22. veebruar 2023
III Johannes
„Kolmas ilma narkoosita.
Johannes, ma tahtsin sind nii väga, et mu kolmas abort oli narkoosita rohkem hingelises kui füüsilises mõttes.
Jõulud olid tulemas.
Mina olin rase. Teadsin, et oled poeg ja et sinu nimi on Johannes.
Ja alistusin pisitõsiasjale, et isa ei tahtnud sind üldse. Päriselt kohe – mitte sugugi. Pärast ei kahetsenud ka, et sa läksid ära ilma, et oleksid tulnudki.
Nagu kurjast vaimust vaevatud. Mees justkui ei saanud arugi, et sina olid vahepeal meiega – mina ootasin, tema peletas – ja nii sind justkui poleks olnudki.
Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, räägitakse, et me olemegi olnud sõna otseses mõttes pimedusega löödud. Teadlikult programmeeritud. Kurjast vaimust vaevatud.“
Täna teame, et kogu meie elu – õieti kõigi meie elude vältel on olnud oht, et juhtub kogu inimkonna abort. Samal ajal, kui meie oleme kogenud vägivalda selle kõigis vormides, on küsimuseks olnud inimkonna ümbersünd või lõpp. Kõigi meie isiklike konveierite – abortide ja samades mustrites kakerdamise – ümber ja üle on toimunud galaktiline sõda.
See hapral piiril balansseerimine on olnud nii rabedal ohu piiril, et isegi Lucifer ja Lilith astuvad vahele. Isegi põrguvägedeks ja saatana sigidikeks peetud erilised inglid on meie pärast õigustatult mures olnud ja appi tulnud.
Vaevatud – see tähendab väsinud.
Väsinud – tähendab haavatav.
Haavatav hing langeb ladusalt lõksu. Vajub nende samade käte vahele, kes ta ära vaevasidki. Olgu see siis ususekt või mees. Vaevatu on juba eos nii sügavalt ja süngelt programmeeritud, et heal juhul langetab tiivad porisse – halvemal juhul annab sootuks ära.
Südameüdini väsinu kuulab katteta lubadusi, talub lubamatut ning samal ajal teenib ja orjab – ta on hüpnoosis. Ta peabki enda arvates üha tegema-tegema-tegema, samal ajal kui tema kurnaja ainult räägib ja rapib. Ses mõttes on sõge sekt ja mõttetu mees vägagi sarnased.
Ja sõltuvust tekitavad.
Isegi adudes, et toidame puuki, pöördume üha tagasi. Nõel jääb hüppama.
Sisimas teame, et oleme sündinud õnnelik olema ja üksteisele väge lisama.
Hüppav nõel ei lase oma tõelises väes ja kõrguses, säras ja sageduses tõusta.
Kui jääme oma hüppava nõelaga üksteist väestamise asemel vaevama ning laseme ennast tühjaks imeda, vaadakem PÄRISELT, mis on pildil valesti.
Miski-keski kangutab sagedust maha.
Keha ütleb selle peale köss ja süda teeb vuss – nägu viss niikuinii.
Oled siin selleks, et kaasteelisi inspireerida, mitte kuritarvitada oma lahendamata lepingutega. Kui leping on täidetud või osapooli ei teeni – lõpeta ära!
Muidu lõped ise ära. Mis on kahtlemata täiesti lubatud lahendus. Suremine on vägagi vaba ja veetlev võimalus. Puhkad ja naased.
„Johannes, kallis – samavõrd kui ma toona sind tahtsin, veensin ennast, et sinu ärasaatmine on sulle parem.
Vaba ja veetlev võimalus parematele vanematele sündida.
Olin sedavõrd sügavalt orjameelde muserdatud, et tundsin: ma ei vääri sind.
Kas ma tahaksin oma pojale sellist naist, nagu mina?
Tookordset mind… Kindlasti mitte.
Need lapsed, kes mul sündisid, pole samuti mind pahatihti aktsepteerinud. Nad on näinud, kuidas lasen end tallata ja ära kasutada, petta ja peksta, vägistada ja orjastada ja… hoiavad isa või kasuisa poole.
Olen oma lapsi kasvatanud nii, et tahaksin endale selliseid kaaslasi – aga nemad pole leidnud erilist põhjust mind endale kaaslaseks tahta.
Seega… sul läks hästi. Said teise võimaluse.“
Katkend päevikust:
Isa on ema suure abiga linna maja valmis ehitanud ja minu koolitee jätkub uues koolis. Nüüd siis juba keskkoolis.
Kuna maakoolist klassiõde valis kaubanduskallakuga klassi, otsustasin ka mina sinna minna. Oleme nüüd saatuse tahtel mõlemad linnatüdrukud. Koos ikka lõbusam.
Kartsin uues suures kohas nii kohutavalt üksijäämist, et jooksin jah tema sabas.
Sai vist nihu otsustatud. Võimendame teineteise haledat tausta.
Kuna me oleme totaalsed maakad, siis mina küll sellesse uude seltskonda hästi ei sulandu ja mul on päris raske siin olla.
Ma nii tahtsin maaeluga kaasas käivast tööst ja tööst ja veel kord tööst välja ja vabaks.
Nüüd narritakse, et olen maakas.
Narritakse riietumise pärast, jalanõude pärast…
Hoian siin kõigist ja kõigest eemale.
…
Viimase klassi jätan pooleli.
Ma ei suuda koolis käia.
Piin on olla siin.
Saan ema tööraamatuga tööl hakata käima.
„Johannes, minu kui naise elu algas armukesena.
Teisena.
Abielumehe lõbustusena.
Sain töökoha lihakombinaati ja sellest sai minu saatus – suur muudatus minu elukaarel.
Pole sellist statistikat – ega ole vajagi – kui paljud noored naised on eakamate paaride vahel armukesed.
Elukogemus ütleb, et nendest noortest naistest endist saavad siuhviuh kiiresti nood eakamad emandad, kelle abielu vahele armukesed tulevad.
Minul, pojakene, on olnud mitu abielu – ja nende kõigi vahel on olnud kõrvalised.
