Hüljatud raamaturiiulid tänu panoraamfilmidele?

Kati Saara Vatmann

Vapustavalt head filmid võivad tingida selle, et noored ei loegi enam kohustuslikku kirjandust. Samas saavad nad tänu ekraaniversioonidele mitmekordse väega elamuse – muidu lappaksid hiidpaksu raamatut, nagu „Hüljatud“ Hugol ju on ning emotsiooni ei mingit. Kellelgi pole vaja kiretut ümberjutustust. Ilmselt seda küll minister Lang silmas ei pidanud, kui paberraamatutele giljotiini näitas – ent mõnel juhul vajutab just ekraniseering templi emotsionaalsesse mällu igaveseks – e-luger seda kindlasti ei teeks. Kui lugu ja seosed, assotsiatsioonid ja paralleelid, sõnum ja selle vastu võtmisele järgnev meditatsioon pärale jõuavad, saavad neist isiksuse vundamendikivid. Niisiis – noorsugu sleppi ja Hollywoodi moodi „Hüljatuid“ – aga ka „Viit legendi“ ja üldse võimalikult kõike igihaljast vaatama, mida pakutakse. Võin kinnitada – ka kuuene indilaps istub need kolm hüljatutetundi liikumatult, nutab ja ahmid inimkonna ajalugu ja inimsuse olemust endasse ning on pärast päevi liigutatud ja eriliselt helge. Mitte traumeeritud.

Olen pattu teinud. Kui pojal oli Lutsu „Kevade“ lugeda, vaatasime koos Kruusemendi filmi tuhande esimest korda vist – ja arutasime pärast koos puuriita ladudes, mida nägime. Ühtlasi jutustasin lastele Toots-Laanemetsast ja paljust muust. Kuidas ja millal me muidu üldse lastega päriselt vestelda jõuame kui ühiste tööde ajal jagatud elamuste pinnalt? Tütrele Peterson-Villuga „Kõrboja peremeest“ näidanud, leidsime siiski ka riiulist raamatu, sest isegi 4D ajastul aitavad raamatud libiseda mõtterännakutele ning sedagi inimlikku oskust on vaja osata.

„Hüljatud“ äratavad tänu tuhandevägisele näitlejatevalikule lisaks Hugo filosoofiale terve tasandite ja mälestuste tulevärgi. Põimuvad nii isiklik kui üldinimlik ja kultuuripanoraamne. Seda jah, et

Hüljatud

http://www.forumcinemas.ee/Event/299262/…

* 8 Oscari nominent, sh parim film, meespeaosa (Hugh Jackman), naiskõrvalosa (Anne Hathaway), filmilaul, kostüümid, grimm, kunstnikutöö ja helimontaaž!. * KOLME Kuldgloobuse võitja – parim film (komöödia/muusikal), meespeaosa (Hugh Jackman), ja naiskõrvalosa (Anne Hathaway)!

Ent mulle isiklikult meenus, kui seda muusikali Londonis nägin. Seejärel Russel Grow’ga peaosas „Piinatud geenius“, mida vaatasin õhtul enne selle poja sündi, kellega nüüd koos „Kevadet“ vaatasime. Colette meenutas filmi „Mamma Mia!“, mida vaadates meil – nüüdseks „Kõrboja peremehe“ omandamise ealise – tütrega olid ühised nutud ja naerud. Ja Fontine-Anne meelde tuletatud „Printsessi päevikud“ omakorda tuletas meelde ka „Heliseva muusika“ ja koos lastega Austrias vennal külas käimise – ja nii edasi. Igal meist oma slepid.

Üldinimlikud arutlused tekivad nagunii. Lapsele on hea ja ilus selgitada, mida preester taotles, kui alandatud sunnitöölise Jumalale ostis. Kergendav on kinnitada, et uued algused – kolm, kolmteist ja kasvõi kolmkümmend kolm – on iga inimese elus võimalikud. Keeruline on selgitada, miks inimesed nii ilusal Prantsusmaal kui kargel Eestimaal, kus on ometi nii palju ruumi ja rikkusi, põlde ja metsi ja võimalusi, inimesed ikka räpastesse linnakloaakidesse kuhjuvad, seal meeleliselt manduvad ja kiratsevad, vaesuses madalduvad ja enesemääramisest midagi ei tea.

Armastuse kolmnurgad ja õilsus üle armukadeduse. Pariisis oma missiooni ja saatuse käes lõksus lunastajad – nii Jean Valjean kui Gavroche. Hea ja halva pooluse pidev võitlus igas isiksuses. Ning naiste ja laste ohverdamine – nii nagu 19. sajandi Pariisis, nii ka 21. sajandi Maarjamaal… Lahinguväljal näeme, raisk! Seni võitleme, kuni üksikute ajast ette jõudnute verejälgedes on kogu rahvas barrikaadidel. Kinost pakime isiklikesse patareidesse emotsiooni, mida raamatust ei pruugi tõesti kiirustades ja sirvides kätte lapata.

Viiekordse väega legend. Ning viiekordse väega anima „Viis legendi“ räägib õigupoolest sama – kuni meie südames elab imedesse uskuv laps, kuni Maal elab kasvõi üks uskuv ja usaldav Laps, läheb kogu planeet pimeduse vastu barrikaadidele. Mis siis, et need pole päris Eesti-omased legendid, mida antud juhul heroiseeritakse. Une-Mati ja Lihavõttejänes kõlavad ka meil. Hambahaldja asemel on meil siin teatavasti kilk ahju otsas – ent haldjad on teatavasti kõikjal, nii et töötab küll. Külma-Jaak on Põhjalas minu teada suhteliselt tundmatu tegelane – selgub, et väikest õde päästes hukkunud poisi hing. California laste jaoks romantiline, Florida ja Gran Canaria omade jaoks ulmeline, Eestis aitab vähemasti filmi nägemise järel mõnda aega külmasse leplikumalt ja isegi vaimustunumalt suhtuda…

Üsna koom on, et jõuluvana on venelane – ent tõsiasi, et ta rõõmustab Šostakovitši ja Rimski-Korsakovi üle Jaan Rekkori häälega, teeb ta osaks meie legendidest. Kas mäletad veel…