Asendustalunikud aitavad lõputust küünlapäevast välja – ka iseenda!

Kati Saara Vatmann

„Kui sina vaheldust ei saa, siis sa kevadet küll ei näe,“ hoiatas mu hea sõber, kes oli loobunud loomakasvatusest just sellepärast, et igal hommikul ja õhtul oli ilma ühegi puhkepäevata vaja karja talitada, iga päev tal silma peal hoida ja igal ööl mõelda, kuidas produkti turustada, kuidas talu ja loomi varustada ja ise inimeseks jääda, ilma et loomade vangi jääks.

Arutasime sõbraga, kellel tekkis mu pärast mure, kui ta järjepidevalt www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatut jälgis – loomad ja lapsed, kirjutamine ja materjalikogumine, loomad ja ehitus, loomad ja kõbimine, loomad ja lapsed ja korraldamine ja kirjutamine – et tegelikult on igasuguse rutiiniga üks ja sama lugu. Me armastame oma pühendumisi, ent jääme rutiinis nende kätte lõksu. On teada, et Eesti külades pole kohapealt selliseid sulaseid-tüdrukuid palgata, kes talurahvale puhkepäevi annaksid ja meid  rutiinivangistusest vabastaksid. See ei tähenda, et meie küla teises otsas paarisaja lüpsilehmaga päevast päeva oma pere jõududega majandaval Kaupol on veel raskem – tal ei paku muu eriala töö loomandamisest vaheldust ka. Seegi ei tähenda, et naaberküla taluperenaisel on vaatamata kolmele kõrgharidusele veel rohkem loomi ja ebaühtlasem sissetulek. Meist igaühel on üks ja ainuke mina, kes tahab olla õnnelik. Nii titemammad kui liinitöölised, teadlased kui karjakasvatajad vajavad aegajalt Midagi Muud. Rääkimata sellest, et inimesed jäävad mõnikord paraku ka haigeks – mis siis saab ja kes siis teeb?

Loomakasvatusest selle lõksusattumise pärast loobunud sõber ütles, et Eestis on olemas asendustalunike teenistus. Taluliidu juures, PRIA abiga. Pöördusin pärast mõningast googeldamist projektijuht Merle Magnuse poole. Tema ütles, et asendustaluniku kauplemine taluliidu vastavast teenistusest on väärt mõte ning küsis PRIAst järele, kas olen abikõlbulik. Kriteeriumid: peab olema vähemalt viis loomühikut, vähe töötajaid ja garanteeritud käive. Kui lehmad-lambad-kitsed oma firma alla viisin, osutusin abikõlbulikuks. Olgu öeldud, et lehm on üks loomühik, mullikas-lammas-kits pool ning siga kolmandik – ja hobune pole üldse loomühik. Abikõlbuliku asendusetellija eest makstakse asendustaluniku sõidukulud ja suurem osa palka – kliendil enesel tuleb tasuda 1.9 eurot tunni eest, seega natuke üle 15 euro päevas – umbes 77 eurot viiepäevase töönädala eest.

Merle Magnus ütles, et mul, Soone talu perenaisel, istuvad ilmselgelt inglid õla peal, sest just mulle sobival ajal on vaba väljaõppinud asendusteenistuja Remo Kubo, kes elab samuti Raplamaal – ja päeval, mil nad objekti üle tulid vaatama, paistis päike, loomad peesitasid rauges meeleolus koplites. Nii loomühikud kui need teised. Ja Merle ütles, et õigupoolest on õnnega koos ka asendustalunik, sest pole just keeruline ära arvata, kas diplomeeritud tegija eelistab sellist elulaadilist loovustalu või paarisaja veisega lüpsifarmi.

Ehkki kuulutused, mis kutsuvad Järvamaa Kutsehariduskeskusse asendusteenistuse diplomiks vaja minevale koolitusele, on mitmetes kohtades üleval, on probleeme hoopis koolitusgruppide täituvusega. Need eestlased, kes tahavad ja oskavad tööd teha kas juba töötavad Eestis või võõrsil – kes ei taha töötada, ei taha ka koolitusele. Kusjuures Säreverest saab mitmes mõttes asisema diplomi kui akadeemiline maaülikooli paberid. Ja palgad pidavat olema tuhande ringis kätte – sest hea teenistuja on nõutud ja pikkade järjekordadega spetsialist. Kusjuures praegu veel on nii koolitus kui eksamid tasuta. Ehk siis projektirahadega.

