Aabrami hobulausujad: Raja talu dexterid

Raja talu dexterid
25. september 2014

Dexterid – meetrikõrgused iiri-inglid Raja talust

Kati Saara Vatmann

Andrus Teemant (61) elab ja töötab, loob ja lehvib täiel rinnal ja võimsusel. Ta on juba aastaid olnud Pärnumaal Sigaste metsades suure talu peremees, kes on valinud oma talu nišiks kogu maailma kõige väiksemad tõud kõikvõimalikest liikidest. Aastate jooksul on ta Raja talus näidanud, kuidas elavad ja kooslevad miniveised, miniponid, minisead – ja kuna ta ise on kogukas mees, toimetab ta oma minimaastikul nagu Gulliver. Kilingi-Nõmme hooldekodus käib praegu palgatööl „rajakatest“ pereema Heli, ent Andrust ei saa nimetada meeleheitel koduperemeheks. Ta naudib oma loomade-lindude ja kalatiikide hooldamist, kasvuhooneis sündivat-kasvavat ning talveheinte-puude varumist kogu hingest. Ehkki väga suur meeleheide on nende perest ja kodust üle käinud küll.

Nelja aasta eest põhjustas lennukitelt ponikoplitesse heidetud marutaudivaktsiin sealsetes tiikides sinivetika vohamise, mistõttu hukkus mitu mära ning ametnikud moodustasid ringkaitse – väga suured rahad ju mängus, mis teeb üks idealistlik tuul korporatsioonide müürile…

Ponikoplist leidsime koos vaktsiinipakendeid. Analüüsid näitasid, et sinivetikas vohas. Ent ka need laborid-teadlased, kes algselt oma tõestustega Teemanti kaitseks ja toeks välja astusid, vaikisid. Kästi.

Ja idealistlik tuul pööras.

Kõigepealt kavatses väga haiget saanud Gulliver Eestist üldse lahkuda.

Isegi mitte niivõrd loomade hukkumise pärast – seda traagilist poolt kogevad loomakasvatajad oma teel ja tööl paratamatult ikka. Just suhtumise pärast. Esiteks pole Eestis justkui üldse neid viimseid mohhikaanlasi vaja, kes hoiavad viimsetes oaasides elu maal – ja Elu Maal. Brüsseli rahad voolavad absurdsetesse aukudesse, need, kelle juures korterilapsed päris, mitte virtuaalset looma näevad, ei pälvi. Teiseks on püha ja puutumatu-muutumatu kõik, mis seotud ravimifirmade miljarditega, kelle käes on nüüdseks teatavasti suuremas osas ka meie meedia. Kolmandaks pole keegi välja mõelnud, kuidas reguleerida rebaste-kährikute arvukust, mida haigused enam ei piira. Rajaks näiteks karusnahavabriku, mis toodaks ravimimüüjatele kasukaid ja Lexustele istmekatteid rebaste-kährikute nahkadest – mis annaks jahimeestele motiivi taas padruneid neile lokkavatele kiskjatele kulutada ning jätaks mõnele kanale-pardile võimaluse Eestimaa viimsete talude õuedel ellu jääda… Neljandaks loobus Andrus mõttest, et ühekordsed kägiud loomaaeda õpetavad kedagi loomale silma vaatama ja tema hinge nägema. Laatadel-üritustel miniloomi näidates koges mees pigem, et kui isad tõstavad küüliku kõrvupidi aedikust välja ja teatavad, et peavad oma raha eest seda rõõmu saama, ei õnnestu ühe külaskäiguga ka nende isade laste hingi kaunimaks kujundada.

Külastusteks avatud miniloomaaiana lõpetasid „rajakad“ oma õilsa tegevuse, liikide arvukuse piirasid ponidele-miniveistele-koertele-kaladele – ent elavad ja säravad ikka. Arukamana ja kogenenumana. Ja Eestis. Ehkki plaan kolida sõprade ligi Austriasse, kus inimesel ja loomal on väärtus, oli juba üsna küps. Aitäh, et nad jäid…

Hea on teada, et läheduses on hingesugulased, kellega ühte jalga käia.

Kui inimene käib nägemise järgi, on iga tema samm tavamõistes saavutus ja kangelastegu. Aastaid hiidauto roolis istunud Andruse paremat jalga tegelikkusest teavitavad närvid on ta hüljanud ning pooliti halvatud käimaga mees kõnnib sõna otseses mõttes nägemise järgi. Ta ise oskab ses pisiasjas pigem nalja näha. Tänu kuldsele kaasale. Paar jutustab naeru pugisedes, kuidas peremees kavatses istuda emanda kõrvale palgile. Korrastasid koos kasvuhooneid ja lillepeenraid, nagu igal õhtul pärast emanda palgatööd – aga isanda taguotsas polnud silmi – istus üle palgi ja prantsatas selili nõgestesse. Vägevad kõrvekad turritasid kõrvade tagant ja pärani silmad pidasid aru, kuidas nüüd niimoodi püsti saaks, et veel rohkem kõrvetada ei saaks. Fotoaparaati sellistel puhkudel mõistagi ligi pole – aga naljakas on hirmsasti.

