22. veebruar 2023
II Mirtel
„Hirrrrrrrrrrm.
Viimastel nädalatel kuulsin seda urinat nii palaviku tõustes kui helgematel hetkedel.
Jah, tütrekene, ma põdesin 21.sajandi katku läbi.
Olin kroon-viiruse käes üksinda kodus voodis. Põletasin karmat ja lasin mälestustel rulluda. Mul polnudki palaviku- ja köhahoogude taustal muud võimalust kui neil rulluda lasta – ei jaksanud.
Ma olen nii väike ja uus veel.
See oli esimene lause, mis mulle neis viirusevapetes mõttesse tuli. Saatsin su, kullakese, toona sellepärast ära, et olin liialt uus ja väike.
Otsust tehes ning jalgu günekoloogitooli pukkidele tõstes pidasin silmas, et olen nii noorukene – sama uus ja saamatu, nagu su venda Kristjanit minna lastes.
Ilmselt teadsin, et oled tüdruk.
Ma ei tahtnud, et koged sama, mida olen enne ja pärast sinuga kohtumist veel ja veel näinud. Naised rügavad 24/7 keeta-koristada-ehitada-istutada. Mehed teevad kodus vaid neid töid, mis neile meeldib.
Üks meestele meeldivatest töödest on viina joomine ja juhuslike partnerite pruukimine – naine on kogu aeg hõivatud, õhtuks väsinud ja tujutu. Nojah, sest mees on jälle purjus ju ka…
Mirtel, kas tead – kui naine elab nagu mees, on ta lits ja joodik, mees on matcho.
Küllap tead. Aiman, et sündisid mulle üsna lähedale – ja ikkagi tüdrukuna.
Tänaseks mõtlen sinuga seoses sellele abitule lausele väga teisel tasemel, tütrekene.
Olen uus, alustav hing.
Vastutus teiste alustavate naiste eest tundus nii siis – kui tänaseks vanaemana – hirrrrrrrrrrmus.
Olen läbi elu sinuga põgusast kohtumisest tänaseni ahminud ja õppinud, täiendanud ja teada saanud – õieti mitte kunagi sedasi puhanud ja mänginud, nagu oskasid „Nukitsamehe“ filmi Iti ja Kusti. Olen olnud iseenda kurikarm nõid, ansambel orakannike ühes isikus. Olen tagantjärele teadnud, et sinu ärasaatmise otsus oli õige, Mirtel, kullakallis – kes ja kus iganes sa täna oled.
Küllap sina, minust suurem ja targem, tead seda ise ka.“
Uus kultusfilm on sündinud, teadis Naine kroonviirusest väljudes uue aja kultusdokki „Tuuli Roosma mees“ vaadates. Esimesel vaatamisel oli suisa jahmunud – see Lugu stooritellis tema enese abieludest! Nii tema, tema ema, õdede kui sõbrataride abielud aina puha kõik sellised…
Vaatas teist korda veel. Ja oli üleni tänulik. Eriti sellepärast, et Arbo Tammiksaar ilmselgelt ise enda üle naermise algatas ja sooritas – ning Tuuli stoilistest reaktsioonidest õppis Naine ka.
Kui tema ema või ta ise olnuks nii väärikalt rahulikud, poleks nad oma meestelt peksa saanud. Nagu Tuulil, nii neil kõigil olid sarmikad, mõnel isegi kaunis ja seksikas mees, kes aina jutustas, mida kõike tema teeb. Heal juhul alustas. Sageli ei sedagi.
Need piinatud geeniused patustasid napsiga – erinevalt hurmavast Arbost polnud neil naist, kes nad igal aastal erinevasse riiki elama viis ja saatusekaaslastest jotakottide raamatud-laagrid vormistada aitas…
Nende elude režissöörid jaurasid garaažis, laotasid naiste loodud kodudesse diislit ja viina, läbu ja laga. Naised vastutasid ja teenisid. Lubasid need rajakad parlju varem maha jätta, kui tegudeni jõudsid. Õmblesid kulmusid ja lastele riideid, tegid vaheldumisi talvepuid ja aborte, kandsid vett ja tittesid…
Sest Reede Telepaat polnud veel näidanud, et nii ei pea. Mitte kellelgi ei saa naiste kuritarvitamisest hea. Tuuli oli oma kaunikesele üli-täpselt nii ahvatleva mõrsja kui üdini rahuliku ema eest. Õppematerjal missugune! Tagantjärele tarkusena küll jah. Parem hilja kui… mitte kedagi. Nali selline.
Kestev nõrkus ei olnud naljakas.
Naine polnud epideemiaga pihta saades ülemusele öelnud, miks kodus haiguslehel on.
Arvaku kasvõi, et paneb tina või mida iganes.
Mida iganes voolas Naise teadvusse hoolikalt valitud muusika ja filmidena. Ta pidi kõrgete vaibide abiga võimalikult kähku jalule saama.
Võttis kuulda, mida sõbrad ja netflix jagasid – puhastas helgete vaatemängude abiga kõrvadevahe oma enese mõtetest.
Ja tervenes.
Naisel oli nii väga vaja oma enese maailm üles ehitada ja uus Mina luua, et ta ei võinud vallandamisega riskida. Ja üldse tundus haigeksjäämine kuidagi häbiväärne.
Just häbenemine ja varjamine tegi korontsi senikogetud tõbedest hullemaks – ja ühtlasi näitas omal nahal, miks ja kuidas seda tahtlikult ja tahtmatult levitati.
Sümptomiteta kandjad. Need, kelle pereliikmed olid haiged. Kergete sümptomitega pääsejad. Kõik käisid usinasti tööl, et mitte kohta kaotada… jagamas.
Kroonviiruse ajal helistas Naisele ta parim sõbratar teisest Eestimaa otsast: „No näed siis nüüd, kuiväga tahaksin – ma ei saaks ju praegu sind nunnutama tulla.
Järelikult pead ise saama hakkama klassikalise sibide harjutusega – kui oled kõrvuni sitas, ei tohi nina norgu lasta.
Teiseks on just praegu aeg, mil abistajate ja abistatavate vahekorrad teisenevad täielikult – meile jääme me ISE.
Ei gurusid ega imetajaid.
Kolmandaks on järelikult ülim aeg süvaselgusele jõuda, millest meie sitt koosneb, milleks ta hea on ning mida sellest luua saab.“
Naine oli ühelt kõrgelt-hinnatud nõialt just kuulnud, et ta on noor hing, algaja… Kuidas siis nüüd ise… õpetajata… teejuhita…
Sõbratar pani telefonis muudkuiaga puid alla.
„Sa oled SELLES üksi.
Nagu sündides ja surres ja uuesti sündides oled üksi, jäetakse sind nii universumi kui abiliste poolt tõsise shifti hetkeks üksi. See hetk võib kesta sekundi või 3 kuud. Pigem viimast. Mida tõsisem tõus, seda äärmuslikumalt-kõigitisemalt üksi – silmitsi kõigi elementide ja stiihiatega. See oled uus sina, palun väga!“
Naine tahtis vaielda – ei oska, ei saa, ei ole…
Sõbratar aga kirjeldas protsessi flip-flopina. Flipp üles – järgnema peab uues energias ankurdumise flopp – kuni see protsess on joondumises, oled õhus ja üksi.
Platoo aegadel – teekonnal järgmise tõusuni – saad igalt nähtavalt ja nähtamatult olendilt kõigis kanaleis sõnumeid.
Märkide tulevärk, tänulik vaimustus, pidulik tunne… Ja vaikus.
Mis on tõusutulva tunnus.
„Mul näitab see flipp end esmalt kannatamatusena – kuidas te ometi aru ei saa, noh!?!
Kirjad ja kanaldused igalt mandrilt tunduvad järsku nii lapsikud, äraolnud ja korduvad – neile pealevaadateski tean, mis seal on. Sama-sama-sama – ainult loomrahvaste teated on neil üksijäetuse flopi-eelsetel aegadel uued.
Seni kõnetanud ja sünkinud spiritiri-õdedevendade ja kaasteeliste teated ja saatmised… nii tobedad-tüütud-lootusetud äkki kõik. Läbinähtavad ja mannetud.
Kuni floppides vaakumist väljud ja uude sünki joondud.
Siis muutuvad teised kah jälle arukaks,“ naeris tilkuvmärg telefon.
Naine oli viiruse järel veel nii äpu, et telefoni hoidvad näpud kaltsustasid selle ära.
Tal oli üsna ükskõik, mida sõbratar kõneles – peaasi, et ta seal oli.
Sõbrataril oli isevärki mähkiv hääl – ta mässis kuulaja oma häälde, nii et polnud oluline, millest jutt käis. Nõiapoolne sõbratar ise itsitas, et kuni ta oma häälel voolata laseb, vaatab tema tegelik mina inimeste maskide taha…
Selles mõttes, et pooside ja rollide – mitte näkku tõmmatud aluspükste taha. Keelati moslemitel näokatete kandmine – nüüd keelati keelajatel ilma näkkutõmmatud alukateta kodust väljuda. Niisuguseks oli maailm muutunud… ja kohusetundlikult maski kandnud Naine oli ikkagi haigeks jäänud.
