22. veebruar 2023
I Kristjan
Mälestused on pühad. Meeles on lõhnad ja tegevused, asukohad ja kohustused. See on meie pärisosa. Käime oma mälestustel iga päev erinevatel põhjustel ja meeleoludes külas. Oleme nad konserveerinud – ja veeretame tänases päevas seda, mida tegelikult enam ei ole.
Siin ja praegu on need kohad väga teistsugused kui toona.
Siin ja praegu oleme ise teised kui siis.
Siin ja praegu neisse paigusse naastes kohtume toonase iseendaga – kallistame teda ning laseme tänades ja naeratades selle eluperioodi lahti. Vaba. Nii toonane kui tänane mina.
Pööritame oma töölaual liivakella, mis ütleb: kõik on täna palju lihtsam ja arukam, kui me üle ei mõtle. Lihtne ja rõõmus, tantsiv ja laulev, naerev ja helge-kerge.
Tekib uus korrastatus. Loome uued ruumid, mis on täna meile jõu ja vajaduste kohased.
Küllap need, kes meie pühad mälestuste ajad ja rajad omale tänaseks koduks soetasid, teavad, mida ja miks ning mille nimel teevad.
Me ise lükkaksime nüüd need kaduviku-lõhnalised ja hangunud hunnikud kokku. Ära. Nende praegused omanikud teavad, miks nad neid veel talletavad. Meil polnud seal enam horisonti ega sädet, neil on – ja see on nende püha pärisosa.
Ületame ennast, et ületada tookordsed läved. Möödas. See värav seal on kõigest värav – ka siis, kui me ise ta ehitasime. Siis eriti. Need võimuvõitlused, eneseteostamised-tõestamised-teotamised on möödas. Värav on värav. Uute võitlejate-tõestajate-teostajate päralt. Mingu neil hästi.
Viivuks veel tõuseb käsi seljaaju mäletamiste tiivul neid peenraid rohima ja aknaid pesema – ja siis ütleb hääl kukla taga: las minna ja olla nii, nagu ta just on.
See hääl oled sa ise.
See on sinu isa, kes küsib: oled sa, tütrekene, siin ja praegu õnnelik.
Ära üle mõtle – kõik on palju lihtsam.
Hingetõmme- ja sammhaaval iseendamaks.
Veel oleme hübriidid – taevase ja maise mikstuur. Nagu tänased autod, mis põimivad uue ja vana – elektri ja bensiini liikumiseks. Liigume edasi. Aina vähem vajame vana bensiini selleks, et uskuda – uued energiad on olemas.
Keskendume uuele endale, uuele korrale, uuele tegelikkusele, mis ei ole olnust aheldatud ega orjastatud, vaid tänulik ja tantsiv-naerev-mänglev. Vaba.
*
Krrrrrrrüttt!
Keha vapustus võõrast valust on nii üdini tungiv, et Naine on ka ise üllatunud võimest praegu üldse midagi kuulda. Tema süda on kurgus, külm higi voolab pisaratega segunedes laubalt juustesse.
Metalne valu kõige õrnemas paigas keset emadust.
Kuum ja külm kõrvetus korraga ja läbisegi.
Medikamentide ja kemikaalide kokteil Naise sees ning õhus ümber arsti, õe ja sanitari. Nende pilkudes pole midagi – ega kedagi.
„Õde, küret!“
Kürrrrrreteeritakse…
Naine püüab hingata-hingata-hingata, et seda piina vaikides taluda. Kume oie sumbub kuhugi lauba taha. Ta on minestamas.
Õnneks.
Kahjuks mitte. Ta kuuleb oma tahtele allumatult värisevate jalgade vahel uusi hääli.
Lurrlurrlurr-krrrrütttttt!
Emakas tühjeneb klaaspurki.
Läbi vere ja limaklimpide pole õnneks näha, kes on seal sees.
Viimane õõvastav kõrvetus – tundub, nagu kogu emakas valataks joodi täis.
Naine on nii noorukene, et varem on ta joodi põletust kogenud vaid marrastatud põlvedel ja küünarnukkidel. Nüüd on tema hilisteismeline sisemus joodi täis valatud.
Ja vaikus.
Naine ja emakas, arst ja õde, kell ja protseduuridetoa akna tagune tihane on vait.
Palun järgmine!
Naine veeretatakse palatisse, järgmine ronib tooli.
Arst ohkab ja ringutab, õde tõstab tema kõrvale autoklaavist tulnud puhaste instrumentide vaagna.
Krrrrrrüttttt!
Kristjan, kullake, aastakümneid hiljem kuulsin seda krrrrüttttt-häält kinos.
Täispikas multifilmis „Pahatar“ häälitses niimoodi tillukene nunnu haldjaplika. Filmis selgus, et Angelina Jolie kehastatud Pahatar oli hea – kõigi muinasjutuliste intriigide ja õnnetuste taga oli tegelikult blond kuninganna. Ja õnnetused lõppesid ka viimaks õnnega…
Sina tookordses tulemises lapseks ei sündinud ning muinasjuttude vaatajaks ei kasvanud.
Oleksid täna 34aastane.
Tead laulu „Helisevast muusikast“ – I am 16 going on 17, I know that I’m naive… Totally unprepared am I to face the World of men…“
Mitte et ma täna vähem naiivne oleksin või meestemaailmaga osavamalt toime tuleksin – minu sisemine laps kõneleb minus sageli valjemini kui täiskasvanu – ent toona ma tõepoolest ei teadnud, mida teen.
Ei uskunud ma, et nii lihtsalt jäädakse rasedaks.
Ei teadvustanud, et rasedus on uus elu. Sellest sain aru alles pärast laste sündimist.
Ongi nii…
Toona arvasin, et see on maailma kõige suurem valu.
Tegelikult on sünnitus siiski valusam – ent auhind kannatuste eest… elusam.
Koos iga reaalse sünnitusega olen taas ja taas leinanud nii Sind, poeg, kui teisi 1 sündimata jäänud last.
Iga kord on SEE juhtunud ja toimunud erineval moel.
Tõde, et laps ise valib oma vanemad ja tulemise või pooleli jätmise on mind palju trööstinud. Sellest jutustab nii Materlincki „Sinilind“ kui Luule Viilma ellujäämise õpetus.
Abort ei ole üksnes isa käsk ega ema otsus – lubage mul uskuda, et otsustaja on selles elutee ülilühikeseks jäämises sündimata jääv inimene ise ka. Tema eriti. Palun, poeg – ütle, et see on nii!?
Oo, millised raamatute pealkirjad sarjast Esimene.
Minu esimene kiku, aabits, armumine… abort.
Täna on Naine 50aastane küps kaunitar, kelle poole sageli, aga see-eest innukalt 35aastased Adonised pürgivad. Otsivad ahvatlevat küpsust ja tütarlapselikku usaldavat värskust ühtaegu.
