Minu kallid härjapõlvikud

„Poisid, jätke järele!“

Mu väike tütar ei keera enam peadki, kui koolitööd segava põmmutamise suunas sedasi kähvab.

Põmmutatakse akende pihta. Nii elutoas minu kirjatöönurgas kui tütre toas. Mõlemad aknad on metsa poole ning päris kindlasti ei käi keegi lihalik-kehalik salakesi aknale koputamas.

„Mul on õppida vaja!“ pahandab tütar – ja kollipoisid koputavadki kuulekalt vaiksemalt. Koputamisest loobuda ka ei raatsi. Ja on tuntavalt solvunud, kui kumbki meist nendest välja ei tee – tütar õpib, emme kirjutab ning tondipolk aina müdistab.

Kui Soone talu härjapõlvikud oktoobrist alates aknaid hakkasid armastama – enne jukerdasid seinte ja lagedega – küsis tütar minult, kes need sellid ikkagi tegelikult on. Vastasin, et ongi päkapikud. Sõna otseses mõttes. Majavaimud. Ja miskipärast terve bande. Ju on vennad või klann või kes iganes – mulle on nad sümpaatsed.

Selgitasin, et eestlased tavatsevad kehatuid kooserdajaid kodukäijateks ning ingliskeelikud poltergeistideks nimetada, aga meie jubinate kohta see ei kehti. Kodukäijad on siit ilmast lahkunud, kes jäävad kahe ilma vahele kinni ning käivad sõna otseses mõttes kodus. Ka selliseid leidus siin talus, kui neli aastat tagasi siia kolisime. Need on nüüd õnnelikult oma teed läinud. Mu valgustöötajatest sõprade abiga.

Müdistavaid masuurikaid aga ma kodust minema saata ei taha – nad kuuluvad siia. Nendega koos on hea. Nad tahavad analoogselt loomadega, et nendega räägitakse. Ning loomad näevad neid. Nad on uudishimulikud ja huumorimeelsed, neile ei meeldi meesterahvad – sest nad ise on puha poiste polk – ning kui ma talu erinevaid maju pidi toimetan, jooksevad jumbud mul sabas, nagu lustakas lastekari.

Paraku – või õnneks kardavad nii mõnedki  inimesed neid – õnneks selles mõttes, et tänu oma kääpsudele ei saa ma suhelda valede inimestega, rääkimata sellest, et keegi sobimatu sell siia koliks. Kambakas tehakse. Juba eos. Aitäh.

 

Minu psühholoog-teoloog-raamatupidaja Margot soovitas mulle seda talu siin. Teadsin juba enne siia jõudmist, et kolin siia. Mis siis, et soovitus tuli ausalt ja avalalt koos hoiatusega – kuuldavasti selles majas kummitab.

Ahah.

Eelmises kodus, Liu rannatalus olin juba harjunud koos kummitustega elama. Seal elas minu ja laste kõrval sõna otseses mõttes kodukäija. Just mu keskmine tütar nägi teda alalõpmata – ülemisel korrusel tema toas ehete ja muude tüdrukuvidinatega mängimas.

Meid külastanud nägija kutsus piiga välja – tegemist oligi väikese tüdrukuga, kelle tema hülgekütist isa eksikombel maha lasi. Oeh. Saime teada, et neiukesele meeldivad roosad asjad –pärlid, juukseklambrid, käevõrud. Mu tütar Brigita pani neid tema jaoks lauale ja kapile.

Olime kõik rahul ja õnnelikud, et tirtsul on lõpuks ometi lapsepõlv – kasvõi kehatuna – ja meile ei tulnud mõtetki teda minema saata. Kui ära kolisime, aitasime tal Väravat läbida. Head teed, kullake…

 

Kehatu maailma nägemisega oli mul kogemus sellest ajast, kui Brigita oli paarikuune. Tegin koos beebiga üht teleprojekti ning ööbisin Kalamajas sõprade juures elutoas, kus oli peale diivani ainus mööbliese tohutu vanaaegne kummut ning selle peal ämbris vaevuhingitsev pirakas toataim.

Ühel ööl ärkasin selle peale, et keegi vaatas mind.

