Tseremooniaid ja rituaale läheb vaja vaid siis,
kui inimesed on unustanud kõige suurema tseremoonia –
elu enda.
Mõjusaim tseremoonia, mida saad sooritada,
on elada päevast päeva pühal moel.

Tere hea kaaslane.

Paastumatk. Kulgeme Aegviidust Kakerdi raba suunas. Õhtu hiline. Väike peatus ja meenutus võimsa kuuse all. See kasvab Ahvena järve lõunakalda kõrgendikul. Iga kord kui Aegviitu jõuan külastan seda väekuuske. Esimese Eneseleidmise Erna ajal tegime selle ääres korraliku laadimise. Mõne aasta tagusel pööripäeva matkal kinnitasime siin oma väge.

Kas sa mäletad kui sinuga tegelesin selle puu all. Sul hakkas pea korralikult pööritama ja süda läks läikima. Ei mäleta. Mina mäletan. See on minu maailm. Ja need puud on mu vaiksed sõbrad.

Pool tunnikest kulub märkamatult. Sammume edasi. Väljas juba päris pime ja sätime end kõrgendikule laagrisse. Otsmiku lampide valgel meisterdame koormakatetest varjualused. Kas me täna veel teeme midagi. Ei, vaata endasse ja ole üks selle vaikusega metsa all.
Siiski tuleb tunne, et midagi teeks. Parmupill otsib ise mu huuli. Sumisen minus olevat väge ja soojust metsa all. Jagan kõigiga – puud, pohlad, matkalised, maapind saavad osa. Pill vaikib. Mõtisklen ja vajun rahusse.

Hommikul kõnnime edasi. Kõnnime, teeme peatusi. Vahepeal juturing. Mediteerime. Mägede liivakarjäär võtab meid päikesega vastu. Võtame alasti. Naised ja mehed sündsalt eraldi. Lasen päiksel katsuda oma lihaseid. Silitada silmi ja juukseid. Ujume ja laseme end kuumal liival praadida. Kas me teeme ka midagi või lesime niisama. See lesimine ongi tegemine. Päike tegi meiega oma tegemisi. Väga olulisi. Lase see tegemine endasse.
Ronime Valgehobusemäe torni. Hingame ning laseme rahu endasse. Mediteerime ja sisemine tasakaalustav jõud paneb meid kõikuma. Silmapiiril lööb mets helendama. See on aura, mis metsa kohal helgib.

Liigume läbi mudase raja ja soise tihniku kuni Väike kalajärv meie teele ette jääb. Nii palju on aega kui ei tee süüa. Vahepeal lihtsalt paned mõned pohlad lõugade vahel. Kui kiiret pole, siis õnnistad iga peotäit punavaid marju. Need löövad enne suhu jõudmist sätendama. Varsti sätendab terve metsa alune. Räägime toidu kiitmisest, tänust, õnnistamisest. Kui saadad kasvõi hetke tänu ja valgust oma toidule, muutub selle kvaliteet sekundiga. Toit muutub säravaks. Ta on seesama pohl või leib aga tegelikult on midagi temas täiesti teist. Kirikus öeldakse, et see on Kristuse veri ja liha. Kirikus ma seda ei tunne. Siin söön ma päikest, pilvi, kaugeid galaktikaid. Päike poetab end minu kõhtu.
See toit armastab mind ja on kehale hästi omastatav. Isegi vanaks läinud toit võtab uue jume.

Selle toiminguga muutud ise paremaks ja kiirgad armastust taimedele, mis on su juures. Sinu kiitus jõuab puudeni, mis võivad olla kasvõi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Seal kaugel taime kodumaal lööb puude all isegi muld särama. Meie emake maa naeratab sulle. Sa oled muutnud meie planeedi paremaks paigaks kõigile elanikele.

Hommikul läheme Kakerdi rabasse. Vaikus ja rahu. Vestleme, mediteerime. Siis paar tundi lihtsalt olemist laudteel. Päike hellitab. Nägemused jooksevad silme ees. Kogu grupp on säravas valges energias. Kas mediteerime veel. Ei me lihtsalt oleme. Me ei sega päikest ja rabapinda. Nad teavad paremini kuidas meiega koos loodust nautida ja lasta meil selle osaks saada. Ka vaikimine ja mitte tegemine on meditatsioon.

