Sänna kultuurimõisaproua Kadi Noor: Küsige – ja teile antakse

Naistelehele

Kadi Noor (35) tõestab kogu oma isikuga, et Hea Uus Ilm asub ka Eestis. Mis siis, et linnatänavail masinlikult ringi liikuvate muretsejate näod on hallid ja silmad hirmunud. Me kõik võiksime Kadilt õppida, et intuitsioon, julge süda ja sügavalt sisemusest saabuv naeratus liigutab vägesid ja mägesid ning siin ja praegu võivad sündida tõelised imed.

„Minu senise elu olulisim kogemus on, et kui söandad vaistu järgi liikuda sinna, kuhu saatus suunab, siis hakkavad õiged ajad ja kohad omavahel põimuma ning inimesed satuvad õigel ajal õigesse kohta selleks, et omavahel kohtuda,“ kinnitab Kadi.

Inimesed, kes on ümber intuitsiooni-tiivulise Kadi ja tema kaasa Hendriku (34) ümber koondunud, on keskmisest sensitiivsemad. Eesti üldises rängalt rügavas ja krooniliselt paanilises keskkonnas tunduvad nad oma kooslusega nagu tulnukad. Kusjuures perekond Noor on oma kogukonna loonud üsna ootamatusse kohta – pära-Võrumaale Rõuge-tagusesse Sänna mõisa. Sinna on uskumatult lühikese ajaga rajatud kultuurimõis, kus töötab-loob-lehvib enamasti umbes 12 rahvusest inimesi korraga.

Meremees ja vabatahtlik

Nii paljudest rahvustest noored on vabatahtlikena Kadi juurde permakultuuri kandvat kultuurimõisa rajama tulnud sellepärast, et ta ise oli kolm aastat Kreekas vabatahtlikuna tööl. Seal armus ta Vahemere kultuuri ja kreekalikku elulaadi. Midagi parimas mõttes lõunamaist on ka Sänna puitmõisas – nii ehitiste kui elulaadi mõttes.

Enne eneseleidmist Lõuna-Euroopas leidis Kadi oma isiksuse erinevaid kihte Viljandi kultuurikolledžis ja Pärnus Endla teatri suhtekorraldajana. Sisetunne ütles, et tuleb vaba ja otsiva hingena mööda ilma rännata ja siis otsustada, kellega ja kuskohas juurduda ning ränne lõpetada. Et hingeränne saaks seda võimsamalt jõudu koguda.

Hendrik oli tollal, kui kohtuti, meremees – ja ka kohtumispaik oli laev. „Abielu alguses olime kena kodanlastepaar turvalise heapalgalise elustandardiga. Oleksime vabalt võinud sel kombel pensionini tiksuda,“ arutleb Kadi. „Õnneks polnud niisugune paigalmarss meie kummagi unistus. Hendrik unistas planetaarsest matkarajast ja oma leiduri-töökojast. Ta on Hellase tüüpi intellektuaalne meister – väga haritud, osavate kätega ja võib liialdamata öelda, et geniaalne looja. Jah, ta on pärit otsekui mõnest teisest tsivilisatsioonist – kas väga palju enne või väga palju pärast meie aega.

Kui me Hendrikuga koos rännanud oleme, on teda just Lõunamaadel alati kohalikuks peetud ja sealsetes keeltes kõnetatud. Praegu me ei rända – ei taha kodunt ära käia. Ma ei mäleta isegi, millal linnas käisin. Kõik hingerahuks, arenguks ja loovaks eluks vajalik on siinsamas Sännas olemas.“

Sinna linnast kaugesse kogukonda on noored inimesed erinevaist maailma paigust kaasa toonud põlised oskused ja vaimsuse, mida tavatsetakse nimetada permakultuuriks. Kui hiljutistel kümnenditel arvati, et intellektuaalsus välistab füüsilise töö, maaharimine ja käsitöö pole vaimlejatele väärilised alad, siis Heas Uues Ilmas ollakse kogemuste põhjal veendunud, et ihuline-hingeline-vaimne töö ja areng kulgevad koos ning üheta ei ole teist. Eks kloostriteski tee ju mungad-nunnad ise kõik tööd ning samas tarbivad piisavalt vähe, et ületarbimise tõttu hingeasjadeks liiga vähe aega ei jääks. Just linlik karbielu peibutab paksuks ja pahedele.  