Noor naine seisis kummuti juures nurgas, sületäis pesu süles. Vaatas mind heleda pilgu ja nukra naeratusega ning pesusülem lõhnas puhtalt ja värskelt.

Tõusin istuma. Ta ei kadunud. Alles siis, kui tema poole kõndisin, hajus ta aeglaselt, mulle ainiti otsa vaadates. Järgmisel päeval puhkesid taime küljes ilma igasuguse ettehoiatuseta tohutud valged vaniljelõhnalised õied.

Kohatud noor naine, kellest Luule Viilmale jutustasin, oli elanud Kalamajas samas kohas ning surnud nurgataguse abordi tõttu. Ta tuli seda paari hoiatama, kelle juures ööbisin – kui suunad ja suhtumised ei muutu, läheb abielu lõhki. Ei muutunud. Läkski.

Soone talu kummitamiste kohta ütles siitküla nõelraviarst Helgi Lilleste, et kõrvalhoones elas kihvtine vanamutt, kes seal ka suri – ega taha kuidagi minema minna. Kes iganes siin majas on püüdnud elada ja olla – moor on hirmutanud ja kiusanud kõiki. Kaasaarvatud eelmist pererahvast, kellel selle tädi tõttu – või osavõtul – tervised ja elusiht käest kadusid.

Minu  teadmised Soone kollide kohta täienesid tänu Adele Marie Pärnamägile – rahu tema põrmule. Adele oli arsti haridusega kanaldaja, kes tuli mu juurde sisetunde ja sealpoolsete käsu peale ning vaatas innukalt ja ilmselt oskuslikult maja üle. Ümber krundi seadis meedium, kelle kiire-järsk haigus hiljuti siit ilmast viis, kaitsemärgid. Kivid ja peeglid, mille kaudu kosmilisi kiiri võimendada ning vaenulikke energiaid tagasi saata sinna, kust nad tulid. Maja enese kohta rääkis ta aga, mida sealtpoolt vajalikuks peeti teada anda: küla kõige metsapoolsemas talus varjasid end metsavennad, majas sees ja ümber tapeti palju noori mehi – ja ka muud rahvast. Iga sõja ajal.

„Kui noor mees parimas eas järsku maha lastakse, ei saa ta esimese soojaga arugi, mis temaga juhtus,“ rääkis Adele. „Sõdade ja katastroofide ajal on nii palju ootamatult kehata jäänud hingesid, et neid ei püüta ka kinni, ei tulda vastu – ja nad jäävad surmakoha ümbrusse sebima. Neid saab minema aidata palvetega. Eriti hästi mõjub palve, mis üles kirjutatakse, ette loetakse – vajadusel korduvalt – ja seejärel põletatakse. Kuna kodukäijad ise tahavad väga minema pääseda, õnnestub see tseremoonia peaaegu alati.“

Kui tahavad…

Soone talust lahkus tõepoolest terve rood erinevatel aegadel hukkunuid – ent sindrima vanamoor jäi. Sest ta ei tahtnud minna. Tänaseks on meil temaga diil. Ta peab kokkuleppest kenasti kinni.

*

Soone talu asub Kumma külas. Loeme meie naabrinaine Anne Archipova koostatud raamatukesest Kumma küla kohta, et:

–       see on üks vanemaid Eesti külasid – teda on mainitud aastal 1241, aga asutatud oli ta ju enne mainimist

–       ilmselt 1220ndatest on hindamisraamatutesse saanud selle küla nimeks kirja COMPAYAS – see oli Taani kuningas Waldemar II ristikäikude aeg

–        järgmiste sajandite ürikutes on küla nimi olnud Cummis, Kumbbekuella, Kummes, Kums, Kotzu Kumma ning Hermette Kumma

Legend jutustab: “Vanaisa, see Taara abiline ja parem käsi tulnd vaatama, kuidas me rahvas ka elab. Jõudnud järjega Harju aladele, tänase Kumma kõnnumaile. Kui ta küsind küla nime, kehitand aletegijad õlgu – külal poldki veel nime. Kohe kutsund Vanaisa mehed-vennad kokku, et külale nime leida. Nii ei lähe, külal peab nimi olema! Harakas, see ilmamoa kädistaja ja saba otsas uudiste edasikandja kükitand meeste lähädal kuuseoksas. Kuuld nende vaidlust ja pist puuoksal valjusti kädistama: “Kumma-kumma-kumma!”Vanaisa jäänd lindu kuulama see sõna kost talle na kenasti, et öeldki meestele: “Las ta jääda Kumma.”

