Vana viiking

Kati

Vanaema Linda tütretütar

Armas vanaema.

Nüüd Sa näed – juba kehatuna siinsamas minu juures olles -, et mõnikord on mul väga raske ja kitsas. Kõigi põlvkondade naistel on omamoodi surve. Pärisorjataridel olid lõputud põllud ja peeru valgel ketramine-kudumine. Sõjaaegade naistel rahvuse alalhoidmine meestetuse kiuste. Sinu ajastu naistel hariduse eest võitlemise ja suletud piiride vahel elamise paine. Meie põlvkond püüab realiseerida selle, mis Sinu põlvkonnal jäi tegemata – ja milleks kohustab-häälestab kõik see segaverelisus, mille meie esiemad saatuse ristteedel meisse on geneetiliselt kokku seganud.

Mina olen viikingite ja värviliste verede kutsel juba piisavalt rännanud. Nüüd käivitasin suure talu ning ehitan selle juurde hobu- ja loovuskeskust. Olen suurelt ette võtnud. Mul on erinevateks projektideks ja töödeks neli firmat. Aga kuna ehitamist ja varustamist, toitu ootavaid suid ja edasilükkamatuid kulutusi on alati rohkem kui planeeritud – Sina ütled ilmselt, et rohkem kui mõistlik – on mul praegu kõigi arvete peal 7-51 eesti krooni.

Pole hullu, tangained on sahvris, lihakraam külmakapis ja marjad põõsas – ning ülehomme on kõik juba teisiti. Nii kontodega kui üldse. Kui ma Sinu elu eelviimasel päeval telefonitsi Sulle Eestimaalt Floridasse oma elust jutustasin, rääkisin Sulle, et mul on Sinu sünnipäeval pulmad. Päeval, mil oleksid 97aastaseks saanud, saab minust Kati Murdmaa. Siis on häälestus-meelestus ja kogu elu väga teisiti. Ma tean. Sina tead seda ammugi.

Igal järgmisel päeval ja hetkel on nagunii kõik väga teisiti kui äsja oli. Tänases Eestis valitseb maailmalõpu meeleolu – minusugustele lennutatakse kahekordseid arveid, meiesuguste arvete maksmisega aga venitatakse lõpmatuseni. Veevalaja ajastusse kihutanud Maa majandus-pangandus-ühiskonnakord muutub sekunditega, tead küll.

Tookord oli ka kõik ülehomme juba väga teisiti, kui me Sinuga kaks ööpäeva Moskva depoos  oma kupees lõksus istusime.

Käisime igal hilissuvel kahekesi Krimmis. Üks vanadusest väeti, teine noorusest nõder, nagu Sa öelda tavatsesid. Ehkki Sa elasid pärast meie ühiseid rännakuid veel 35 aastat ega ole tegelikult kunagi nõder olnud. Vinge viiking pigem. Ühel Jaltasse-sõidul pandi rong kaheks ööpäevaks ümberistumise ootele. Meie Sinuga ei saanud depoost välja, sest mul oli palavik. Jälle. Edasise elu käigus on selgunud, et pisut üle 37 kraadi ongi mul üsna tavaline kuumaverelise kehatemperatuur. Tookord aga sõime Sinuga kupeekitsikuses leiba ja soola ja keetsime suhkruvett. Alati, kui praegu on hõredad ajad – ja eks neid ikka rütmiliselt käib – meenub see Sinuga jagatud leib ja sool. Nii, nagu ühest talust teise kolimise päevil meenutasid albumid ja raamatud ja paljud pisiasjad Sind ja mu lapsepõlve koos Sinuga.

Ema kasvatas mind üksi ning kui tal oli eraelu, olid minul Sina. Või proua Saltsman. Teie sünnipäevadel oli kaks päeva vahet. 11. ja 13. august 1913. Tema lõpetas mõne aja eest maise matka Ohios, Sina nüüd Floridas. Kasvatasite mind kaheraudse Lõvi-matroonide tandemina. Teineteise peale armukadedad – aga nüüd sealpool kindlasti väga mõnusas sõpruses. Sinu kasvatusmetoodika oli kohvikutes, muuseumides ja reisidel käimine.

Sa reisisid nõuka-aja suletud piire trotsides pidevalt ja kõikjale, kuhu müürid vähegi võimaldasid. Käisid selleks inglise ja esperanto keele klubis ja interklubis, et kuidagigi kuhugigi pääsemise lootust oleks. Viikingi veri võttis suletud piire väga dramaatiliselt.

