Kodutohtrid, taasühendajad ja õpetajad

Kirjutasin köögilaua taga lugu Indigo Toomasest. Sensitiivsest inimesest kirjutades muutud ka ise tundlikumaks. Seda tajusid mu kassid. Üks keeras end kraena ümber mu kaela. Teine puges sülle. Kolmas toetas nina vastu mu kirjutava käe rannet. Kolmas lesis laual mu ees ja silmitses mind ainiti. Nad teadsid, et olen hetkel Ühenduses ning osalesid selles seansis täiel rinnal.

Ajakirja Lemmik avavad inimesed, kes avanevad oma maisel matkal koos loomade-lindudega – seepärast pole meie lugejaid põhjust veenda selles, kui raviv ja maandav seltskond on mõni lind või loomakari. Me siin OMADE vahel teame, kuidas loomade-lindudega vahetatud pilk, puudutus ja koostöö rikastab ja inimest kõiksusega ühendab.

Minu kauane ja liikideküllane kooselu loomadega on tõestanud, et nii lemmikute kui töötegijate toime inimesele on palju sügavam ja olemuslikum kui hipo- ja üldse loomateraapia, mille õilsust üldsusele ja haigekassale ikka ja jälle selgitatakse.

Moodustame oma Eedeniga – kuulugu sinna üks, kaks või üksteist isendit – ühise välja, kus jagatakse nii head kui halba ja kus kulgetakse koos aste-astmelt kõrgemale arengu ja avanemise tasemele. Õigupoolest on sõnulkirjeldamatu, kui enesestmõistetavalt on meie Nooremad Vennad valmis meie probleeme energeetiliselt enda kanda võtma, oma ihu ja hingega neid läbi ja välja põletama ja valutama. Nii, nagu me ka ise peaksime sõnade ja seletamiseta tegema ja suutma, aga alles õpime seda.

Kord rääkis muusikateadlane Saale Kareda Viinis, kuhu ta Arvo Pärdiga koostööd tegema läks ja jäi ning seal kvantfüüsikule mehele sai, kuidas tema mees tavatseb kasse meediumide, Vahendajate ja ravijatena kasutada. Minul olid seni olnud pikaajalised kogemused koerte kui tervendajate ja maandajatega ning õnnestavad elamused hobuste kui tohutute puhaste kosmiliste antennide ja laadijatega.

Ilmselt oli Saale jutu tekitatud huvi see, mis tõmbas otsekui iseenesest meie majapidamisse järjest neli kassi. Kõik äärmiselt erinevad isiksused. Kõik palju arukamad ja põnevamad, soojemad ja seltskondlikumad kui ma kassidest iial olin arvanud. Kõigepealt kinkis Kihnu Virve mu väikesele tütrele kaks triibikut. Seejärel pisteti mulle Tartus pihku väike kirju kiisu. Misjärel üks pere, kuhu sündis beebi, ei saanud enam oma noort kõutsi pidada, kuna too kippus pidevalt tite näo peale ronima. Ühiselt tegutsedes moodustavad Puhh, Notsu, Lilli ja Taavet äärmiselt põneva seltskonna, mida võib mõnel juhul ka bandeks nimetada.

Kui majapidamistöid teen, kipuvad nad oma osavõtlikkusega segama – ja segavad täpselt seni, kuni mu ärritus ja tüdimus lähevad üle ning vallandub rahunenud naer – tulemuseks on eriti õnnestunud töö.

Kogesin, kuidas kassid näevad ja ravivad igasuguseid haigusi. Mul  oli ühe korraga kaelaradikuliit, köha ja nohu. Tänu sõprusele Luule Viilmaga oskasin põhjuseid analüüsida – köha tulenes vihast ülekoormuse vastu, mees oli merel ja mina kogu majapidamisega üksi. Kaelavalu peegeldas kangekaelsust ja nohu enesehaletsust. Kassid tajusid seda kõike – sellepärast nad end krae ja muhvina mu ümber kerisidki. Kodutohterdamise krooniks pani Lilli käpa vastu mu põskkoopaid ja hoidis sooja pehmet käppa mitu minutit nohukolde vastas.

Kummalisel kombel on sedalaadi elamused mu mäluvoogudes eredamate tulipunktidena kui mistahes kontaktid inimestega. Ravitsejatest loomad ise puhastuvad magades ja mängides. Mängivad loomad kui vaatepilt häälestavad samas inimesi olema positiivselt siin ja praegu Kohal – tekib mahe meditatsioon, mille ajal me ei kahetse minevikku ega kavanda tulevikku.

Loomadega lävides jõuab väga selgelt kohale, kui väga on kõik siin ilmas kõigi ja kõigega seotud, kui Elus kõik on ja kui universaalne see ühine elu energia on.