Jah, ühel hetkel saad hämmastava auhinna, mida mina ausõna ei küsinud – noore armukese. Päriselt ka – sulle võin rääkida – 50aastasena sain kogu selle suhterägastiku konveieri krooniks kogemuse, et võid olla endast palju noorema mehe abielu täiendus küpse jumalannana oled.
Missioon seegi.
Iseasi, kas neid toimimatuid abielusid peab armukeste abiga alal hoidma.
Maailm on täis pangalaenude ja laste, kinnisvara ja külarahva arvamuse nimel kunstlikult koos hoitavaid paare.
Hapude abielude sõnatud autosõidud ja säratud sõrmused. Paralleelmaailmad, millega kaasneb vampiiride võrgustik: naine toidab meest, kes toidab armukesi.
Tunnen just sulle pihtida, kui valus on neiukese-noorukesena olla mitte oma mehe elu armastus ja ainus aare, vaid salanaine.
35 aastat tagasi jätsin keskkooli pooleli ja läksin tööle, selle kõrvalt ka õhtukooli – ja tutvusingi töökohas ühe mehega…
Selle tutvuse tagajärjel – või tulemusel – sünnitasin ma pojakese.
Kui ma ise aimu sain, et ma rase olen ja seda oma „sõbrale“ teatasin, siis mees raevus ja loomulikult käskis abordile minna. Muidugi andis ta mulle ka selleks ümbriku ja manitses, et asi oleks korda aetud.
Rohkem ta minust kuulda midagi ei tahtnud. Ma olin nii suures südamevalus… ja ei saanud aru, miks kõik nüüd siis lõppes.
Minus olid kasvanud tõelised tunded, mind hoiti ja armastati… arvasin ma.
Ja siis – plaks! – rasedus – ja kõik oli läbi.
Mees, kellest ma rasedaks jäin, oli minust 12 aastat vanem. Hiljem tuli välja, et tuntud naistemees. Ta ei lubanud kellelegi rääkida, et me aegajalt kokku saame ja saladust ma oskasin hoida.
Ma olin maatüdruk, keda kasvatades olid vanemad alati manitsenud, et saladusi peab hoidma. Nii see lugu siis senikaua saladus oligi, kuni mu kõht välja paistma hakkas. Seisin endas kasvava sündimata elu eest, kelle olin otsustanud iseenese ainuotsusena ilmale tuua.“
Vastutus teiste elude eest on kõigi ajastute kõiki naisi ühendav ürgolemus.
Õigupoolest on see algomadus maassetaotud temakeste ainus põhjus ka iseenesest nii palju hoolida, et teiste teenimiseks elus ja terved püsida. Niivõrd-kuivõrd.
Pekstud ja hirmutatud naised on kerge saak gigolotele-dändidele-nipernaadidele, kes puid ja maid kokku luulutades panevad miljoneid maadest-puudest madalama enesehinnanguga naisi end hetkeks erilise ja armastatu, vajaliku ja hinnatuna tundma.
Sellel vajalikkusel on hinnasilt. Kui sa suvega kümmet tonni ei teeni, on pekkis. Kui sa oma niigi 7 inimese tööle lisateenistust juurde ei otsi, lülitatakse elekter välja, sest sinu maksta jäänud arvet kused mitmendat kuud tsimarukene-haaval – ja pead teenistust juurde leidma.
Seniks meeleolumuusikat.
Naise teadmata pandib ja hüpoteegib ühest deliiriumist teise, kainetelgi lühiaegadel süvenevates psühhoosides ja eufooriates ekslev lilleke rohus kõik, mille naine on loonud ja millele lootnud.
Peaasi, et külarahvale näha olevad kardinad on viimase peal – et lamav kangelane õilmitseb nende taga külmkapi ja sängi vahet, keegi ei tea. Kui dekoratiivne ja eksootiline pool-isas-isend lõhnastatu ja kammituna välja läheb, tundub ta nii usaldusväärne ja esinduslik, et ikka veel leidub keegi, kes talle laenab ja tema eos-pekkis-projektidesse panustama kobatab.
Õel-karismaatiliselt ja ülbe-hurmavalt naeratades laenusid võtvad lapsmehed valetavad ja vassivad – ise seda märkamata – tegelikust mädasoost välja paistab vaid hea hambumus. Ja need kuradi kenad kardinad.
Rõhk sõnal KURADI. Deemoneid katvad kardinad.
Tagastamata laenud ja maksmata arved hakkavad paistma koos saabuvate täituritega.
Naabrid seda tänu kardinatele ei näe.
Tänu mittenägemisele saavad naabrid öösel rahulikult magada ega pea südant valutama selle pärast, et on kaasosalised.
„Tead sa ka, et tal on korstnad mitmes tulekahjus tühjaks põlenud ja koldeleegid paistavad läbi plekkahju roosteaukude tuppa?“ küsis Naabrinaine heatahtlikult Külamehelt.
Jah. Aga ikka teen. Järelikult olen teadlikult kaasosaline.
Heasoovlik kogukond pikendabki pekkis aiapäkapikkudeks mandunud kaunismeeste agooniat. Noojaamää, teame küll, et ta on täna omadega täiesti põhjas. Aga mäletamää, kui vägevate kavatsustega ta mede külla tuli. Ostis küla tunnus-häärberi ja lubas sinna rajada seda-toda-kolmandat. Püüdis ju teha ka. Aga aiapäkapikkudele käivad täitmised nõnna üle jõu, et viimaks ei jaksa nemad enam isegi lubada mitte.
Udumäekuningate mürgiaurud hääbutavad neid endid ning rüvetavad kogu ümbruse.
Naine- ja sõpruskond haaval tullakse ilusale isasele eluvaimu sisse puhuma.
Talgud ja projektid, ettevõtmised ja sooritused. Tema naeratab armulikult. Nii ilus.
Naised ja sõbrad väsivad ja loobuvad – ühepoolne energiaringlus ei toimi lõpmata.
Voodi ja külmkapi vahet vankuv aiapäkapikk tüseneb ja tursub ja toriseb.
