Ja saagu teid palju…

Kirjutan raamatu. See pole (aja)kirjaniku puhul ime. Ent ma kirjutan loomapidamise raamatu. Õieti loomadega koos elamise raamatu pealkirjaga „Aabrami loomalausujad“. See on oma kogemuste põhjal kogunenud teadmiste ja tunnetuse – eks mõnevõrra ka nõuanderaamat. Kuivõrd olen mitmendat põlve linnainimene, humanitaaria magister ja kõik need teised looduse- ja loomavõõrad tiitlid, siis lähenen maainimestele enesestmõistetavale teemale avasüdamel-lapsemeelel, süda peo peal.

Jutustan samale teele asujaile või loomadega kooselust kõrvaltvaatlejana unistajaile, mida nad söövad ja vajavad, kuidas inimese elu korraldavad ning milline loomade-lindude kooslus on väikeses elulaaditalus optimaalseim. Loovus- ja loomakasvatustalus peab ööpäevas piisavalt aega jätkuma mõlemale poolele ning igale hingele – perenaine ise teiste hulgas. See tähendab, et loomade hulk ja eelkõige liikide paljusus ei tohi ära võtta loovuseks vajalikku aega, kuna kirjatööga teenitu on kõigi meie elatis. Samas peab olema iga päev aega ja jõudu kõigile kodakondsetele silma vaadata. Südamega.

Minu viimaseid aastaid võib nimetada katse-eksituse meetodil loomaktseteks – eelkõige iseenda kallal. Samas eksitusi teatavasti siin maises kehastuses õppides ja kogedes tegelikult pole. Ehkki mõne loomaliigi ja teatud –koguse juures on olnud väga raske, võin nüüd teatud tasandil rõõmustada: seda ma juba tean. Tean üsna kindlalt, et ma pole loovus-loomuriks õppimise aastatel liiga ega haiget teinud ühelegi olendile, kes on minu talust edasi müüdud või… nojah, ära söödud. Viimne kui kutsikas ja talleke, lehm ja hobune on saanud suurepärase ja sobiva kodu, kuhu ta sobib ja kus teda vajatakse ning rakendatakse. Ning ka realiseerimise-utiliseerimise alal on mu meelest toimitud üha delikaatsemalt-oskuslikumalt-eetilisemalt.

Raamatu nimi on „Aabrami loomalausujad“ samal põhjusel, miks minu firma ja kodulehekülje nimetus on www.aabramihobulausujad.ee – Aabram oli see Vana Testamendi juudikunn, kes tõi oma rahva elusana läbi kõrbe tõotatud maale. Mina kolisin mereväsimusest tingituna mere äärest sisemaale. Meri on nagu tohutu ja ettearvamatu loom, kes muutub oma ilus ja valus painavaks – kui vastutad oma laste ja loomade eest, on meri paratamatult suurema osaaastast mitte sõber, vaid pigem vaenlane.

Soone tallu kolides kogusin oma Noa laeva maiade lubatud maailmalõpust innustudes kõik sellised koduloomad, kes mu peret toidaksid. Lisaks eelmisest talust kaasa tulnud hobustele-koertele-kassidele saabusid siia ka lehmad ja kitsed, sead ja küülikud, kanad-pardid-haned… Ja muidugi lambad. Loomade saabumine mu ellu oli nagu allikale sattumine pärast kõrberetke. Olin lapsepõlvest saadik neid igatsenud ja abstraktselt armastanud – nüüd tulid nad kosena kõik korraga. Eks muidugi selle lootusega ka, et moodustub perekondlik tööjaotus. Ent mu elust paari aasta jooksul läbi hõljunud kolm meest olid sama ulmelised kui maiade maailmalõpp. Seega reaalset igapäevast tööd – nii loomade hooldamise kui raha teenimise mõttes – olen ikka ja alati üksi teinud. Ise. See on parem sõna.

Mõni aasta tagasi oli mul talus kuusteist hobust – see hull kogus oli tingitud lootusest, et käivitame koos laste ja parasjagu majapidamises lubadusi jagava mehega ratsaturismi-hipoteraapia-rekreatsiooni keskuse. Hobused pidid olema filmi- ja fotomodellid ja ravijad, erineva kasvu ja oskustega klientide sõidutajad. Ent nii, nagu polnud meestest turismi ega loovuskeskuse arendajaid, polnud ka sellist arvukat kabjalist kaadrit tarvis – mulle üksipäini hooldada-toita-vastutada… Kõik nad on nüüd endale sobivates tallides-kasvandustes-peredes, hoian neil silma peal ning olen tänulik.