Naine ise ei otsinud, vaid usaldas vaistu ning otsustas oma Loo teistele samades kogemustes põlenud naistele toeks raamatusse jutustada. Üha reeglipärasemalt leiavad üksteist sama hingeparve temakesed. Ühendavad väed ja valud ning neist vaistlikest üksteiseleidmistest vallandub koosloome, kaaskogemine, ühispeegeldus.
Ja siis tuli Kirjanik.
Õieti küll läks Naine tema juurde. Algselt pidi see olema lihtne teos, milles Naine räägib kõik ära. Tema elu jaotati vastavalt kogetud 12 abordile tosinaks osaks ning ta jutustas igale oma sündimata lapsele, kes nende ema oli olnud. Nimed olid lastel juba varem. Kirjaniku enese sündimata jäänud lastel samuti.
Naine ja Sõnameistritar olid hingeõed.
Hilissügisest suure suveni sünnitatud raamat tõi kaasa jadakohtumised ning erinevat sorti päris kohutavad enesetunded vallapäästetud energiate tsentrifuugis. Mõlemad naised tõmbasid endale kimpude kaupa ligi saatusekaaslasi. Mõlema eludes – Naisel tiibu tõstva kogemusnõustajana, Kirjanikul nii eneseteostusliku kui eraelulise kannapöördena – nüüd alles hakkas toimuma. Raamatu koosloomine võttis aega aasta aega kauem, sest sündmused alles sündisid ning tegelik puhastumine algas.
SEE KÕIK oli nii käärinud ja haige, et lahvatas nüüd liikvele ka todapidi, et Naine haigestus kroonviirusse. Ja tervenes.
Väljus nii pärgtõvest kui läbi elu salakesi kaasa veetud peksasaamistest. Igas mõttes.
Kirjanik kirjutas Naisele:
„Tingimusteta armastus on tingimisteta
Tingimusteta armastus algab tingimatust armastusest iseenese vastu. Kui ma küsin valikuid tehes, mida ema ütleks, kuidas sõbratar teeks või mis naabrinaine arvab, sean juba endale tingimusi.
Piisav-olemine tähendab, et mul ei pea armastuse ärateenimiseks õiged riided või viimase peal telefon olema. Mina lihtsalt olen piisav. Küsin endalt mitu korda päevas: kas ma elan siin ja praegu oma enese elu?
Ehk püüan hoopis hea laps olla ja oma vanemate unistust elada? Võibolla teen valikuid sõbrannade eeskujul ja külarahva arvamusega arvestades? Miks ma siin koolis olen või mispärast ennast nii sageli ohvrina tunnen?
Kui ma ei oska end vabaks kujutleda ega igal hingetõmbel õnnelik olla, on sel hetkel pildil midagi valesti.
Ma ei ela iseenese elu, vaid lähtun võõrast edumudelist ja sobimatutest iluetalonidest.
Enamus sõdu algab sellest, et väike inimene püüab kellelegi oma suurust tõestada. Ajaloos on end ehitud võõraste sulgedega vallutatud maade varaaitadest.
Tänapäeval kasutatakse riistapikenduseks autosid ja kinnisvara.
Kui Eduard Vilde „Pisuhänna“ isand Sander ennast iseendana austanuks, poleks tal vaja olnud Piibelehelt ostetud käsikirja oma nime all avaldada. Kuna lombakas Laura oskas armastada nii ennast kui Piibelehte, sai mees talle tulevase äia rahadega kosja tulla.
Oleks „Kõrboja peremehe“ Katku Villu ennast tingimusteta armastanud, poleks Tammsaare saanud kirjutada tema enesetapust.
Armastatud naise abieluettepaneku peale enda maha laskmine oli ühesilmalise mehe ainus mehetegu selles elus. Tema isa andis ka sel puhul veel viimse pisendava hinnangu.
Mina ei ole meeleheitel koduperenaine ega maskis laulja. Mul pole vaja miljoneid, et olla minu maailma rikkaim inimene. Mul olen mina. Ma olen piisav. Ma armastan iseennast tingimusteta ja tahan kogu elu parimal võimalikul moel maailma ja inimkonda teenida.“
Naine sisenes 3.3.2021 portaali, küsides miljoni miksi asemel KUIDAS.
Kuidas ühitada enesedistsiplineeritud hetkespüsimine õppimisega: kui ma ei meenuta, mil moel siis varasemate valikute vigadest õpin?
Mismoodi Mina-keskmes siin’n’praegu rockides-rollides visioneerida, manifesteerida, materialiseerida???
Oo püha püüdlust ajalugu ümber teha. Oli see kunagine koera võtmine või paarilise valimine, kodu ostmine või muu eluoluline otsus – aga mis siis, kui oleks… Poleks. Ei Naine ega teda iga rakuga kuulav-nägev-tajuv Sõnameistritar poleks siis tänase endana siin.
Me oleme oma valikutega kogunud oma oskuste ja kogemuste portfelli.
Me pole volitatud ei endale ega ühelegi teekaaslasele etteheiteid tegema, miks ma või sa toona nii või naa. Vahet pole, kas toona oli 7 sekundit või 7 aastat tagasi. Oli nii. Ära oli.
Siin ja praegu saab olevast, mis koosneb 7 elu ja 7 miljonit aastat tagasi olnust, võtta parima. Siin ja praegu on ainus, mis on.
Pole vaja süümelda, et me projekteerime tulevikuvisioone endast lähtudes. See ei tähenda, et kalleid sel materialiseeruval pildil ei oleks – pildile tuleb ja jääb see, kes süngib ja oma vaibid lisab – mitte minu vaibe sünkimiseks ei alluta-muuda-musta.
Õnne valemi põhiline osa on vabadus.
Seda püütakse osta ja endasse vac-süstida, asendada ja maagida – ent õnne ja vabaduse müsteerium sellele liba-para-pseudole ei allu.
Vabadus on tunnetatud paratamatus. Marx’n’Engels
Kant ja Hegel ka on kõnelnud sama. Sinu vabadus peitub mõistmises, et sul oled sina ise. Sinu anded ja eeldused, haridus ja amet, oskused ja kogemused – ainult need. Igasugune püüe oma Minaga kedagi teist liita – tema anded-amet-oskused – on eeldamine. Vahel veab – haakume ja joondume ja moodustame sünergia jaa. Aga vabal sinul oled ikkagi vaid sina ise.
Mis eeldab oma vaba Mina loomisel ja hoidmisel iga-hetke-distsipliini.
Vaba Naise ette tõuseb igal hetkel tema isiklik tunne, mälestus, tunne, kogemus, tunne, unistus ja veelkord tunne. Tema on teejuht, kes vaba Naist juhatab, küsides: millest koosneb su praeguse hetke kurbus või pettumus, valu või kahetsus, enesehaletsus ja selles peituv teiste-süüdistus? No vot – nii ongi.
