Eesel-pegasus – eriti õnnestunud väeloom

Kati Saara Vatmann

Üks kolmeaastane eeslipoiss on teinud sünnist saadik ilusaid tegusid – ja aina ilusamaks tema vägiteod lähevad pikakõrvalisest täkust on saanud pegasus. Minu elus oli ta mitut erinevat etappi saatnud ja tähistanud sümbolloom. Nüüd käivitas ühe lasterikka perekonna elus uue etapi ning avas heatujuliselt nende ees uued perspektiivid.

Kedagi ei üllata enam, et loomad on teraapilised. Hipoteraapia on terve tegevusala ja teadusharu, millele vahelduva innuga püütakse haigekassa raha ligi kutsuda. Ning hipoteraapia toimib teatavasti suurepäraselt ka siis, kui hobusele selga ei roni ning sellest tervendamise liigist midagi ei teagi – oled koos selle võimsa loomaga – ja juba saabki parem. Eesti üks teadlikumaid-tundlikumaid hipoterapeute Hele Aluste on samas väitnud, et üks teraapilisemaid loomi, keda tema on näinud ja raviabilisena kasutanud, on eesel.

Eeslile on issandast antud huumorimeel ja sünniomane hea tuju, mängulisus ja koostöövalmidus. Arvame ekslikult, et vaevatud loomakene, keda Araabia maades nähtu põhjal eesliks peame, ei ole maailma ainus ega ideaalne eeslivariant. Tegemist pole tingimata tegelasega, kes veab endast viis kuni viisteist korda suuremat koormat järel või seljas, toitub turgude jäätmetest ja lõugab vihaselt, kui temalt võimatut nõutakse.

Minu kolm aastat koos noore eeslipoisiga näitasid, et ta on arukas ja õppimishimuline, südamlik ja kohusetundlik, vähenõudlik ja ilmastikukindel olevus. Kohusetundlikkus tegi ta mõistagi mõnevõrra tüütuks – meie karja ainsa mehena  märasid ohjates lärmas ta nii, et seda oli kilomeetrite kaugusele kuulda ning üritas kõigile märadele meest teha vaatamata sellele, et need olid temast kordi suuremad ja juba tiined ka.

Minu ellu tuli Eesel Mätta ratsatalust Lääne-Virumaalt Potsu külast. Kohtusin temaga juba enne ta sündi. Kui käisin horsemarket.ee jaoks Katrin Jõgi juures lugu tegemas, vaimustusin tinkeritest. Iiri cobidest, kes on väidetavalt mustlaste aretatud külmavereline tõug. Teist korda külastasin tinkereid koos oma teise abikaasaga, kellega koos broneerisime nii lapilise hobuse varsa kui – äkilise emotsiooni ja äratundmise ajel – ka samuti tiine olnud eeslimära varsa.

Esimene telefonikõne minu praegusesse tallu tuli kolimispäeval Mätta eesliema Elolt – varsake on sündinud. Panin talle nimeks Opaal ning kui ta oli ema juurest lahkumiseks piisavalt suur, sõitsin talle järele juba… koos kolmanda abikaasaga. Oli selline enese ja armastuse otsimise periood, et mehed põgenesid kiiremini kui loomad sündida ja koju tulla jõudsid.

Tänaseks olen  töömahukate ja kulukate kogemuste kaudu teada saanud, et nii majapidamist kui loomi, loomingut kui ettevõtmisi kavandades saab arvestada vaid iseendaga. Ei saanud teisest abikaasast loovustalu juhti ega kolmandast loomatalu peremeest. Mõlemad putkasid töökoorma eest oma maailmadesse tagasi. Liigseks osutunud ratsud ja koerad läksid samuti oma teed ning tinker Bee teeb nüüd Kristi Treimuthi juures meeliülendavaid edusamme. Lisaks meesjõuga arvestanud loovus- ja turismitalule ei tulnud ka maailmalõppu – selle tarvis aga olin endale soetanud lehmad ja kitsed, et kõigil lastel ja nende peredel hing sisse jääks, kui… Tegelikult tahtsid lehmad-kitsed hoopis mul endal hinge välja võtta – pidasin nende hooldamiseks sulast, kes oma tujude ja elulaadiga pidas samas mind. Nõnda sain mitte kulla-, vaid elu hinnaga piima. Tänaseks on lehmad vahetatud hobuste ja lammaste talvesööda vastu, kitsed lüpsifarmis tööl ning ma ise ei vaja enam sulast. Aitäh kogemuste eest, nägemist – ja edasi kõnnib igaüks OMA teed.

Moko talu perenaine Külliki Alekand ütles majapidamise kokkutõmbamise kohta, et kõigil meil on unistus täiuslikust talust, kus on kõik tootvad loomaliigid – ainult et tegelikkus käsib siiski rehkendada oma isikliku jõu ja suutlikkusega.

Eesti hobusekasvatajate ühine ema Maie Kukk omakorda nentis, et kõigil meil on kaks kiusatusi ja valusid täis perioodi – kõigepealt on kiusatus koju kuhjata rohkem ratsusid kui õpetada ja liigutada jaksad – ja järgmiseks on valu paratamatuse puhul oma kasvatatud varssasid müüa, ehkki nad on ju talli „toodanguna“ saadud, ikka on kahju. Vastutustunne saab neist kiusatustest ja valudest õnneks võitu.

Tänu sellele jõudiski Opaal oma teele. Ning tema uus perekond ratsutas eesel-pegasuse tiivul meie kõigi rõõmsaks üllatuseks oma teele. Aili kohtus Opaaliga tänu võluväravana toimivale Facebookile. Saabus meie tallu rõõmsalt vadistava pesakonnaga – ta on kolme täiskasvanud ja kahe väikese lapse ema ning kahe lapselapse vanaema – saavutas eeslipoisiga hetkega kontakti ja usalduse ning oma teed nad sõitsidki.