Kuusteist on hetkel hoopis kihnu maalambaid. Ostsin neid neli aastat tagasi Inga Ilvese käest kavatsetud kolme asemel viis ning nad on jõudsalt sigides pannud aluse seitsmele uuele karjale. Sõpradele-tuttavatele on mu koostee selle loomaliigiga meeldinud ning nad on ka endale selle ilmastikukindla tõu soetanud. Tänavu olid meil kolmed kolmikud, kokku kaheksateist talle – ning ehkki noore lamba liha on võrratu, olen õnnelik, et enamus kasvandikke on siit läinud kippadi-kõppadi suguloomadeks.

Paar siga peab majapidamises ikka olema – toidujäätmed, heina- ja põhujäägid vajavad lõpuni kasutamist ning lisaks on nad loomade koosluses väga kindlal kohal. Tööjaotuse ja olemuse poolest. Kuna tegemist on ääretult nutika ja südamliku liigiga, on sõpruse ja kiindumuse kujunemine absoluutselt vältimatu, milliseid lubadusi endale ka ei jagaks: seekord ei vaata ma neile silma, ei silita – lubasin endale ka siis nii, kui saabusid Sink ja Pekk kolmas – ent loomulikult on neistki saanud Country-Granny musimummud. Nüüd olen selle – paratamatusega kohanemist kaasa toova liigi – pidamise abil õppinud mõtlema nii, et ka ette-teada-lühike elu peab olema soe ja helge, armastatud ja täiuslik. Siis need abivalmid ja mõistvad loomad ka lahkuvad rahuga.

Kui veel eelmises talus pidasin viirpapagoisid – kokku mituteist aastat – siis siin kinkisin viimase paari ühele lähikonna lasterikkale perele, kus nad jõudsasti tibutavad, sest kui majas on neli kassi, on papagoidetoa ukse kinni hoidmine närviline ja õigupoolest võimatu lisakohustus ning ikka juhtub. Ei ole vaja. Võin kinnitada, et kassideta maailmas on viirukad su töölaual kõõludes heatujulised ja mõnusad kaaslased – sodivad-pudivad küll, aga sisendavad elurõõmu ja hommikusi hõissa-uus-päev-meeleolusid. Ent majapidamises, kus on vilja söövad loomad ning seega viljavarud, on vältimatu kasse pidada – muidu lähevad hubertid – kutsume rotte hubertiteks J – ülbeks.

Ega sellepärast linnud mu elust kadunud.

Esimesed kümme kana tulid Äntust, järgmised viis lisandusid Talleggi bussist, seejärel kingiti kimp loobuva pere pärandit – misjärel toodi ka võõrsile tööle läinud pere punt – ning siis veel kõva sahmakas külma laudaga pere kanavarbaid. Lisaks on mul kuus parti – lasin endale söögiks autosse pista, ent kuna nad on kõvasti muhedamad elukad kui kiskjalikud kanad ning nende munad on kanade omadest äkilisemad, elavad rõõmsalt edasi. Et haned on masendavalt sehve olemusega tegelased, siis pärast kaht, kes said paari aasta eest jõulupraeks, ma neid enam oma südamesse ei luba – liiga hoolivad-armastavad ja luigelikud ning nende lahkudes on nende rõõmus aada-aada-aada ikka veel kõrvus. Brr, pole vaja.

Ent kuke hääl – vot-siuke-mees! – ning ülbitsev isapart on minu kodu äratuskell, õuevalve ja kaubamärk.

Kitsed sattusid kahel korral kambakesi mu koju merehädalistena. Kahe kitse perenaine murdis jala – kaks olid liigsed. Kõik nad sünnitasid mulle ka talled ning tegid oma heasüdamliku humoorikusega küll nalja  – ent nende suhtekorraldus siiski naljakas ei ole: igast aiast üle, ilmtingimata naabrite marjapõõsaste kallale, viljapuukoored pintslisse, hobusekopli karjuselindid ümber sarvede… Ei, aitäh. Minu peetud-kasvatatud kitsed on nüüd kolmes kitsefarmis ja ühes turismitalus.