„Ainus, mis enam ei muutu on ülitundlik kuulmine-haistmine-nahapind-teisitinägemine – iga tõusu järel tuleb taas kohaneda, et oledki nüüd selline säraküünal.
Transformatsioon tuletab igal võimalikul moel meelde – inimene peab olema tervik.
Kuni oled eksinud kellelegi lootmisse – olgu see abikaasa, laps, kolleeg või preester – teeb flip-flopi iga järgmine shift selgeks: sul oled ainult sina. Aga see-eest kõikvõimas.
Su enese väest vallandub juhtumite jada – uuemal ajal jälgid seda täiesti emotsioonitult – ainult keha mälu võdistab endalt vanu mustreid maha. Jääd jõuluks traktorita ja talve karmimateks kuudeks ka autota – jookse ja tassi, kanna ja käruta, veereta ja kühvelda käsitsi-jalgsi ning jõua selgusele, mida õpetati.
Ainult 3 kuud läkski aega – juba mõikasin – hallituse-rooste-muda-diisli keskel istudes ning käruga kulu vedades – tänasin ja aevastasin ja taipasin.
Mul on muide päris tugev hallituse allergia, nii et juttu jätkus kauemaks…“
Sõbratari madal mahe hääl uinutas ja lohutas. Nõiatar oskas ka jamadest nii humoorikalt kõnelda, et tema äpardused näisid taotluslikud.
Naine rahunes.
Ta tahtis väga uskuda, mida märjast peost üha välja lutsav telefon sisendas.
„Transformatsioon tuletab igal võimalikul moel meelde – su vägi on piiritu.
Jagades kogu oma väe tulevase muinasmaa loomisele, jätad oleva tänu ja tähelepanuta. Igapäevase hingejõuta hoone muutub ahervaremeks – täpselt nagu sa ise. Suunad kogu oma tuumajaama ja haldjate rügemendi sooritused uue loomisele ning su enese silma all läheb vana truup põlema. Jälle. Ronid pärast kustutamist pööningule kontrollima – ja näed, et sinna on tuisanud hang, mis sulle kaela sulades latakatena krohvi kaasa toob. Nii see käib,“ naeris sõbratar – ehkki jutu sisu tundus Naisele pigem katastroofi kui naljana.
„See on nagu paradiisist välja viskamine.
Jumal pole su lapsehoidja.
Sa ei saa ühtki inglit ega haldjat rohkem kuritarvitada. Oled ise kõikvõimas.
Hull vastutus jaa – kõigest iga hingetõmbe ja valiku eest. Eranditult.
Kõik elemendid ja stiihiad tulevad üksinda jäetud sulle appi, et näidata: sina lood reaalsuse, mida sina hoiad koos ja püsti.
Trots, väsimus, kurbus ja lagunemine on see puhastus-tsentrifuug, mida praegu kogu inimkond hirmude kastmes kogeb. Kui oled üksi jäetud, on sul kaks võimalust – ära surra või uude vaibi sündida.“
Naine võpatas.
Ta ei tahtnud ära surra.
Kummaline kojuigatsemise ja minnalaskmise tunne oli – surra ta küll ei tahtnud!
Olnud aegadel – enamasti märtsis ja septembris – oli ta oma kaasadega koos püüdnud surmahirmu ja samas kehas uuesti sündimise hirmu alkoholiga leevendada – nüüd polnud see energo-psühho-füsioloogiliselt absoluutselt võimalik. Torusiil ja katlakivieemaldaja olnuks ohutumad.
Alkoholi senine ainevahetus oli lakanud.
Justkui torpeedo olnuks tagumikus – atsetooniks ja formaliiniks reageeris. Võeh!
Oma eksmeest eemalt vaadates nägi Naine, et too on kaks kuud jutti joonud. Veel enam – kaks aastat. Ah, mis, olgem ausad – kõik kõrvuti kulgetud 20 aastat tegelikult ju… Kas see oli Naise asi?
Meil on oma meeste ees emainstinkt, millega nii meeste arengut kui meie endi eneseteostust torpedeerime.
On omanditunne – mina oleksin tema koonu veel ja veel hoidnud maal ja veel… Milleks?
Mis siis?
Oma koon. Omad maad ja veed.
Sõbratar arutles vastust ootamata: „Üksijäetuse vaakumis jääb nõel otsekui hüppama.
Keegi ei saa su lihtsaimastki jutust aru. Kirjavahetus lonkab kõiki kaheksat jalga. Dokumendid käkerduvad-takerduvad. Lihtsad ja loogilised lahendused on käeulatuses. Hommikuti näib kõik võimalik – õhtul tahad taas surnud olla. Oledki.
Järjekordse põlengu-varingu järel tallavad kassid sul seljas – et neile molli mõõta, tõused voodis istuli ja… Sulle vaatab vastu valgusolend, keda kassid püüdsid näidata.
Ta lihtsalt on. Ta elab siin. Samaväärne ja tuttav.
Temaga tõtt vaadates mõistad, et nüüd on täiega nii. Mõeldav on vaid tervik-isiksuste koos-loome – küürakas enam santi ei toeta. Kedagi süles ei kanta. Kuni sellest tõigast on miski puudu – takerdud. Üksi.
Varem nimetati neid kummitusteks. Nüüd on nad enesestmõistetavad naabrid meil.
Sa ise oled ka neid kirjeldanud – nii vanematekodus kui taludes oled näinud…
Tänavu on loodus ja loomine peetunud, sest meilt nõutakse palju enamat – näiliselt võimatut. Mis on reaalselt võimalik.
Ka vanades mustrites olid meil sinuga kontod sageli tagurpidi, aga pilt ja siht selge. Olime nii väge täis, et metsamehed ja ehitusmeistrid usaldasid – tõi mehed ja materjalid ja hakkasid ehitama, sest nad teadsid, et päeva lõpuks saame hakkama. Kuna meiesugused sirged tüdrukud ütlesid ausalt: ma ei tea, kuidas ja millega maksan… Saime teadma. Voog vallandus. Ja nii ongi.
Anna kõiksusele tegelik pilt ja plats – ja imed sünnivad.
Illusioonideta, et sul on käepärast kedagimidagi enamat kui sa ise.
Sinust enesest piisab täiesti!“
„Jah, tütrekene, ma arvan, et neist sõbranna kirjeldatud vaimolenditest üks olid sina. Ma nägin valget naisekuju mõni kuu pärast sinust eraldumist. Keha oli toibunud, hing vabaneb sellest armist alles praegu.
Meil läks hästi ja õigesti, eksju, Mirtel?
Täna ma juba usun ja tean, et meie abort oli hea.
Sõna on vale. Mõte õige. Me tegime õigesti.
Me valisime aegadel, mil toimus kõik seesama, mis praegu – ainult et asju nimetati teiste sõnadega või ei nimetatud üldse.
Laste sünni ja abordikonveier töötasid rööbiti – selle erinevusega, et lapse sünniga lõppenud planeerimata rasedus tõi kaasa hilisemad hüljatuse, koolikiusamise, soovimatuse ja sealt edasi enese tallata, raamida ja sildistada laskmise haavad.
Nagu koera saba lõikamine sentimeeter-haaval.
Ma pole ennast kunagi soovimatu lapsena näinud – üsna hüljatuna küll. Rääkisin su sündimata jäänud vennale, et jäin enneaegse õeniru tõttu alaliseks teiseks ja pigem isa hoolde kui ema helluse rüppe.
Ei olnud selles hullu ega erilist midagi.
Alles täna, mil lapsed on pandeemia tõttu kodus emade-isadega koos selgub, et neid soetades – sest nii on kombeks – ei arvestatud võimalusega, et nendega tuleb ka koos olla. Aastaid. Tänu ja rõõmuga soovitatavalt…
Nõukogude ajal läksid lapsed koguni kahekuiselt sõime.
Kellel vedas, oli kodune vanaema – kellel sõimekohta ega vanaema ei olnud, veetis beebiea üksinda võrevoodis nuttes. Emadel oli võimalus kolme – või oli see nelja? – tunni tagant imetama lipsata…
Kommunismiehitajad kasvasid sedasi, eks ole.
Kui palju üksinda või mõneaastase õe-venna hooleks beebisid otsa sai, sellest ei räägitud.
Pärast sõime ja lasteaeda kooli, sealt ameti- või ülikooli. Soovitavalt korteriga töökohale – ja pensionile. Lihtne ja turvaline ettemääratus.
Milles ei sisaldunud vanemate ja laste kooselu. Ega ka vanurite ja nooremate põlvkondade kõrvuti kulgemine.
Võib liialdamata – julmalt, aga tõeselt – öelda, et nõukogude ajal aborteeriti sündinud lapsed kahekuistena sõime. Nüüdsetel läheb hästi – poolteist kuni kolm aastat armuaega saavad.
Mul enesel oli mahe ja lahe lapsepõlv – ent konveieri jaoks lapsi sünnitada ma ei tahtnud. Saad aru küll.