Oh poeg, kui sarnased on kogu maailma kõigi naiste uskumised-lootmised-armastamised.
Vaatan siin oma tänase Tallinna-korteri aknast välja ja näen, kuidas tõhusa gorilla suurune mees ronib tibatillukesse põrnikas-autosse. Autokene on vana, roosteplekkide peale on lapsed maalinud lilled – ent üha uued roosteaugud on rutem juurde tulnud kui lapsed kunstiteost täiendada suudavad.
Mehe enese autopann eemal parklaservas põõsas on maasse ja võssa kasvanud, nagu tolle isase isendi kaksikvend. Kapott kadunud, lambid katki ja sumpa ripakil.
Uksest väljudes römiseb mehelaadne toode naisele: sina oled kõiges süüdi.
Kogu aeg pahas tujus, kortsus ja kole – sellepärast ma vot joongi, bljäd.
Kell hakkab kümme saama ning monster-mees pressib end koos sõbraga tillukesse lillelisse autosse.
Minu korterisse kostab, kuidas viimase vindi peal, ülevaatuse ja kindlustuseta auto haprad rattakoopad vajuvad vastu rehve.
Tühja neist – ega mehel lube ka ei ole.
Kell saab kümme.
Iga selline pisietendus annab meile peegelpildi meist enestest.
Kui minus midagi sellist läbi töötamata ja puhtaks põletamata, vette ja tuulde, tulle või maasse laskmata ei oleks, ei satuks ma niisugust pisifilmi aknast nägema.
Tänan sind koos minuga otsimast, kustkohast pärineb minu hinges see haav, mille tõttu mina koos vägistatud auto perenaisega ikka veel arvan, et mind peabki niimoodi kohtlema.
Kui ei arvaks, ei tõmbaks selliseid vaatemänge ligi.
Ehkki minul on korralik linnamaastur, mille liising saab koos selle raamatu valmimisega tasutud, on osa minust see tillukese retsitud põrnikaga naine, kes vaatab kurvalt järele oma autojumbule – mille aknast gorilla talle kompositsiooni kaunistuseks rusikat näitab. Imeline.
Nagu tead, olen maatüdruk.
Kesk-Eesti külakesest me sinuga, poeg, oma viimsele ühisele protseduurile bussiga ju sõitsimegi. Tagasiteel muide polnud bussis istekohti, seisin kõik neliteist peatust püstijalu. Sain hakkama, ei minestanud. Ütlesin ju – sitke maatüdruk.
Ükski juhuslik nägemus ega kogemus ei ole juhuslik.
Miks ma õppisin end pidama soovimatuks lisakoormaks, kes peab armastust ja olemasolu õigust igal sammul ära teenima?
Jaa, poeg, iga mehe ja ka tööandjaga aina sama jama.
Ma pole kunagi piisav. Olen kole. Ja üldse olnuks parem, kui oleksin poisina sündinud. Kuna olen tüdruk, olen üksinda ka oma meeste eest rabanud, peale maksnud ja üha õppinud – mis ametit mingil ajahetkel just vaja on, selle litsentsi põlletaskus koju toon.
Kustkohast see ärateenimise märtrivärk ometi tuli?
Naine oli oma ema neljas laps, ent oma pesakonnas ikkagi vanem, esimene.
Tema kaks vanemat poolõde ja -vend olid nii palju varem sündinud, et lendasid pesast välja ning jätsid Naise keset nõukogude aja nii- ja naapidi talupidu vanemaks õeks. Kes tegutses ja teostas end enamasti mehelikes mustrites.
„Mu väike õde sündis enneaegselt ja oli paratamatault tõeline maailmanaba. Otsekui selleks, et väljavalitu ja eelistatu hüvedest veel ja veel osa saada oli õekene-äbarikukene targu üha haige.
Tilluke ja õrnake, armsake ja haiglane – loomulik ju, et ta sai kogu ema tähelepanu endale. Ma siis olin isaga. Mõnuga. Mu esimesi mälestusi on mõralise istmekattega traktori-iste, kus ma koos isaga kõõlusin ja roolisin.
Oh õnne, et toona polnud sadu euronorme ega turvanõuded, millises traktoris ja missuguse istme peal üks laps üldse olla tohib. Kus isa töötas, seal oldi. Millist tööd teha oli tarvis – tehti.
Diisli lõhn tähendab minu jaoks Isa,“ rääkis Naine ühele kaudse, aga see-eest pideva koduvägivalla all vankuvale saatusekaaslannale.
Naised arutlesid, mismoodi kaudne perevägivald töötab ning liigesed ja närvid ära sööb.
Seisid saatusekaaslanna ürgvana traktori kõrval, mille tolle mees oli purjuspäi ostnud, et naisel kergem oleks. Purjuspäi remontis toda vanarauda. Üks ja teine ja lõpeks kõik jupid nii untsus, et saatusekaaslanna kärutas käsitsi-jalgsi oma lehmade sõnnikud ja söödad.
Nagu ürg-traktoril, nii ka käruga jooksval perenaisel ütlesid üksteise järel üles liigesed ja närvid, neerud ja süda. Et seda mitte näha, säilitas mehike seal kõrval kah-midagi-nokitsedes end targu pidevas viinavines.
„Nii armas ju – naine kärutab, mees nokitseb – nagu vesternfilmis,“ muigasid naised elutargalt. „Naine teeb kärutamise sekka sooja söögi ja peseb pesud, kasib toad – ja siis kasib veel kord toad, kuna mees tuleb nokitsemast just nii, nagu tema tuleb.
Ei vägivalda siin ju mingit.“
Elati nõuka ajal nii, toodi need naistööjõupõhised mudelid kenasti oma riiki. Rahvuskehandi silm on harjunud, et majapidamises rügavad naised. Ainult naised. Mehed on… garaažis.
Kui naine käib kodust väljas tööl, on mees garaažis. Kui naisel on kodus töö, on mees veel eriti garaažis. Naine on ju nagunii siin. Mis siis, et mõnel päeval teeb õrnem pool siin 7 mehe töö. Naine ju.
Saatusekaaslanna sosistas Naisele, et on oma tööriistad targu ära peitnud, et mees neid laiali ei laotaks-kaotaks – muidu on liiga üheselt suure ja väikese Peetri loo moodi see asi neil. Kõigepealt käkerdab suur Peeter ära väikese Peetri tööriistad – siis kasutab igaüks oma.
Ja vaikima on seni nõnda elavaloomuline ja seltskondlik saatusekaaslanna õppinud.
Jutud, mis mitte midagi ei muuda, ajavad üksnes õhu paksuks.
