Facebook
10. detsember 2013
Margus Annuk – elutee olgu pidevalt täienev pannoo
Meditsiinidoktor ja meditsiini edendaja Margus Annuk (50) on seda meelt, et elu kui pidevalt täienev pannoo ei tohi mingil juhul saada lukku ja raami sulgunud natüürmordiks. Sellepärast ei tähistanud tänavu augustis oma juubelit nii suurejooneliselt, nagu kombeks. Ta ei elagi nii, nagu kombeks. Liigne traditsioonilisus lülitab loovuse välja – tema aga eelistab üha edasi rühkida, nagu pisut üksildane, ent ääretult hasartne vedur. Eluaegsed sõbradki ei tea täpselt, millised vagunid just talle taha on haagitud – igatahes neid on palju ning enamus neist on erakordselt edukad ja tulevikulised ravimite ja ravimetoodika teadusliku uurimise ja inimkonna teenistusse rakendamise projektid.
„Pean tunnistama, et nooruses käivitas mind sageli tõestamisvajadus. Kuna olin oma vanematele teine poeg, aga oodati tütart, näitasin nii kaht kõrgharidust omandades kui ülikooli kõrvalt Tartusse maja ehitades neile, kui tubli poiss ma olen,“ naerab Margus – enne arstiks õppimist oli ta raskejõustiklasena tõhus kehakultuurlane. „Et arstid õpivad nii kaua, polnud mul aega elamisega oodata. Sestap olen juba ammu omandanud mitme paralleelse elu elamise vilumuse. Selleks, et arstiks õppides noore abielumehena ja isana oma perele kena kodu rajada ja mitte kunagi tulevikus elama hakata, kasvatasin lilli ja kurke-tomateid, vedasin neid Venemaale turule ning sel moel ehitasin oma noorele perele maja Tartu Veeriku linnaossa. Kivihaaval ja öösiti – nii et see on võrreldav lapsetegemisega.
Majaehitamine ei määri käsi küll sel kombel nagu autorondi putitamine, ent vasaku pöidla küüne lõin ikka aegajalt tumesiniseks. Olin tolle perioodi lõpus juba arst-õppejõud ning valge kitli taustal joonistusid mu kätele jäädvustatud öised saladused eriti reljeefselt välja. Seda eluperioodi jääbki minu jaoks sümboliseerima mõtlike arstitudengite pilk mu sügavmustal pöidlal…
Kui ma olen ehk kunagi valmis ka oma talud ja maavaldused müüma, siis Lõuna tänava Kodu mitte iialgi. Ehitan teda üha paremaks ning eks ka eluperioodid seal majas on vahetunud. Mu poja emale osutus ühtaegu ehitava-töötava-õpetava arst-multifunktsionääriga kõrvuti kulgemine kurnavaks ja ta läks oma teed. Oleme mõlemad veetnud huvitavaid ja viljakaid eluperioode…“
Eht-endalikult jõulise uue lehekülje pööramiseks läks seni Tartu Ülikooli kliinikumis neeruarstina töötanud Margus Uppsala Ülikooli juurde doktoritööd tegema ja kraadi kaitsma. Mis puutub edasiminekusse, siis ega ta kavatsenudki rea- isegi mitte tipparstiks jääda. Mõnda aega on küll põnev ja pühendunud tunne mööda haiglakoridore pissipurkidega joosta, ent ühel hetkel ei tundu enam kangelaslik jaaniööl pidutsevate sõprade kõrval telefonivalves istuda ning olla valmis siirdamiseks tekkinud doonorneeru järele kihutama.