Mina läksin oma kodust nii 0-klassi kui esimesse klassi. Maalapsena polnud ma nii väga hüljatud. Ei pidanud ka ekstreem-romantiliselt hangedes elu eest võitlema.
Eel- ja algkooli sain kenasti koolibussiga – ja tagasi ka.
Meie kodu lähedal mäe otsas oli kaalukoda viljaaidaga.
Koja küljel oli suur redel, mille peal istuv väike õde mind alati ootas.
Kuna vanaisa oli mu lapsepõlvekodu ehitanud selle mäe jalamile – niivõrd kui need muksud meil siin mäed on – siis tulid kaalukoja viljaaidast igal kevadel rotid talvitumast.
Võhrusid oli nii palju, nad olid nii pirakad ja ülbed, et isa saatis meid õega alati teise korruse magamistuppa läbi köögi kõrval oleva külma toa… püssiga.
Püssiga! Päriselt ka.
Rotid hõivasid kogu alumise korruse.
Meid õega hoiti igaks juhuks magamistoas luku taga – kui ärkasime, hõikasime – ja vanemad eskortisid meid rottide vahelt kööki.
Naabrionu poolmetsik peni – kes minu juurde tulemise eest tärpentini tagumikku sai – ning reaalselt eluohtlikud rotid… Mõni ime, et minust ei kasvanud just väga loomainimest. Olen neid austanud, aga mitte vajanud.“
Naine ütles Kirjanikule, et tajub pea kõigi meeste vägivalla ja tölbi julmuse taga alaväärsustunnet.
„Mul on sellest üks tekst,“ kinnitas Kirjanik.
Imelik ka, kui Kirjanikul teksti ei oleks, eks ole.
„Ära hakka mind jälle järelharima,“ muigas Naine.
„Ma harin iseennast. Peegeldan oma tekste sinul ja jälgin, kas mõte jõuab kohale – kuulan, milliseid mõtteid sealt edasi välja kasvab,“ õiendas Kirjanik. „Palun loe!“
„Kreutzwald, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zoomida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.“
Kui Naine hakkas haavatud tervendamise meetodil saatusekaaslasi nõustama, sai ta aimu, et sõnastamata hüljatus oli murendanud kujuteldamatult paljude inimeste isiksuse alustalasid.
Miks sa mu kutsusid, kui tegelikult mind oma ellu päriselt külaliseks ei soovinud?
Kroon-viiruse tõttu päris-peredeks sunnitud paarid läksid suurte paukude saatel lahku ning nende teismelised tapsid ennast ära. Kui mitte otseselt – mida juhtus oluliselt rohkem kui uudistevoog edastas – siis virtuaalmaailma ja suisaidaalsesse mitte-tegelikkusse varjudes ikkagi.
Lasteaiakaaslanna kirjutas Brüsselist:
„See raev kroonviiruse ja riigivalitsejate vastu… Kellelgi neist ei olnud (ega ole ka praegu) piisavalt infot, et teha häid, pikaajaliselt kestvaid otsuseid. KÕIK olid ulgumerel, kaarti pole, kompassi ka mitte ja aru ei saa, kuhupoole ujuma tuleks hakata. Nad tegid parima, mida selles olukorras oskasid. Jube on ju, kui äkki surevad inimesed haigusesse, mis vahel väljendab end sümptomitega, aga vahel mitte, hüppab ühelt inimeselt teisele, ründab erinevaid organeid, ravi ei ole ja mitte keegi ei tea, mida teha. Mingid asjad on vanasti katku puhul aidanud, aga need on niivõrd ebainimlikud ja vabale ühiskonnale vastuvõetamatud, et tegelikkuses ei saa seda rakendada. Lisaks on osad inimesed uskumatult rumalad, loovad omaenda piiratud teadmiste pealt mingeid teooriaid, mida siis vaenulikud trollivabrikud omakorda takka õhutavad – sest neile on kasulik, kui inimesed maha surevad ning omavahel kaklevad – lõhestunud rahvas on vaenlasele kerge saak. Ja siis peavad juhid ja valitsejad siiski midagi ütlema, mingid suunised andma, et päris anarhiaks kätte ära ei läheks. Ma ei arva, et kunstiinimesed olid kuidagi välja valitud, et vot nemad nüüd suretame välja. Kõik pidid kohanema ja meelde tuletama, et kolme aasta varud tuleb aidas hoida, sest üks aasta on põud, järgmine aasta liigvesi ja ülejärgmisel aastal võtab öökülm orase ära. Jah, mitte keegi ei hakka tänapäeval oma elu seadma selle järgi, et saaks rämeraske käsitööga mõne liitri piima lauale. Sest selle rahaga ei maksa sa ei elektrit ega netiühendust, telefonidest ega arvutitest rääkimata. Need aga on tänapäeva reaalsus, ilma nendeta oled vaesuses, rumal ja haige. Üksikud erakud võivad endale maailmast väljaastumist lubada; enamik tahaks ikka kuidagigi teiste inimestega suhelda – ja olemegi interneti ja arvuti juures tagasi.
Veider, kuidas arvutis peaga tööd tehes saame endale lubada primaartootmise hobi. Kedrata lõnga, viltida vaipa, küpsetada leiba ja lüpsta oma lehma. Mitte kuidagi ei õnnestu seda kasumlikult müüa, see on ainult enesele naudingu pakkumine, käegakatsutav looming. Masinad ju selleks välja mõeldigi, et saaks kiiremini, kergemalt ja odavamalt toota. Et oleks rohkem vaba aega. Kus saaks teha, “mida ise tahan” ja lõpuks ka luua. Sest lõppude-lõpuks on loomise vajadus inimese hinge sisse kirjutatud. Ta PEAB saama luua või ta läheb hapuks. Vinguvaks ja virilaks.“
Naine õppis kogemusnõustajana teistelt naistelt palju rohkem kui kogemusnõustajaks õppides. Lood elust enesest näitasid kauneid daame ja emandaid, kes olid läbi elu tulnud teadmisega, et neid ei tahetud. Neil olid indiaaninimed Katkestatud Suguühe ja Valesti Loetud Päevad. Hiljem ka Katkine Kumm ja Altvedanud Tablett. Miks ja kuidas keegi oma soovimatusest teada sai, oli erinev.
SOOVI-MATUSE tagajärg oli sarnane – sellise taustaga ilusad hinged olid oma soovid matnud. Mis nüüd mina…
Nad murdusid tahetud tüdrukutest sagedamini koos meestega jooma ning lasid oma joodikmeestel ennast oma kaas-alkoholismi eest tallata ka siis, kui nad ise enam ei joonud – vaid vaatasid pealt, kuidas mees end põhja joob. Või siis surid sellesse.
„Guidaz-z-za ei mäleda-hk, kui mitu gorda zind on olnud vaja emoz lobudada, edza odzi ei annagz-hk,“ römises alkomonster ühe naise kodus, kui Naine tema kutsel kogemusnõustajaks tuli ning otsekui tellitult tolle temakese kogemuse tunnistajaks oli. „Alazdi ajazid mind mööda maja ja nõudzid kh-kh-kheppi…“
Kogemusnõustatav sai oma tondi mitmendal katsel magama.
Mehelaadne toode, iseenese karikatuur jõudis enne korduvalt läbi maja mürgeldada – uksed pärani, kassid-koerad ähmis – ning blääblääblää monolooge pidades endale voodisse võileibu kaasa tehes köögi laastada.
Nagu nii paljud meist tundis nõustatav proua piinlikkust – me ju võtame alatihti vastutuse oma vanemate ja laste – ammugi abikaasa veidruste eest. Mis pole ju tegelikult meie teha ega häbeneda…
Vaikseks jäänud kööki kasiv emand ohkas: „See alasti-episood oli mitu aastat tagasi meie eelmises kodus. Minu mehe mälunõel jäi selle koha peale hüppama. Alati täpselt sama jutt. Variatsioonideta…
Nii kui pitsi võtab, aastatetaguseid aga-sina-asju ökitama hakkab.“
Naine aimas, et järgmisel päeval mehikene emb-kumb kas tõesti ei mäleta või ütleb, et ei mäleta oma monoloogidest mitte midagi. Nii lihtne ju.
Korraga märkas ta, et alkoholile haledalt alla jäänud mehe naisel on ühel koeral ja ühel kassil absoluutselt inimese silmad. Käitumine ka. Täiesti.
„Ühed ütlevad, et indigo-loomad on samamoodi nüüdsel ajal täiesti teistsugused kui varasemad. Aga üks mu kolleeg läbis kõik viis Ingvar Villido koolitust ning rääkis just, et jutuks oli ka eriliste loomade zen-käsitlus,“ pesi temakene kapiustelt oma erilise looma plökerdusi. „Mõte selles, et erilised koduloomad võivad olla kahe inimeseks kehastumise vahelised puhver-elud. Eriti siis, kui keegi on end ära tapnud või väga äkki õnnetult otsa saanud. Enesetapjad saavad uuesti sündides samad ülesanded – ainult et kraad kangemalt. Mõnel juhul tuleb Jumal neile vastu ja laseb neil pärast enesetappu, üledoosi või enese purjuspäist kasti-sõitmist toibuda ja järele mõelda.