Kuidas tohib teda enam mitte ülal pidada ja järel vedada?
Keegi ikka peab ja veab.
„Sina teed heast südamest tema talvepuud – tema paneb niigi varemeteks vajunud häärberi nendega põlema. Kuriteo kaasosaline oled,“ sisises Naabrinaine.
Külamees märkis pakkude tondilossi vedamist katkestamata: sina ju ka. Peaksid oma eetika järgi teatama, kuhu vaja. Eestlased ju oskavad kaevata ja muretseda. Igas mõttes ja tähenduses. Aga sina tahad olla kena inimene. Mina ka.
„Me kõik teame, et aiapäkapikk on alati olnud aiapäkapikk. Külasse tulles oli ta klants ja kompu. Nüüd on kulunud-mõranenud – näeb nii seest välja kui väljast sisse välja-sisse nagu õudusfilmi 130kilone monster,“ nõustus Naabrinaine. „Me kõik teame, et ta on kõik oma naised energiast ja rahast, elujõust ja armastuseväest tühjaks imenud. Tema ema on kõiki neid naisi hoiatanud: minu poeg on must auk.
Missugune armunud emane hoiatusi kuulab? Isegi kui need tulevad kõige algsemast allikast… Mina tean, mina teen, mina suudan – voh mina just armastan ta kuningaks. Ainult mina näen tema tegelikku potentsiaali, mina vallandan tema loovuskose…
Kuni ta ka sellele naisele kõrgelt kuseb. Või madalalt.
Külamees küsis tondilossi kolleteta küttepakke kantides ja veeretades, kas vastab tõele, et naised kirjutavad mingit raamatut.
Naabrinaine vaikis. Tema oli üks neist, kes Naise ja Kirjaniku koostöö-klubisse oli tõmbunud tõesti. Temalgi oli oma lugu rääkida. Sest tema oskas kogetud vägivalla ohvrina samas mudelis loksuda ka lesena. Pekstud keha ja krooniliselt psühhotraumeeritud hing ei lasknud surnud mehest lahti. Elas oma kitsekarjaga nunnaelu ning vihkas ja nautis haavaarme. Haav-haava oli hoopis teine tera kui haab-haava, mida Külamees ei-kuhugi kaaskuritegelikeks ahjupuudeks haavas.
Arm-armi keelas tal ka arm-armu käsule kuuletuda.
Ei lubanud ta endale elurõõmu – ega läinud ka aiapäkapiku peale valda kitse panema.
Ametkonnad olid mõnekümneaastase omariikluse jooksul osutunud kulukateks, ent võimetuteks konnadeks.
Kogukonnad pidasid vaikivat kokkulepet ning poputasid oma aiapäkapikke nii, nagu muistegi vallasandid elus said peetud – need konnad on ju imelised loomad.
Naabrinaine võtab oma kitse paela otsa ja kõnnitab ta mööda kuritegu varjavat metsarada koju ära. Ei pane kitse.
Külamehe osavõtlik rassimine mängleb „ära“-sõna maagiaga seni, kuni see ta meeled lummutab: ära tee ära tee ära tee… Kumb siis, ära tee – või tee ära? Äh, mine ära mine ära mine. Vaikitakse. Rassitakse-tassitakse-prassitakse, et mitte mõelda. Rassides valu leevendamine on jumitmetes rassides üldtunnustatud asendustegevus.
Oodatakse, millal naiste ühiselt munetav ja hautav raamat valmis saab. Oi, kuidas juba tahaks lugeda…
Mõlkis vanarauale, mida iga päev juurde tekib – vastavalt sellele, millisest õnnetust tööriistast püdel aiapäkapikk üle sõidab – sõidukid kuhja all ja otsas – tõmmatakse seniks kate peale.
Ent noorukesena käima peale saades lapsekõhtu ju sel äbar-isasel moel varjata ei saa.
Noorukene ei teadnud toona, et hakkab liikuma oma kogemusnõustaja ameti poole. Ei teadnud, et teda voodisse rääkinud küpses eas mees on abielus. Ei teadnud, kuidas on teismelise rasedana isa käest peksa saada ning õe juurde linna kõhukest kasvatama pageda. Ei teadnud, kuidas end töö, õhtukooli ja tite vahel jagada. Ammugi ei teadnud ta, et oma teed läinud lapseisa võõrast väge tuleb aegade lõpuni valitseda ja talitseda ka siis, kui laps on kahe järgmise elukaasaga koos meheks kasvatatud. Kui.
Kitsedest unistav piiga ei aimanud, et saab oma kitsed pärast salajast, aga see-eest pidevat mehe käest peksa saamist. Kitsed – ja ainult kitsed tema pärisosa ongi.
Kirjanik ei kujutanud ettegi, et ülikooli ja kursusevennad, kes õhtuti tema erakas õlut joovad ja filosofeerivad, on taasisesesvunud Eesti Vabariigi esimene valitsus. Läbi fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni üliõpilasseltse taastades ning esimesi tänavale toodud sinimustvalgeid julgustükke, suuri ja väikeseid lippe õmmeldes liikus ta läbi isikliku lapsekaotuse ja psühhoterrori kogemuse tänase enese poole.
Las jääb.
Kitsedega Naabrinaine – see, kes kitse ei pannud ning oli koos kogu külarahvaga seetõttu otseselt ja kaudselt kaasosaline kuritegudes inimese kuninglikkuse ja looduse, muinsuse ja loovuse vastu – küsis Naiselt: „Kas me kirjutame meeste peksmise raamatut?“
Ah?
Naabrinaine selgitas, et külarahvas ootab apla kahjurõõmuga tõbrasmehi paljastavat ja peksvat teost, kuna igas teises kodus on mõni selline või tolline.
Külarahvas käib pekkikukkunud tonti kordamööda aitamas. Pikendab sellega tema põhjakäiku või agooniat. Aga nii hea on ju hea olla. Eriti kui on lootust autasuks seda meeste-peksu-piiblit lugeda, mis kuuldavasti küpsemas.