Ehkki ta pole oma garaaži-kangelase käest peksa saanud… no hästi, ühe kõrvakiilu sai… edasi on alati kiirem-tugevam-osavam olnud… Piinlik lugu jah…
Ühesõnaga ta on õppinud vaikima.
Kes tõestaks ametnikele, et vaikides rühmamine, toitmine ja katmine lapsepõlvest toodud mustreid pidi on sageli suuremgi vägivald kui too klassikaline, mis sinised silmad ja kipsid-õmblused põhjustab?
Me ei tea ega tunnista seda sageli ka mitte ise, et asi pole pehmelt öeldes õige.
Kristjan, pojakene, kas tead, kui aegsasti õpime külapidi sinna pagema, kus meil on parem. Me ei kohenda oma olemist oma kodus ega pahatihti ka mitte iseenese sees õnnelikumaks. Põgeneme.
Kodukülas oli meil naabrionu.
Tema maja oli mäe otsas. Ma ei käinud veel koolis, aga tema oli juba vana nagu näärivana. Vanemgi veel. Ta tegi mulle eranditult alati, kui tema juurde lippasin, suhkrusaia. Traditsioon lausa kujunes meil.
Kuna mind oli vaja aina sealt mäe otsast otsimas käia, oli emal-isal sellevõrra lihtsam, et mul tutiga torumüts, mis paistis põldude vahelt välja.
Järel käis mul enamasti isa.
Miks ma kodus ei püsi, ei küsinud ei tema ega ema.
Naabrionult jäid mul aga pooled asjad küsimata, sest tema matused olid mu elu esimesed.
Kas ma õppisin sellest õigel ajal kõnelema ja küsima?
Kussa. Ka oma isa käest tahaksin just praegu, 50aastasena alles neid kõige olulisemaid asju küsida. Tõsi, olnut need ei muudaks – ennast mõista ja armastada aitaks.
Igas külas on tema inimeste ainukordne ühine vaib. Mõni küla kipub olema nagu mutiauk, mis neelab nii valguse, head kavatsused kui loogilised lahendused ja arenemise – koges Naine üht oma kogemusnõustamise partnerit külastades.
Mõnes külas on oma naisi kuritarvitavate meeste kontsentratsioon nii paranormaalselt kõrge, et naised ehitavad enda ümber ülejäänud koll-kogukonna eest kaitsvad seinad. Tänavad kroonviirust ja karantiini, et võivad ausalt öelda – sorrivaan, meile ei saa…
Ent muda otsivate ja mängeldes leidvate sigadena leiavad mehikesed ikka võimaluse musta augu monsteriga ühenduses olla. Kui seda oma koju ei lubata, siis tekitavad põhjuse sellesse kusagil mujal külas seestuda.
Ja toovad tükkis tinavilena täis iseendaga külaelu-idiotismi räpaseimad röminad kaasa. Kuna päris kõik psühhoosini pilditud mehed oma naisi ei peksa, leiavad nad, et on teistest troppidest oluliselt ülemad.
Üks mees keeras selleks, et vaakumina ligi tõmbavasse kloaaki pääseda, pere veoauto känni. Päise päeva ajal. Ise koomani kraadide all mõistagi. Voolas kummuli töövahendist välja nagu etanooline geel, kaameli ila või mis iganes rõlge substants. Ja oli naise peale solvunud, et too ei rõõmustanud, et vana tont mõlki muljutud masina alla ei jäänud.
Sai kangelane olla – parandas hukatud tööriista teise pere garaažis, kuhu kogu küla kõrid kogunesid tegema seda, mida kodus teha ei lubatud.
Naine tegi nende ülisuures kodus seni kõike käsitsi-jalgsi – 7 kilomeetrit kärude-pangede-korvidega päevas. Kui poolisui nurises, lubas mees küla pealt paar korda nädalas asendus-veoka tuua – lõpuks polnud peres sõiduautotki, sest kosmilise kumuleerumise seadust järgides kukkus sellel ka sumpa lahti ja kütusevoolik lendas lihtsalt lampi tagant ära.
Mitmendat nädalat seda kumuleeruvat kõntsa ühetasaseks „remontimas“ käinud mees tõotas omal algatusel, ilma, et naine midagi nõudnuks, joomise lõpetada – ent oli punkrilaadses garaažis oma saavutust käkerdamast tulles alati üha enam täis. Lisaks muule kaosele ja laosele lagunevate madalsageduslike paaride laiali-mineku-eelne alalispurjus-mängeldes kaklemise vaib kaasas. Ise nii filosoofiline, et… selle kõige kasimine riietestki kulutas elektrit ja pesupulbrit terve roodu eest.
Teiste äba- ja libaperede emandad kippusid naiselt nõu küsima – neid suutis too endast eemal hoida – tagauksest imbusid teiste perede hädad ja õnnetused koos kalli kaasaga koju ikkagi.
„Ma tean, miks minu mees ühestki prohmakast ei õpi. See üks samm edasi ja kaks tagasi tants tuleneb sellest, et ta elab hetkes. Ehkki vaimsed õpetused soovitavad hetkes elada, keerab see sulnis oskus kõverpeeglisse, kui ühegi hetke eest vastutust ei võta.
Ühe hetke kodurahu ja voodirõõmu nimel jagab inimene, kes pole ühenduses mitte ainsagi oma tundega – ammugi mitte ei musta ega valge hundiga endas tervikuna – lubadusi, mida keegi temalt üldse ei palugi.
Ma ei joo enam, teen seda, remondin toda, parandan kolmandat… Ta ise usub siiralt. Ja uuel hetkel on juba unustanud. Ega saa aru, miks eit on vingus ja naabrid norus – meile kõigile lubati absoluutselt täidetamatuid puidmaid – ja unustati,“ kirjeldas too lootuse kaotanud naine kogemusnõustajannale.
„See pole tema süü. Aga see on suurele pildile täiesti sobitamatu puue.
Kusjuures kui ma ise olen just harjunud ja leppinud ja aktseptinud selle erivajaduse – jälle! – tuleb keegi külla või telefoni või messengeri ja lükkab mu kaardimajakese pikali. Ma ei oska vastata küsimusele, miks ja kuidas ma sellise enese ja meie kõigi kuritarvitamise välja kannatan. Jah, ta on voodis jumalik. Aga me ei jõua ju voodini.
Keerame käki – ja nõuame kaastunnet. Käkerdame käki tagajärgi – ja oleme kangelased. Niipea, kui seisud stabiliseeruvad ja tõus võiks alata… korraldame tõusu kartuses järgmise, veel suurema sita.