Ma näen ise ka, et mu penil on ilmselgelt inimese pilk ja kolmest kassist voh sellel täiesti inimese silmad. Ei ole üldse liigiomased. Olgu selle Villidoga, kuidas on – mulle meeldib mõelda, et meie lähiloomad in suisaiderite inkarnatsioonid. Selle teooria järgi võib isegi mu mehetolgusel õnnestuda mu järgmiseks peniks sündida, kui ta end ükspäev teisehomme kasti kaanib.
Mis muu kui aeglane – kusjuures üsna teadlik – enesetapp on nii alko kui narko ja sellega kaasnevad õnnetused…“
Inimesed on piiramatult leidlikud põhjenduste ja vabanduste leidmisel.
Ainult inimloomal on lisaks erosele teine käivitav kirg veel – tanatos. Surmaihalus.
Benjihüpped ja ained, ameerika mäed ja emotsionaalsed enese hävitamised – milline teine loom sedasi teeks?
Pole kindel, et inimeseks kehastumiste vahel kassina saabunud hinged meilt enesehävitust juurde õpivad – pigem saavad võimaluse sellele kõrvalpilk heita, et see igaveseks vabaks lasta.
Nagu ka kiusamine ja tapmine lusti ja räpase rahulduse pärast. Ka seda ei tee ükski teine loom. Kui jahimaade ja nälja pärast pole vaja kedagi ära ajada või murda, seda ju ometi ei tehta.
Inimesed aga teevad üksteisele hingelised sebratriibud alatiseks.
„Sulle oma tüdrukupõlvest jutustamata ma ei meenutaks.
Olen harjunud väga paljusid asju unustama.
Isegi siis, kui televiisor ja raadio undavad koolikiusamise teemadel, sulen mäluvood ja südame.
Pole minu asi.
Kui ei oleks, siis ma ju ei kuuleks… Mäletan, et tulin koolist nii mõnigi kord jala koju, sest poisid kiusasid mind koolis.
Ma ei tea, miks täpselt.
Nad tõukasid ja lõid.
Kusjuures mitte klassikalisel põhjusel – tüdruk meeldis. Ei. Tulid kambakesi külge, nagu mehele muiste.
Miks?
Vaatan vahel tänagi peeglisse ja üllatun.
Ma olen ilus.
Miks minu ema seda mulle kunagi ei öelnud?
Ma olen ilus.
Mispärast poisid mind sellest hoolimata kiusasid?
Ma olen ilus.
Miks minu elus olnud mehed on mind petnud ja peksnud, mitte kätel kandnud ja jumalannana kohelnud?
Näed, Mirtel – ma poleks osanud olla sulle ema, kes nendele küsimustele vastust teab. Oleksin kardetavasti eluvõitlustes jätnud sullegi ütlemata, et oled ilus.
Minule õpetati kodus, et kakelda ja kiuselda ei tohi.
Koolibussi ma pärast kiusamist ei läinud – olin nii solvunud. Koju jõudsin pimedas – maa oli pikk, vanemad mures… Aga mitte toeks.
Mulle öeldi lihtsalt, et esimesena lüüa ei tohi, ennast kaitsma peab…
Tõlgendasin seda loana vastu lüüa.
Abiks ikka. Enam ei kiusatud.
Seisin alati enda eest, kuni mu ellu tulid mind nõrgestavad, mitte jõudu andvad kiindumused. Kas need olid armastused…Ma ei tea.
Üllatavalt palju asju oma noore hinge teel olen teada saanud, minnes sinna, kuhu ei taha. Kes ikka väga meelsasti haiget saab. Ma pole tahtnud minna sinna, kus kellelgi on kindlalt valus – ja tema valu kaevab välja minu valud, mille olemasolustki ma ei tea…“
Ma ei taha!
Oma hapras olemises tundis Naine teravat tõrget igasuguse soovimatu energiaga kokku puutumise vastu. Ta polnud oma immuunsuses enam, veel, üldse kindel.
Nii vaimses kui füüsilises mõttes.
Kroon-viirus oli ehmatav.
Kaks aastat ise-olemisse õppimist veel rängem.
Ta hoidus vaistlikult logisevate abielude keskele sattumast.
Veel enam – harmooniliste abielude ligi trehvamisest hoidus ka, et oma äsjase krahhi ja rabeda vallalisusega mitte harmoonia illusioone kõigutada. Teadagi need tuvikesed.
Kolleegil oli kodus tulekahju. Kaablitega juhtus midagi. Kogu aeg juhtub kusagil kellelgi midagi, ent seekord polnud see enam pelk statistika, vaid reaalse inimesega tegelikult juhtunud pabahh.
Tulekahju.
Hirrrrrrrrrrmus sõna, onju.
Vastu tahtmist appi sõitev Naine oli kogenud, et sageli tuleb just sealt, kust oodata ei tea, midagi eriti olulist ja head. Õpetlikku ja edasi juhatavat.
Kui kolleeg nägi Naist pärale jõudmas, hakkas ta naljakalt rabistama – käristas kuuriakna ees tolgendava kile maha, tõmbas sara ukse asemel ühe naela otsas kõlkuva vineertahvli maha, riputas hooletu liigutusega oma jope katteks vanarauahunnikule – see pidi olema miski sam-kompunn-tööriist vist…
„Mis möllad?“ küsis Naine, kes tabas ainsa pilguga kolleegi tegemas sama, mida tema ise oli sadu kordi teinud – peitis ja varjas mehikese käkreid.
„Vaatasin oma õue sinu pilguga,“ muigas perenaine kibedalt.
Kus mees?
Mis mees…
Kolleeg tunnistas, et on õppinud nautima iga issanda sekundit, mil peremeest pole kodus kaost ja katastroofe külvamas või lihtsalt segamas.
„Ta on ju luulutaja tootesarjast „Kõik-mis-puutub-sitaks-muutub“,“ turtsus kolleeg.
„Luulutas siin, et me paneme kohe-kohe päikesepaneelid – ja oma peas olidki need juba olemas. Torkis külmalaine ajal igasse seina elektriradikad – päikesepaneelid on ju! – ja nii see läks. Et keegi oli peenikese kaabli pannud ja kümme korda rohkem koormust taha nööpis vä? Mees ei tea midagi, sest mees ei mäleta.“
Naised süütasid sigaretid ning arutlesid, kui lihtsalt sujub meestel enesestmõistetav naiste tarbimine. Püha tubakas ei kuulanud pealt tavalugusid kõik-mehed-on-si…
Jutuks oli elegantne elukunst.
Kui mees ei tea, kuskohas küttepuud asuvad, ei pea ta neid ka tuppa tooma – järelikult pole põhjust ka selle pärast põdeda, et kogu eestimaailm teeb järgmise talve küttepuid. Naisel kusagil on. Tuba on ju soe.
Kui õues on soe, saab päikese käes olla. Oma keskkonnast, mille keegi on kuidagi puhtaks ja õdusaks loonud, tüdinedes saab mujal päikest nautida. Seda jätkub.
Sügiseks on keegi moosid varunud – nämma – ja ravimtaimed kogunud – nunnu.
Ja Inriid Nipernaadi läheb toob oma mehikese koju tagasi, enne kui külmaks läheb.
„Kui ilma kaabliteta huugavate radikate tõttu tulekahju tuli, läks mees puid tooma. Maja haises, hull koristamine – vastik ju. Ongi teine kaks nädalat puid toomas,“ kustutas kolleeg koni. „Tellisin naabrimehelt – siin nad nüüd on. Laon. Aitäh, et tulid.“
Naine ei küsinud, miks kolleeg talguid ei tee. Ta oli korduvalt kogenud, et ise tegemine – tellid traktorid-masinad-mehed – on kalleim asjade tegemise moodus. Talgud on kulukuselt järgmine võimalus. Söömad-joomad-tehnika-vahendid-kütus…
„Mees lubas puid otsima minnes abilised ka tuua. Hetkel, mil ta lubab, on asi tema jaoks ära tehtud. Seda, et naine üksi 7 mehe eest müttab, ta ei tea. Mida ei näe, seda ei ole. Näha ei taha, sest väsinud naine on päeva lõpuks kole.“
Ja Naine võpatas.
Kole ja peletav.
Täpselt sama moodi oli tema enese eksmees tänitanud – praegu on moes olla spirituaalne, ennast virtina-sulase-koka-aednikuna rööpräheldes läbi küpsetanud naine oli mehe sõnul pigem valgustöölise mõnitus. Klientidele peletav ja mis kõik.
Ja mees nokitses samal ajal kangelaslikult masinate kallal või võttis sõprade ja klientidega napsi – igaks õhtuks tindine. Kuna napsisena läks nii mõnigi nokitsemine pekki, andis see pisiasi omakorda põhjuse kangelaslikult neid lõputuid ise tehtud vigu parandada. Mees on hõivatud, kuis te ei näe!