Kõige karmim kogemus on olnud lehmade pidamine – mulle kingiti vasikas, kes oli lihtsam üles kasvatada, kui võtsin tema kõrvale lüpsilehma, kes omakorda aitas suureks kasvatada ka sigu. Üksinda talu pidades on lehmad siiski liiga rajud teekaaslased, kui ainult loomadele keskenduda ei saa. Jah, nad on delfiinid – maismaised haldjasloomad ja tulnukapilguga mediteerijad – ent nende sõnnik, mida on pöörane kogus, on raske, söödakogus üüratu ning lisaks jooksevad nad igasuguse aia maha, kui ikka isu metsa või naabrite maasikasse minna on. Perenaine ei saa tänu lehmadele akudrelli käest ära pannagi.

Armastasin oma lehmi väga – ent nende piim polnud enam mitte kulla- vaid eluhinnaga ning ma olen rahul nende käekäiguga uues karjas, kuhu nad hobuste ja lammaste talveheinte eest vahetasin.

Kõige õpetlikumad tegelased aga on olnud jänksid. Mis see küülik siis pidada ei ole – haljast ja vett, krõbinaid ja võilillekesi… Ent tegelikult on näiliselt vähenõudlik ja lihtne-pidada-loomake salakaval päevakillustaja. Mida enam erinevaid liike erinevates talu nurkades, seda rohkem aega su käest märkamatult ära pudiseb. Tassin aga veekest, nopin aga naadikest – taas ja taas ja kas sellel ikka on mõtet, kui jänkside killimises pole midagi nauditavat, jänesenahku kas ei pargita, pargitakse kehvasti ja-või on see teenus nii kallis, et kasukad tulevad kallimad kui hermeliin. Jänesed kui killustumise sümbol tuletasid kõrvu kikitades kogu oma nunnususega meelde: me ei tohi oma päevi ära pudistada, kui elatame talu erialatööga – keegi ei vaja närvilist, kurnatud, pidetut perenaist.

*

Milline siis on optimaalne liikide kooslus ja kogus, millega üks kirjanik ise ja abikäteta toime tuleb ning igale kodakondsele päevas tema kallimusipai kätte jõuab jagada?

Viis hobust. Ehkki iga päev on kiusatus mõni suks laeva lasta, ei tohi, pole vaja, kusskusskuss! Kolm sõitvat hobust on paras turvaline trenni- ja matkaseltskond ning kaks-kolm varssa nende sabas kasvamas parajalt tulevikuline hea tuju, noore energia ja väljakutsete kogus. Eks talu toodang ka.

Hobuste kõrval – sama hoone teises tiivas, mitte samas, sest seasitt kahjustab hobuste kopse, nagu ka lehmasõnnik ja lindude suletolm – on mõistlik pidadaoma paari Sinki ja Pekki. Nad saavad endale hobuste heinarullide-põhupallide ümbrised ning bokside põhjast lõpuni pruukimata pärad. Suvisel vabapidamise perioodil nokitsevad kanad-pardid hobuste kaerakünade alt terad jäägitult ära.

Talvel on kanad-pardid lammastega koos. Lambad soojendavad linde ning linnud pruugivad sööda lõpuni. Sel kombel on mul kaks komplekti talitatavaid – lambad-linnud ühes koplis-aedikus ning hobused-sead teises tiivas.

Mõistlik kogus ja kooslus tähendab hommikul poolt kuni kolmveerand tundi võimlemist koos kallistuste ja soojade pilkude vahetamisega. Enamasti olen enne seda kolm-neli tundi kirjatööd teinud, nii et sirutamine-kallistamine kulub vägagi ära. Kõigepealt kasside braidile krõbinad kätte. Siis kartulipada pliidilt kaenlasse ja sigadele hommikusöök otse voodisse. Seejärel ühte kätte ämber nisuga, teise odraga – ning tere hommikust, lambad ja linnud. Kuni jootmisvesi jookseb, on aega nendega rääkida, iga villane ja suline üle vaadata ja pesadest munad kokku korjata. Siis kaeraämbriga hobuste juurde – kuna me oleme perekonnale kohaselt väga lähedased, roogin söötmise ajal üksiti boksid puhtaks, sel ajal oma hobunatega eesseisva päeva plaane arutades ja kuulatades, kuidas vastavalt aastaaegadele sookured, tihased, pasknäärid, varesed ja rähnid meiega servalt ühinevad ja kosmilise terviku moodustavad. Hommikuse talituse – see sõna pole asjatult jumalateenistusega sarnane! – lõpetuseks saavad oma toidu koerad. Neist üks valvab välisust, teine puukuuri ning joosta saavad meie dingod kordamööda. Kui kaks peni korraga lahti lasta, on nad hoobilt hundikari ning jama kui palju.

