Oleme ennast ahistava müüri kivid!?

Kati Saara Vatmann

Filmimees Artur Talvik tuuritab koos oma dokfilmiga „Okupeeri oma müür“ mööda Eestimaad, et sel üsna suurel tööl oleksid võimalikult ulatuslikud tulemused, mis hakkaksid vastu korporatsioonide vallutatud ja peagi ammenduva Maa röövmajandamise ja ajupesu tagajärgedele.

„Draakonitega võideldes võib väga hõlpsasti ka ise draakoniks muutuda,“ hoiatab Artur, kellega koos reisivad ka dispuute õhutavad sõbrad – näiteks Emil Rutiku – et seltsis oleks selgem, mitte segasem. „Kui Peeter Vihma minu poole pöördus, et kodanikuliikumisest dokfilm teha, olin skeptiline – tänases maailmas on inimestel ammu kadunud illusioon, et neist korporatsioonide kõrval enam üldse midagi oleneb. Või et mingi demokraatia ja rahvahääl enam olemas on. Mitte vaid Eestis – kõikjal maailmas. On küll massiivne kogemus, kuidas No-teatri „Suurkogu“ pani korraks ühiskonna kihama, ent kohe tulevad ju uued sensatsioonid peale. Juba läheb Kender üheks päevaks Sirpi suskima, et selle manöövri abil Lang riiulisse pista… Kolmest kodanikualgatuse juhtumist, mida oma dokis jälgime, jõudis tõelise sihini vaid üks – Pühajärve kooli sulgemise vastu võitlevate lapsevanemate pingutus.“

Pühajärve-juhtum oligi märk, millest lähtudes Talvik tegutsema asus. Lapsevanemad ühinesid sajakesi selle nimel, et kooli ei suletaks. Vallasekretär võeti meeleavaldusel letti, Allar Jõks palgati korjanduse abil kogutud rahaga – mis saadi võidetud protsessilt tagasi – advokaadiks ning kaevati kohalik omavalitsus kohtusse, eufooriale järgnenud pingelanguses mindi kooli juhtkonnaga tülli, ent lepiti ning kool töötab edukalt edasi.

Teised kodanikualgatuse näited nii õnnelikult lõppenud pole. Ja nende näitel Artur oma tööd õppefilmiks nimetabki. Internetivabaduse piiramise vastu ühines 3000 leigeteks-oigeteks peetud itimeest, kes läksid läbi õllekeldrite Vabaduse väljakule ACTA vastu pärast peaminister Ansipi solvanguid – ning võitsid. Ent seejärel asus senist boheem-liikumist juhtima karjeristist juuratšikk, senine juht Elver aeti koosolekuid-seminare-töötube-pidi solgutades koonusesse ning draakonitega võitlemine läkski draakonite endi nägu.

Tuhala nõiakaevu eest seismine oli nõidu ja müstikat armastavate eestlaste jaoks seni pateetiline ja lootusrikas, kui Urmas Sisaski eestvõttel protestilaule lauldi ja riitusi korraldati ning üks väike pindmine kohtuprotsesski võideti. Ent Sõmerus fosforiidisõja lähtemaadel selgus, et 95% maardlatest on siiski juba kaevandamisele määratud.

Mis puutub üle sadade kodude rammivasse Rail Balticusse, siis Talviku sõbra-naabrimehe Emil Rutiku sõnul on Euroopa suurriikide karjamaad ja põllud toitainetest nii tühjaks imetud, et ei toida enam lammastki, seega jõuaks sealne põllumajandus Eesti fosforiidita peagi krahhini – ka väetist vedava raudtee rajamine on seega sisuliselt otsustatud.

Suurkorporatsioonide hukatusliku ahnuse paljastamise suurim saavutus müüriokupeerimise filmis on intervjuu Kanadas resideeriva eestlase Kalle Lasniga. Läbi Austraalia ja Jaapani seal väiketootjate poolt, ületarbimise vastu võitlev, emakeele üsna minetanud isemõtleja töötas end üles reklaaminduses ning sealt tegi kannapöörde, käivitas ajakirja ja liikumise Adpasters ning tegi üldiselt intervjuudest keeldunult Talvikule-Vihmale erandi.

Samuti on Talviku üsna lihtsakoelises ja kohati ehk pisut lohisevas panoraamis episoodid Wikileaksi võtmefiguuri Birgitta Jonsdottiriga ning teiste maailma värvikaimate kodaniku-soorituste suurkujudega, kelle suid pole õnnestunud kinni toppida, ent kes on oma kogemustest lähtudes siiski pigem skeptilised ja kibestunud kui lootusrikkad.

Kui palju sellest õieti kestvat kasu on olnud, et ACTA-sensatsiooni järel Viik-Korobeinik-Luik avaliku seisukoha võtsid ning Silver Meikar – Pühajärve-seltskonna emalaeva vend, muide! – krimihõngulise poliitraha liikumise paljastas? Kes mäletab veel Rein Raua kõnet Harta 12 korraldatud piketil? Kõik ununeb, vaigistatakse Juuda-ordenite ja solgutamisega, hääbuvad sisetülidesse ning nakkuslikku politiseerumisse. Kui pidevalt ei torgi, kiiresti uut teavet ja sensatsioone meediale ette ei sööda, kustub õiglaseimgi algatus.

Mida meil siin need inimesed ütlevadki, kelle kodudest Fail Baltic üle sõidab? Ei usu, ei jaksa – nagunii ei arvestata, kõik on juba otsustatud. Talvikule-Vihmale-Rutikule – meile kõigile jätkuteema, mis muud.