Kolleeg ladus rütmiliselt ning võttis ilmselgelt hoogu millegi sõnastamiseks.
Rütmiliselt.
„Olen aina jälginud, kuidas mehed on oma naistega koos töötamise asemel nende peale kadedad ja töötavad vastu. See on mingi paradoksaalne konkureerimine. Kade kaklus perekonnaga, kes on ometi ju papsi poolt. Ise ei tee – ja teistel ei lase teha.
Mille taga on minu meelest… Kui ma seda nüüd sõnastan, kõlab ogaralt jaa… Seal taga on hoolikalt kappi pakitud luukere.
Salapedesus,“ vaatas kolleeg ettevaatliku huviga, mis näo reipalt laduv Naine nüüd teeb. „Päriselt ka. Ei ole midagi noid omasooiharaid uuel ajastul juurde tulnud. Nad on kogu aeg olnud. Kuna nad on olnud ära keelatud ja põlatud, on nad mitmeid põlvkondi seda piinlikku tõsiasja varjata püüdnud.
Ravida on proovitud.
Vangi on pandud.
Olnud aegadel ei tunnistanud todamoodised oma häda endale – ammugi mitte teistele. Võtsid püüdlikult naise ja elasid kannatlikult fassaadabielu. Pidasid ennast vargsi haigeks – ja hakkasid isegi oma loomingulisust varjama.“
Miks?
Kolleeg seletas, et loovus on sageli ühenduses naisalgega. Kuna loomingulisus ähvardab naisalge paljastada, siis kapigei pigem ei loo. Kannatab selle all – kadestab ja halvustab loojaid – ja kibestub üha enam.
„Kapihomodel on oluline hingeosa kaotsis. Tühik toimib nagu must auk – nad võibolla isegi suudavad päris hästi küllust luua – aga pihustavad selle hetkega laiali. Nende egregor – hangunud-hävitav musterloom – tõmbab musta auku lõputult ligimeste armastust, raha, aega, energiat. Kuhu järjekordne kümme tuhat jäi? Keegi ei tea. A-mina-vä?“ küsib keradega beib süüdimatult. Kuna ta ennast ei austa ega armasta, on ta piiritult isekas. Hüsteeriline nahahoidja suisa.
Printsess herneteral on tõeline printsess herneteral.
Ta peksab teistelt igal moel hoolitsust välja – predaator ju. Kiskja. Vampiir. Tarbija. Sest ta on nii katki, et mitte midagi juurde ei loo.“
Oi aeg, kui palju võõrsõnu, mõtles Naine.
„Kas kõik see jutt käib sinu mehe kohta?“ küsis ta higipärleis kolleegilt.
„Mis sa ise siis arvad,“ naeris too.
„Mispärast sa tema juurest ära ei lähe?“
„Ta hukkuks lapsehoidjata. Jah, ma tean – tema potitamine peatab nii tema kui minu arengu. Aga ma ei suuda lahti lasta kohast, kuhu ma nii suure osa oma hingest olen andnud…
See kõik kukub kokku. Kahju…
Ja ma ei raatsi teisel põhjusel ka. Kedagi nii head kui sala-gei pole voodis olemas. Seda tundlikkust ja andumust pole võimalik kirjeldada. Iga sõna jääb selle jaoks väheseks.
No vot ja siis ongi sedasi, et tema lummuses kannatan välja tema luulutamise ja tükati päris psühhosuse. Mõistan teda. Aidata ei saa. Armastan.“
Mõlemad naised päärasid võpatades ümber, kui keegi nende selja taga köhatas.
See oli tumedate silmaalustega – ilmselt üsna ilus, aga tühjaks imetud ja läbipõlenud olekuga eatu naine.
„Vaatasin mina just järjekordset telesaadet, kus naiste ahistajad miii-tuuu risti löödi. Teate ise, milliseid paariselundeid pidi…“
„Sa ei pidanud ju telekat vaatama!“ pahandas kolleeg. „Tulid siia juhet täielikult seinast välja tõmbama. Elumuutuseks hoogu võtma. Mäletad?“
„Mäletan-mäletan. Juba suudan. Juba saan. Miks need poisstüdrukutest saatejuhid arvavad, et salageid on kuidagi lubatumad kui ürgisased alfamehed?“ ringutas Hoovõtja naginal. „Kui isane ehitab ja rajab, siis tema krabab ja vajab. Ta on mees, kurat küll noh. Niimoodi kohitsetakse viimasedki päris mehed ära.“
Naised arutlesid, et kohitsedes tehakse orjasid.
Soome keeles on kohi teatavasti ori. Ja nii ongi.
Teener.
Hoovõtja selgitas, miks ta Naise kolleegi vaikses tagatoas hoogu võtab.
„Teenisin laste nimel üht ori-meest, kes mu kui tahes suure pingutuse ja panuse peale aastaid ühtki aitähhi pole poetanud. Ta isegi ei tea, mis vahe on lumelabidal ja sahal, kuidas soojustamata majas pakasega torusid lahti hoitakse, mis tunne on pidevast füüsilisest ja vaimsest ülepingest retsituna suvalisel hetkel verd joosta…“ loetles Hoovõtja ühe hingetõmbega. „Juhtisin tema tähelepanu, et katus sajab läbi, sest maja vajub. Seepeale tagus tema haamriga krohvi keset kööginõusid ja kuivavat pesu seinast maha – ei ole mingeid pragusid, ei vaju miski – peaasi, et midagi tegema ei peaks.
Saiko.
Ma otsustasin iga haamrilöögi ajal: lähen ära. On aeg. Lapsed on suured. Head aega.
Aga tiba pasa olen ka – kõigepealt tulin sõpsile külla, et proovida, kas saan hakkama.
Saan.“
Ja seal ta tuli!
Võluv puusanõks. Elegantsed käed. Hunnitu naeratus.
Rrrrrr, milline mees!
Kuna kolleeg oli Nipernaadide salapedesusest ständapi mõõdus monoloogi sooritanud, vaatas Naine toda dekoratiivset isendit väga ilma rrr-ita.
Eksootika.
Võimalikult kaugel paluks, jah.
Nartsislikust isiksuse spektri häirest rääkiva raamatu kaanepilt või filmi peategelane.
Kõik valud ja haavad hunnitut minakest täis laotud. Tegeliku enesega kontakt olematu.
Säravalt naeratav mees tuli ja… istus puuriidale.
Tegelikult ka. Ta reaalselt ei näinudki, mille peal istus.
Õitses ja õilmitses, lilleke rohus.
Tema naine seisis ta ees, sületäis halge käes.
„Päris mitu päeva tagasi läksid puid tooma…“
„Näe, aga siin on ju,“ rõõmustas ilus inimene halgude üle oma võluva pepu all. „Olin paar päeva ema juures. Sorteerisin vanu asju. Näe!“
Mees valas kotist välja oma… mänguautod.
„Tüdrukud, lõbustage mu naist – ta on jälle nii vissis ja krimpsus – see ei ole ilus!“
Kirjanik ütles seepeale, et eesti naised on põlvkondi kidunud tõeliste meeste, kangelaste puuduses. Mida enam filme vaatame, seda põletavamalt januneme. Ometi on väga päris isased inimesed ju meie oma kultuuris täiesti olemas:
Väikerahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pooljumalate legendidega. Meie rahvuseepose hiid Kalevipoeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose-väidetud poolesaja Kalevi-pere jäljega. Mis siis, et Kalevipoeg tappis, röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis, et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst, kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi, mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kasvõi tule ja vere hinnaga. Kalevipoeg oli töömees ja ehitaja, ent sellest meie alaväärsustunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end, et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas – reliikvia missugune!
Paraku on varandusejagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad, saksad surevad. Mõisad olid baltisakslaste poolt Maarjamaale rajatud arhitektuuriväärtused. Vanalinnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdutundetult pommitatud ja viljahoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik läänenaaber kui tsaariaegne idanaaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmisahelga väike maailm. Mõtlejad peletati, kultuur põletati ja majandus taandarendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viinaköökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taasiseseisvumise ajal juhtunud ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uusriikliku põllumajanduse üles ehitamise asemel tagastati, lammutati ja unustati. Lenin ees, Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste, vangistamiste ja massimõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme, kuidas silmitu Putin täna Ukrainas vennatapusõda peab. Naised, lapsed ja kahurilihaks taandatud ukraina mehed on 21. sajandil ebareaalsel kombel tappes. Vahime abitult, rusikas taskus ega saa pealiskaudses infotulvas aru, kes-kellega-miks sõdib. Peaasi, et meile endile jälle kallale ei tuldaks – NATO ja EU appi!