Õhust vaadates on Kumma hobuseraua kujuline. Läbi küla voolav allikasoon samuti. Ilmselt tuli küla nimi tegelikult kumera allikasoone järgi. Kumma jaguneb Mäekülaks ja Allkülaks.

Mäeküla talud on vasakult paremale lugedes Soone, Sulu, Resti-Möldri, Paekiire, Aasmäe, Resti, Toomi, Palgi, Lati, Pruuli, Telgi, Telgi-Sauna, Niidre

Allküla talud aga Muusika, Uuljüri, Uuetalu, Kio, Eomatsi, Tulli ja Tulli-Uuetoa, Pohla, Raudhansu, Otsa, Männi, Eomäe ja Hansuksmäe.

Kassisaba serva talud on Allika, Vanatalu, Tõnsu, Treieri ja Tapumäe.

Soone talu kohta on meie kooliõpetajannast naabrinaine Anne Archipova teada saanud ja talletanud, et: “Koht on kunagi eraldatud Sulu (Sulumardi) maadest, kuna üks õdedest nimega Tiiu (neiupõlvenimega Sullo) abiellus Jaan Uhliga ja sai kaasavaraks oma vanematelt ühe kolmandiku talust.

Vallakirjas oli tema nimi Sulu-Soone.

Maja juurest jooksis läbi veesoon, mille peal asus kunagi ka vesiveski.

Jaan Uhl oli palvevend. Tema poeg – samuti Jaan – oli aga tuntud vankrimeister. Vankrite müügiga teenis ta nii palju raha, et hakkas Rapla tee äärde ehitama Kõpsoni linavabrikut. Vabrik ei jõudnud tööle hakata, sest enne puhkes esimene ilmasõda ning vabriku sisseseade jäi Saksamaalt toomata.

Jaan Uhli tütar Anna abiellus August Saalistega, kes oli väga osav korvmööbli meister ning nende poeg Paul lõpetas Rapla keskkooli hõbemedaliga.

Pärast neid elasid talus Lembit ja Marie Viilver. Paarkümmend viimast aastat oli Soone Leida Männimägi, tema poeg Urmase, minia Marika ning lapselaste Silvari ja Meelika kodu. Nüüd on naabrite perepoja Eero Sepmaniga abiellunud Meelika Soone talu üleadne. Soone loovus- ja loodustalu peab kirjanik Kati Saara Vatmann koos oma nooremate laste Maria Indira ja Aleksander Murutariga.

*

 

Esimestel Soone-aastatel püüdis paaril korral ematalus elada ka mu vanim tütar.

Margareta üleelamised kõrvalmajakeses, mille sättisime noore daami jaoks nukumajakeselikuks buduaariks panid teda üha siit külanoorte sekka pagema. Tänu sellele, et kunksmoor teda oma viimses elupaigas kollitas ja kiusas, leidis tütar ka oma õnne ja on nüüd ema.

Sulane, kes mõned kuud ses putkas elada püüdis, ajas ööd-päevad segamini, nagu vastsündinu. Ei julgenud öösel magada – kuulas muusikat ja sahmis netis ringi – ning kippus seepeale päevi maha magama.

Proovisin seepeale ka ise, mis seal onnikeses ometi toimub. Sadas. Jah, mu enese üks üks öö kulges küll teadmises, et eit on läheduses, ent tema urisemisest hullem oli, et katus sadas läbi. Täpselt voodisse. Järgnes lappimine. Ükskõik, kas kinnitasime tõrvapappi leeklambi või liistudega – ikka tuli lahti. Tuulega ja tuuleta, lumega ja lumeta – jäigi sadama ning ma olen täiesti kindel, et seda korraldas vana vissutis – ta ei talunud, et keegi tema osmikus elab.

