Koduõue laupäevakool ametivalijatele

Kati Saara Vatmann

Sagedamini kui kunagi varem arutlevad lisaks lastele ja noortele ka 30-70aastased, kelleks tahavad saada. Uus hea ilm loob uusi ameteid. Ühendab kutsumused omavahel uutesse seostesse. Eeldab lapsevanematelt ja õpetajatelt, et need oskaksid soovitada vähetuntud elukutse-võimalusi. Ja annab küpses eas inimestele piiramatud võimalused kas lausa uuteks algusteks või paralleelmaailmadeks – ühegi harrastusega alustamiseks pole kunagi hilja. Küll oleks hea, kui uue ajastu lapsed leiavad üles uued ja-või tundmatud ametid ning emad-isad kui õigupoolest ju samuti igavesti arenevad lapsed leiaksid üles hobid, mis annavad uue hingamise. Kogemused näitavad, et üks väike talu loovus- ja loomakasvatustalu saab sel missioonil otsad kenasti kokku viia. Soovitan soojalt kodus järele teha.

Printsid neljal masinal

Kuna talu juurest külla viiva tee äärsed iidsed saarepuud polnud juba mitu aastat lehte läinud, oli aeg nad kiviaia seest maha võtta. Et uued puud saaksid asemele kasvada. Saaremaal Hansode legendaarset klanni külastades tutvusime keskmise poja Heikiga. Vanimad Hansod – Hannes ja Hille – olid headeks teekaaslasteks saanud juba ammustel aegadel, mil täna Istanbulis töötav Hille soovitas Tallinna lennujaamas Londonisse lendajatele oma venna transfeeriteenust ning Hannes sõidutas kaasmaalasi mitteturistiradadele ja on ise nüüd pärast üle-ilma-rännakuid Kuressaare linnapea. Noorimad – Halliki ja Hendrik on leebema ja kodusema loomuga. Keskmised – Heili ja Heiki aga päris džigitid. Heili hobuste suunas, Heiki kõrgustesse. Ametilt arborist – kuidas tahes asetsevate puude langetaja, puude diagnoosija, ravija – on mees ühiskondlikku teadvusse jäädvustunud ka Tallinna teletorni ronijana ning kui ronimisest-lendamisest aega üle jääb, kaob näiteks Andamani merele kalmaarilaevale tööle. Neil on sõbra Hannes Valdnaga firma ArborEst OÜ, mis asub justkui Orissaares, ent tegutseb kõikjal Eestis – aga ka juba Soomes, nagu need asjad ikka lähevad. Ning vihje peale, et mõni mäda saarepuu tuleks austusavaldustega ära saata, helistasid noormehed ühel detsembripäeval, et hooldavad praegu Raplamaa mõisaparke ja saavad need kliimasoojenemise tõttu massiliselt välja minevad saared ette võtta – ning järgmisel päeval olid kohal.

Heiki ja Hannes on pehmelt öeldes üksjagu investeerinud nii haridusse kui tehnikasse. Et professionaalset taset veel ja veel tõsta, käivad Skandinaavias koolitustel – ning tööle ilmuvad väikeveokitega, ühe kastis väiketraktor, teises hakkemasin. Neil on täiuslikulähedane varustus nii puude otsa ronimiseks kui langetamiseks, ultraheliaparaat auväärsete puude diagnoosimiseks. Ning kutse-eetiline tava sekkuda, kui keegi kipub mõnd alleed või parki iseenese tarkusest nudima.

Talvel võtsid mehed pärast diagnostikat kogu puuderivi maha ning jätsid targu kõrged kännud – et saaks anda oma aja äraelanutele uue lisaelu puuskulptuuridena. See mahavõtmine aga oli päevapikkune imetlusväärne etendus.

ArborEsti meeskond koosneb parima võimaliku väljaõppega ääretult sportlikest meestest. Majade-aedade vahel kõrguvad puud langetatakse niimoodi, et oskuslik arborist ronib köite-kassidega tüvepidi üles, laasides enda järel oksad maha. Latva jõudes on ta tekitanud masti, millest laskudes lõikab tüve – taas enda järel – kahemeetristeks palkideks. Väike traktor viib palgid hunnikusse – teine mees lõikab need seal soovi korral pakkudeks ning oksad tehakse siuhviuh hakkeks. Mis sobib nii biokütuseks kui talviseks sügavallapanuks loomadele talli-lauta. Kogu selle kiire-täpse vaatemängu tulemusel oli pärast intensiivset päeva maas vaid üks eksinud oksaraag. Ning kui oled midagi väga imetlusväärset näinud, tahad seda ka teistega jagada.

Näiteks kohalike koolinoortega, kellest paljud elavad asulakorterites, veedavad õhtud bussipaviljonides, garaažides ja kampades ega aimagi, milliseid šeffe ameteid ilmas on. Heal juhul kõbivad autoronte romurallipillideks ja paarutavad nendega külavaheteedel.