Kes tütardele õpetaks, et see ei ole abielu? Eks need emad, kellel selline kulukas õppimisvõimetu koduloom majas, oma tütardele elus näitega. Abiks ikka.“
Kallis Kristjan, sinu sündimata jäämine jättis sind ilma tohutust hulgast valudest, mida vanades mustrites nii loomulikuks peeti. Need pisikesed pettumised ja ilmajäämised, võrdlustes ja edetabelites igaveseks teiseks osutumine, ärakeelamised ja surnukshirmutamised on meid siin maisel matkal hällist hauani nõnda enesestmõistetava piiramisrõngana sisse piiranud, et me taipa enam oletadagi: ka teisiti saab.
Alles nüüd, 50aastasena, olles läbinud haavatud tervendades terveneja kolgata, ütlen: täiskasvanud inimese tahteavaldus pole lapsik kapriis ega ühekordne jonn, mille eest saab nurka panna – me pole sorgus patsidega plikad ega nokutnäppivad jukud – oma tulevikuvisioonide ja suure pildi jagamisel peame kõige lähedasematele päevast päeva kinnitama – no ei ole pick-me-tuju – nii ongi!
Jutustan sulle ühe petetud ja pettunud peni ja plika loo.
See on natukene sarnane Exupery Väikese Printsi looga, mis õpetab: vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Naabironul, kellest sulle juba rääkisin – mu lapsepõlve esimene parim sõber ja lein – oli koer, kes ainult minule ennast kätte andis ning ise minu juurde tuli. Paraku on koerad teatavasti kodustatud hundid. Kui nad on metsikuvõitu, siis nad vastavalt ka käituvad.
Minu sõber-koer käis meie laudas kanamune söömas.
Isa käskis mul koera enda juurde meelitada. Peale seda, kui koer oli minu abiga kätte saadud, käratati mind kurjalt tuppa.
Koer ei tulnud enam kunagi.
Hiljem, suure tüdrukuna, kuulsin: nad lasid koerale tagumikku tärpentiini.
Ma ei teadnud, mida mehed teevad. Ma ei reetnud…
Aga naabrionu rääkis pärast, et vaene loom istus oma rüvetatud tagumiku, sõpruse ja armastusega muldpõrandal mitu päeva – meie teda rohkem oma kodus ei näinud.
Oh kullake, et rüvetatud saba ja armastuse teema tekitab paralleele… on paratamatu.
Veel enne, kui Naine oli selgusele jõudnud, et on haavatud tervendaja pühendumuse teele asunud, sattus ta igal külaskäigul teemasse.
Klassiõde oli oma kena keskklassi kodukese ette kaks suurt lillepotti toonud. Selleks, et ilus oleks. Tal oli kogu kodu, nagu pühamu ning iga sätung nii toas kui õues otsekui altar.
Mees-pehmopoolne salajoodik oli lasknud naabrid sujuvalt klassiõe altarisse parkima. Sõitsid mööda emanda väejooni ja pekutasid pühamus, nii et suured lillepotid näisid temakesele leebeim lahendus.
„Kui need kaunid anumad tõin, ütles mees: niisama neid ikka siia sättida ei saa – enne peab naabrite käest küsima. Mida? Minu kodu ju!“ ohhetas klassiõde, kui Naine talle külla sõitis ning hämminguga nentis, et nüüd olid naabrid oma õlitilkuva stiili-auto parkinud… lillepottide ja magamistoa akna vahele.
Naine nägi tookord klassiõe juures lihtsat tegelikkust: kui peremehe sõna ei maksa, ei saa maha kehtestatud ühtki kokkulepet – pole meest, pole ka pääsu naisest üle sõitvast külarahvast ega kõige sobimatumatel hetkedel kohale kakerdavatest zabutõlnikutest, kes otsivad küll oma koera, küll naist – tegelikult lihtsalt peaparandust.
„Ma tahan siit ära kolida. Oma ja ainult oma kodu tahan. Lapsed on suured. Kassid võtan kaasa. Kõik!“ sosistas klassiõde sisinal.
Ta ei tahtnud oma uude olemisse meest, kes kartis oma enese maa peal mingeid matslikke taktituid ülbeid naabreid. Miks mees kujuteldavat kolli kartis?
Eestlasi on 700aastase orjaaja pinnalt nii lihtne hirmutada. Rahvuskehandil on alistamise sõltuvus. Kui laseme kellelgi endale magamistuppa parkida, ei pea sealsete tegelike teemadega tegelema.
Oleme valmis end varvastest pealaeni valgesse maski mässima ja ennast seal sees ise surnuks peeretama – näete, annan vapralt alla!
Ja pääsen enda sisse vaatamise kohutavast väljavaatest. Nojah, sissevaatest.
Kui hirmudoosist jääb väheks, ahmime seda kõigilt elualadelt juurde-juurde-juurde. Meil on oma toksilise hirmu suhtes omanditunne. Perversne emainstinkt. Mugavustsooni pseudode pseudo versioon. Sõltuvus. Kui hirmust ilma jääme, satume tühjusse – sealt põgenetakse tõusu ja arenemise asemel ainetesse, liba-eba-suhetesse, padjaklubidesse hirmu ja sõltuvust võimendama – võimalusel Balile – mask ees, surmahirm sees. Mida küsid, selle saad – tänan pakkumast, ei!
„Kust sa tead?“ küsis klassiõde.
„Mida?“ imestas Naine.
„Minu nõmeda alistumise taga on katkine emainstinkt ja omanditunne jaa.
Ma tegin äsja aborti.
Juba paar aastat õieti päevi ei olnud – ja äkki jäin rasedaks.
Ma ise oleksin ilmselt ligi 50aastasena riski võtnud.
Aga mees rääkis uudisest kuuldes seda kohe… oma emale.
Vana, haige, suitsetaja…
Mina. Saad aru küll.
Lisaks ütles ta, et mu mees on halb isa, üldse kõiges halb ja saamatu.
Selle asemel, et vastata: sina ta selliseks kasvatasid, naine! – lõpetasin oma late-harvest-rõõmu.
Abordi järel üksinda uitama jäänud emainstinkt võttis sülle nii keradega beibena ilutseva mehe kui kõik võimalikud hirmud – ninnu-nännu!
Ma ei saa teda käest lasta – minu! – liiatigi saavad teised siis teada, kui hale ta on. Väike vänt, enneaegne seemnepurse, eneseimetlus… Ja minul abort.“
Ilmselt just seal sündis Naise otsus koos-luua see raamat siin.
Seal, 16aastase enda ja 45aastase klassiõe abortide konveieril.
„Tead, esmasündimata pojakene, kustkohast on pärit meie lood ja hirmud?
Meist enesest.
Mis iganes filmides näidatakse ja raamatutes kirjutatakse – see on juhtunud.
Nii, nagu „Kevade“ raamatus ja filmis kukkus Raja Teele läbi tiigijää, sest Toots ahvatles ta õhukesele jääle, kukkusin mina ka. Keegi ei ahvatlenud, ükski Arno mind päästma ei pidanud – ja autasuks kopsupõletikku seega ei saanud.