Enne, kui tädiga diili tegime, ässitas ta koeri üles. Kui sellesse kõrvalmajja kolis üks paharetist pojaga üksikema, läks mu keskealine bernhardiin  Tobias peast sedapidi segi, et hakkas võõraid lapsi ründama. Nagu kurjast vaimust vaevatud. Mida ta, vaene mees, ju oligi. Seni nii leebe hiidkoer ei talunud korraga enam ühtki külla tulnud last – otsekui deemoni käsul püüdis neid väravast välja hirmutada. Nüüd elab kõrges eas penivanurina koos ühe poissmehega Soomes.

Väga hästi läks ka saksa lambakoer Teresal, kelle eit järgmiseks üles ässitas. Lambatallede vastu. Uttesid karjatama võetud noor hundu läks lammaste peale pöördesse päeval, mil siia kolis trummiga šamanoid Inge – kusjuures koerapiiga läks nii toredasti pöördesse, et ka šamaniakk ise kükitas elumaja pööningul ega pääsenud sealt alla, et ilusti kenasti tagasi oma ellu ja korterisse kolida.

Hundu elab nüüd ühe Tallinna väiketeatri juhiga õlg õla kõrval, käib temaga tööl-kodus-puhkehetkel kõikjal kaasas ning on väga õnnelik ja hoitud koer.

Viimase komplektina kolis vanamoori valdustesse kokatädi Ilme oma tütarde ja kassidega – krõnks peletas tema enese ilma ette teatamata Soome, tütred kolisid mulle elumajja ning kui sassi aetud naine siit lõpuks maksmata arvete slepet maha jättes läks, jäi temast maha üks kassidest. Elabki mitmendat aastat Soone lambalaudas ning Nurinööp – enne oli tal muu nimi, aga see ta just on – kütibki rotte kui ainus mälestus kõrvalhoonest.

Lasin sulasel ja väimehel, kes olid moori läbi hirmu ja õõva kogenud, kurja kõrvalhoone maha lammutada – vammi täis oli ka, sest vaatamata parandamiskatsetele sadas läbi ju. Praegu on selle vana keldri peal, mis kevadeti põlvini vett täis tuleb, püramiid.

Eidega on meil diil. Püsib kenasti seal.

Kuni diili polnud, trügis tädi ka elumajja. Nägin teda ajal, mil mu vanim tütar koos mehega oma kodu valmimiseni siin elas, noorte toas. Tütar oli isakodus külas, väimees mu teada oma ema juures – ent ma kuulsin kedagi nende toas. Ehkki olin nende ukse kinni pannud, oli see kell kolm öösel korraga lahti. Ja voodis magas külili, pepu ukse poole, väheldane kuju.

Küll Mihkel oskab end pisikeseks kruttida, mõtlesin oma voodisse tagasi ronides… oot-oot, aga teda pole ju praegu üldse siingi… Vudisin uuesti noorte tuppa. Esiteks oli uks nüüd kinni. Teiseks polnud seal mitte kedagi. Kolmandaks oli voodi kenasti sile ja korras, nagu midagi-kedagi poleks juhtunud. Ega kehalises mõttes olnudki.

Siis tegingi memmega tehingu – kui veel majja tuleb ja inimesi hirmutab, suitsetan välja. Eit sai jutust aru. Tõmbus oma territooriumile. Ja pole enam ka kellelegi kolli teinud. Ehkki vähegi tundlikumad tegelased näevad-tunnevad teda seal püramiidis alati. Ta valvab soola pandud lambanahku, mida nahaparkalite juurde saatmiseni seal hoian. Kanad-pardid käivad kevadel-suvel vabapidamise perioodil seal munel. Ning väemees Ralf teda seal pardimammaga koos kükitamas nägigi. Tädi peab lubadusest kinni, armastab kodulinde ning kaagutab täiesti kahjutuna nendega nüüd seal. Aga ära ka ei lähe.

 

Hausi talu Helmut läks.