Teate küll seda kena inimese tunnet – keegi ju peab, voh mina olengi see hea – ehkki tean, et pikendan väljasuremisele määratud biomassi tarbivat lödisemist – Jumal näeb ja tasub mulle, peaasi, et külarahvas teada ei saa, mismoodi ma oma hingerahu nimel mõne hääbuva tölli maiseid piinu pikendan. Pealegi – kui ta oli rikas ja ilus, aitas tema ju heldelt mind ka…
Nii tehakse kõikjal eestimaailmas Räpinast Sillamäeni.
„Kuidagi justkui kohustus lausa on meile nüüd selle raamatu ilmutamisega pandud,“ imestas Naabrinaine.
Aina kordan Karl Marxi vana-targa-juudi juttu: vabadus on tunnetatud paratamatus.
„Vabadus! Vabadus! Vabadus!“ osatas Kirjanik. „Asjad on õhus – ka mina olen koos ülejäänud külarahvaga viimastel aegadel just sellele samale teemale mõelnud. Kuidas tekivad nii antiigis kui Ameerika imedemaal, nii Kundas kui Uus-Meremaal ilusatest inimestest moondunud monstrumid?
Mida imelisem isend – seda jubedam jäänus.
Vastus on iidsete rahvaste meditsiinilisest tarkusest tulenev: mõistlikus koguses ravimina toimiv muutub liialdustesse langedes mürgiks.
See puudutab ka küllust. Rikkus toob kaasa hedonismi. Rikkus nii mõnegi inimese ära rikkus. Miljonid, täpsemalt. Olgu inimene sündinud, hõbelusikas suus ning harjunud luksusliku elulaadiga – või töötanud ja õnnestunud jõukaks – igal juhul tarbib ta kõike ja kõiki nii palju kui vähegi saab. Palju saab.
Kõrge latt elule ja kaasale muutub enesestmõistetavaks.
Mis juhtub hedonistliku õnnesärgis sündinu või õnneseeneks jopanuga? Maha käib.
Pea alati – kui ta just sportlik-spirituaalne Urmas Uriel Sõõrumaa ei ole. Sõõrukaid on üks – mugavaks manduv kõrgklass on matsakalt maitsev ilkumise objekt läbi aastatuhandete.
Süüa-juua-seksida-suitsetada-magada-süüa-suitsetada-magada-süüa-s… Äh, enam ei jaksa ega viitsi lõpeks seksida ka. Ilma et oleks üha uus partner või orgiad.
Põhjus ja tagajärg voolab rasvuvates ajudes tagurpidi. Sära ja seosed kaotanu lakkab loomast midagi muud peale ainevahetuse. Sitt on tema toodang. Kes lakkab loomast, seda lahutab loomast vaid noobel peldik.
Olete märganud tegelikult toimimast lakanud jõukurite ja nende surnud suhete keskel troonivaid kempse – mida vägevam vets, kus elav laip tunde troonib, seda kindlam, et mitte midagi peale seal sooritatava ta ei loogi.
Kuna ta on harjunud olema rikas, on kõik teised tema vaesumises mõistagi süüdi. Kogu inimkond, mitte üksnes kogukond, on teda-mandunut kohustatud nüüd aitama.“
Asjad on tõesti õhus, nõustus Naine.
Tema kui kogemusnõustaja poole pöördus just ühe sellise kadestatud rikkuri kaasa.
Trofeenaine oli õppinud ülikoolis juristiks, ent tal polnud põhjust oma erialal tööle minna, kuna tal läks korda abielluda rikka mehega.
Edumees kasvatas oma küllust ja kõhukest Ladina-Ameerika vihmametsade väärispuitu papiks teisendades. Igas mõttes. Kõhukest hakkas mees kasvatama, kui harjus noore ilusa naise omamisega liiga ära. Ära. Kadus sära ja motiiv olla vormis ja normis. Seega oli üha tarbima harjunud mees pidevalt laksu all.
Trofeenaine aimas, ent sekkuda ei tahtnud ega tohtinud. Kes maksab, tellib muusika.
Paraku on torukese kaudu ninna tõmmatud muusika häälestatud muinasjutu tegelikuks kujustamisele. High-way-meelikud kujutavad ette, et luulu-ilm ongi juba reaalne. Nende hoogsad kirjad-kõned lähtuvad ulmade reaaliast.
Teatud piirini õnnestub behave-as-if-meetodil liidril ses tiivulises stiilis ka meeskond kõrgemasse dimensiooni veenda. Kui paisuva punu ja punetava ninaga boss enam üldse pilvist alla ei saa, ongi mürgitus käes. Igas mõttes.
Hilja.
Trofeenaine, kes Naise nõustamisele tuli, sai tegelikele seisudele jaole siis, kui senine jõukus oli pöördvõrdeliseks kukkunud. Maksmata arved ja laenud voolasid ühe korraga nii Ladina-Ameerikast kui ilusalt isamaalt temakesele kaela.
Narkootikumide tüüptoime on illusiooni loomine – kõik ongi juba nii, nagu tarvitaja kujutleb. Teekond unistustemaale jääb vahele.
Nüüd oli kaunis juristiproua see, kes pidi paaristõugetega vahelejäänud redelist üles ronima asuma, tüsenenud-tursunud edumees rippriistu-pidi järel. Lapsed ja liisingud, elekter ja ette välja võetud dividendid – kõik tuli korraga ja kordamööda tasuda.
Tegelikkus tegi Trofeenaisest sammhaaval selle, kelleks ta oli sündinud ja õppinud. Jurist. Advokaat. Teiste omasuguste teenistuses. Kõik sai päästetud ja paika – ainult et armastus sai otsa. Mitte et Advokaadiks puhkenud daam üksnes raha pärast oma meest armastanuks. Võim ja vara on seksikas jaa. Siiski on täiesti tegevusetut tonti iga sekundi ja suguelamise püüdega üha tõsisem töö armastada.
Tingimusteta armastus, halastus ja ükskõiksus – kõik tuleb mängu. Võidab EI. Ei taha – ei halastada ega mehe enese seatud lati alt läbi voolavat biomassi teenindada.