Ent filmi vaadates tundsin end ära.
Me tunnemegi end lugedes ja kaasa kogedes aina ära.
Õekest jäises saunas viheldes olin mina Toots – keda nägin pärast üha uuesti, alati erineval moel, „Kevades“.
Me kõik oleme Pal tänava poisid ning minu pered ja muud loomad.
Tean, et oled pärast meie ühist otsust ja valikut juba ammu kehastunud, lugenud ja kirjutanud – kui sündisid Eestisse, siis samu lugusid.
Igal lugemisel loeme otsekui täiesti uut ja tundmatut teksti – alati iseendast.
Kas seal, kuhu pärast Seda hiljem sündisid, on talved?
Mäletan aega, kui minu vanem õde tõi linnast meile uisud.
Ma panin need jalga ja ronisin mööda redelit üles laudakatusele.
Mil moel ma sellisest mäest alla uisutades maanduda kavatsesin, ei tea.
Igatahes seal redeli all oli koerakuut. Ajastuomase eterniidist katusega.
Meil oli taksikoer.
Mina kukkusin läbi pehkinud redelipulkade koerakuuti ja koeral oli kõht ehmatusest lahti.
Naljakas, onu?! Minuga ei juhtunud midagi. Koer oli lõpeks rõõmus.
Sellest hoolimata oli pahandus oli suur – redel, kuudikatus…
Usu, mina olen neile su õdedele ja vendadele, kes sündisid, väga teistsugune ema olnud. Vähemalt mulle endale tundub nii.
Pahandus, pahandus, pahandus…
Kummaline palvehelmeste kee oma lapsepõlve lahti harutamiseks, eks?
Tädi – ema õde, kes töötas karusnaha vabrikus – tõi mulle valge jänesenahkse kasuka. Väljas oli talv. Sulapoolne, nagu nad meil just siis on, kui oletame, et nüüd kannab.
Läksin tiigi peale kõndima – ja kukkusin läbi jää. Vanem õde tõmbas mu seal välja.
Ma ei mäleta, kuidas vettinud valge jänes põhja poole vedas – olin märg kui küülik – ja… pahandus oli suur.
Nagu ka klassikalise elust-enesest-saunaloo puhul.
Õekene oli ju väike ja õrnake. Mina olin Toots-tüdruk.
Meil oli majast allpool soo servas saun, mille isa oli ehitanud.
Mind jäeti noorema õega koju. Vanemad olid tööl – otsustasin samuti kasulik olla. Õde vaja pesta. Hakkasin sauna kütma. Abiks ikka.
Sauna eesruumis oli laud, mille peal me joonistamise koos väikese õega, kes oli kogu aeg minus sabas. Tüütuseni.
Kus mujal tal olla oligi…
Kui nii, siis peseme äbariku puhtaks, eksju.
Kamandasin tal riided seljast ja ajasin ta sauna.
Kui isa meid leidis, oli õekene lava peal olnud sinine nagu troopiline konn.
Saun polnud sooja-poolnegi olnud.
Isa kirjeldaski seda kui Tootsi sauna kütmist – kusjuures ma olin targasti vett ka käskinud härmas kerisele visata…
Järgmise juhtumiga karistasin ennast ise.
Õde kinkis mulle väikese õmblusmasina, millega ma köögis õmmelda püüdsin.
Nõel läks läbi pöidla – ja oligi õmmeldud. Haiglasse sõit.
Piltidel – neid on meil õnneks vähe – olen alati nutetud näoga. Kogu oma ettevõtlikkuse ja elujanu juures õrna hingega ja ülitundlik. Isa, mu Jumala kehastus maa peal, oli karmi käe ja kõva sõnaga. Nii see nutt oligi kerge-sage tulema.
Pojakene, kas tead, kui palju kodusid ja iluaedu naised rajavad, et kõigil oleks hea…
Mina olen mitmeid taevalikke aedu loonud. Minu ema oli kogu aeg aias.
Nad meeldisid lilledega üksteisele ning tänu sellele oli lilleaed võimas
Minule, oma kahest vanemast võrdselt koosnejale, meeldisid samavõrd isa suurte masinate istmed.
Isa oli alguses virtsapüti peal autojuht ja hiljem kraanajuht.
Mäletan neid istmeid ja neid autosid – ja nendega seostub mu jaoks miskipärast meeletu hulk rotte ning nende pärast karjuv vanemat õde, kes neid väga jälestas.
Kallis Kristjan, selleks tuleb väga suurtest jamadest ja valudest – sõna otseses mõttes läbi tule, vee ja vasktorude tulla, et saatusekaaslastele haavatud tervendajaks tõusta.
Meil on valik.
Alati ja igal sammul.
Mu päritolu põhjal võinuksin oma nii-ja-naa haridusega tõusta tankla töötajast juhatajaks – ent sisemine pürg toob meiesuguseid tankla-akvaariumi piiratud mugavusstsoonist varem või hiljem välja.
Varem või hiljem mõistame, mis on meie emade ja vanaemade, õdede ja sõbrataridega salaja – aga see-eest sajandeid – tehtud.
Mäletan alailma haiget ema pidevalt voodis…
Selleks peab olema endal huul õmmeldud ja kulm lapitud, ribid kuude kaupa paranedes igal hingetõmbel tuld löönud, et teada ja mõista.
Ema oli neil puhkudel isa käest peksa saanud.
Loomulikult ta varjas seda – nagu miljonid naised – me tunneme nii peksa saades kui aborte tehes, nii vägistatuna kui psühhoterroriseeritutena, et oleme selle ära teeninud. Järelikult on targem varjata – muidu saavad kõik teada, kui armetud ja halvad me oleme.
Kuna ema vaikis, läksid need peksasaamised käärima ning ema põdes kõike seda nuttes, voodis vaakuvas depressioonis.
Emal oli tegelikult üsna kohutav iseloom ka – ta näägutas kogu aeg isa kallal, kui isa purjus oli.
Mõistetav.
Aga eks siis isa talle vastu nina andiski.
Ju vist. Sellest ei räägitud. Nüüd aiman.
Oma kogemustest. Mida püüan teiste naiste teenistusse suunata. Mingigi kasu neist.
Maal kasvanud ja suure talu rajanud Naine kolis enne oma Loo jutustamist teadlikult linna. Teine keskkond. Uus algus. Neitsilikkus…
Kusagil majade ja metsade taga jutustas veebruaripakastes nina jäisest maast välja pistev konnatatar iga iduga elujõust ja hakkamasaamisest.
Lopsakas seller ja tärkav üheksavägine kõrvuti metsmaasikate ja nurmenukkudega kinnitasid ka siis, kui Naine neid linnas ei näinud, vaid mäletas: muinasjuttudes räägitav on Tõde. Metsmaasikad veebruaris? Jaa!