Esimestel kuudel, kui mu vanim tütar mehega nende ühises kodus elas, käis nii majas kui vanas saunas pidev tants ja tagaajamine. Õrn ja tundlik väimees oli meeleheitel. Ei aidanud ikoon ega piibel, mille neile kaasa andsin. Aitas üks öö, mil pimeda nägijanna Jaanika Grossi nõuandel kaasa nabitud jämeda soola ja küünlaga noortele appi sõitsin.

Tegin soola puistates ringi ümber terve krundi. Kottpimedal novembriööl kõndisin absoluutselt midagi nägemata otsekui kätel kantuna sinna, kuhu kutsuti. Pärast nägin, et olin pantrina mööda mättaid kulgenud, üle kraavi hõljunud, lammutusjääkide hunnikute labürindist puhtalt läbi läinud, sest juhiti…

Kutsuti sauna taha vanade puude rigaraga juurde. Mind ümbritses korraga kuum tuulepööris – novembris! – ja keegi tutvustas end Helmutina. Ütles, et see rigaraga on hirmsat saasta täis ja tuleb kiiremas korras ära koristada. Sahmasin sinna peotäie soola – mispeale Helmut naeris: „Sisse soolatud sitt on ikka sitt!“

Tagasi toas, andsin väimehele sõnumi edasi ning küsisin, kes on Helmut. Nii noortel kui pojale toeks olnud vanematel läksid silmad pärani. Selle maja endine peremees, kes maja poisile pärandaski. Meeldiv tutvuda!

Väimees tegi, nagu vanaperemees käskis – ning järgneski rahu ja vaikus. Helmut sai rahus minna. Ning minul oli kangesti hea meel – mitte niivõrd sellepärast, et küll ma olen ikka kõva meedium ja eksortsist – pigem sestap, et sain olulisi teateid edastada, kaht ilma vahendada ja mõnusat meest aidata. Aitäh.

 

Soone talu elumajas aga on kõik neli aastat käinud põhilisel kuuldemäng – kui morn memm näitab end aeg-ajalt, siis kodukollide ordu ei näita. Kuulda annab. Varem käis madin pööningul – ka siis, kui kõik kassid olid toas ega korraldanud toa peal rotirallit, astusid mehikesed täis tallaga üle lae. Avasid ja sulgesid pööningu ust ning lõngutasid täielikus tuulevaikuses vihmaveetorude ja seinaservaplekkidega.

Seinte vahel kostsid selged mitmete jalgade sammud. Justkui oleks seina taga veel mitmeid tube ja koridore, mida pidi mehiselt marssida. Ning rohkem kui mu enese hirmus isik olid need seinte sees matkajad ja maise füüsika seaduste vastased kööginõude lennutajad põhjuseks, miks üks mu ajutistest abikaasadest pages tagasi ema juurde, teine maailmameredele. Hirmus oli!

Praegu on mu härjapõlvikute meelis-mängumaa aknad.

Nad ergastuvad, kui neile mõelda ja neist rääkida – seega on kogu selle teksti loomise aja käinud hoogne ja heatujuline siblimine vastu aknaklaase. Kutid on edevad nagu mehed ikka. Need kodu-gnoomid on arvatavasti sellest maailmast, millest nägijad kirjutavad haldjaraamatuid.

Olen nagu Lumivalgeke oma seitsme pöialpoisiga. Vähemalt seitsme. Kanaldaja Adele nägi üheksat.

Esimest korda meid külastades ohhetas muinasjutuvestja Erki Kaikonen kohe uksest sisenedes – oi, kui palju teid siin on! Naeratas ja lehvitas poistele. Ta meeldis neile ka. Ehkki mina ei näe neid, tunnen nende suhtumisi ja meeleolusid väga selgelt.

On üks rakurss, mille alt me kõik näeme asju, mida otsepilguga ei näe. Otse vaadates on mõnel juhul õnne näha silmanurgast neid teisi ilmu – mis minu puhul on reeglina kaitsvad ja toetavad. Maanteel näitab üks väga suurt kasvu helendav vanamees mulle selle fokuseerimata kõrvalpilgu kaudu ohtusid – metsloomad hakkavad tänu tema kohulolekule helesiniselt kiirgama ning näen neid, enne kui nad teele jõuavad, aitäh! – ning hoiab ärkvel.