Selle viikingi vere said oma norra kalalaeva meremehest isalt. Su ema elas koos oma õdedega Kalamajas. Töötas õmblejannana ning teised õed jäid vanatüdrukuteks. Sinu ema lasi punapäisel viikingisunnikul end ära narrida. Meremees lubas vanavanaema Pauliine naiseks võtta, krattis tema käest sõrmuste raha ja kadus. Sina jäid vallasemast Pauliine põlle alla. Kasvasid Kalamaja kaagist tõeliseks daamiks.

Su kaubamärki – pärlhammastega sädelevat naeratust – imetledes ei aimanud inimesed paari olulist asja. Esiteks kasutasid Sa kuni neiueani ainsaks hambaharjaks säärvandiga toa voodi alla lükatud õunakasti visse. Teiseks olid Sa poiss-tüdruk, kes ujus koos teiste agulikraadedega 10kraadises meres ja kakles tänavatel, nii et rusikad tulitasid.

Ema käest said kogu lapsepõlve jooksul vaid korra naha peale – kui talle nööpnõelakarbi näkku viskasid. See jäi eluks ajaks meelde. Sinu vahendusel mulle ka. Kujundina. Kõik me, tütred, oleme oma emadele erinevaid nööpnõelu näkku heitnud.

Su ema andis Sulle võimalikult hea hariduse – gümnaasiumi asemel küll tehnikumi oma – ja tegelikult vedas Sul ka meestega. Mu vanaisa Valter Tohvelmann (eestindatult Vello Taimre) ei emigreerunud küll koos Sinuga, nagu soovisid – aga kena härrasmees oli ta ikkagi. Ja hr. Link USAst, kellega abielludes nõuka-liidust välja pääsesid, olevat olnud absoluutselt muhe sõber, mitte pelk päästerõngas.

Olin 12, kui ära sõitsid – lehvitasime emaga Peterburis järele laevale Lermontov. Jätsid mulle raha pekingi paleekoera kutsika ostmiseks, kes natukenegi Sind asendaks. Ja me – pärast ühiseid seiklusi, pihtimusi ja teineteisele toeks olemist – kohtusime silmast silma elus veel vaid ühe korra. Kui olin ülikooli esimesel kursusel ja me käisime Sinu ja emaga Viru varietees prassimas.

Saatsid mulle kilomeetrite kaupa kirju – ja kilode viisi moekaid rõivaid-jalanõusid, millest mul tegelikult päris palju karastavat karmapuhastust kujunes. Kadedus seadis mu kiusamise märklauaks – kes vaimsest koolijõhkrusest eluga välja tuleb, elab igavesti. Praegu on uskumatu meenutada, et teksaste ja tossude pärast võis ligimese surnuks vihata. Aga nii oli. Ma olen sellest raamatuid kirjutanud. Sa oled neid lugenud. Ka neil aastatel, mil elasin Su meelest nii valesti, et lakkasid mulle kirjutamast – liiga palju lapsi, loomi, vale hõim ja nimi…

Nüüd peaksid rahul olema. Ja mu järgmised raamatud kirjutame koos. Sina mu kukla taga. Seal on kaitseinglite sülemina juba proua Saltsmann ja mustlasema Lilli, kirjandusõpetaja Aino Kaldma (kelle auks ma tänavu ühe kihnu maatõugu talle ristisin) ja tädi Meeta, kelle juures Häädemeeste taga Sinuga mitu suve veetsime.

Kõik siin ilmas on seotud – tädi Meeta juures jälgisin, kuidas ja millega sigu söödetakse ja kuis kitse lüpstakse – ning nüüd kuluvad need teadmised ära. Tõsi küll, minu kitsi Klaarat ja Veerat lüpsab sulane. Kellel oli täna pidupäev – tema soovil tallu toodud kümnest kanast esimene pani hommikul pessa neli muna.

Uskumatu elulaad mul? Jah, nüüd ilma oma sajandivanuse kereta siia pääsedes näed, et mul on seitse hobuslast (eesel kaasa arvatud), neli koera, kuus lammast, neli siga, kolm jänest, kaks tarutäit mesilasi, kassid, kitsed, papagoid ja lehm Linda. Mis seal salata, just Sinu auks ristitud holsteini mullikas.

Olen tänaseks endale oma unistuste lapsepõlvemaa rajanud. Ma arvan, et see on inimkonna ainumõeldav tulevikumudel. Sel ööl, kui sain teate Sinu lahkumisest, istusime Peteriga kaua keset Soone talu õue kaevukaanel ja rääkisime emadest. Korraga langes täht. Madalale, sisinal ja põiki üle taeva, nagu Lõuna-Aafrikas nähtud meteoriidid. Küllap Sa tead, mida soovisin. Ja mina tean, mida mu mees soovis. Me teame, et kõik need soovid täituvad – tänu Sulle. Kohtumiseni, viikingi kuninganna!