„Rootsi kuningriigis doktorit tehes kogesin üksikisa elu võlusid ja valusid – elasime Uppsalas koos Mattiasega kenas väikeses majas, mille aias käisid värviliste immigrantide lapsed õunu mugimas, nagu väikesed ilusad, aga süüdimatud vasikad. Siis otsustasin, et ei müü mulle kuuluvaid talukujulisi tükke Eestimaast välismaalastele, kes võib-olla sinna migrantide asumid rajavad. Praegune kinnisvara hind pole minu ilusat isamaad väärt. Otsustasin nii palju ja tulemuslikku tööd teha, et ei pea midagi müüma, vaid suudan üha teenida ja investeerida,“ kirjeldab Margus oma üsna marulist arenguteed. „Aastatuhande vahetuse eel lootis meie geenikuru ja hea sõber Andres Metspalu, et uude sajandisse astudes oleme geenid lahti muukinud ja kõik saladused avastanud. Tegelikult oli vastupidi. Mida enam E-Geeni tiiva all uuriti, seda selgemaks sai, kui paljut me ei tea. Me teame sadadest inimkehas toimivatest proteiinidestki vaid murdosa – aga ülejäänud matsid ju ei moluta ka niisama, kõigel on koht. Investorid polnud vaimustunud, et võimatut imet ei sündinud. Profileerisime suure ettevõtte ümber. Ning minu jaoks on iga uude hommikusse ärkamine võimalus üha uusi fakte juurde õppida ja tervikpilti täiendada.“
Margus nendib, et arengupeetus ja tervikpildi kaotamine teebki teda paljude varasemate teekaaslaste puhul murelikuks. Ta arutleb, et teatud hetkel ammenduvad vanad teemad. Oleme üksteisele ära rääkinud, kuidas ülikooli algusaastatel kolhoosis reformvoodi serval istudes belamorkat suitsetas ja õunaussi peedikat rüüpas. Ühte nalja lõpmatuseni ei naera. Oleme näinud ja teinud trikke stiilis hommikumantlis Veeriku poodi ja üle kaarsilla. Samu vigureid pole huvitav korrata. Võiks ju taas vanad sõbrad oma uuenenud sauna leilile-dringile kutsuda, aga…
„Aga olulisem on, et neile oleks ka midagi uut öelda,“ teab Margus. „Pärast päris pikka Rootsi-perioodi viis meditsiiniettevõtlus mind Ukrainasse – väga sügavale sealse riigi ja rahva rüppe. Nii sügavale, et kosisin sealt kauni kaasagi. Andekas psühhiaater – kes paraku Eestis mitte kuidagi ei kohanenud ja mina oma tulevikku jäägitult ühegi võõrriigiga samuti ei seo.
Praegugi pidevalt Ukraina vahet lennates võin öelda, et eestlased peaksid olema väga-väga tänulikud ja õnnelikud nende õppimise ja karjääritegemise võimaluste üle, mis meil on. Meil on loomulik, et iga inimene võib päritolust olenemata kõrgkooli minna, arstiks saada ning mistahes eas üha edasi õppida, teadust teha ja sisuliselt iga inimese õppimise ning edu võimalused on piiritud. Oleneme ainult iseendast.
Ukrainas peab olema positsioonikas baatjake ja-või rikas, et võsukesed kuhugi jõuaks. Lihtsalt tänavalt ei tulda ei arstiks ega artistiks. Kuivõrd meil on kõik võimalik, on minu jaoks mõistatamatu, miks kõik ei püri ja ei edene. Miks teatud eas lõpetatakse unistamine ja unistuste poole liikumise nimel tegutsemine.“
Margus on piltlikult öeldes munad mitmesse korvi jaganud. Tema erinevad projektid toimivad erinevate firmade egiidi all. Ka temaatika on seinast seina. Kui tema doktoritöö teemaks oli „Endoteeliga seotud vasodilatsioon ja oksüdatiivne stress kroonilise neerupuudulikkuse puhul“, siis praegused projektid tegelevad kodutute tervise uurimisega (koos teise Marguse – dr. Viigimaaga), esnäärmekasvajate ravivõimaluste leidmisega, varbaküüneseente ravimooduste ja kontratseptiividega.
„Minu meelest on see kõik nii tohutult põnev. Võtame või küüneseene – tal on nii rakukest kui membraan ning selleks, et teda tappa, peab läbistama mõlemad – ent pigem kipuvad saama viga inimese enda koed kui seen ning seega tekib küsimus, mis – pigem kes see seen üldse on. Samuti on mu meelest erakordselt põnev kasvõi inimese mõistuse piiritud võimalused ja võimed, valikuline mälu, teadvuse ja alateadvuse vahekorrad… Ent kui ma teaduslikel ja meditsiiniärilistel eesmärkidel oma rahvuskaaslastest kolleegidega mõnd teemat arendan, põrkan vastu huvipuudust ja seiskumist. Kõik on oma status quoga rahul. Kodu on rajatud, positsioon saavutatud. Perekond kasvõi formaalselt olemas. Lapsed suureks kasvatatud. Mis siis, et ise ei oska enam kaasa rääkida isegi oma enese doktoritöös seitse aastat tagasi kirjutatu teemal…“ on doktor kogenud. „Nii ma siis Ameerika ja Pariisi vahet lendangi – kusjuures lendamine pole tegelikult üldse loomulik inimese seisund. Viimasel ajal püüan seda vältida.