Silmanurgavilksatused on Vaike „Tulelaps“ Martini sõnul energiakogumid, mida mõni nägelikum-võtulisem näeb ka inimlaadsete kehastustena. Teate küll neid pikkade kikkis kõrvadega gnoomikuid, keda kõigi maade kunstnikud nagu üks mees maalivad – ju nad siis sellised ongi. Nunnud, ma ütleksin.

 

Mitte kõik asjad, mida näitas Soone talu kui põnevat poltergeistide pesa külastanud Rootsi insenerist ekstrasenss Daniel Widing, polnud niiväga nunnud. Kui Daniel hoidis käsi mu kohal, kinnistus mu pilk üleloomuliku jõuga ühele õunapuule. Õunad värvusid indigosiniseks. Ja ma nägin. Puu all on haud. Üks nendest, kes sõdade ajal siin julmalt maha lasti. Perepoeg, kellest pidi saama selle talu pärija.

Hea on neid asju teada. Kummardus teha. Rahu sõlmida. Ning siin ja praegu puhtalt lehelt edasi minna.

 

See kulgemine tähendab, et kodukummitustel tuleb lasta oma sõna sekka öelda, kui külalisi käib. Nagu lapsed ja loomad, nii ka majavaimud teavad, kes on kes. Ja kui see pole see ega too pole too, sekkuvad ja kaitsevad.

Korduvalt Soonel käinud Moksha Vürst on näinud, et mu susserdiste salga moodustavad puha mehed, kes ei talu mehi. Ajakirjaloo jaoks on Vürst teinud mulle mu kodus korra moksha ja korra marma massaaži seansi – mõlemal korral on kõik kassid meie ümber istunud ja valvanud. Sest kodukollid on kassid üles rivistanud: jälgige nüüd, et Lumivalgukesele midagi halba ei tehta.

Vürst on seepeale manitsenud: „Kutsu oma kaardivägi korrale, söövad muidu energeetiliselt sind ennast ka, kui nad üle käte lased!“

Meistri ettepanekuga talu neist vudinatest, kes koos minuga keedavad ja koristavad, üle õue mul kannul lippavad, õhina ja rõõmuga koos minuga loomi talitavad ning majapidamistöödeks mõnikord mulle lausa üleloomuliku jõu annavad, ma nõus pole. Nii ei tohi. Ja milleks. Ei puutu mu põnne!

Vaimutuks puhastatud kodud on hoiatav näide, millega nii vaimulikud kui teised vägede valitsejad kiidelda tavatsevad – neist energeetiliselt steriliseeritud taredest lahkub ka õnn.

Kui enam kui sajandi vanusel talul on elulugu, on mu meelest selge: kus on lugu, seal on ka elu!

 

Hingenõustaja Ulvi Saar ütleb, et kinnijäänud hingede vabaks laskmine ja neil minna aitamine on meie ilus, isegi püha kohus: „Et kõigile neile käsi ulatada, soovitan kogu talu üles  joonistada, siis on nad kindlasti hõlmatud ja keegi ei jää siia maha. Põletage mustad küünlad – tingimata lõpuni – ning põletage joonistus ahjus, kuhu tuleb seejärel kolm peotäit jämedat soola visata. Koos taotlusega mõistagi.

See pole must maagia, vaid taotluse võimendamine.

Taotlus aga võiks olla piltlikult öeldes: kaheks loe! Kellel on aeg minna, mingu. Kellele ei meeldi siin või perenaine ei sobi – nägemist! Kes aga tahab jääda ja kaasa töötada, aidata ja hoida jäägu. Nii moodustubki mõnus Omade meeskond.“

 

Selle kohta, et loomad näevad koduvaime ning edastavad nende sõnumeid, sain kinnituse üsna hiljuti, kui üks ebaeetiline abielupaar tuli mulle mu oma koju halba tegema. Tavaliselt hoiatavad kassid – neil, kes tulevad perenaist ära kasutama ja kahjustama, tekib muide kassiallergia! – ka siis, kui neil seda enne ega pärast pole kunagi olnud.

Selle saatanliku paari saabudes – nad on pattu langenud vaimulikud, kelle jaoks pole probleem äri ajades rahvuskaaslasi ära kasutada, lollitada ja rahvakeeli väljendudes üle lasta – lõi õhk kihama. Nägin-tundsin, et mu härjapõlvikud on väga mures.