Rahvusvaheline tuiksoon

Ülemaailmse vabatahtlike liikumisega on lisaks Noortele liitunud ka mõttekaaslastest sõbrad-naabrid nagu näiteks Aigar Piho oma Kiidi taluga. Näib, et seal Võru-Haanja liinil on midagi nii erilist, mis tõmbab kogu maailma tundlikke tegudeinimesi sinna lihtsatele, aga see eest sügavalt meditatiivsetele töödele. Moodustuv ühisväli tagab muuseas selle, et projektid õnnestuvad, leiavad toetust ja saavad teoks. Kõike jätkub täpselt nii palju kui vaja on.

„Las vana maailm eeldab mugavust ja materiaalset jõukust. Meiesugused loobuvad sellistest vanadest vagudest, kartmata täielikku võsa ja varemeid,“ naeratab Kadi. „Õnn on, et Sänna puitmõis jäi sõdades terveks. Ta oli küll täielikus võsas, seinad nii seest kui väljast erinevate ajastute ja maitsete rütmis ära soditud – aga kõigi mustrite ja ornamentide päevavalgele toomine, puitpitside jäänuste järgi maja endise ilme taastamine on ilus ja õilis väljakutse.

Ma tean, miks me ei kartnud siia maailmalõppu tulla – armastus ja kooskõla ei lase millegi ees hirmu tunda.

Tean täie veendumusega kinnitada, et vaba kulgemise käigus kujuneb kõik otsekui ise. Pole mingit paanilist rabelemist ega hambad ristis surumist. Tulevikulised projektid ja vabatahtlike töö, koostöö teiste talude-keskustega ning mõttekaaslastest peredega teeb lihtsalt õnnelikuks.“

On ilmne, et Heas Uues Ilmas toimivad just sedalaadi kogukonnad ja võrgustikud, mitte poliitika ja pangandus. Samal ajal kui Hiina poliitikud asusid Eestit Dalai laama visiidi eest karistama, rajasid noored hiinlased Kadi ja Hendriku juures mõnuga planetaarse matkaraja sillapeade mullapiirdeid…

Lihtne ja ilus

Just niisugune töine vaimsus annab oma ülemaailmse võrgustikuga Maale elutervet voolamist – ja kahtlemata väestab ka planeetide raja enese. Kui tavaliselt on planetaariumid mõnes kinnises ruumis, siis Hendriku välja mõeldud planetaarium katab palju kilomeetreid ning ühest planeedist teiseni liikumine pakub peredele ja sõpruskondadele võimaluse palverännakuks nii jalgsi, jalgratta kui suuskadega. Jalgrattad on suures osas Hendriku konstrueeritud ja tavalistest üsna erinevad. Hobi selline – taas ja taas jalgratta leiutamine.

Mõisahoones välja kraabitud ja konserveeritud kultuurikihtide vahel on nüüdseks sõbralikult kõrvuti arvutid ja kangasteljed.

„Eks me alles õpime ka tööjaotust ja ühistegevust. Ma näen, kui raske on Lätist siia tulnud ja jäänud haldjatüdruk Ieval end arvuti taha sundida. Ta on väga tubli ja püüdlik ega tea veel ise, kui erilised on need sügavused ja kõrgused, mismoodi ta maailma näeb. Meil on sedalaadi nägemist võimalik temalt õppida – ja ilmselt ta ongi tulnud enda teadmata seda õpetama,“ usub Kadi, kes ise on joogaõpetaja. „Kes vähegi sisehäält kuulab, see jõuab päris kindlasti selle pühendumiseni, milleks ta sündinud on.“

Mis puutub sündimistesse Kadi peres – Teodor on 5- ja Frida 3aastane – siis oma sisehäälele kuuletudes sünnitas ta kodus. Ta kinnitab, et erinevalt sellest kui valulise kogemusena naised pahatihti oma sünnitusi kirjeldavad, sai tema sõna otseses mõttes orgastilise kogemuse. Oli puhkemine ja vallandumine, mitte piin ja õmblused, oli naeratus ja tasane vaikus, mitte ema ja lapse karjed.

Lisaks lastele on Sänna mõisaproua – tema kohta on niimoodi naljakas öelda, aga faktiliselt see ta ju on – ellu tulnud lihtsal ja ilusalt loomulikul moel ka kitsed.

Ellujääjad