Trieri tiirane tüdruk ei tunne midagi

Kati Saara Vatmann

Lars von Trieri „Nümfomaan“ püstitab küsimuse: kui kaugele saab paljastustega minna? Nii kaugele, et rohkem pole midagi paljastada. Ja selle detailse jahedalt naturaalse nokitsemise kahe esimese tunni järel oleks valmis veel kaks järgmist tundi istuma, et kohe ka teine osa otsa vaadata. Kes sellele naisele lõpuks ikkagi selle eest kolakat andis, et ta midagi ei tundnud?

Aristokraatlik-haldjaliku peategelanna tussu suures plaanis, tema isa agoonias täistehtud tagumik, koju last tegema sõitva pereisa hinnaline sperma teismelise tibi huulilt valgumas… Šokeerib see Eesti filmivaatajat? Meie oma Taavi Eelmaa on juba mõne aasta eest võngutanud kinosaali suurust vemba, nii et taani-belgia-prantsuse-jt. näitlejate töökorras genitaalia vist enam ei üllata.

Pigem veenab Trier meid aeglaselt ja üllatavalt kuivalt-kiretult, et enesesüüdistuste, ohvermärterluse ja sildistamise aeg on möödas. Vanahärra S. (Seligman – juudi nimi, mis tähendab Õnnelik) – analüüsib hinnanguid andmata ja vapustumata, miks neiu Joe 15.eluaastast saadik on pruukinud ja süstematiseerinud sadu ja sadu mehi. Nähes välja kõike muud kui vamp või nümfomaan. Ning olles tapvalt aus.

Naine on enda nii sügavale maapõhja neednud, et ei pelga enam, mida mingi mahe vanamees temast arvab. Ja ei arvagi. Kaks ääretult intelligentset, ülimalt kauni inglise keelega isiksust lahkavad ja võrdlevad, süstematiseerivad ja kombineerivad. Saateks Rammstein ja Bach vaheldumisi ja korraga.

Värvitu, ent ülimalt erudeeritud vanahärra võrdleb räsitud naiseks kulunud neiu lantimist ja jada-katsetusi kalastamisega. Erinevad spinningu heitmise ja landi käsitlemise võtted,pindmine hasart ja üha järgmise kala küttimine ilma, et eelmist naudiks – või isegi maitseks. Fakt kirjas – ja saak üle õla vette tagasi. Kui ta ikka vette kukub.

Mõnel juhul prantsatab ingelliku salakoletise saak kuivale. Ning Uma Thurmani mängitud abielunaine, kes koos kolme verevaese pojaga vaatama tuleb, kelle juurde ja miks pereisa kolis, teeb „Nümfomaani“ võimsaima rolli, möirates haavatud emalõvina nii kuivale jäänud mehe kui neiukese peale, kes seda meest üldse ei taha.

Kedagi ei taha. Laseb kõlada saatanlikul kolmkõlal, milles mängu jälgiv ja pihtimust kuulav vanahärra tunneb ära Bachi fuugade motiivid. Ainus, mis heatahtlikult tundetus papis selle peene teadustöö juures häirib ja ärritab, on jumalik sünkroonsus. Ei saa olla, et äpardunult tehniline Esimene satub noore daami tööandjaks, juhtub abielukriisis just samasse parki – et ise ennast põhjani ära vägistanud daam saaks teada: ta ei tunne mitte midagi.

Ilmselt pole tundnudki. Sellepärast üha  ahnitsebki, et midagi ei tunne. Ent selle juures pole põhjust ennast materdada ei tal endal ega hukka mõista kellelgi teisel. Lõpeks on need tema enese kehaosad suures plaanis, mida ta kasutab, nagu oskab ja tahab. Või ei taha.

Vastumeelsete orgasmide seeria tekitab vaatajas lummuse ja õõva. Jah, kohe esimese osa lõppedes tahaks teist näha. Kes selle ahervaremeks räsitud naise sinna tagahoovi surema klobis? Kes on tegelikult see õnneliku juudi nimega vanahärra, kes vraki oma ontlikku poissmehe-dokki üles putitamisele viis. Kas nad… Kuhu nad…

Lõputiitrite saatel transist väljudes meenub, et algustiitrid soovitasid tähele panna heliefekte. Aeglaselt pealevajuv ja lämmatav vahekordade laviin on meelde jätnud vaid selle, et landina kasutatav kärbes lendab reaktiivlennuki häälega… Mis veel? Tahaks veel. Masohhistlikult tahaks. Veel seda õudusunenägu – et taustad saaksid nii alasti kraabitud, et kaugemale enam tõesti ei saa. Siis on märterlus lõppenud. Algosakesed ei saa olla hoorad ega vambid. Algosakesed saab uuesti kokku panna. Lunastada. Ühes elus kasvõi mitu korda. Kuni selgub, et tüdruk pole kunagi olnud tiirane – kuni ta hakkab tundma kõiki neid häid ja helgeid, kõrgeid ja kirkaid tundeid, mille jaoks tegelikult sündis. Ja mille tema lumekuningannast ema jäiselt pasjanssi laduv selg sügavkülmutas. Kõik on kindlasti alles, tarvis vaid üles soojendada. Loodetavasti teises osas sulab ja puhkeb.