Ka mina proovisin gruppe, mida koordineerib Särevere-Paide liinil Ruth Türk, täita. Saatsin koolituse tutvustuse neljale inimesele. Huvitatud oli kaks. Niisiis viiskümmend protsenti. Need kaks inimest, kes asendusteenistuseks õppima läksid, olid mu ristipoja ema ja Soone talu sulane Aare Rihe. Ristipoja ema Heili Tammaru on tegus üksikema, kes peab koos oma emaga ise arvukalt loomi, maalib, valmistab suurejoonelisi torte – aga palgatööd pole. Nüüd saab olema, sest koolitusel, kus õpetatakse kõigi loomaliikide hooldamist, lüpsi nii tavamasinatega kui robotiga, traktorit (märtsi keskpaigani saab tasuta traktoristikoolituse muide Kehtna Majandus- ja Tehnikakoolis) ja arvutit, lisaks ka taimekasvatust, meeldib talle väga. Ikka tõesti väga. Nagu ka sulasele.

Emanda kõrval jääb rutiinivangi ka sulane – kellel lisaks pole ka peremehele omast missioonitunnet, mis sageli üleinimlikud tiivad annab. Ka tema vajab vahelduvaid inimesi ja loomi, talusid ja töökeskkondi. Talust talusse käimine tõrjub rutiini ning tagab tänu ametlikule kontrollile ja aruandlusele ka töötingimused ja värske tunnustuse. Õppimine tuulutab ajusid. Vaheldus lisab emotsioone. Vaimustus tekitab uusi ideid ja unistusi.

Noormees, kes Soonele asendustalunikuks tuli, tõi kaasa just niisuguse värskuse, vaimustuse ja loova kõrvalpilgu. Maailm hakkas toimuma, sest loomade peale läheb meil hommikul poolteist tundi, õhtul tund ning ülejäänud ajal on majandatud puude ja maadega ja tänu uue inimese hasardile ära tehtud hulk töid, mille vajalikkust emand ei märganud ega taibanudki – naine ka ju veel lisaks sellele, et üksi ja mitme ameti vahel ribastunud. Õppinud ja diplomeeritud maamehe värske pilk, oskused ja teadmised on korrastanud aida ja sigala, koplid ja ehitusmaterjalid, talvepuud ja jootmissüsteemid ja… kuidas ma enne hakkama sain?

Remo on Lõuna-Eesti poiss, kes asunud koos kaasaga pärast Õisus õllemeistriks õppimist Käru lähistele Kädva meiereisse elama ning kasvatab kaht väikest tütart. Enne asendusteenistujaks koolitumist töötas ta Saku õlletehases, ent võttis end sealt Soome tööle asumise nimel lahti ning sai seejärel kuulda, et kohta pole, hurraa. Tõesti hurraa – tänu sellele sattus mees pere elatamise heaks saekaatrisse tööle, sealse spliini käes mõtles välja, et talle võiks sobida Säreveres pakutav koolitus ning siin ta meil nüüd on. Lisaks muule ka ohutustehniliselt ja kutse-eetiliselt haritud.

Mees ütleb, et asendustaluniku ametinimetus on mõnevõrra ülepaisutatud, sest reeglina on nad majapidamistes siiski sulase või tüdruku rollis. Ja samas on ta seda ametit pidades teada saanud, et tahab ka ise talu rajada. Mitte illusioonidel ja ideaalidel, vaid tegelikkusel põhineva. Kõige tõenäolisemalt lihaveiste farmi. Ühest küljest on see asendusteenistuse pakkumisega ühitatav. Teisalt on tal enesel võimalik tulevikus appi tellida neid, kes praegu Järvamaal koolitust läbivad või järgmistele kursustele jõuavad.

Kui tavaliselt on inimesel hirm, et ta on asendatav, mitte asendamatu, siis see siin on nüüd see koht, kus on lohutav ja julgustav olla just nimelt asendatav. Teadmine, et me pole sunnismaiselt lõksus ega igavesest ajast igavesti aheldatud, taastab elurõõmu. Põhjused ja tagajärjed ning tähtsusjärjekorrad satuvad jälle õigesse jutti. Missioon tuleb meelde – nagu ka see, et me oleme oma Teel vabatahtlikult. Ja õnnelikud. Sedagi vabatahtlikult.

Remo Kubo

teenistus.taluliit.ee › Asendustalunikud – Puhverdatud

Otsid talus tööd või hoopiski omad talu, kuid vajad asendajaid? Tänu riigitoetusele saad asendamist tellida soodsa hinnaga, asendustalunikule pakub aga …