„See käib asja juurde!“ on Andrus Teemanti lemmikväljend.

Ekskursioone kutsuvat miniloomaaeda küll enam pole, aga soovijad võtavad „rajakad“ lahkesti vastu ikka. Kui külastajad on pigem erand kui reegel, on nendega koos olemine puhkus ja värske pilgu heitmise võimalus oma elule-olule. Liiatigi on vaja oma kasvanduse „toodangut“ promoda.

Sel aastal on nende kasvandusel õnnestunud noori ponisid müüa viide erinevasse riiki. Nüüd on vaja käima saada ka dexterite müük – Looja õnnistas miniveiste karja tänavu aina lehmvasikatega. Vaid üks pullipoiss. Mõistlik on üle talve pidada viiepealine põhikari. Seega on Kilingi-Nõmme lähistel müügis kümmekond maailma väikseimat tõugu veist, kellel on maailma parimad omadused – nii füüsiliselt kui hingeliselt.

Teemanti dexterite hulgas on üks – Mooni – kellesse olen juba mitu aastat südamest kiindunud olnud. Mõne hingekesega tekib seletamatu side. Väheldane viss annaks päevas mu perele viis liitrit piima – kuna tal on vasikapiiga kõrval, ei pruugiks piimakannu üle liitri lüpstagi. Kui liiga palju lüpsaks, oleks kohe kiusatus ju ka siga pidada. Kontrollitud. See on minu elus juba ära olnud – kui mulle kingiti paari aasta eest vasikas, ostsin talle kõrvale ammeks lehma, piima jäi üle, võtsin sead – ning sain tohutult tööd, kulusid. Ja lõpuks kurvastust, sest sead on teatavasti ütlemata intelligentsed-mängulised elukad, kelle lihafitseerimine on õõvastav toiming, kuidas seda endale ka ei serveeriks või põhjendaks.

Ühe Mooni ostmine tähendaks tegelikult kohe kolme dexterit – vasikas tuleks emmega kaasa ja Mooni tuleks lisaks veel ka taas tiinena. Kuidas sellest kolm-ühes-kiusatusest hoiduda, olen õppinud Andrus Teemantilt eneselt. Spetsialiseerumine on selle kauni kunsti nimi. Temal on ponid ja dexterid. Igasuguse killustumise põssade-küülikute-lindude-kitsede-lammaste suundadel on ta ära lõpetanud. Minul on hobused ja lambad. Keda olen ilmselt selleks tänavu juurde tekitanud, et ükski Mooni enam lauta juurde ei mahuks.

Me kõik, kes peame loomatalusid, täidame mingil määral ikka missiooni oma peret ka korterirahvale näidata. Minu juures veetis suve seitse vahetust lastelaagreid. Ka Andruse kalalasteaeda, ponibeebisid ja minivissisid käib aegajalt nii mõnigi autotäis imetlemas – ent ekskurseerimisest olulisem on „rajakate“ jaoks siiski aretus-müük – ja sellega kaasnev selgitustöö.

Selgitagem siis, kes on dexter.

Dexter – eriti muidugi minu lemmik-Mooni 😀 – on kõige-kõige-kõige.

Ta on Iiri-juurne universaalne veis. Meetrikõrgune leebe ja sõbraliku iseloomuga lehm, kes annab päevas 5 liitrit 4%-lise rasvasisaldusega piima, toob elu jooksul ilmale kuni 20 vasikat ning on nii vaimselt kui füüsiliselt terve, tugev ja vastupidav. Lapsed võivad tema seljas ratsutada, väikeste härgadena võib teda käru ette rakendada. Ning kulud on vastavalt kogule poole väiksemad kui herefordi või holsteini pidamisel.

Kui tüüpilisim dexter on punane, siis Raja talu kari on punane. Seemendamiseks on Eesti jaamades mini-muu-sperma olemas. USAs, Aafrikas ja Austraalias on see ingellik väiketõug nii levinud, et ohustatud ta enam pole. Üks keskmine lehmakene kaalub kuni 350, pull kuni 450 kilo.

Need vähenõudlikud-lapsesõbralikud universaalvissid toovad oma vasikad ilmale reeglina probleemitult, sobivad hästi ammedeks ja lemmikloomadeks. Nad võtavad vähe ruumi, tarbivad vähe, mahuvad ka väikesel maa-alal kodu pidavale perele piimaandjaks-silmarõõmuks-südamesoojendajaks ning on kogu oma olemusega sõna otseses mõttes uue hea ilma elukvaliteedi sümbol.