Sellest ühisest vibreerimisest ja üheskoos uue ajastu dimensioonidesse kulgemisest kõneleb üha populaarsemaks muutuv Reconnection-liikumine ja Taasühendav ravimine. Ka tavameedikud võtavad üha tõsisemalt ilma puudutuseta ravimist. Nii inimesed omavahel, inimesed loomi kui loomad inimesi saavad pelga energiavooga ravida. Koguni vähki, AIDSi, luumurde ja muid näiliselt võimatuid tõbesid. Mulle tutvustas taasühendavat holistikat iluravikabineti Ingelhing omanik, Ohtu mõisaproua Sirje Laansoo.

12 aastat tagasi kirjutasin oma esimese loo ajakirjale Horsemarket.ee Ruila tallist, kus mul lubati ratsutada kõrge kimmeli läti ratsahobuse Garfieldiga. Edasi läks ratsu Laansoode omandusse. Mõne kuu eest toodi Garfield meie talli, sest Sirje oli veendunud: hobuse kehvas seisus jalad ja kopsud paranevad vaid siinses energiaväljas.

Paranesid ka – pärast seda, kui mõistsin, et hobuste jalad lähevad paiste, kui pererahval on rahamured ning köhima hakkavad nad sellest, et tajuvad pererahva vabaduse piiratust. Lisaks on mul endal olnud mõned korrad võimalus üht noort trakeenimära müüa – ent eranditult alati kui sellist patust plaani haun, saab ta mõne trauma, mis ei lase müüa.

Universaalse intellekti ja ravimiteta arstimise fenomeni olin enne kogenud, kasvatades üles enneaegseid kutsikaid, orbudest lambatallesid, jänesepoegi ja papagoitibusid. Nipp on muu hulgas ka selles, et nii inimeste kui loomade kehadel on isetervenemise võime. Kui pöörduda arstide poole ja võtta ravimeid, loobub keha vastutusest ja lakkab ürg-arukal moel ise tervenemast. Teine olend – olgu inimene või loom – saab samas isetervenemise energia just taasühendava holistika abil vallandada ja võimendada.

Selle iidse – või ka tulevikulise – tarkuse mõistmine eeldab küpsust. Inimesed on kohe lõppeval ajastul paraku põhiliselt läbi valu küpsenud. Seega on koos loomadega läbi valude kasvamine samuti üks loomade moodus inimesi ravida ja avada.

Mu esimese koera halvatus, mistõttu pidin teda iga mõne tunni tagant süstima, õpetas mulle vastutust ja pühendumist. Ehk siis täiskasvanuks. Nii selle kui järgmise koera lahkumine oli leinakool, mille kroonis mu esimese noorukese hobuse surm teetanuse tõttu. Teadjad ütlesid tookord, et kui hobune poleks teetanust saanud ja seega tohutut hulka ülihullu energiat ära põletanud, oleksin mina ise otsa saanud. Ta ohverdas ennast.

Loomad on mulle andnud ka leppimise koolituse. Siis, kui siitküla ühe tohtriproua krooniline-teeneline killerpeni pures surnuks mu tiine kitse. Ja loobumise kooli. Olen erinevatel põhjustel pidanud ära müüma ja välja vahetama seitse hobust. Paradoksaalsel kombel oma kõige lemmikumad. Ja kolm väga armastatud koera olen pidanud ära andma – üks läks laste vastu vihaseks, teine hakkas hulkuma ja kolmas lambatallesid käkerdama.

Kõik need kaotused on järgnenud märkidele. Kes märke ei märka, kõrbeb hullusti. Kes vähegi areneda suudab ja tahab, omandab ka tervenenud suhtumise. Kui primitiivsel tasemel võib loomade eest hoolitsemine tunduda rutiinse ja kuluka orjusena, siis arenedes õpid seda pidama teenimiseks, kehaliseks kultuuriks ja eriliseks meditatsiooni mooduseks.

Orjuse tasandil on hirm, sõim ja väsimus hõlpsad tulema. Selle suhtumise ületamiseks on parimad abilised vanad ja vilunud loomad. Küpsete loomade lähedus õpetab ka pidurdavaid ja segavaid inimesi ja tegevusi oma elust välja lülitama, et ei oleks vaja lasta lõpmatult oma loomadel ennast lappida.

Loomad ravivad ja kaitsevad meid kasvõi sellega, et hoiatavad meid lammutajate ja vampiiride eest. On ju vana tõde, et koerad-hobused tunnevad selgelt ära, kes on hea, kes halb. Kui nii must-valgelt väljenduda saab. Nad tõrjuvad meist kõike negatiivset ja sobimatut eemale.

Samas on inimesel kui karjajuhil vastutus kodu kui terviku eest. Inimesel pole õigust lasta oma loomadel-lindudel lõpmatuseni ennast puhastada-väestada-tervendada. Liiatigi on enese hoidmine ja arendamine meie püha kohustus, sest me oleme Jumala nägu ja tegu. See areng on kiire ja õnnestav, kui võtame kooselu oma loomade-lindudega kui abielu – see pole seisund, vaid pidevat tähelepanu ja avatust eeldav aktiivne side. Laskem Noorematel Vendadel end igal tasandil aidata ja teenida – olles ise seejuures nende suhtes tundlikud, tänulikud ja sügavaimas mõttes Armastavad.