Mutid ja ujurid, pokud ja kuusevõrsed, jäisest koorikust prõginal valla pakatavad urvapungad – 1001 lindu ja putukat – kõik ärkas unistustest suuremale puhtale lehele.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Pühas neitsilikus joondumises. Distsiplineeritud igas eas tüdrukute julgemadki unistused täituvad, kui keskmes on Mina.
Oma linna-nunna-kambris puhastus Naine neitsilikult vabaks ja puhtaks piiravatest veendumustest ja raamidest.
Lõpetas Jumala suurele plaanile vahele segamise, sest Algallikas teab, mis on igaühe kõrgemale Minale päriselt vajalik ja hea.
See on Tõde.
Kirjanik tutvustas Naisele Tammsaare lugudest arusaamise võimalikkust küpses eas:
Anton Hansen Tammsaare on läbi sajandite kõige loetum eestikeelne kirjanik. Tema teoseid on ka lavastusteks ja filmideks loodud määral, milleni isegi Kivirähal on pikk tee minna. Kirjandusklassikuks saamise eeldus on üldrahvalikult olulistel teemadel kirjutamine sedavõrd paljusid rahvakihte, teemasid ja valusid kirjeldades, et iga lugeja tunneb ennast ära.
Tammsaare-tõrge saab olla tingitud sellest, et ta on kohustuslik ning suurmeistri lugusid peab lugema liiga noorena. Kuni puudub kogemus ja isiklik seos, ei kõneta, vaid peletab: paksud raamatud, pikad filosoofilised heietused, võõrad mured – ei huvita!
Elukogemuse lisandudes hakkab huvitama. Pruugib olla ise rutiinset füüsilist tööd rüganud – ja mõistad, mida talusid paljude põlvkondade talupojad ning nende sulased ja hobused – naistest rääkimata.
Saame oma hellitatuses aru, et poode, kust toitu ja riideid osta, hängida ja tšillida, päriselt ka üldse ei olnud. Toit kasvatati, rõivad õmmeldi ja kooti kodus. Selleks, et talus kui väikeses majandusüksuses oleks rohkem tööjõudu, sünnitasid naised reeglina igal aastal järgmise lapse. Järglased karjatasid loomi alates sellest, kui kaela kandsid ja käisid koolis nii palju kui võimalik. Lasterikkus tagas selle, et keegi neist tahtis ja suutis majapidamist edasi viia. Õrna kondiga kaunishinged läksid linna, mille kiusatused ja pahelisus rikkus nende hingerahu ja tervise.
Tammsaare „Tõe ja õiguse“ erinevad osad kirjeldavad armastust ja abielu, moraali ja unistusi nii Vargamäel kui Tallinnas. Haiget said nii need, kes end vigaseks töötasid või sünnitasid kui need, kes 25 aastaks vene kroonusse võeti või lausa sõtta saadeti.
Pettunud olid isad, kelle pojad ei tahtnud nende eeskujul talu pidada ning õnnetud olid emad, kelle tütred läksid mehele minnes oma veimevakaga teistesse taludesse tööloomadeks ja sünnitusmasinateks.
Kes siin armastusest küsis: kui üks naine ei pidanud vastu, tuli teine võtta, mis siis, et pärast Krõõda surma Mari kosinud Andres põhjustas sellega Jussi enesetapu.
Talu ja pere, põld ja loomad, laste elujõud ja tervis oli oluline.
Keegi siiski küsis armastusest – Tammsaare ise.
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus!
Küpses eas kaasamõtlejad mõistavad koos Tammsaarega, et nii ongi, sest armastust on mitmesugust. Tööga tuleb suure tähega Armastus iseenda, oma kodu ja maa ning pere vastu.
Nii on see siin ilmas ikka seatud.
See on sõnameistri lemmikväljend, kui ta jälgib „Kõrboja peremehe“ põhjamaiseid armudraamasid või „Põrgupõhja uue vanapagana“ tahtmist õndsaks saada. Selge see, et nagu Hemingway või Undset, jutustab ka Tammsaare oma enese lugu.
Ta teeb seda aga niivõrd mõistval ja andestaval moel, et mitte üheski tema teoses ei ole klaarimist, kättemaksu ega hinnanguid. Tammsaare ei ütle, et ülemäära rassivad maamehed on pahatihti julmad või rahast ja mugavusest pimestatud linnanaised on kerglased. Ta kirjeldab nii, et kõik on selge, mitte keegi ega miski pole üheselt must-valge. Seega pole trükitööliste vaev tähthaaval tuhandeid lehekülgi ladudes olnud asjatu ega paberipuud tühja raisatud.
Nende raamatute juurde pöördutakse üha tagasi, kuna nad on eestlaste portree.
Nad näevad meid läbi, ehkki on kirjutatud ammu enne meid.
Kirjutatud on sügavalt, nagu Oskar Loorits või Uku Masingki meid rakutasandini lahti on harutanud ja meie depressiivselt töökat olemust arutanud.
Mõtestatud töö on see, mis eestlase püha motivatsiooni püsti hoiab. Põllud pikemaks,
majad tubahaaval suuremaks, lapsi juurde ja kari arvukamaks!
Kord kuus kõrtsi, kord nädalas kirikusse, kord aastas linna – ja töötame aga edasi.
21.sajandil kogunevad punkarid ja teised vabameelsed Tallinnas Tammsaare monumendi juurde. Ta on omasugune aus ja arukas mees.
Perekonnad sõidavad suviti Anton Hanseni talu maile, kus ta omal ajal tuberkuloosi trotsides oma askeetlikus kambris kirjutas. Vargamäel lavastatakse igal aastal mõni suurvaimu lugu, mis tundub iga kord nagu täiesti uus.
Igas linnas on Tammsaare tänav ilmselt sellepärast, et ta on sedavõrd tundlik eestlase hinge insener. Sisu ja pinge saavutamiseks polnud tal vaja Juhan Smuuli kombel merele ega Lennart Meri moodi Siberisse sõita. Ei läinud ta koos Tuglasega kuhugi Pariisi ka. Kõik, mis teda päriselt huvitas, oli siinsamas, kodukülas ja -tänavas, üdini tuttav ja oma.
Mismoodi õpetada geeniuse romaanide härra Mauruseid ja ahneid Köögertale tänases päevas? Koolmeistrid ja rikkurid on noortele tuttavad tänagi. Põlluharimine, karjakasvatus, käsitsi metsategu ja kuivenduseks maade kraavitamine, kangakudumine ning viina ja õlle ise pruulimine võivad praegu näida ürgaegsete oskustena. Tegelikult oleme Igor Mangi ja analüütikute arvamusel tagasiteel Vargamäele. Nii saab taas olema.