Pärast kooli on meil mu noorima tütrega – nädalavahetuseti ka noorema pojaga – ratsatrenn. Vabalt koplis jalutavad-mängivad hobused ei vaja tegelikult ekstra treeningut. Ent koos hobusega mängimine ja metsas seiklemine, õppimine ja kogemine on lisaboonus, motivatsioon ja meeletu energiaallikas. Kui suudad end tühjaks kirjutanult ja muretsenult, suhelnult ja rüganult kuidagigi hobuse selga vedada, siis alla tuled sealt juba absoluutselt teise inimesena. Paar korda kuus käib meid juhendamas Juurimaa talli võrratu treener Kristiina Raudnagel. Kui just märad beebirežiimil pole – kuhu nad nüüd poole tiinuse peal tasapisi suubuvad, nii et piirdume jalutamisega.

Ja õhtune talitus on just samasugune pooletunnine ring, nagu hommikune – ainult et kui hommikul kappas Country-Granny seakartulite pajaga  elumajast välja, siis nüüd tuleb kõigi lamba-otrade, linnu-nisude, hobuse-kaerte, koera-pudrude jagamise lõpetuseks uued kartulid kööki pliidile keema viia. Mis peamine – kallimusipai tuleb igale molule kätte jagada, siis on kõik hästi.

Pärast perioode, mil võtsin vastu iga minisea ja liigse kitse, jänksi ja kiisu pluss ajutiselt hoiule võetud penid, olen piisavalt tark tüdruk oma mõistliku suuruse ja seltskonnaga nukutoas, et üleliigseid suid ja soove mitte oma Noa laeva pardale võtta. Iga päev lehvitatakse minusuguste loomameelikute nina ees Facebookis meelisegavaid kutsikaid ja hobuseid ja keda kõike veel – ja iga kuu püüab keegi kinkida näiteks üle jõu käima hakanud hobust või tappamaja poole kulgevat lehma. Aitäh, aga see kõik on juba ära olnud.

On olnud ajad, mil pidasin selleks sulast, et see lehma lüpsaks – te ei kujuta ette, millised on talvehommikuti pärast lüpsi käed, millega peaks arvutiklahvidel hõrke ja õhulisi tekste looma… – ja piimaga omakorda toitsin sulast ning mis see kitseke-väikseke ikka tarbib… peale emanda närvide, kui ta toda väiksekest kümme korda päevas naabrite õunapuu otsast ära toob.

Kui rängaks aetud hulk ja sind killustav liigirohkus on ära kogetud, omandad ka oskuse öelda ei. Teil on tšintšiljad üle? Kurb küll, aga ma olen kaht tšintšikut paar kuud kasside käest päästnud – nad elavad nüüd naljakal kombel Pariisis. Oi, kas te pakute mulle tõesti jälle üht jänkut – ja lausa koos minipõssaga? Nii nunnu, aga ma olen hommikuse pabul-ninas-ärkamise eluperioodi ja põrsaste-tallede pissiloikudes uisutamise romantika ära nägenud-kogenud ja ammendanud. Tänan, ei.

On üks reegel.

Sa pead oma rajatud muinasmaal ise hakkama saama. See ei pruugi olla su täiskasvanud laste muinasjutt, nii et neile ära targu looda. Eelkirjeldatud üks pluss üks tund talitust ja paar tundi ratsutamist-lustimist annavad sulle jõusaali-efekti ja elumõtte, loomadest-lindudest koosneva perega silmsideme ja ühtsuse. Ainult et sa ei või iial haigeks jääda ning reisile sina ka ei sõida. On lihtsalt selline eluperiood. Su sõbrad teavad sulle külla tulles, et heal juhul lükatakse täna hobunatele-lambadadele ette üks rull, ekstreemsemal juhtumil kolm. Sest niipea pole järgmist külalist oodata. Kusjuures külalised ei saa tegelikult teada, kuidas see loomade-lindude kooslus hingab ja pulseerib, kui omavahel oleme – teame üksteise kõiki tundeid ja hingetõmbeid ning moodustame koosluse ka nähtamatutega. Ent see on tajutav vaid meile endile.

Ja siit algab minu raamat „Aabrami loomalausujad“. Kellest alustan? Rebastest. Kus elatakse koos loomadega, sinna kolivad ka need, kes otsustavad seda ise. Rebased, rotid ja nastikud näiteks. Tere!