Alles neid kodus külastades sain teada, milline käivitusjõud sel loomal on, kui ta on peres, kes teda väga ootas ja vajas. Seda niikuinii, et väheldasest südamlikust mehikesest sai hetkega nii perekonna kui sõpruskonna lemmik. Tegelikult aga vallandas loomake palju põhjalikumad protsessid.

„Veendusin juba kevadiste üle-eestiliste talgute ajal, et kutset tuleb kuulata. Käisime perega Neeruti mõisas lauljatar Hannah’ korraldatud talgutel. Enne minekut kippus mu mees küll põrisema – milleks, kui koduski on palju tegemist – ent pärast oli õnnelik, et nägi inimesi, suhtles ja tuuldus. Eesliga sama – milleks lisakohustus… Ja nüüd on mees koos oma sõpradega kodus aina eesli juures, imetleb ja vestleb. Meeste asjad…“ naeratab Aili õnnelikult. „Skeptitsismiks, mida enam pole, oli ka põhjust. Meie perel oli kaheaastane madalseis. Väga madal. Kõik juhtus korraga. Tulekahju. Mitme väga kalli inimese lahkumine. Ja seejärel kaks aastat täielikku masekat. Kui vanasti teati meie sõpruskonnas, et ilma Ailita pidu käima ei lähe, siis nüüd tuli periood, mil täitsin vaid oma elementaarsed kohustused laste ja lapselaste ees – ent peenarde rohimine ja kodust välja minemine käis mulle üle jõu. Kaks aastat…“

Varem raamatupidajana töötanud naine ei teinud enam ka seda tööd. Mees pidas Soomes – nagu ikka! – tööl käies peret üleval, ent siis… tuli eesel.

„Otsustasin koos eesliga aru pidades, et nüüd algab elu. Hakkasime korraldama laste sünnipäevi – meie Tamme talus Aukülas on ka 12aastased tunde lustinud ja metsaelu kaifinud ega pole vajanud mingeid viktoriine ega mänge, mida targu ette valmistasin. Lisaks lihtsalt sünnipäevade pidamisele oleme siin – mina ees ja eesel kannul – plaanidega veelgi kaugemale läinud. Rajame telkimisplatsi. Ehitame ühte kõrvalhoonesse korraliku lauda, kus lisaks eeslile ka poni ja kitse ja muid lastele meeldivaid loomi pidada. Teise kõrvalhoonesse ehitame laste jaoks ruumid, millest arendada kodune lasteaed. Et lasteaed asutada, selleks läksin nüüd siiasamasse Rakverre lasteaednikuks õppima. Ja et lauda rajamist tagant kiirustada, õppisin ära kopaga töötamise. Mina jah! Isa jah! Koos eesliga!“

Aili tunnistab, et ei kipu ka praegu kodust välja, ent nüüd on kodus püsimine juba hoopis teistsugune. Teadlik ja tasakaalustatud oma maailmas mõnulemine. Mitte kurvameelsuse ega kokkuhoiu tõttu, vaid puhtast soovist olla kodus.

„Nüüd, august väljunud, rahuliku ja rõõmsa pilguga enda ümber ringi vaadates saan aru, kui vähe me tegelikult vajame. Nii asju kui teenuseid. Maniküüri saab ometi iga naine ise tehtud. Juuksur on meist enamuse tutvuskonnas olemas. Riideid saame käest kätte korduvkasutusse anda. Tõepoolest – inimesed ei vaja kuigi palju,“ rõõmustab Aili. „Kas teie pole tähele pannud, kui pseudo on linlaste elu. Nad maksavad selle eest, et umbses jõusaalis viselda, ilma et tegelikult midagi tehtaks – meil siin on sang-hang-kang-pang – ja maailm toimub! Nad kulutavad tohutu osa oma elust ummikutes istudes ja tigetsedes, kütust kulutades ja elu raisates – ometi on metsadevahed täis talusid, mis ootavad, et Eestimaa asustataks, mitte asjatult oma elusid ei rikutaks. Ja ausalt öeldes on ka need linnainimeste vestlusteemad, mured ja stressid kuidagi aina pseudomad.“

Aili möönab, et ju ta ise on muidugi ka aina enam muutunud. Ta ei poolda ega armasta e-kooli – paluks ikka silmast silma ja inimestena haridust jagada ja sellest vestelda. Ent lapsed kinnitavad, et ema on muutunud jah – üha normaalsemaks.

„On muide veel üks lisaboonus, mida eeslit koju tuues lootagi ei osanud. Kodurahu. Nii valju häälega tervitava ja arvamust avaldava looma kõrval võib see muidugi naljakalt kõlada, aga tasakaalustav ja uusi protsesse käivitav loom tõi kodurahu jah,“ kiidab Aili. „Varem kippusid lapsed omavahelise jagelemisega ära kulutama kogu mu aja, energia ja elurõõmu, mis kõigile meile igaks päevaks antud. Nüüd see enam nii ei ole – eesel on korrapidaja ning rahu ja vaikus on majas!“

*

Ps. Kuna Opaal on täkk, saab temalt lahkesti ka varsavalmistamise teenust paluda – see loomaliik on Eestis oma ilmastikukindluse ja humoorika südamlikkuse tõttu üha populaarsem, märasid ja ruunasid on õige mitu – Rakvere-lähiste kaunismees täkuna aga üsna konkurentsitu J