Loomad lilleaias ehk – viin ja nuga!

Kevadega koos tärkab isu uue elu järele ka oma ümbruses. Kevadeti võetakse kutsikaid ja kassipoegi, jänkse ja tibusid, põrsaid ja lambaid, sest kevadine lapsemeelsus tekitab tunde, et suvi on igavene. Igal sügisel paiskub meediasse kurbade lugude seeria suvekodudesse maha jäetud koertest-kassidest. Ning igal sügisel pakutakse üle talve pidamiseks ka lambaid-kitsi-jäneseid, keda ei raatsita lihaks teha. Ehkki olen viiendat põlve linnainimene ja katse-eksituse meetodil talupidajaks-loomakasvatajaks õppinud, ei saa ma tänini aru neist ettemõtlematutest, kes viivad kevadel muruniidukite asemel endale noored jäärad suvekoju halja peale ning seletavad sügisel sotsiaalmeedias neile sarvilistele meestele talvekodusid otsides, et nood on lemmikloomad, inimeste kaisus päevitanud ja kallistustega harjunud. Milline loomakasvataja võiks oma uttede sekka soovida suvalist tõugu lisa-isaseid, kellele tuleb õhtul unejuttu lugeda?

Seda meelt olen üliväga sügavalt, et alaliselt maal või aedlinnades elajad võiksid murutraktorite asemel investeerida lambapidamise süsteemidesse – karjuselindid ja elektrikarjus, postid ja võrgud. Selle asemel, et naftat põletades läbi suvede pläristada oleks võrreldamatult mõistlikum pidada kolme kuni seitset lammast, kes töö ära teevad ning on ka talvel üsna lihtsalt hooldatavad ja vähenõudlikud teekaaslased. Ehkki vanarahvas ütleb, et üks lammas sööb talvega oherdiaugu kaudu koorma heina ära.

Väike kari, kes muru hooldab, annab perele patjadeks-tekkideks-sokkideks villa, noored jäärad lähevad sügisel sügavkülma ning paremat allergiarohtu-soojaandjat kui lambanahk titevoodis või vanaisa külje all pole inimesed suutnud välja mõelda. Küll aga on vaja oma hektarikese või väiksema lapi hooldajaiks lambaid valides välja mõelda tõsiasi, et see toob kaasa ka sünni ja surma. Elukaar tuleb koju.

Kui lambaid lihtsalt ilu pärast lemmikutena pidada, lähevad uted kiiresti rasva – loodus on utele ette näinud tiinuse ja imetamise, mitte vaid söömise ja päikese käes lõõtsutamise. Tallede sünd tähendab aga pidevat karjakasvu – tüdruktalledel on sageli õnne järgmistesse karjadesse elusloomadena lambasugu jätkama minna. Poisstalledele ei pane mõistlik loomainimene liigsete emotsioonide ennetamiseks nimesidki. Üks paar sokutallesid, kelle kaastundest majjavõetud järjekordne kits sünnitas, sai nimeks vennad Nämm-Nämmid.

Enne nämmiks muundumist aga jõudsid sokupoisid tuhat sokusigadust sooritada. Hüppasid üle lambaaedade – ja otse naabri viljaaeda, kuhu mujale! suhteid korraldama – kruttisid hobukopli karjuselinte endale ümber sarvede, turnisid mööda autosid ja aiamasinaid ning närisid kõike, mis ette jäi. Üks nämmidest murdis sisse viljaaita ja sõi end kanade nisu silmini täis, nii et tuli enne kavatsetud mõõtu kasvatamist ära lõpetada. Teine nämm kasvas sügiseni. Poiste-kadunukeste ema läks Kuusemäe talu kitsefarmi kitsena tööle, tädi Pille aga töötab praegu Piibelehe puhketalus vankri ees mängleva kitsekesena. Minu juures peatunud kitsedest üks on Ohekatku imeloomade seas ning teine Maardus loomameelsete sõprade-kolleegide aiakeses.