Niigi on liiga palju ebaloomulikku, millel hajameelselt, sellele mõtlemata ja süvenemata toimuda laseme. Looduses on seatud nii, et kui inimese iga jõuab üle selle piiri, kus ta pole enam fertiilne, tulevad ka haigused – südame-veresoonkonna haigused ja luude hõrnenemine, kasvajad ja psüühilised korratused. Haigused tulevad selleks, et oma funktsiooni täitnud isend ära viia. Vabandage väga, aga nii see on – ja inimesed teevad samas kõik endast oleneva, et teist samapalju elada ja maakera üle rahvastada. Eluspüsimiseks vajavad nad ravimeid ja menetlusi, mis annavad tööd minusugustele meditsiiniteaduse ja –ettevõtluse igiriikulitele, aitäh muidugi.
Pean tunnistama, et olen ise oma tööle vastandliku elu- ja meelelaadiga. Ehkki uurin ja arendan, juurutan ja edendan kõige erinevamate tõbede vastaseid ravimeid, olen seda meelt, et inimesed peaksid lugema päevi ilma ravimiteta sama uhkelt ja rahulolevalt kui päevi napsi ja suitsuta.
Ukrainas olen pehmelt öeldes mõtlikult silmitsenud nii mõndagi karmilt ülekaalulist kardioloogi, kes silmnähtava pohmakaga võideldes, koni hambus uurib instrumenti, millega ravitakse südamehaigeid, kelle haiguse põhjus on ülekaal, joomine ja suitsetamine…
Ma ise otse loomulikult ei suitseta ning ainus alkohol, mida mõnikord pruugin, on kerge valge vein. Tänu elukaaslasele Kadile, kes kasvatab ürte ja kõikvõimalikku rohelist, toitume väga tervislikult. Nii et olen viimase aastaga 16-17 kilo maha võtnud.
Nüüd, kus hakkab lõpuks ometi tekkima aega ka millelegi muule kui õppimine ja õpetamine, karjäär ja arendamine, tegelen… ikka õppimisega. Esiteks õpin ilukirjandust – mul pole kunagi olnud aega nii palju lugeda kui tahaksin, nüüd teen seda süsteemselt. Teiseks õpin seltskonnatantse – sest mulle meeldib! Kolmandaks õppisin endas uut tahku tundma – tegelen pikamaajooksuga. Armastan jooksmas käia Elva lasketiiru taga maratoniradadel – pehme pinnas, võrratu õhk ja tee ääres pole tühje pudeleid. Aeg iseendaga olla. Ja pärast jooksmist järves ujuda. Jah, praegusel aastaajal ka. Kui Viljandi ümberjärvejooksul käisime, oli kaks naljakat seika. Esiteks jõudis Kadi enne mind autoni. Teiseks küsis stardis kohatud tuttav, kas tõin poja jooksma ning pidas järgmisel hetkel mu rinnal stardinumbrit märgates päris põhjaliku mõttepausi.
Ja neljas õppimine on järjekordne keel. Mul on kombeks ära õppida selle maa keel, kus pikemalt ja tõsisemalt tegutsen. Seepärast õpin praegu itaalia keelt. Kavatsen endale Põhjala aastaaegu talutavamaks muutva Itaalia-kodu soetada. See tähenda ka uut tutvuskonda, uues kultuuris kohanemist – igas mõttes uut hingamist.“
Margus selgitab, et üha juurde ja edasi õppimine hoiab ilmapilti süsteemse ja terviklikuna ega lase tekkida eksistentsiaalsetel silmaklappidel ega tuimusel. Võimalik, et ta pole päriselt vabaks kasvanud tarvidusest tõestada – nii endale kui vanematele, armastatutele kui pojale – mis mees see klassikaline Lõvi on. Igatahes on ta meie tutvuse 25 aasta lõikes kõige rahulikum ja rõõmsam, parimas vormis ja muhedam kui kunagi varem. Hõlmamatute vagunitega vedur lubab suuremate pidustuste jaama rühkida järgmiseks augustiks – dr. Annuki loomuses ongi korraldada midagi nii avantüristlik, nagu 51. sünnipäeva tähistamine mastaapse stiilipeoga. Mina lähen – ja pean olema selleks ajaks samuti midagi uut õppinud ja saavutanud, muidu on Marguse kõrval kuidagi väga… vagunisaatja tunne.
| Töökoht ja amet
|
|
||||||
| Haridustee
|
|
||||||
| Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus
|
|
(allikas: teadusinfo portaal)