Hobused jooksid hooviga külgnevasse kopliserva ja hirskasid heitunult. Justkui hunt oleks karjas. Kusjuures see oli esimene kord, kui mu rahulikud ja paigas hobunad niimoodi käituvad. Päkapikud sosistasid neile kõrva, et jama on majas. Ning tuppa saabunud pahatoojad said mõlemad elu esimese kassiallergia.

 

Mu kallid koduhoidjad, kes vajavad tähelepanu ja tunnustust, on ääretult leidlikud valvurid ja korrapidajad – nad vastavad ka neile küsimustele, mida emand teadlikult pole sõnastanudki. Ning peab olema ikka päris juhm, et poiste antud märke mitte märgata.

Mul on juba neli aastat majapidamises askeldanud sulasepoiss, kes on oma kireva lapsepõlve kiuste väga andekas ehitaja-leidur-meistrimees. Ta käib mõnekuuliste perioodidena mujal tööl – ja tuleb ikka tagasi. Toob kaasa kurja sõnumi, et kõik on pahasti, kogu maailm on temaga ebaõiglane – ning pühendub mõneks ajaks kogu südamest minu majapidamise kõbimisele. Oskab kõike. Ent tirib vastupandamatu väega energiad maatasa. Tema siin olles läheb kogu minu aur selle peale, et sikutan teise dimensiooni tasandile lammutatud energiat üles tagasi. Päris karm.

Vibratsioonide tasandil on Indigo Tom Valsberg näinud nii: „Kui olete väikese Indiraga kahekesi, on Soonel vähemalt seitsmes dimensioon ja Sirius ruulib. Üks ainus inimene suudab energia uskumatult jõudsalt alla tuua – puhas ja korras on siin alati – aga helguse ja kõrguse vahe paistab üle metsade.“

Jah, nähtamatu mudila on koos minuga ärritunud, kui ma üha kasin ja kontrollin, kustutan tulesid, otsin kadunud ja asendan lõhutud tööriistu.

Ja siis tuli hoiatav nõudmine.

Juurdlesin lumest kokku korjatud tööriistu ära viies just, kui kaua ja kas ja miks ma seda jama kannatan – lapsed armastavad seda iga tasandi sodimeistrit… – ja tundsin riistakuuris korraga, kuidas külm metall libiseb mu vasaku jala kahe varba vahelt läbi. Kummiku seest vahtis mulle vastu naela teravik.

Üks räpakas käsi oli jätnud hämarasse ruumi lauajupi, milles oli suur nael taeva poole püsti. Astusin selle hoogsalt läbi talla ja puhtalt varvaste vahelt läbi. Loll ka peaks aru saama, et see oli viimane vihje läbi lillede – või varvaste. Aitab!

 

Ning ühel äsjasel õhtul nautisid mu härjapõlvikud, kullakallis paharettide kollipolk tähelepanu. Õhtusöögil oli täieline skeptik. Aknale koputamine tõi tema näole kivistunud maski. Kindlasti on neil aknaklaasil põristamistel mingi ratsionaalne seletus… Kui Indi kinnitas härra ohvitserile, et meie päksi-poisid koputavad akendele, ilmutas too tavapärast eitust.

Ja siis pöörati skepsis eituse eitamiseks. Keset kööki käis kõva plaks – nagu keegi oleks nahkkinnastes käsi kokku löönud – otse isanda nina ees õhus, et kõik oleks selge ja keegi midagi külmas paukuvatest seintest ei sogaks. Saidsanüüd, itsitas tütreke, justkui tema isiklik meeskond oleks vastasele ära teinud.

Öö läbi sakutasid-plaksutasid polterkustid Indi toas tudunud meeshinge – nii et see ärkas tõelises kollipohmellis  ning kõik neli kassi istusid hommikul teda sõjalistele õppustele saates meie leso peal rivis, silmad suured ja  pead viltu, justkui ütleksid: aga me ju hoiatasime…

Mis peamine – ma ei ole kunagi üksi. Aitäh!