Keskustes kasvavad maanoored ei aimagi, et neist võib saada metsamees või kujur, loomakasvataja või ajakirjanik, mööblimeister või pillimees. Tuleb näidata. Mitmeid ameteid ja nende esindajaid korraga. Ning ühtlasi noored koos vanematega välja kutsuda. Vanemad on ka noored.

Sae sünnitatud

Kõrgete kändudega loovus- ja loomatalu sobib seega sae-sünnitatud kutsevalikupäeva korraldamiseks. Saaremaa poisid Heiki ja Hannes panid Kehtna valla noorte jaoks üles puu otsa ronimise tehnika ning andsid nii ronimise, langetamise kui saega suhtlemise alase koolituse. Tüdrukud ronisid poistega võrdse hasardiga puulatva – trakatsi ja hakkemasinaga müdistamine huvitas siiski poisse rohkem.

Samas tõestas Hiiumaalt saabunud vigursaagija Maire Põldma, et mootorsaag sobib ka daami kätte – eriti kui seda kasutatakse puus peituva kuju välja aitamiseks. Päikeseline naine, kelle särgiseljale on trükitud hoiatuskiri „saega töötav naine – ohutsoon 50 meetrit“, jõudis nii kahefiguurilise kuju voolida kui pereisadele ja –emadele! õpetust jagada, kuidas kännus või pakus varjuv skulptuur ära tunda ja päevavalgele saagida. Seitsmest kännust sai kuju – kõik nad üksteisest nii erinevad kui veel olla saab. Kaks-ühes metshaldja paar, kobras, lill, karu, keldi rist, vanataat ja tool.

Pered said kutsevalikupäevalt kaasa nii õpetuse kui kas valmis või visandi tasemeni voolitud kujud, millega kodus edasi töötada. Ja värskendava ülevaate teistestki moodustest puitu kui Eestimaa kulda kasutada. Naabertalus asub kandlekoda, kus meister Rait Pihlap loob erinevaid kandleid. Ametileidmise päevale oli noor mööblimeister Mihkel Babtšenko toonud enda väljamõeldud kiik-päevitus-telekatoolide mudelitest mõned – nii mudeleid kui lahendusi tuleb iga personaalse tellimusega aina juurde.

Vaatamata sellele, et Eestimaa aastaaegade dikteeritud rütm ajab iga nädalavahetuse kullahinda ning igal laupäeval on 1001 üritust, kogunes sedasorti perepäevale poolsada inimest, kes said lisaboonusena oma tervist testida – Tartu daamid tõid kohale peopesa punktide kaudu kogu inimkeha kõigi organite tööd analüüsiva biopulsari, mida mujal Euroopas kasutataksegi analoogselt bioresonants-kompuutriga ametlikuks diagnostikaks. Ja farmaatsiatööstuse massihävitusrelva peatamiseks – iga elundi seisukord jutustab tegelikult palju looduslikumatest ja inimlikumatest vahenditest ja lahenditest kui kulukas keemiarelv.

Nagu arvata oligi, osutusid Heiki ja Hannes seoses sportliku iga-ilmaga-õues töötamisega üle platsi terveimateks tegelasteks ning Maire, kes on hingelt 22aastane, sai kinnituse tõsiasjale, et õigesti valitud amet ja elutee on hoidnud kere selle sisetundega sobivas konditsioonis.

Selleks, et oleks põhjust üks korralik puu arboristlikus mitte kukutamise, vaid jupitamise tehnikas maha võtta, oli Heikil-Hannesel kaasas kotitäis austerserviku mütseeli – sellest sai seitse seenepakku, mis kaevati maasse viies erinevas kodus ning mis osutus moodsa metsanduse menukaimaks nišiks.

Ametite vikerkaar

Enne, kui iidsetest puutüvedest kujusid voolima hakata, tuleb metalliotsijaga kindlaks teha, kas ja kui sügaval on tüvedes näiteks okastraat. Taludes on varasematel aegadel mäletatavasti loomi peetud, traditsiooniliseks ohjamisvahendiks okastraat. Soone talus, kus elab täna viis hobust ja tosin lammast, kasutatakse praegu mõistagi elektrikarjust ja võrkaeda, ent puude küljest ja maast on nelja aasta jooksul kokku keritud vähemalt Valtust Raplani ulatuv okastraadihunnik. Seda on veel ja veel – nagu ka aastakümnete jooksul erinevate peremeeste poolt maasse maetud plastikut-metalli-klaasi.

Kattes endisaegseid mentaliteete okstega, et need silma ei riivaks ning lapsi-loomi ei ohustaks, on ühtlasi võimalik külalistele kirjeldada, mida kujutab endast loomapidamise kultuur ja vastutus kõigi hingeliste heaolu eest sedasorti elulaaditalus.