Unistame Kuldajastust ja lunastajast, kelle taastulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevipoeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümberjagamiseks, kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii peremeeste kui pärisorjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal-meistrid kogu maailmaturu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine, Pöögelmann ja ekskavaatoritehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügikastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstutäis konte, vaid kaunis naine. Agnes, aga ka Saarepiiga või Kalevipoja ema on meie porispõlvitav varandus. Meie varemete-vabariigi tulevik oleneb jumalannadest, kes tiivad mudast tõstavad, et oma mehed rahvajuhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab, loob, hoolib, arendab, rajab – tapmine ja tagaajamine pole enam moes. Kättemaks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene, vaba laps! Maatriksist välja. Või jää sündimata…
„Tütreke, nii mõnelgi korral olen oma katkendliku haridustee pärast kurb olnud. Tänaseks olen vajadusest ja sisetundest, soovist ja sunnist vaheldumisi läbinud nii palju koolitusi, et tunnistusi ja sertifikaate, litsentse ja adjustaate on kilo. Vähemalt.
Ikkagi tunnen end ebakindlalt, kui korraga väga palju tundmatuid sõnu kuulen. Predaator näiteks… Kiskja, vampiir, puuk…
Kuna ma olen suutnud nii palju koolitusi läbida ja mitu jõulist kannapööret teha, siis olen endast vargsi visiseva kadeduseussi välja koolitanud.
Mis ei tähenda, et ma ikka veel aina ja üha minu peale kade olemisi ei kogeks. Kadestavad, sest nad ei tea.
Tahaksin mõelda, et mu väike õde oli sellepärast mu kooli-minnes kurb, et mind armastas. Tegelikult on hilisema elu jooksul süvenenud muster näidanud tuhandeid varjundeid, millest ühegi pealkiri pole armastus.
Jah, külgetõmbe seadus ütleb, et me ei tõmba ligi midagi, mida meis endas pole.
Ma õpin ja õpin – veel ja veel.
Kui läksin teise klassi – koolis, kus käisin 8. klassi lõpuni – nuttis õekene-õrnakene seni, kuni ka tema pandi hulk aega enne kooliealiseks saamist esimesse klassi. Tal tundubki olevat saatus igal poole enne õiget aega kiirustada ja sellega ohtrasti eriolukordi põhjustada.
Meile mõlemale, nii tillukesele õele kui mulle, põhjustas ka perekonnanimi ohtrasti eriolukordi. Sel ajal veel ei teadnud keegi ei väikeses külakoolis ega ka nõukogude väikeriigi üldsuses, et sama perenimega Tanel hakkab kord meie rahvast nii edukalt Eurovisioonil esindama, et toob selle koos Aruba kuningaga lausa Eestisse. Või et selle nimega põlluminister saab olema kõigi aegade kuldseim ning jääb meie riiki Brüsselis esindades ikkagi Ivariks. Inimeseks.
Ikka olin Pott. Õega koos olime toredasti Suur ja Väike Pott.
Nagu sellest oleks veel vähe olnud, lõikas ema meie juukseid… no mitte päris poti, aga mütsi järgi küll. Saavutas nii täiuslikud potisoengud, et mul oli võimatu mitte vihata nime, soengut ja iseennast.
Mirtel, armas – kogu senise elu olen sellest vihkamisest välja koorunud. Ma tahan armastada!
Ehk on tõesti nii, et armastuse ja pühendumise hind on selle alla palju, aga see-eest pidevalt haiget saada.
Nüüd hõikab iga päev mõni tuntud inimene – sageli oma uue raamatu või plaadi müümiseks – mind ahistati! Sellest, kui palju on õpetajad lapsi lõhkunud, seni veel väga ei räägita. Mida sa inimestest selle palga eest tahad, eks ole – seda enam, et oma meelis-ala õppima läinud inimestest paljud tegelikult ju õpetajaks saada ei tahtnud. Mujale ei kõlvanud…
Igal elualal ja ametis on sama moodi, nagu inimese enesega – meis elab nii valge kui must hunt. Kumba toidame, see kosub…
Meid pandi üsna kohe internaati.
Kodust oli kooli läbi soo 7 kilomeetrit, suur kraav, sillaks isa pandud palgid – ning üksnes sügava lume või eriti hullu vihmaga tuli ta meile traktoriga järele.
Esmaspäeviti läksime, reedeti tulime – internaadi voodiriided kodus pesemiseks kaasas ning minul väike õde näpu otsas.
Küllap ka seal, kuhu sina, Mirtel, lõpeks sündisid, on praegu nii, et lapsed ei astu jalgsi sammugi. Ju sa tead – võibolla pareminigi kui mina – et paljude perede emad on oma laste logistikud ja autojuhid. Eriti Tallinnas. Maal isegi mitte nii väga. Trennide-stuudiote vahet eduredelil turnivad lapsukesed ei jääks muidu ellugi.
Sa pead seda viiulit kääksutama ka seda vihates – nii saad kuulsaks, tantsi oma lampjalgade ja karukaela kiuste – äkki saad ilusaks… Mõni ime, et kroon-viirus tuli ja peatas sedalaadi perevägivalla. Ela mu unistust, lapsuke – mina ei jõudnud parnassile, sina pead, oled mu elutöö.
Mina oma lastega sedasi teinud ei ole. Küllap sa tead, kullake…
Mäletan ikka veel imelikult selgesti aega, mil internaadi kasvatajad – need olid ühtlasi meie kooli õpetajad, kes teadsid kõikide laste koduseid elusid – pilkasid meid.
Jällegi kadeduseuss.
Kui praegu on ainuvõimalik moodus ellu jääda maale kolimine, siis toona tahtis iga vähegi elujõuline perekond külaelu idiotismi käest minema. Koolis saadi teada, et Pottide ema ja isa ehitavad linna maja. Kui mul mingit vihikut kaasas polnud, siis mainiti kohe ära: kas vihik läks juba ees linna ära – või sattus emal toidu asemel pannile, majaehitajatel on ju kokkuhoitlik olla vaja…
Mäletan eriti vastutahtmist päeva, mil internaadi öökasvataja ajas kellaaja sassi ning äratas meid kell 5 hommikul kella 7 asemel. Panime uniselt riidesse, pidime õuest puukuurist ahju juurde puud tooma, et kasvataja saaks ahju kütta.
Kuuris oli pime.
Võtsime puud riidast sülle ja tõime tuppa.
Keegi oli sittunud puuriida peale.
Kuna oli pime ja me saime puud sülle kobamisi, ei näinud me seda hunnikut. Toas aga sai kasvataja aru – me ise muidugi ka, et oleme üleni sitased.
Kellelgi oli kaasas odekolonn. Lasime seda riietele peale.
Olime ju lapsed – kogenematud – ise enese tarkusega.
Praegusel ajal öeldakse auto lõhnakuuse kohtagi sellisel puhul: justkui keegi oleks kuuse all sital käinud.
Kaks tundi liiga vara ärganud ja pimeduses kobanud, istusime ja ootasime kokatädi, nii et ka köök haises… Ja ikkagi kästi meil kooli minna.
Saime ikka väga korralikult naerualusteks. Kogu kooli ees.
Meid saadeti tagasi internaati riideid pesema.
Nüüdisaegsed tehnikaajastu hellikud ei kujuta seda ettegi. Eriti mitte teismelised. Käsitsi? Külma veega? Suvalist sitta?
Mina igatahes põgenesin keset koolinädalat internaadist nutuga koju.
Olin umbes 14aastane.
Õde tahtis kaasa tulla, aga ma ei lubanud.
Tahtsin nii väga ise ja ainult mina, üksi ja päriselt ema ja isa juurde. Olin alati teine, kõrvaline. Nüüd vajasin esimese ja ainukese kohta.
Koju jõudes avastasin, et maja ukseesine oli paksult verine.
Majauks oli lukus.
Koputasin ja suisa kolkisin uksele…
Ema lõpuks avas.
Sissejuhatuseks sain pahandada, miks ma koolist olin ära tulnud ja ema käskis mul tagasi minna.
Läksingi. Ahastusega.
Verine kodu. Tõre ema. Nii vägavägaväga üksildane mina…
Hiljem sain teada, et isal oli juhtunud õnnetus. Talle oli teine mees võsalõikaja kettaga jalga lõiganud ning isa viidi kiirabiga Tartusse haiglasse.
Saad aru, Mirtel, tütreke – selle asemel, et minuga koos nii seda ehmatust kui minu üksildust ja hellusevajadust jagada, saatis ema mu ära…
Ema…“
Kes on need inimesed?
Need võõrad veidrad isikud…
Naine teadis muidugi – need on õed-vennad, ema ja teised veresugulased.
Just 2020. aastal muutusid hõimlased hämmastavalt võõraks.
Kohusetunne enam ei kehtinud. Ta ei tahtnud mitte kedagi enam kohusetundlikult armastada ega isegi mitte taluda sellepärast, et ta on sugulane.
Teekaaslased kinnitasid, et kosmoses ja Maal energeetiliselt toimuv sõlmibki lahti sugulus- ja sõprussidemed, mis meid enam ei teeni. Moodustuvad uued hinge-pered, mille liikmed tunnevad üksteist üha ja järjest ära.
Ikkagi niheles Naise südames väike süüdlaslik tüdruk: kuidas nii, ta on mu see-ja-teine – ja ma ei tunne mitte midagi. Heal juhul. Pigem äratõuget ja põgenemistungi.