„Selliste süüdimatute vagabondide lipulaev Toomas Nipernaadi oli vähemasti loov ja produktiivne – aga Inriid Nipernaadisid on maailmas üks,“ naeratas Kirjanik. „Loe!“
Nipernaadi, Gailit ja teised hipid
Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Storyteller muudab maharaja tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseenast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!
Uushipid oli teema, mille tõid Naine ja Kirjanik spiritualistlikust laagrist vikerkaarevärvilise küsimärgina kaasa.
Nad olid kolm päeva mõlemad oma maailmast ära. Spiritirilaagrisse minna otsustades arvas kumbki salaja, et tegelikult ei saa seda endale lubada. Teisele ei tunnistanud, et oli alla andmas ja loobumas. Ja pärast selgus, et said küll. Vabalt said.
Said vabalt olla kolm päeva hipsterid. Lillelised seelikud, suled juustes ja karvased rõngad kõrvus ja pahkluude ümber.
Tantsisid ja läbisid erinevad rännakud ja meditatsioonid ja-ja-ja.
Istusid lõpeks täiesti probleemitult alasti nii saunas kui tünnis.
Lahustusid ja suutsid lõpeks samuti olla muretud roosa-mulli-inimesed.
Oma koju tagasi sõitmise eel seitset asja pakkides ja pisikesi pop-up-telke tagasi rõngasse surudes tundus, nagu nad oleksid koos telkidega ka mitmest sajast spiritiri-inimesest õhu välja lasknud.
Positiivsus! Naer ja tants! Pill ja trall!
Kena, aga kes neist viirukilõhnalistest nunnupunnudest võinuks nende kumbagi kõrvale sobida?
Mitte keegi.
Aiapäkapikud – see oli täpseim väljend heatahtlike rõõmsameelsete trummi ja tumeda šokolaadiga ilusate inimeste kohta. Saledad ja siredad. Puhtad ja päikeselised.
Ja samas nii elukauged. Või lähedased. 2022. aastal sõja ja energiakriisi paaristõugetaga kiirelt ja kindlalt vaesuv rahvas ja uushipide salajane – pigem enesestmõistetav küllus panid küsima, kes siis õieti elada oskas?
Kelle käes raha on? Palun väga, spiritiri-rännakute-kogunemiste parklates oli vastus ja võti. Siin. Uhiuued hübriidid ja mersud, sajatorulised sportkabriod ja teslad.
Need inimesed elasid võrratutes korterites kalleimates linnaosades ning tegelesid aladega, millest külades-taludes-agulites-korterelamutes kügeleval rahval aimugi polnud.
Kingitustest ilma jäävad elavad laibad, vaimupimeduse ja alko tõusulainetes hulpivad tavainimesed lakkasid imede nägemise ja Kuldajastusse jõudmise asemel viimseidki ilusaid ja elusaid hetki kogemast.
Mida sügavamale vajus tavainimestest koosnev lootuse kaotanud ja end vigaseks orjanud biomass, seda kõrgemale tõusis uushipsterite küllus ja lennukus.
Eestimaailma inimkonna asendi nimi oli spagaat.
Enam kaugemale teineteisest käärida ei saa.
„Jah, Johannes, minust sai perekonna häbiplekk, sest minust oli saamas vallasema. Nii sellist ema tollel ajal nimetati. See oli selle ajastu suurim jama minu ema jaoks, kes ise on viie lapse ema.
Eks ta ise teadis oma kogetu põhjal ju nii täpselt, kui raske on lapsi kasvatada ja kui suurte raskustega tuleb hakkama saada, et ühest väikesest lapsekeset inimene saaks. Tema kasvatas ja sünnitas oma esimesi lapsekesi ju siis, kui sõda oli alles lõppenud.
Mulle meenub, kuidas õed ja vennad kutsuti kokku ja tehti pere salajane koosolek, kus otsustati minu, raseda neiu, saatuse üle.
Minu ema õe tütar võttis koos minu vanema õega mind näpuotsa ja viisid naistekliinikusse, kus nad olid juba arstiga kokku leppinud, et abort tuleb teha. Toomemäele mineku teekond jääb mulle alatiseks meelde.
Seda erilist ängi ei suuda ma tänini unustada.
Minu jaoks oli see üleüldse esimene naistearsti visiit.
Kui alandav!
Püksikud tuli jalast võtta, pukki ronida ja jalad laiali ajada.
Ma olin ohjeldamatutes pisarates. Pisarad voolasid ja voolasid ja neil ei olnud lõppu.
Naistearst oli hooliv – ta nägi 17aastase tüdruku ängi. Ta lohutas mind ja ütles: „Kui sa ise seda ei soovi, siis ei saa keegi sulle vägisi aborti teha!“
Kivi langes mu südamelt. Ma olin päästetud! Pääsenud ema ja vanemate õdede küünte vahelt. Päästetud on minu sündimata lapseke.
Sain naistearstilt abordi asemel endale rasedakaardi ja järgmise visiidi ajagi.
Nüüd olin ma arvele võetud kui tulevane ema.
Ma olin nii uhke. Mis siis, et ma ei teadnud päris täpselt, mis mind ees ootab ja kuidas see kõik olema hakkab, aga ma teadsin, et ma saan hakkama!