Kogemus on üks ja ühene – kitse peab vaid kett. Ketis on looma kole pidada. Seda koledam, kui tema abitut olukorda jooksus külakoerad ära kasutavad. Ühe mu tiinetest ketikitsedest rappisid kaks lennus killerit vaeseomaks. Ja selline kaotus oma-küla-koll-koertele on midagi kirjeldamatult õõvastavamat kui teadlik ja läbimõeldud looma ärategemine. Nagu seda nimetatakse.

Lambapügajad Raivo Pent ja Mehis Tamsalu on mööda Eestit paljusid-tuhandeid lambaid pügamas käies jõudnud järeldusele, et lambakasvatuse kaks kõige tõhusamat abivahendit on viin ja nuga. Kui inimene – ka suvine väikeaednik, kes murutraktorile lambaid eelistab – selleks valmis pole, ei ole mõtet elukaare paratamatu alguse ja otsa vahele oma nina pista.

Viin on muide siin kontekstis ravimi tähenduses – mitte lemmikloomast loobuva inimese lohutaja ega lihuniku julgustaja. Viinaga arstitakse rohusööjaid – lisaks lambale-kitsele ka lehma ja hobust! – külmetuse ja spasmide, poegimisjärgsete värinate, mitutliiki valude ja krampide puhul. Nende teadmisteni aga jõuab loomakasvataja aastaringse – ja aastatepikkuse kogemusega. Õigupoolest on lammastele vaja vaid söepastat ja ussirohtu.

Tänavu on loomadel enam kui kunagi varem sooleparasiite. Luule Viilma õpetuse kohaselt on kõhuussid õeluse ja needmise, sajatamise ja kaetamise kaasanne. Nendest vabanemiseks aga ei piisa andestamisest ega vabaks-laskmisest – ussirohtu on vaja. Süsteravimi suhtes on Eestimaa rohusööjad juba ammu resistentsed. Nii loomakasvatajad kui vetid teavad seda. Ent vettidel on vahva kohale sõita, menetleda ja hoogsaid arveid lennutada – eriti kui nende anda on vet- ja toiduameti ning sealtkaudu priade paberitele vajalikud allkirjad. Tegelikult on arukas saata vetlaborisse hoopis äkaproov ning esmalt kindlaks teha, millised elukad lambaessus leiduvad ja millistele preparaatidele need alluvad.

Kogenud lamburid ütlevad, et ussirohtusid tuleb vaheldada – on kolm suukaudset varianti, mida kordamööda manustada, mitte leidlikke vette ühe ja sama kasutu süstesegu installimisega nuumata. Kogemused tulevad paraku vere, higi ja pisaratega. Mina sain neljandal lambakasvatusaastal teada, et sooleparasiitide toksiinid tekitavad longet ja värinaid, lisaks kõhulahtisusele ka krampe, mille vastu ei aita ei söepasta ega viin, vaid nuga – kui kogu looma lihtviisiliselt hukka ei taha lasta. Need lonked-krambid tuli enne ära kogeda kui netist välja guugeldasin, mis värk on.

Nüüd tean, et väikseid kopleid ja lautu tuleb perioodiliselt kloorlubja lahusega pesta-kasta ning ahjutuhk kui leeliseline ussihirm samuti lambakoplisse laotada.  Seda peaksid teadma kõik, kellel on vähe maad, nii et kopleid ei saa vaheldada. Kuivõrd ka enamuse talude ümbert, kus suur osa talunikest on läinud korterlikule eluviisile, on maad rapsi alla renditud, on maarahval samuti vähe maad ning ka ajutiste suvelammaste kostitamine eeldab sügisest tuha pähe raputamist ja lupjamist ussirahvale.

Kes sügisel oma villastele niidukitele ust ja-või nuga ei näita, peab varuma talveheinad ja –vilja ning mõistagi peab ka varjualune kurjade ilmade eest olema. Nii mõneski peres majutatakse lambaid talvel kasvuhoones, mis on kevadeks siis üksiti korralikult ära väetatud. Laste kasvatamise seisukohast on loomade üle talve pidamine igal juhul õpetlikum kui nende kevadine võtmine ja sügisene jätmine. Sel juhul tekib illusioon, et loom – ja ka laps või abikaasa? – ongi poole aasta ja tujude kaupa võtetav-jätetav asi.