Naine otsustas: kuna sellest räägitakse ja kirjutatakse paljudes keeltes mitmetes meeltes ühe korraga, siis järelikult nii peabki olema.
Tuleb harjuda. Ennast mitte paha tüdrukuna tunda. Ja veel ja veel harjuda.
„Ehkki see oli ausalt öeldes täiesti õudne koht, harjusime ka internaadis pikapeale ära. Riik oli andnud kodudele asjaliku ja üldise võimaluse oma lapsed aborteerida – mis siis ikka, harjusime – et ellu jääda.
Harjumine jättis hinge ruumi ilusateks märkamisteks. Mäletan sügisest leheaega. Kiriku pargis tegime värvilistesse lehtedesse teerajad – nagu labürindid. Mängisime selles laehesajus.
Minu päevikust: „Oleme just kolinud, sest isa sai endale teise töökoha – metsavahiks. Ema jääb nüüd koduperenaiseks. Ma lähen teise kooli, teise klassi – maa kooli. Õpetaja, kes oli ka minu isa õpetaja, hakkab nüüd õpetama ka mind – matemaatikat.
Kuna kooli on kodust nii pikk maa, pannakse mind, koos minu õega, internaati. Praegusel ajal kutsutakse sellist asutust õpilaskoduks. Sealt saab koju alles laupäeva õhtul, sest koolinädal kestab esmaspäevast laupäevani.
Internaat on ikka jube koht. Oi ,kuidas tuleb emahäda peale, oi, kuidas tahaks ema ja isa sülle – ja kuidas oleks tahtnud, et keegi mu peakest paitab. Hellust vajab hing, aga tuleb olla tugev.
Meie tahtmine ei loe. Vanemate otsus, lastel koolitee lühem. Meil on kooli seitse kilomeetrit. Kooli ja koju kokku 14 kilomeetrit. Ei loe, kas vihm, torm, tuul või paksud hanged – pebminema – jala muide. Ei loe ka peavalu. Me ei tohi õieti teada, mis see on ja vinguda ka ei tohti
Peame kõigega ise hakkama saama ja peame olema tugevad.
Kui mul kaheksa klassi lõpetatud, kolime linna elama.
Vanemad ehitavad linna maja.
Ma nii tahan juba kohe sinna minna!
Talvel käisime kirikumäel liugu laskmas.
Näed, Mirtel – kirik kaitses meid ka siis, kui me ei mõelnud sellele, et see on pühakoda… Tema juures oli seletamatult hea. Polnudki vaja seletada.
Ema õde tõi meile õega jänesenahksed kasukad. Ingel-valged.
Kelku meil polnud. Kasuka selja peal sai väga pika liu. Oi, kuidas see libises! Libises kohe nii hästi, et minu kasuka seljal polnud enam ühtegi karva.
Ma ei hakka sulle, tütrekene, kirjeldama, kuidas mina emana sellisel puhul reageerinud oleksin. Naer olnuks ehk teretulnud…
Tuli hoopis järjekordne pahandus.
Ema ei naernud ka vanemate õdede-vendade üsnagi vaimukaid vingerpusse.
Isa hoidis minu ema lapsi kui oma lapsi.
Nad läksid vennaga metsa tegema. Käruga võeti kaasa družba-saag ja muud vajalikud asjad.
Vanem õde käskis mul, väikesel õel – olin siis vast 8aastane, minna ja metsast salaja käru ära tuua.
Käsk ja õde – mõlemad vanemad kui meie – tuli minna.
Sõnakuulelik laps…
Tõin ära.
Vingatsist vend ja minu isa, kes ei vingunud kunagi – tassisid kogu selle tavaari seljas koju tagasi.
Siis nägin, et minu isa oli mees kui tammepuu.
Ta oli läbi tulnud tulest, veest ja vasktorudest. Sõna otseses mõttes.
Minu isa oli kaotanud oma vanemad, elanud läbi vanemate küüditamise, kaotanud kodu ja kasvanud võõrsil.
Vastutasuks õe viguri eest virutas vend siis, kui mu vanem õde välikempsus kükitas, kaikaga peldiku tagaseina vastu sellise paugu, et õekene kargas, püksid rebadel, ehmatusest röökides peldikust välja.
Õuel ootas teda vaatajaskond, kajakanaeru lagistades kõveras.
Minu enesega juhtus tavaline äpardus, mis vist pea kõigist lastest üle on käinud.
Tahad kuulda, tütrekene?“
Naabrimees helistas Naisele.
Nojah, endine naabrimees.
Kakskümmend aastat pühendumist koos kaasnevate nimetuste ja mustritega ei taha kahe aastaga lahustuda. Minu oma. Minu naaber. Minu peenar. Mina tantsib ses seostepusas vampiiridega. Annab tegelikku ennast üha ja veel ja jälle ära. Vaene mina. Mitte-Mina.
Kuledsa-su-talust-tuleb-musta-kibedat-tossu-kogu-küla-pääle.
Kullapai, mina tulin sealt külast kaks aastat tagasi ära.
Jahhhaga-ullusti-tossab-rohkem-kui-tavaliselt-kui-su-mees-lõket-teeb…
Ta pole mu mees. Not my monkeys, not my circus!
Midäää?
Määä.
Vastikvastikvastik!
Naine süütas oma uue elamise ja olemise rõdul kaks sigaretti järjest, et mälumeeltesse kerkinud kummi kärssamise hais püha tubakaga katta. Kolm lausa. Ebatervislik jah. Aga lühikeseks meditatsiooniks, peas ringi keksiva pärdiku peatamiseks hea.
Eksil oli isekas komme nende taluõuel lõket teha suure rehvi sees. Kui kumm viimaks süttis, oli lihtne ja loogiline sinna otsa ka teised rehvid lennutada. Kui juba siis juba. Trumm ja pulgad. Ja need teised inetuse kumuleerumise õigustamise jadad.
Rehvituli oli suisa sümbol. Mina võin. Kõik nõukaaegsed talumehed tegid nii.
Tore. Nõukaajal polnud talusid. Peremehed nii ei tee – oled kas lisaks oma koduõuele ka kogu planeedi peremees ja austav asukas – või oled vanadesse mustritesse kinni jäänud ori forever.
Naine mõistis viimast sigaretti kustutades, millest eksnaabri haisev sõnuv eksmehe eksituste kohta rääkis. Vaeseke oli lõpusirgel.
Tema ilmavaade – eeskirjad on kõigile, aga mina võin… – oli ta hukatusse viinud.
Enesele upsaka erandi tegijatest, liiklusõnnetuste-roolijoodikute, tulekahjude põhjustajate ja uppujate statistikast koosnes vanasse matrixisse hangunute nimed-marmortahvlil. Darwini auhinnaga pärjatute posthuumne nekroloog.
„Mõistlik on juba lapsena ära õppida, et füüsikaseadused ja looduse reeglipära kehtib kõigile. Eranditult. Need on. Nii on.
Küllap sina, tütrekene, tead minust paremini ja varemini, kui mõttetu on püüda vastutust oma tegude eest endast väljapoole tõsta. Mina teen ja vastutan. Kui mulle on selgitatud – või olen varasematest kogemustest justkui õppinud, mis juhtub, kui teen – vastutan mina. Mitte selgitajad.
Ennast paksuks õgides võin süüdistada neid, kes mind närvi ajasid – nii et ma pidurdamatult õgima eksisin – võin sõimata suhkrut ja nisu, isutekitavaid ravimeid ning rohke kaloriidsusega alkoholi. Lõpeks olen paks ikkagi mina, sest kogu selle jama endale näost sisse laadisin mina.
Meil oli lapsepõlve koduõuel kooguga kaev, mille keti külge karistuse ähvardusega keelati talvel keelt panna.
Ma ei tea, mismoodi lapsele tegelikult peaks näitama, mis siis juhtub.
Kuna seda keeldu nii karistamisvalmilt kogu aeg meelde tuletati, siis suure külmaga mina selle keele sinna ikkagi litsusin…
Üllatus-üllatus – kinni ma seal keeltpidi ka olin.
Kaua. Liiga kaua. Kuni isa sealt mu leeklambiga kaevukooku soojendades ära päästis.
Keel nahata.
Rihmaga laks tagumikule ka veel…
Aitäh.“
Naine luges e-postist oma koolikaaslase kirjast, et tolle mees põletas nende kodumaja maha. Maani. Mitmendal katsel kusjuures. Ja üldse mitte klassikaliselt joogisena.
Tema esivanemate talu oli okupatsioonide ajal olnud mitmete perede peavari, ühiselamu. Iga pere ehitas oma tuppa oma pliidi. Ja slepi. Kuidas ise tahtis. Sooja tahtis, nu.
Esimese truubipõlengu järel sai koolikaaslanna teada, et neid taidlus-sleppe päriselt puhastada ei saa – liiatigi on korstnad seest nii lagunenud, et kogu küttesüsteem pliitidest-ahjudest korstendeni tuleb maha võtta ja uuesti ehitada. Numbreid nimetamata.
Maja ise ei maksnud hetke kinnisvara turul ka nii palju.