Aitäh, et mind ära kuulad, Johannes!“
Hakkamasaamise teekond:
1989 Õhtukeskkooli lõputunnistus
2000 InBro&Partners kindlustaja tunnistus
2005 Phare ettevõtluskoolituse maaturismi alane õppereis Soome
2008 Kutsehariduskeskuse tunnistus – teeninduse korraldamine maaturismi ettevõttes
2010 KHK tunnistus – läbipõlemise ennetus
2011 KHK tunnistus – hea teenindaja suhtlemisoskused
Eesti Punane Rist – eurosertifikaat esmaabi põhikursuse kohta
2012 – Päästeteenistuse aumärk – elupäästja III klassi medal
Rallipass firmalt Paat
2013 Võrtsjärve rattamatka toetaja kaatrisõiduga
Tartu Rahvaülikool – konfliktide mõistmine ja juhtimine
hääl kui töövahend
2016 KHK – elamusteenindus turismiettevõttes
Eesti Maaülikool – toiduhügieen
2020 Põlistarkuste ja rahvaravi kool – teadveloleku harjutuste ja meditatsiooni laager
Kunstituba – Sisemine rahu – Traspersonaalse loovteraapia meetodid –
klienditöö ja enesereflektsioon
SA Väärtustades Elu – üksikisikutele suunatud PREP-programm – minu suhe
on minu kätes
Avitus – kogemusnõustaja koolitus
2021 – Loov ruum – psüühikahäiretega töötajate ja klientide nõustamine,
kaasamine ja toetamine
Eesti Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet – naistevastase vägivalla vastane koolitus
Üle-eestiline naiste tugikeskuste suvekool ohvriabi suunaga
Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia Erakool – Jerzy Igor Biechonski ja Meeli Laane koolitus naiste ja meeste erinevusest, tunnistus nr 3335
Teeneline Toomemägi.
Sünnitusmajaks nimetatud konveier, kus tegelikult tehti kõike.
Sünnitati ja katkestati. Raviti katkestamistest tingitud viljatust. Sünnitati – opereeriti vaevatud emakodasid – ning katkestati veel ja veel. Statistika on ka kindlasti olemas – mis tast enam…
Stiilselt ühtaegu sünge ja rõõmus palee. Rahvasuus nii Kurepesa kui Abordikombinaat. Leidlikult jagatud majatiibadega, et erinevad energiad ja hääled üksteist ei segaks. Sünnitavate naiste, vastsündinute, opijärgsete vaevlejate ja aborteerijate kisa on ju väga erinev.
Muinasaegsed vanaemad käisid aegadel, mil abordid polnud veel lubatud, kusagil sealsamas Toomemäe nõlval nurgataguseid aborte tegemas. Jäädi ellu. Ning jäädi ikka ja jälle soovimatult rasedaks. Viimase sõja ajal eelistasid naised nurgataguste katkestamiste riske meesteta emadusele.
Sõda on sõda.
Nõukogudeaegse rasestumisvastaste vahendite puudumise ja voodikultuurituse kümnenditel oligi rasedus põhiline rasestumisvastane vahend. Kanname lubatud piirini, katkestame – ja täiskäik edasi.
Arstid mäletavad naisi, kel oli olnud 40 ja enam katkestamist.
40 röövlit, papagoid ja… aborti.
Legendaarseid rahvajutte on mitmesuguseid – enamus neist elust enesest.
„Minu jaoks, mu sündimata jäänud pojakene, oli nii oluline sattuda Toomemäe labürinti sünnitajana, mitte katkestajana – olin ju alles päris laps.
Ma olin nii õnnelik, nii väga päästetud tundega.
Ma jooksin naistearsti kabinetist välja ja teatasin uhkusega sugulastele: te ei saa mind sundida abordile!
Jooksin Toomemäest alla kui tuulispask. Rõõm suur südames, see kaitses mind ja minu sündimata poega. Just nimelt poega. Ma teadsin täpselt, et poega – kust see teadmine tuli – ma ei tea.
Teadsin sinu puhul samuti, kullakene.
Sel ajal polnud ju veel aparaate, mis juba mõne kuu möödudes teevad kindlaks nii tulevase lapse tervisliku seisundi kui soo.
Olin pisikese tüdrukuna unistanud, et mul saab olema kaks last – poeg ja tütar.
Olin isegi nimed välja valinud, aga neid nimesid kahjuks ma kellelegi panna ei saanud – nagu mina ise tahtsin. Andsin oma vanematele poja nime valimisel järele. Olin alandlik ja kuulasin sõna. Mis siis, et nad olid tahtnud seda poisikest tappa – ja nüüd panid talle vägisi nime. Minu ema võim oli majas nii suur, et suud paotada tohtis sinna ainult pudru toppimiseks. Muul viisil sündis suuavamisest äikesetorm.“
Kes peksab, see armastab.
Vanasõna. Sõna otseses mõttes vana sõna.
Nende aegade sõna, mil inimene oli kõigi ja kõige ees palju kaitsetum kui kõnelda tavatsetakse.
Vägivald kui hoolimise märk – no andke andeks!
Näkku, makku, südamesse – igale poole tohib lüüa, nii või?
Mis nõuandeliinid, turvakodud, portaalid – molli!
Toona ei olnud haiget saanud naistel ei pärast peksu ega selle ennetamiseks mitte kuhugi pöörduda. Pageda võis puukuuri või sõprade juurde – aga sinna ei saanud ju lõpmatult jääda. Lõpeks suunduti ikka tagasi sinna, kus…
„Johannes, pojakene, mina tegutsesin oma esimest last oodates pesa punuva emalinnu kombel.
Tema isa käest abordiks saadud raha eest suundusin turule ja ostsin oma sündimata lapsele esimesed riidekesed. Sinised, pehmed ja armsad. Nii armsad, nagu sellel ajal saada oli. Flanell ja puuvill – sünteetikat peaaegu üldse mitte.
Kõik oli ehtne ja lihtne.
Nagu ka minu ja lapse kohal varitsev oht rasedana peksa saada.
Ma ei julgenud koju minna.
Mul olid karmid vanemad. Kui ema keeras isa juba üles, siis sellest head nahka ei tulnud. Keretäis oli kindlasti tulemas – ja väga lihtsalt.
Kerepeale sai sel ajal rihma pandlaga.
Püksid tuli jalast ära võtta, tagumik urvi ajada – see oli väga teistmoodi kui naistearsti juures. Ette kummardades. Õlad nagu linnupojal ümber kõrvade üles tõstetud – ja siis said.
Nutta ei tohtinud – kui nutsid, siis said veel.
Teinekord tuli keretäis lapatiga.
Lapat oli kärbsepiits, mis sel ajal ise tehti, sest poest polnud midagi saada. Pajupõõsast võeti oks. See kooriti paljaks. Lihviti ära. Ots lõigati pooleks. Nii natukene, et sinna vahele mahuks kalossi tallast lõigatud ovaalne tapariist kärbeste jaoks.