Ning kui mõte erinevatest ametitest on juba õhus, kandub vihjeid õuele ka tuulega. Tuulepuhang nuumsigalast meenutab võimalikke ameteid seafarmis. Metsa tagant kostuv paljuhäälne ammumine jutustab veisekasvatuse variantidest. Estonia kaitseala kõrval toimivast lasketiirust kaikuvad Kaitseliidu laskeharjutused tuletavad meelde riigikaitsevõime tarvidust, et kõigil ülejäänud elukutsetel üldse mõtet ja kestmist oleks.

Pullid ja ohvitserid – kena eksistentsiaalne kooslus saagide laulu taustaansamblina… Sedalaadi kogunemine tingib otse elust enesest mitmed erinevad külgnevad koolitused. Haldamine. Kuidas ühitada masinad ja müra loomade ja kodurahuga. Tehtav! Tööjaotuskoolitus – laste ohjamine ja turvamine, kui isad on hõivatud saagidega ja emad biopulsariga, supikeetmine ja jaotamine, puhtuse ja korra hoidmine… Õnnestus!

Kujunes metsanduse ja arboristika, filoloogia ja matemaatika-füüsika-meditsiini, zootehnika ja kokanduse, tisleritöö ja kunsti kohtumispaik. Ennast ilmutas inimeseksolemise suure kunsti kogu spekter – eetika ja esteetika, loov logistika, psühholoogia ja pedagoogika.

Kui naaberkülavanem Helen Link küsis, millal järgmine saagimisepäev tuleb, tuli soovitada Heiki ja Hannes, Maire ja teised tegijad-juhendajad järgmisel korral näiteks neile kutsuda. Kumma külla varutud uhkete oksakohtadega pakud, mida on raske raiskamine ahju ajada – raske lõhkuda ja kangesti inspireerivad! – lähevad suvel proua Põldmaga Varbola puupäevadele uut elu saama. Mõned kujudeks saamist ootavad saarekännud aga viisid loovus- ja loomatalu perenaisel enesel otsad – mitte juhtme! – kokku. Lapsepõlves tahtsin saada loomaarstiks. Olles nüüd loendamatuid kutsikaid ja tallesid ning õnnelikul kombel ka varssasid vastu võtnud ja suureks kasvatanud peab tunnistama – mis määratud, see tuleb. Pärnu kunstikooli esimest lendu lõpetades ei söandanud vaatamata kunstiülikoolis ettevalmistuselgi käimisele siiski skulptoriks pürgida – Tauno Kangro ja Rait Pärja lend oli… Ent mõne aasta eest sai (aja)kirjanikuna koostatud vigursaetud puitskulptuuride raamat. Ning nüüd hiilib keegi lõhkiküpsenud Pipi mootorsaega ümber nende kändude ning peab lammaste ja hobustega aru, milline olend ootab ühest või teisest notist välja aitamist…

Ja need poisid, kes bussipeatuses-poeümbruses kambatavad? Samal ajal, kui pered ühiselt nägid-tegid ning kogesid-saagisid, olid kutid ikka seal. Täpselt samamoodi, nagu seltsimajja toodavad filmid-etendused-kontserdid ei suuda suurt enamust korterirahvast helesiniselt kumavate akende tagant välja tuua.

Kas sellest oleks abi, kui nende pakkudega poe ja bussipaviljoni vahele minna ning seal loenguid pidama ja saagima hakata? Või tuleb loetleda lootusetuvõitu vanasõnu: toida hunti, palju toidad – hunt vaatab ikka metsa poole – ning kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida? Aga voh ei tea. Nii väga tahaks arvata, et hundi toitmine ja kõnniõpetus jõuavad ühel päeval siiski kohale ja õnn tuleb kõigi õuele.

Aitäh kutsevalikulise saepikniku õnnestumise eest – Maire Põldma koos Ahto ja Riivoga, Heiki Hanso, Hannes Valdna – www.arborest.ee , Mart Rao, Lauri-Kare Laos, Mihkel Babtšenko, Inge Baikov, Anne Archipov, Annela Simson, Jürgen Marinko, Jüri Marinko, Kaido Kalle, Berit Kalle, Krislin Kalle, Kaisa Kalle, Keron Kalle, Ketter Metsallik, Jaak Volga, Karl Keelmann, Lii Keelmann, Kaire Keelmann, Peep Ruus, Üleaedne Heike, Renet Sepman, Uno Niin kahe pojaga, Kalju Kalda, Heili Tammaru, Olaf Tammaru, Raplamaa Sõnumid, Helen Link, Lenno Link, Liisa Link, Taavi Link, Ott Link, Villem Link ja www.terviloodusest.weebly.com biopulsari teadurid.