Kuna meie talus käib aegajalt ekskursante maalt ja merelt, näeme koos lastega, kui üldlevinud on arvamus, et loom on küll nunnu, aga vaevalt ta mõtleb-tunneb ning oletatavasti läheb võtme või puldiga käima. Ka maalapsed, kellel on kodus heal juhul kass, peavad poni mootorrattaks ning linnalaste puhul on juba üsna norm, et hobune arvatakse karusselliks.  Mu enesegi lastel kulus mitmeid aastaid enne, kui nad – juba hobuseomanikenagi! – aru said, et neid ei panda aegadeks, mil huvi ega tuju ei ole, riiulisse.

Kogu maailma lapsevanemad, kes jõnglasele koera võtavad või papagoid majja toovad, teavad – ka hamstri ja kilpkonna eest hoolitsed siis, kui uus-ja-huvitav-olemise parim-enne-periood möödas, ikka sina.  Kui minu teismelistel tütardel olid oma hobunad rendiboksides, tuli tüdrukuid üsna jõuliselt õhtuti talli vedada – et hobustel rakendus oleks ning neiukesed-noorukesed hukka ei läheks. Ei läinud. Ent nüüd, mil hobud juba aastaid meil oma kodus tallis, olen ammu sellega arvestanud, et üksnes kaheksane pesamuna käib päevast päeva koos minuga neid talitamas – kuni bokse teen, käib tema oma poniga metsas või harjab kogu seltskonda, lauldes neile kõiki endale olulisi laule. Vanemad lapsed heal juhul ratsutavad.

Ent ka suveks muruniidukiks toodud küülikutel on vajadused ja tujud, hing ja suhtlemisvajadus, turvalisuse ja tegelemise tarve iga päev. Oleme oma talus pidanud jänkerdisi nii laudas, toas kui õuemurul. Ilma põhjata puuril, millega tükkis küülikuid mööda muruplatsi vedada… ei ole põhja. Loomakesed kaevavad end selle serva alt üsna ruttu välja. Kui on võrkpõhi, kattuvad selle augud kiiresti heinaga, nii et lisaks ringilohistamisele tuleb puuri iga päev ka korrastada ning kokkuvõttes võtavad mõned väikesed elukad sama palju või rohkem nikerdamise aega kui lambad ja hobused kokku.

Ka nende püüdmine on aeganõudvam kui hobuste-lammaste küttimine. Hobused hakkavad koplist välja rüsima igavusest – kui võtate eesti aborigeeni, peate arvestama tõsiasjaga, et ta on aretatud iga päev tööd tegema, jõude jorutades hakkab ise tegevust otsima. Lammastest asuvad aga just nutikaimad lausa põhimõtte pärast koplist välja vingerdama. Mida taibukam isend, seda kindlam, et ta imbub aialattide alt või võrku seljaga kokku plisseerides iga hinna eest teisele poole tara – kus on täpselt seesama, mis siin pool. Ja kui üks ettevõtlik aedu lammutab, õpetab ta kogu karja seda tegema. Pügajad Raivo ja Mehis arutlevad, et vahetult pärast villatuks pügamist soovitatakse küll lammas märjaks teha ja tihedalt tõmmatud koplilintidest korralikult elektrit anda. Ent tegelikult on väljarüsimise komme just üks neid kohti, kus appi tuleb komplekt viin ja nuga.

Karjaliikmeid, kes ei austa ühiselu reegleid, pidada ei saa. Ses mõttes jäi mulle pisut hämaraks Rännaku meetodi meistritar Brandon Baysi Walesi väikelinnakese kirjeldus. Daam jutustas, et neil seal peetakse sadu lambaid külapidi lahtiselt, ta teab värvikamate isendite nägusid-nimesid… Imeline küll, aga mismoodi erinevad pered oma lammastel vahet teevad ja vajadusel karjad lahku ajavad? Tore jah, ent kuidas kaitstakse lilleaedu-viljapõlde-marjapõõsaid, kui valitseb selline unelmate idüll?