Planeet on tühjaks tarbitud ja keskkond äärmuseni kurnatud, tagasi juurte juurde õppides saab ellujääjate piibliks „Tõde ja õigus“. Seal on kirjas, kuidas tulla toime hukas nooruse, lesepõlve, taudide ja kiskjate, välisvaenlaste ja vastiku naabriga.
See kõik on olnud – ning kordub taas, üha uuena. Uus on hästi ununenud vana, tänu millele eestlased kestavadki.
Naise töö tema teises nooruses hästi ununenud vana enese kestmise heaks teisenes meeltes intuitiivseks pidevaks meditatsiooniks. Oskused ja taipamised voolasid otsekui iseenesest.
Tema taluperenaise-eluski oli selliseid kogemusi olnud. Olgu see mulluse risu ja okste lõkkessekandmine, tegevuskavade loomine, istutamine või arvutamine – temaga koos mängles haldjate rügement, nähtamatud abilised ning loom- ja lindrahvad.
Aga seda justkui ei tohtinud rääkida – töötades ja pühendudes ei tohtinud rõõmustada.
Kogu maailma valgustöölised nendivad alles täna, et jama on majas – on kogu aeg olnud – kui oled täheseeme, pead töötama tasuta. See tuleb sul ju iseenesest ja raha on räpane – sina ju ei tööta… Jah, peagi on võimalik valgusega – õiglase külluse jagunemisega oma lapsi ja loomrahvaid sööta.
Praegu peab energiaringlus õiglane olema. Mõistis Naine linna-erakluses.
Muidu meid lihtsalt ei saa. Otsustas ta oma uuel missioonil.
Kui oleme keskmes, joondumises – siis saame sünkima sama vaibi kaasteelised, kellele pole vaja oma väärtust tõestada. Naine kogus igal järgmisel koolitusel mõne litsentsi, ent seda ei pidanud raami sees seinale naelutama.
Raame ei olnud enam. Vabade kodade piiritu küllus. Ja üldse oli asi lihtne – kui on vaja seletada – ei ole vaja seletada.
Endale küll.
Kui teise poole näputades näitavad ülejäänud sõrmed su enese poole, siis kas… Kas siis, kui näib, et ümberringi keegi ei õpi, üha venitatakse kummi ja orjatakse vanu mustreid, kehtib see su enese kohta ka?
Kui tegeliku puhta lehe asemel põhjendatakse viivitust oludega – lapsed vot siin koolis, ei saa vägivalduri juurest veel lahkuda näiteks – kas siis peaks Naine kui kogenu ikka-veel-viivitajale selgitama, et peksja joodiku tarre takerdumise päris-põhjus on hirm tundmatuse ees.
Pigem oma nunnu vampiiri-vahekorraline õõvakolla kui vabadus, kus tuleb tõeliselt võtta vastutus.
Naine küsis: kui ma õpetan teisi energeetilist nabanööri läbi lõikama ja imetamist lõpetama, aga ise jätkan oma kummikeksu – olen siis ikka õpetaja ka vä?
Nähes teist kangelaslikult oma enese tekitatud kahjusid lappimas mäletamata, miks ja kuidas too need kahjud tekitas… Ei saa õpetada.
Iseennast saab enesekaitseks oma enese energiaringi kokku tõmmata.
Kui teisiti oma maailma luua ja kaitsta ei mõista, piirame end müüriga.
Kui kaua veel sa ennast samadesamadesamade jamade peale kulutad, onja? Jaa.
Aastaid hiljem arutles Kirjanik, kelle sisetunne Naise ellu kutsus:
Püsigem keskmes ja kutsugem hulkuma lastud hingeosad enda juurde tagasi. On üks naljakalt kujundlik väljend – taigna õhukeseks venitamine. Tahaks teha ja panustada, kogeda ja rügada igas suunas korraga, ent täiesti kindlasti sellest, millele parasjagu väge ei jaga, asja ei saa.
Ajutiselt või päriseks sinu energiata jäänud vald ja kond pudiseb kindlalt ja kiiresti – mõistagi parem, kui sa seda pealt ei näe. Mõtte, sõna ja teoga loomine peab sündima igal hingetõmbel. Eranditult igal. Peab olema rohkesti rõõmu ja naerulisust, sest iga muu seisund kui õnnelik olemine eeldab seisude muutmist. Kohe.
On üks hea nipp – takerdumiste ja põrkumiste puhul on mõistlik küsida: kelle elu ma elan?
Enamasti selgub – oma laste ja sõprade, loomade ja taimede elu eksime iseenda teel püsimise asemel elama. Nende sekkumiste tunnus on see, et püüame kontrolli võtta asjade üle, mida meie kontrollida ei saa ega tohi.
Õnneks kutsuvad pisiasjad – kasvõi kuumus, parmud, puhkuste ajad – meid korrale. Näe, praegu ei saa – peatu, hinga, jahtu. Sa ei pea igal hetkel niitma-kirjutama-koolitama. I’m human being, not human doing, mäletame ju küll.
Igas suunas sekkumise, kontrollimise ja taigna rebenemiseni õhukeseks venitamise ainus, aga see-eest täiesti kindel tõrjevahend on distsipliin. Jälgigem iga mõtet, sõna ja tegu – KELLE ELU MA ELAN – millises sageduses ja kelle hüvanguks see toimub?
Pole justkui viisakas minatada – mina-mina-mina – aga peab. Kuidagi teisiti kohe üldse ei saa
Kirjanik tutvustas Naisele Exupéry palvet.
Öine lendur kirjutas selle vaid õige pisut aega enne hukkumist.
Keegi peab ju kunagi näitama, et alati on niimoodi olnud. Kasvõi napilt enne, kui…
Exupéry palve:
Armas Jumal, ma ei palu sinult imesid ega nägemusi, vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähelepanelikuks ja leidlikuks, nii et saaksin igapäevaelu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde, mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust, et teha vahet esmatähtsal ja teisejärgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest, mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abinõusid, mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada, nii et näen selle tipphetki ja leiaksin vähemat aeg-ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista, et unistamine siin ei aita – ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest, et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine, et raskused, lüüasaamised, langused ja ebaõnnestumised on vaid loomulik osa elust, tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde, et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi, kellel on julgust öelda mulle välja tõde, aga teha seda armastavalt! Ma tean, et paljud probleemid leiavad lahenduse, ilma et peaksin midagi tegema, nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll, kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlusvõimet, et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vajaminevat soojust. Tee minust inimene, kes teab, kuidas jõuda nendeni, kes on omadega täiesti “põhjas”. Päästa mind ära hirmust, et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda, mida endale soovin, vaid seda, mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgemast pilotaažist Naisele kõneldes tasandas Kirjanik ühest küljest tema õhukesepoolset haridust – teisalt näitas, miks ja kuidas on enne meid meile nii tuttavaid asju sõnastatud.
Keegi ju peab:
Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse, kinnitas Kirjanik.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema oma oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.