada, kuidas kõik on üks – sellised tuttava kõlaga näo hetked, mille über-pärl oli ka Tanja Mihhailova Pavarotti, tõestavad seda tegelikult. Mõtte, sõna ja teoga.

Samal põhjusel õnnestub ka vennaskonnal Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Toomas Lunge ja Indrek Kalda – seitsmes liige varieerub, praegu on ta Ann Kuut – juba 20 aastat massiliselt publikut kõikjal Eestis kodust kurvastamast ja kartmast välja laulda ja flirtida.

Flirditakse mõistagi eelkõige naistega – ja nüüdseks juba ka oma isikliku vanuse ja keskeakriisiga. Kusjuures kõigevägevam, kes meid praegu lumepainega lämmatab ja Kimide tuumarakettidega ähvardab, on vennaskonna kõigi liikmete suhtes armuline olnud. Kenad ja tublid mehed endiselt. Või tundub see vaid endale, et kõik eakaaslased – eriti kauased sõbrad, kellega just selle vennaskonna moodustumise ajal väga lähedaselt lävitud, on noored ja kenad? Siiski mitte. Kooli kokkutulekul selgub enamasti, et kunagistest kallimatest on karmi elu ja ilma käes saanud otsekui järgmise põlvkonna esindajad.

Kaunimate saladus seisneb selles, et nad on elanud ühes elus mitu elu. Uus noorendab ja viib edasi – mitte nagu kardab ja kammitseb animafilmi „Kruudid“ pereisa, kes ei taha värskust ja armastust, arengut ja meeleheitlikkegi samme lubada ei endale ega ühelegi pereliikmele, kuni see koopasse hangumine kipub eluohtlikuks muutuma.

20 aastat tagasi kuulsin neid Süvalepa laule Vanemuise ühiselamus Simmulite tillukeses korteris – neid spontaanseid laulmisi meenutab ka vennaskonna juubeliplaadi kaaneümbrises sisalduv kronoloogia – ning me kõik olime oma esimestes abieludes. Sõpruskond pihustus meil peagi Tartust

Tallinnasse, Viljandisse ja Pärnusse ning aegade jooksul tekkisid meile kõigile uued tööd, kodud, kaasad ja lastepesakonnad. Elu on toimunud. Kogu aeg. Kaunimate – nagu me neid isekeskis lühidalt nimetame – lauluõhtud on väikeste variatsioonidega aga olnud jääv ja toimiv suurus. Ühikast Vanemuise väikese maja ovaalsaali, sealt kõikjale üle Eesti levinud. Iga natukese aja tagant taas kokku tulnud. Hoiab neid poisse – sõbrad üksteise jaoks teatavasti ei vanane – ja nende uuenevaid peresid ühenduses. Kusjuures sedasorti ühendus toob ka sisse.

Indrek Kalda muheles meie kontserdiaegse vestluse käigus: „Mind teeb kurvaks, kui meie poisid on telekas. Dvin ja Kaljujärv on Õnnes – ka juba varsti 20 aastat!, Simmul koos oma vanima pojaga Pilvede all – Lungel on selles seriaalis õnneks ainult naine Inga. Kui nemad on telekas, siis meil mänge ei toimu ja mina olen sellepärast vaene.“

Vennaskond ühendab niisiis Eesti parimad seriaalid – ja Kulno süvalepa laulude ümber punutud õhtud ühendavad mitme ajastu boheemlasliku härrandlikkuse, romantilise pisipatususe ja maitseka eneseiroonia. Praegu turneerivas kavas on kadunud Süvalepa kõrval täiesti võrdväärses osas tegija lõpmata soe, hell ja analoogselt Süvalepaga eraklik muusik Indrek Kalda, kelle laule on plaadil rõõmustavalt palju.  Ja Süvalepa-Kalda-Lumist-jt. paladega ühendatakse Dvinjaninovi Emajõe suveteatri etenduste meloodiad. Koidula, Nipernaadi, taevasse minev mustlaslaager… Aga kus on Ronja, Huck ja hulkur Rasmus? Ja miks ei ole ei kontserdil ega plaadil minu isiklikku lemmiklaulu Süvalepa elegantselt lapsikust valikust – ööbiku ja lehma dialoog? „Emaööbik laulab, pojakene, laula…“ niuks! kui liigutav ja meeldivalt vesiseks võttev… Palun järgmises kavas ja plaadil seda ka! ja see võikski muide olla võti vennaskonna edasiminekuks. Heade sõprade järgmine laulukava võiks olla isadele ja lastele. Kaua võib tädidega flirtida, eks ole.

Nägin Pärnu kinos Mai just multika „Kruudid“ – see tädädäää-reklaamiga vaimukas ürginimeste lugu – seansil üllatavalt palju isasid ja vanaisasid lastega. Kusjuures mehed poetasid täiesti häbenematult pisara: lõppesid ses filmis apokalüptilised õudused ühtehoidva ja ühiselt areneva perekonna ellujäämisega, jääme ehk meiegi kestma, kui üksteist armastame ja üksteisele seda ka ütleme. Ja kui uudsete mõtete eest koopasse ei poe. Nagu oma rahvast hukule juhtiv valitsus püüab meidki praegu koopasse suruda, väites, et Rahvakogu tõstatab praegusesse pilti sobimatud teemad – järelikult on selle pildiga midagi valesti, kui tänane tegelikkus tähendab korruptiivsele-hangunud pildile teravaid kilde, mis lõikuvad serviti. Vennaskond võiks toimida nagu perekonda päästev pereisa Kruut, kes uuenenud tulekerana üle laavajõe lendab.

Oletades ja lootes, et vaatamata uuele jääajale ja Korea sündmustele maailm siiski kestab, paluks Kaunimate Aastate Vennaskonnalt järgmisi uusi ja tundmatuid aina-kaunimaid, mis kinnitavad, et uus ja tundmatu pole ohtlik ning iga järgmine päev on meie elu parim päev. Ka siis, kui püsti seistes pisaraid valame. Siis eriti.