Teeme laugaste vahel ringi. Mõni koht on õige pehme. Vahepeal vajub keegi jalgupidi mättast äbi. Soe vesi lirtsub varvaste vahel. Keha naudib. Öösel teeme tiiru metsas või rabas. Täitsa üksi oma mõtete ja tunnetega. Vaikuses. Natuke kohutab. Ega need oma mõtted alati rahu anna.

Päevad lähevad. Söömata 25-28 km päevas. Teine päev vaid kümmekond. Kas tõesti oleme nii tugevad, et peale mitmepäevast nälgimist sellised distantsid läbida. Kannatab käia rohkemgi. Kui on suund ja puhkepausid. Mõte kombib õigeid radu. Aga suund on oluline. Mitte rabajärv,Päikest või torn või mägi. Suund on sisemine rahu. Kui oled rahus, siis tajud üksolemist kogu ilmaruumiga. Kui oled üks kõigege, oled kõikjal. Kaob kiirustamine. Kõik on sinu ja sina oled kõigi oma.Oled kohal igal pool. See tähendab,et kuskile pole kiiret. Lihtsalt kulged. Iga samm, iga hetk on sinu ja sina oled hetkes. Kõik siin ilmas annab sulle väge.

Üksolemisest samm edasi on taju, et sel ilmaruumil on kese. Keskmes on miski väga püha. Eestlastele oli muistsel ajal see pühaduse kese Taara. Indiaanlastel oli oma Wakan Tanka. On ka palju teisi nimesi. Aga see on kese. Kvantfüüsikas on see Absoluut. Hiinas Tao.
Kui sa veel rohkem lõõgastud, rahu suunas liigud, taipad , et see kese pole vaid üks punkt. See kese on kõikjal. Minus, sinus, liblikas, kastepiisas, pohlas, liivateras. Igas mõttes, igas hetkes. Kui kulged seda taipamise rada ja teed seda õhinal, tuleb iga hetk jõudu ja väge juurde. See on nii mõnus.

Õhtul tuleb tunne, et vajame higitelki. Koormakattest, sarapuu ritvadest ja okstest saame telgi. Ehitus veel käib, istun üksi katuse all. Palun jõudu meie tseremooniale ja sellele kohale siin. Vägi tuleb siia maasse ja kupli alla. Kivid saavad tules väge. Räägime topsis olevale veele oma soovid ja valame ta hõõguvatele kividele. Aur silitab keha. Koos higiga lahkub miski kehast.

Kulgeme oma sisemaal ja metsateedel. Reedel lisanduvad uued matkajad. Mõnedega teeme suurema ringi Jüssi järvede oosidele, teised ootavad vanal polügoonil, või liiguvad omas tempos ööbimiskohta. Kõik klapib.

Öökull huikab, sookured tuututavad oma trompeteid. Ralf, täna on viimne öö. Tee midagi erilist. Teeme juturingi. Hommikul lasen järvel oma keha hellitada. Liigume metsast välja.
Ralf räägi veel midagi. Räägime elust ja surmast. Kui oskad elada, oskad ka surra. Peatus, meditasioon, tasakaalustamine. Tee veel midagi. Kui olin väike sain õhupalli. Puhusin selle täis. Jäi väikseks. Puhusin veel. Juba parem. Tahtsin suuremat, rohkem. Käis pauk.
Hästi oluline on aeg olla. Seedida, mõtiskleda. Mina sain seda viimasel matkal piisavalt. Ma ei räägi rohkem midagi. Aga ma olen iga hetk olemas päikese, tuule, vee ja maa jaoks. Kuskil ootavad mind puud ja jõgi. Kuskil ootad sina. Kuskil ootan mina.

ETTEVÕTMINE SEPTEMBRIS
22.09 kl 19.00 Pööripäeva matk

UUS PILDIGALERII KODULEHEL
Sügismatk Aegviidu ümbruses

Päikest,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid