Krants või udupeene pedigreega aadlik?

Kati Saara Vatmann

Tere, Elsa!

Absoluutselt ja üleni ja väga õnnestunult segavereline kutsikas meie peres. Krantsiplika, kelle puhul ei oska nimetada ühtegi tõugu, millega ta sarnaneb. Ema on natukene vaaraokoera moodi, laika suurune, ülimalt graatsiline ja sportlik kollane koer. Isa on keskmist kasvu hundu-laadselt kirju peni. Kõrvad mõlemal kikkis ja saba rõngas. Mis sa hing veel tahad!

Elsa on minu vanima tütre koer ning õieti on ta Elsa II – mu vanemate laste lapsepõlvekoer oli suur must Elsa, kelle auks tütar nüüd kutsikale nime pani. Elsa Esimene oli njufa ja mister x-i segu, kes sai omakorda ühed kutsikad Eesti hagijaga, kelle nimi oli Tõnn – ja teised kutsikad kollikoer Stefiga.

Eranditult kõik minu loomade lapsed on leidnud suurepärased kodud, nii et keegi loomakaitsja, kes mind läbi sotsiaalmeedia ründas, kui sündis pesakond, kust nüüdne väike Elsa pärineb, süüdistas mind asjata. Ütles, et paljundan süüdimatult oma loomi, samal ajal, kui varjupaigad on heidikuid täis. Minu kassipojad on jagatud Tartusse, Muusika külla ja Orissaarde. Koerakutsikad Häädemeestele, Kivi-Vigalasse, Inglistesse ja Mellistesse.

Nüüd on kõik, kellele antud, emarõõme nautinud – ja steriliseeritud. Kui kiusatustest vabanenud eks-emastega Rapla väikeloomakliinikust koju tulema hakkasime, arutasime vettidega, et koeri-kasse on Jumaliku eksituse – või kaalutluse? – tõttu liiga palju saanud ning õigem on õnnetu saatusega soovimatute loomalaste sündi vältida.

Ehkki ametlikult tohib soovimatutele vaid halastussüsti teha, saadetakse neid kõigis meie külades ja agulites kujuteldamatul hulgal nn merekooli, ehk siis lühidalt öeldes ämbrisse. Ja need on veel isegi õnnelikud, sest valesse peresse sattumine või kodutuna hulkumine on veel hullem – parem õudne lõpp kui lõputu õudus, teadagi.

Olles oma pika elu jooksul kasvatanud nii udupeene pedigreega tõukoeri kui täitsa krantse mis krantse, kaldun üha enam segaverelisi penisid pooldama. Öeldakse küll, et teatud tõu kasuks otsustades teame, milleks ta aretatud on ning olemus-tulemus on ette arvatav, ent tegelikult on meie parimast teekaaslasest kiskja igal juhul ja alati ettearvamatu.

Minu eakas bernhardiin Barbara läks pahuraks ja närviliseks, kui tallu lisandusid looma- ja linnuliigid, keda ta oma elu jooksul näinud polnud – lisaks jäi ta 8aastasena kurdiks – ning ta kolis mu laste isa majapidamisse, kus pole häirivaid ja ärritavaid pudulojuseid. Parimas eas bernhardiin Tobias, kes oli varem üleni leebe ja südamlik, läks kuumuse, kolimise ja rahvarohkuse tõttu agressiivseks – ja just võõraste laste vastu – ning läks kennelisse, kus pakutav elulaad talle suurepäraselt sobib.

Ühtviisi usinasti hakkasid küla pidi hängima ja tšillima nii šetlandi lambakoer VIP, jack russell terjer Jimmy kui nende kannul – paradoksaalsel kombel – ka bernhardiinineiu Sandra. Kodus ääretult kuulekas ja koostööaldis, ei kuulanud massiivne neiukene küla peal massiga lüües kutset ning pidi meie talust lahkuma – heasse koju loomulikult.

Lambatallesid murdma – alguses salaja, siis juba avalikult – hakkasid nii saksa lambakoer kui väheldast kasvu krants. Mõlemal on nüüd uus kodu ning rahu maa peal ja rahvaste vahel.

Loomaarst Hilja Hakmann – prof. Olev Saveli õde, teenekas veiste arstija-uurija, kes peab Kabalas oma vanemate talu, valmistab kodus piimatooteid ja kinnitab, et kuni nafta hind on piima hinnast kõrgem, ei hakka loomakasvatus Eestimaal end iial ära tasuma – kinnitab, et muutunud on nii tõukoerad kui segaverelised.

Proua Hakmannil endal on arvukad kogemused erinevat tõugu koerte pidamisega ja ta on avastanud, et tõud, kes varem kenasti territooriumi pidasid ja kodus püsisid, on uuemal ajal massiliselt hulkuma hakanud – on see tingitud magnettormidest, atmosfääri ja väljade-vägede muutusest, igal juhul penid ei püsi enam vanal heal kombel kodus. Peene sugupuuga penidele on lisandunud soovimatud omadused – tigedus, hulkumine, ootamatu juhmus – ja seega tundub krantside eelistamine kindlam olevat. Me ei maksa segaverelise tuksterjeri eest kõrget hinda, ka ei panustata tema veterinaarsesse korrastamisse ega toitmisse nii palju kui tõukoera puhul.

Krants meenutab „Ukuaru“ filmi Akslit. Õigemini Minna mõistvat tõlgendust Akslist. Aksel lubas Minnale lõpmatuseni pilli mängida – muud ei lubanud. Ja Minna ei nõudnud temalt seda, mida ta ei lubanud. Krantsidega on sama lugu – me ei tea nende mikstuuride puhul, kes-mis sealt kasvab – aga kogemused näitavad, et vitaalsed ja tugeva tervisega, nutikad ja mitmekülgsed isiksused tulevad enamasti.

Lisaks toovad nad vähem kulusid nii neid ostes kui pidades – ja pean tunnistama, et minusuguse vähenõudliku segaverelise inimese jaoks on krantsid ses mõttes hingesugulased. Kuivõrd kutsikas ei maksa tühjagi – ja samas on terve uus ja elus maailm! – on õiglane, et tema omanik vaktsineerib ja kiibistab ta. Kui mina olen ristad norra, rannarootsi, juudi ja mustlas-esivanematest, mu laste isa on meie lastesse lisanud setu-pärsia-mulgi-saksa verd ja esimesse lapselapsesse on juurde segatud ukrainlast – ja naljaviluks isegi eestlast! – miks siis mu koerad peaksid teistsugused olema?

Segaverelised eestlased on ikka eestlased. Ja mina võin oma kollaste dingode kohta – keda Eidapere koertekodu perenaine Sigrid Kärner, kellelt Donna ja Bella (Elsa ema) tõin, vaarao koerteks nimetab – et nad on olemuselt iga hea tõug maailmas.

Nad on  Eesti lambakoerad – valvavad ja karjatavad nii lambaid kui hobuseid leebelt ja osavalt. Ajavad talled emade juurde, toovad hobuste ärakaotatud päitsed mu jalge ette. Jälgivad, et ka inimlapsed oleksid kindlalt paigas ja kaitstud.

Nad on Eesti hundikoerad – peletavad talust hundid-rebased-ilvesed eemale. Nad on Eesti lastekoerad ja Eesti valvekoerad.

Ja sedasorti krantside pidamine on erinevalt paberiteta tõukoertega turu solkimisest täiesti aus bisnes.

Ajal, mil kasvatasin bernhardiine, tegid turusolkijad eriti morniks – ja tänaseid kennelite pidajaid teevad ka praegu. Nägin vaeva probleemsete poegimistega, putitasin ja poputasin, vaktsineerisin ja kiibistasin – ja tulin kutsikaid müües napilt nulli. Tegelikult vist mitte sedagi. Samal ajal müüdi kõrvalkülades paberiteta-vaktsiinideta-kiipidega bernhardiine, kelle hind oli temasse panustatuga kenas kooskõlas. Pisku.

Naiivsed kutsikaostjad kergitasid küll kulme – miks peaks koeral olema kiip-vaktsiinid-pass jne – ega saanud aru, mida tähendab sugupuu, põlvnemine, aretus, garantii. Ent pahatihti tuuakse turule ka peene pedigreega krantshardiine, tuksterjereid ja segaverekoeri. Ja nimelt nii, et emakoer toob aastas ilmale kaks pesakonda – ametlikult on lubatud üks pesakond – üks pesakond saab paberid, teine mitte. Seega solgivad koertekurnajad absurdsel kombel iseenda turgu.

Ning kirsina petukaubatordil soditakse peeneid sugupuid ka vesivõsudega – naabrikoera tehtud sohilapsed valetatakse puhtatõulisteks. Nii armas…

Mulle isiklikult on armsad emased koerad. Kogemused näitavad, et mõningate eranditega on nad leebemad, alluvamad ja kodu hoidvamad kui isased. Jooksuaegade jama on ainus ebameeldivus, mille nad kaasa toovad. Aga see ongi naissoo needus – ka vabal naisel kipub olema kosilaste järjekord ukse taga. Isegi siis, kui ta midagi ei luba ja kellelegi ei anna ka.

Koeralitadega on lihtsam kui inim-temakestega – valestimõistmiste ja soovimatute sigimiste ärahoidmiseks saab nad lihtsalt ära steriliseerida. Mis pole küll kõige odavam lõbu, ent tagab rahuliku elu koos õigetele prioriteetidele keskendunud koeratariga.

Ehkki dr. Hakmann soovitab emastele kassidele steriliseerimise asemel tablette, kogesin ja arvutasin steriliseerimise eeliseid. Kui ühel nädalal jäi kiisule tablett andmata, olid pojad taga. Ja kui pideva tabletitamise hinnad kuude ja aastate kaupa kokku liita, on tulemuseks tõsiasi, et operatsioon on ikkagi soodsam. Mis puutub isastesse isenditesse, siis kastreerimata isaskoer või kõuts ei pruugi neid kuid ega aastaid eladagi – saab pulmitades otsa. Või vajab kulukaid lappimisi ja taastamisi.

Saatuslikuks võivad saada suuremad ja ägedamad liigikaaslased, rebased-hundid-ilvesed ning püssidega inimesed, kellel saab kärarikkast kosjakontorist kõrini. Mis seal salata, ma ise olen ka revolvriga õhku tulistanud, kui „külamehed“ püüdsid mu siniverelist bernhardinnat ära sodida.

Siinkohal aga jõuame tagasi krantside teema juurde. Bernhardinnal oli sügav sõprus – õigupoolest isegi armulugu suurt kasvu musta peniga. Jorm isane tungis meile ustest sisse – ja armunud emane püüdis akendest välja pääseda. Sugupuud silmas pidades viisin koeratari inimeste meelest parima-sobivaima tõukaaslase juurde – keda neiuke üldse ei tahtnud. Teda tuli sisuliselt vägistada. Ja pesakond oli hädine, suures osas elujõuetu – ning ellujäänutegagi oli kogu nende elu jooksul aina üks jama teise otsa. Armastatud musta mafioosoga oleksid üsna kindlasti tulnud tahetud, terved, tugevad ja pikaealised kutsikad. Nagu need krantsid ikka on. Eriti mõni emane olnuks oma segaverelisuses väärt aunimetust Koer…