Seega tuleb mää-muinasmaa rajamisel siiski tiksuja-lint-postid-käepidemed soetada ning loota, et tegemist on karjust austavate aednikega. Ning kitse kärneriks ei soovita seoses selle loomaliigi taiplikkusele-ettevõtlikkusele-ronimisvõimele-kõigesöömisele ma tõepoolest üldse.

Viina ja noa sümfooniaks tuleb valmis olla ka neil linna- ja suvilaaia elustajatel, kes otsustavad kodulindude kasuks. Rebaste ja koerte pärast aedikus peetud kana-part-hani pole õnnelik. Vabalt aias askeldav lind jätab aga uskumatult ulatusliku ja küllusliku miinivälja, mis on küll väetis – ent laste paljaste varvastega moodustab vaieldavalt veetleva koosluse.

Olen näinud arvuti- ja telekanihestusega peresid, kes ei tea, et linnud vajavad teri. Suveks maakoju võetud ja analoogselt küülikutega mööda maad ringi kanditavad kanad jäetakse päikesevarju ja pesakastideta ega lisata rohulibledele-ussikestele teri. Mistõttu mune ei tule ja kanad jäävad üsna kiiresti kiilakaks. Kanadele aedikut ehitades tuleb arvestada, et mõni neist lendab uskumatult võimekalt. Ning rebaste ja kullide sissetungiga peavad uuemal ajal rehkendama ka aedlinna ja isegi südalinna inimesed.

Ka kenasti peetav suvekana läheb sügisel potti. Kurb, aga nii on. Sama marsruut on partidel. Ning hiljemalt jõuluks on ahjus ka haned. Mis on eriti nukker paratamatus sellepärast, et haned on ääretult seltskondlikud, targad, kiinduvad ja pühendunud tegelased. Hauguvad külaliste peale, kallistavad ja vestlevad ja… nuga.

Nii on.

Kogu naiivse loomalembuse juures olen suutnud pärast valusaid kogemusi loobuda sentimentaalsetel kaalutlustel üha kaissu kogutud liigloomade võtmisest oma südame ligi. Ei küülikuid ega hanesid enam – ei kodutuks jäänud kitsesid ega väärkoheldud lambaid rohkem – viimaste järjepeale aitamisest ei tule kuigi palju välja, esimesed aga termineerivad igal juhul köögis. Nagu ka sead.

Eks põssagi ole üks ajutine külaline meie koduaias – kuhu ta oma ülisuutliku kärsa tõttu muidugi üldse ei sobi – või aedikus. Kevadel tuuakse, läbi suve hooldatakse ja sügisel… Mina suutsin lõppeval aastal esmakordselt oma käed selja taha väänata ja põrsaid ei toonud. Ehkki kevadel oli kiusatus ikka – varasemate sügiste kurbade tapapäevade kiuste – ilus ja hea jääb ju meelde.

Selle jaoks, kes ise vilja ei kasvata ja lehma ei pea, kujuneb ajutise lemmiksea pidamine nii kulukaks, et sügisene liha saab hingehinnaga. Ning karbonaadi eest eluhinda maksta on seda dramaatilisem, et notsmötsakud on ütlemata arukad, humoorikad, mängulised ja truud sõbrad. Pole vaja.

Olen seda meelt, et Eestimaa puisniidud peaksid olema veiste ning heinamaad ja koduaiad lammaste abil hooldatud – ent selle eluterve ja kauni otsuse teinud inimene rehkendagu tõsiasjaga: loom läheb sinna, kuhu tema tahab ja võtab seda, mida tema vajab – lisaks toidule seiklused ja vaheldus, lust ja vabadus kaasa arvatud. Nad on meiega väga sarnased.