Kalossid olid mäletatavasti kummist jalanõud. Kummiriba kinnitati traadiga pajuoksa külge.
Sa ei kujuta ette, pojakene, kui valus oli sellise ma-ise-ilu-tegija tarberiistaga mööda tagumikku saada. Praegugi seda sulle rääkides tuleb klomp kurku, sest kipitus on tagumise põse peal alles.“
Nii paljud inimesed suudavad oma topeltmoraaliga rahumeeli silma vaadata inimesele, kelle sündimise eel nad aborti nõudsid. Ei teinudki aborti? Nojah, tere siis, ma olen nii muuseas sinu isa…
Kelle sündimise järel emale suguhaiguse tõid. Ei saanud haiguse ja rämedate antibiootikumide pärast rinnapiima? Aga piimapulbrid olid ju olemas – näe, kasvasid suureks ikka, mida sa hädaldad.
Kelle kõrvalt marlimähkmete keetmisest ja haudunud tagumikuga tite viginast tüdinud issid ettekandjaid, juuksureid ja tudengeid panid. Kõik mehed teevad ju nii.
Teevad või?
Nad teevad oma naistele nähtamatud kärg-sõrg-härg-pärg-pered, millest kõik teavad, aga keegi ei räägi.
Neil on alati põhjus ja õigustus. Naisel polnud tema jaoks aega. Naine oli vormist väljas. Naine töötas ja teenis rohkem kui tema, nii et oma paariselundeid oli vaja lihtsaimal võimalikul moel tõestada.
Litsakaimal.
Litsi mehe naine toidab oma energiaga kogu haaremit, olete sellele mõelnud?
Naine annab mehele energiat – too aga puistab selle külapidi laiali.
Võimalik, et teeb mööda ilma oma seaduslikule, ehkki soovimatule lapsele ka salajasi õdesid-vendi. Või siis teevad ka armukesed aborte.
Nii oma esivanemate kui Maa peal olnud tsivilisatsioonide, kadunud kaasteeliste kui lahkunud loomade puhul teame ju küll – nad lähevad hingekoju, puhkavad ja mängivad, kui neid kutsume, saadavad linnusule ja konna keeles märgi – ning tulevad taas. Tunneme nad ära. Sõlmime hingekodus lepingud, mida ses kehastuses siin ja praegu täidame. Igas kehastuses erinevad lepingud erinevate koolituste läbimiseks.
Oluline, et me end nende aastatuhandete vanuste lepingutega ei ahelda ega orjasta.
Kõrgem mina teab, millal leping on täidetud.
Täidetud leping on lõpetatud.
Kui lepingu teine osapool püsib koostöö alguses ega astu sammugi arengu ega avanemise suunas – oh kandke mind! – kuulub osapooltele kahjulikuks osutuv leping tühistamisele. Siin ja praegu.
Kehtib ja kehtib ja jääbki kehtima üks universaalne reegel:
olen õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks parimal võimalikul moel.
See on Tõde.
Tõe kinnitus on pisitõsiasi, et hommikul ärgates on lihasvalu ja külma saanud kõrva tuikamine, ümmarguseks tatsatud tallad ja laperdav süda, lähenev tuulenohu ja kurbuseköha möödas. Hingekodus tervened une ajal täielikult ja müstiliselt seni – ja ainult seni – kui oled omal Teel.
Kõrvalhaagid jätavad pikemaks pikali, sest siis sind Kodus töökorda ei kõbita. Lesid, kuni end tagasi oma teele tuunid.
Kui oled seekordseks maiseks matkaks valinud tuumajaama väärse tee, oled õnnistatud võimalusega enda ümber koondada reaktoriteks nähtamatud ja loomrahvad, abilised galaktika teistest piirkondadest – ning kohustusega ühendada väed Teenimiseks.
Saagu nii.
„Kui aus olla – ja selleks ma jus sinuga, Johannes, kõnelengi – jäi esimene abort tegemata kartuse pärast.
Minu aborditegemise hirmud sündisid sellest, et kuulsin vanema õe juttu emale.
Köögis sosistades nutuga räägiti.
Õde soovis veel ühte lapsekest, aga vaatamata igasugustele pingutustele ei õnnestunud see neil mehega kohe üldse. Õde oli peale oma esimese lapse sündi uuesti rasedaks jäänud ja abordi teinud. See oli aga tema ellu ja kehasse suure märgi jätnud, millega seoses ei olnud rasestumine mitte kuidagi enam võimalik.
Tagantjärele meenutades saan ma aru naispere koosoleku mõttest ja suurest moraalist, mida mulle loeti.
Mind taheti säästa ja päästa.
Õed ja ema ju teadsid, kui raske mul olema saab – olin kõigest 17.
Lapseke pidi sündima augustis, ma ise sain septembris alles 18. Nad tahtsid oma kogetu põhjal mind kaitsta.
Aga mina olin oma otsuse juba teinud ja ma ei kuulanud mitte kedagi teist – ainult oma südame häält.
Ma saan õdede ja ema murest alles nüüd, sinuga rääkides aru. Siis arvasin, et kõik nad on minu vastu.
Johannes, ma ei saanud nendest aru – noorukene mina küsis, miks nad minul last saada ei luba – neil endil on ju ometi lapsed!!!!!!“
„Kas Jumal lubab mul teha seda, mida ma teen?“ küsis katseklaasi laste legendaarne isa dr. Andrei Sõritsa.
„Kui Jumal lubas välja töötada tehnoloogia ja moodused, kuidas kunstliku viljastamise teel lapsi saada, ju ta siis lubab seda ka rakendada – igal moel loodud elu on püha,“ vastas Padre Eenok Haamer.
Kunstlik viljastamine on erinevatel põhjustel viljatuks jäänud naiste võimalus emaks saada. Teame-teame – Maa on üle rahvastatud ning kulukad püüded inimesi planeedile juurde luua on mõnevõrra paradoksaalsed. Eestlastel on argument – meid on juba vähem kui miljon.