Et mitte kulusid kolmekordistada – küttepuud, tulekahjude kustutamine, elekter – otsustas naine elektri kasuks. Mehel oli ükskõik. Peaasi, et soe oli.
Ühel päeval, kui naine oli tööl – mees mitte, milleks, naine ju oli juba… – tegi mehike ikkagi tule ahju. Mitu kuud kasutamata ahju plekk-korpusest paistsid leegid tuppa – ja äravajunud slepist, mille vahemaa korstnast oli juba mitu sentimeetrit, tulid nood leegid tuppa ära ka.
Kui naine pärast varemeid kustutava tuletõrje lahkumist küsis: miks ometi!?!?!?
Vastas mees: tahtsin.
Ning Naine mõtiskles rööbiti kahel teemal – kuskohas milliseid riideid-jalanõusid-tekke-patju üle on, et koolikaaslannat aidata – ning: kui palju ometi maailmas noid Nipernaadisid on? Mina, lilleke, tahan ja leban, tahan ja kütan, tahan ja lõhun…
Mis õigusega?
„Miljonid naised on püüdnud noid nipernunnusid aidata. Parandada. Järje peale aidata. Nüüdseks on selge, et isiksuse spekter ja aju ensüümi häire pole ravitavad. Nendega kaasnev ning neid vastastikku võimendav alkoholism ka mitte.
Mina võin tina panna, sest mina olen eriline ja mu õnnetus on teiste jamadest kõrgem ja olulisem – halleluuja, võeh.
Kas see, et ma sinule oma Lugu rääkides aina süüdimatutest-predaator-salageidest-sõltlastest jutustan, tähendab – sündisid lõpeks ühena nendest? Oled umbes 30aastane the-chosen-one? Mis siis ikka – seilasime, teame.
Ja mõnd sellist kohates karjudes põgeneme. Tõsiselt.
Seda õppisin ma oranžide žigullide varal.
Mu vanimal õel oli selline – uhke ja läikiv.
Tema mees hoolitses selle läike eest nii kõvasti, et ainult autot tema poleeriski.
Teda ega tema naist, oma õde, ma ei sallinud.
Nüüdsel ajal kõnelevad piisavalt arvukad ilusad hinged oma hõimlastest võõrdumisest ja tegeliku hingeperekonnaga liitumisest, et seda mitte häbeneda.
Toona ei suutnud ma oma õde taluda.
Põgenesin. Kui ei oska käituda, ära käitu – lase jalga.
Käituda ei osanud ma sellepärast, et meie ainus vestlusteema oli minu välimus. Ainus! Õde narris mind kogu aeg paksuks – ka siis, kui ma neiueas välja venisin – ja kui ma metsatuka tagant nägin seda žigulli tulemas, siis ma metsa oma onni peitu ka lidusin.
Vapralt.
Jaa, Mirtel, mul oli oma onn!
Tegelikult oli meil seal põnev lapsepõlv – me mängisime seal teiste õdede lastega, kellele ma tädi olin.
Pidin tegelikult üsna võõraid lapsi kantseldama, sest olin vanem – ja vastutasin nii nende kui ka enese tegude eest.
Majapidamine oli vanematel suur. Väga suur. Liiga suur.
Nende üüratu töökoormuse kõrvalt nägemine ja kaasa tegemine on mind läbi elu sinusoidina, pendlina linna meelitanud… Misjärel sisehääleke-kiusajakene on mind ühel hetkel ikka tagasi maale keelitanud.
Kusjuures olen vanemate suurest veel suurema suure vedada ja pidada võtnud. Alati. Lapsepõlvekodus olid loomad, kartuli- ja peedipõld.
Oi, kui pikad need vaod olid kõblata. Ring ümber maakera suisa.
Üht tööd tehes õppisin teisest puhkama.
See on läbi elu olulisim oskus olnud.
Kui puhkust kunagi ei ole, siis on puhkus kogu aeg.
Suvine heinategu on puhkus sügisesest peedi- ja kartulivõtust. Loogiline!
Isa jahiskäigud olid tema puhkus kodust.
Meie oma loomadele seakartulite keetmisele oli vaheldus ja puhkus metsloomadele vilja kõrvetamine nende peibutamiseks jahihooajal.
Isaga koos jahil käimine… oh… Ei, ma ei hakka halama, miks-ma-ei-võinud-poisiks-sündida. Hoopis nali tuleb siit.
Pihta saanud sea eest põgenesin puu otsa – sirget tüve pidi, kust alla ma pärast ei saanud. Küll aga sai kust küll ja veel – tegin hirmuga puu otsas püksi, sest siga nühkis oma haavatud selga vastu puud.
Erinevalt õe räigest oranžist oli isa punane auto, Moskvitš 408, mulle armas.
Sellega sõitma õppisin isa kõrval. Oli tarviline oskus, sest kui isa purjus oli, siis käskis ema minul auto joomapaigast koju tuua.
Selle eest oli emal silm ei-tea-miks-küll sinine ja auto võtmed ikkagi edaspidi hoolega peidetud.
Ma tean, et kõik mehed on si-si-siii-sissi-sitapead – laul selline – ometi armastasin oma suurt vägevat elutervet isa kõigi tema pahede ja pattudega lõpuni ja kauemgi.
Nüüd, kui ta on teisel pool, mõistan ja armastan teda veelgi sügavamalt ja pärisemalt. Mirtel, kui see on sinu võimuses – palun ütle seda mu isale, eks?
Mõistus teab, kui palju inetusi isa oma vissis ülinõudlikule naisele ütles ja tegi.
Süda teab, kes see mees tegelikult oli.
I’m human being, not human doing…
Mu helgeimad õrna ea olemised olid isaga heinateol. Olin traktoriroolis ja sõitsin edasi, kuni ema ja isa heina traktorikasti loopisid.
Oleksin tahtnud isaga kahekesi olla, sest ema kätsatamine rikkus pea iga päev isa tegeliku hea tuju ja oleku ära.
Elasin end välja lakas heina sõtkudes – meeldiv kasulikuga ühendatud. Nagu „Tõrksa taltsutamise“ filmis Celentano puid lõhkudes ja oliividest õli välja tantsides. Ma sõitsin oliivitünni asemel suveaedikus sigade seljas.
Nii tore.
Üks suur melu, mis aina kordus ja kordus ja kordus ja millest ma igatsesin pääseda. Mitte uude aastaaega ja uude töödetsüklisse, vaid linna elama.
Mul on see, mida igatsesin, nüüd mitmes kodus erinevates variatsioonides ammu olemas.
Toona tahtsin kraanist sooja vett, kanalisatsiooni ja veega peldikut, vanni ja iseenesest soojaks minevat tuba. Vanemate majapidamises oli nii kohutavalt palju tööd, mis ei teinud inimeste elu paremaks mitte ühelgi moel.
Inimesed ei teinud muide ka üksteise elu paremaks.
Tahan mäletada head. Mitte naiivselt. Teadlikult ja tänulikult.
Kui meil oli kellelgi sünnipäev, siis isa pani oma punasele mossele suure tüliga – ema hoolitses selle eest, et traditsiooniliselt käis kõik tüliga – hääled sisse.
Meid sõidutati linna.
Terve teekond oli ainult üks suur sõda – ema jaoks oli eranditult kõik valesti.
Me pidime seni õega jube vait olema, või oli ka meil kõik veel valestimini kui seni. Salaja itsitasime.
Linnast osteti pidupäeviti teekooki Tarhuni.
Olen seda tarhunni ka nüüd proovinud – enam ta sellise maitsega ei ole.
Jumal on surnud.
Naine mõistis pärast isa lahkumist, et meessugu – ju ka siis, kui nad on süüdimatud tarbijad nipernaadid-vagabondid – õpetab naistele tingimatut armastust.
Ehkki Naine polnud loomainimene, mõistis ta seda just koduloomade üldlevinud tavast suhtuda peremehesse kui Jumalasse. Naine oli tiss. Alma mater.
Ka siis, kui mõni põrsas või tall oli vaja eluloomaks lutitada – ikka oli perenaine kõigest toitja, peremees oli tingimatult karjajuht ja Jumal.
Kui Jumal oli purjus, olid kõik koduloomad närvilised ja murelikud. Mida mõistagi emanda pahane ja kurb hirmunud-olek omakorda võimendas.
Meie poolikute ja katkiste kärg-härg-pärg-sõrg-perede eestimaailmas on harmoonilised perekonnad üliharuldus. Ka siis, kui meessoost lemmikloom on majas, ei ole uuel põlvkonnal temast ega emast tegeliku paarisuhte kohta miskit muud õppida kui seda, mis asi partnerlus ei ole.
Partnerlus eeldab, et mõlemad osapooled näevad-kuulevad-tajuvad ühtviisi.
Tänases ilmas on kõva sõna, kui mõlemad üldse näevad-kuulevad-tajuvad.
Pigem vaadatakse-kuuldakse-põgenetakse.
Kiiresti erinevas – või koos vales suunas.
Ja Naine otsustas.
Mina, Naine, olen Jumal.