Seda argumenti on nii era- kui riiklikud kliinikud kasutanud ka haigekassaga väideldes. Väga igatsetud beebide saamine peab olema kättesaadav ka neile, kes luksusauto või väikese maja hinnaga protseduuride seeriat ise osta ei saa.
Miks munajuhad ummistusid või mõni muu genitaalne avarii juhtus, ei puutu asjasse.
Hormoonpreparaatidega kutsutakse emaks saada ihkaval naisel esile super-ovulatsioon – korraga valmistatakse ette hulk follikuleid. Need nopitakse mehhaaniliselt katseklaasi ja pulmaöö spermatosoididega võib alata.
Munarakud, mida kohe ei kasutata, pannakse sügavkülma – kuidas sa tulevaseks eluks saada võiva materjali ikka ära viskad…
21. sajandi elulaadi tõttu – istuv eluviis, ained, traumad – võib samas juhtuda, et probleem on hoopis mehes. Mida tugevam sugu oma õrnuses reeglina ei tunnista.
Klassikokkutuleku filmis käib mäletatavasti suur osa tantsust ja tagaajamisest ümber Genka-kehastatud muusiku viljatuse.
Arstid manipuleerivad ka jõuetute seemnerakkudega viimse võimaluseni – liikumisvõimetud isendid näiteks süstitakse munaraku sisse. Kui materjali üldse pole, tuleb minna spermadoonorluse teed.
Milles pole midagi erilist – jahmatavalt suur protsent lapsi on ka loomulikul teel sigitatuna pärit… „doonoritelt“. Ilma et mehed ise sellest midagi teaks.
Ja lõpeks – mis vahet seal on? Isa on see, kes lapse üles kasvatab. Mõnel lapsel on neid mitu, mõnel mitte ühtegi – kuidas just veab.
Kusjuures ka kunstiliku viljastamise teema puhul on vedamine jutuks ka selles mõttes, et mitte kõik hinnalised embrüod ei kasva lapseks.
Hoolikalt ette valmistatud emakasse istutatakse 2-3 embrüot. Kui kõik 3 kinnituvad, peab naine – või paar – otsustama, kas soovitakse 3 või 2 beebit.
Mida tunnevad emakojas kasvavad kolmikud, kui otsust langetatakse…
Üleliigse loote aborteerimist nimetatakse delikaatselt redutseerimiseks.
Vähendamine… Aga mõte jääb samaks.
Väga tahetud laste loomisega kaasnevad paratamatud valik-abordid.
Sellest ei räägita.
Õnneks ei näidata nüüdseks ammu enam näpuga neile, kes on sündinud katseklaasi lastena. Neid ei peeta enam homunculusteks ega frankensteinideks – laps on laps.
Kusjuures tänased lapsed, kes teavad sars-viirusest juba kõike, on unustamas aidsi – päriselt ka – ei teata ega mäletata…
Kui kogu maailm on ametis kroonviirusega, arstid-haiglad üle koormatud ning maailm rapleb mitmenda laine pandeemias – kas ja kes üldse praegu viljatust ravib ja aborte teeb? Kas ja kes noortele rasestumisvastastest vahenditest räägib ja näiteks koduõppel omasoodu kulgevatele lastele ennetust-selgitust sooritab?
„Minu õe pingutused pärast ebaõnnestunud aborti üldse enam veel rasestuda olid minu hinge jätnud tema juttude põhjal nii suure kaasa tuntud valu haava, et ma kartsin esimest rasedust katkestada.
Kartsin, et minust ei saa mitte kunagi ema, kui peaksin sama teed minema.
Otsustasin emaduse eest võidelda rinnutsi kodust välja viskamise hirmuga.
Minust pidi saama igal juhul ema.
Meil olid minu emaga selle pärast nii suured tülid, et töölt koju ma minna ei julgenud. Kõndisin heitunu ja kohatuna bussijaama, istusin bussi peale ja sõitsin maale – venna juurde.
Vend oli ainuke, kes naiste ja üleskeeratud isa minu-abordi-nõudmise koosolekust kõvahäälselt osa ei võtnud.
Vend koos naisega võttis mind oma kaitsva tiiva alla.
Selge, et ma ei saanud alatiseks nende perre paisuma jääda, nii et koju tagasi ma läksin.
Oh poeg, kerge seal polnud.
Isegi mitte minu lubamatu emaduse pärast. Ema ja isa tülitsesid ka minu teemata pidevalt. Kogu aeg oli mingi jama.
Et mitte kodus keset tülide konveierit köötsutada, käisin viimase raseduspäevani tööl. See polnud minu jaoks kerge, sest ma nägin seal päevast päeva oma sündiva lapse isa. Kuigi ta vältis ja eitas, vaikis ja eiras, puutusime paratamatult aina kokku.
Kivist ega põhjani kalk ta polnud – peale lapse sündi käis ta natuke aega ka poega vaatamas…
Mis oli katastroof.
Sest ma jäin pea kohe uuesti rasedaks.
Selline suhtlemine siis…
Sedapuhku läksin meespoolega üksmeelel selleks naistearsti vastuvõtule, et abordi aeg kokku leppida.“
Naine oli harjunud ühtaegu nii rääkima kui vaikima.
Kõigi ajastute inimesed on erinevate normide ja hirmude tõttu üht ja sama laadi valudest pigem vaikinud kui rääkinud. Sünnitus- ja abordivalu on üht ja sama laadi. Kuna sünnituse tulemus on laps, räägitakse. Kuivõrd abordi tagajärg on tühjus, vaikitakse.
Nõukogude eestlannad on kõnelnud sünnitusest kui sadomaso kõrgemast pilotaažist. Karmide ja koletute kangelassaagade keskmeks numbrid. Kui mitu piinarikast tundi sünnitus kestis – ja kui mitu õmblust tehti. Mitu päeva või nädalat istuda ei saanud – ja kuidas mees seni omad asjad lahendas.
Alles viimastel aastakümnetel, mil jutuks on loomulik ja isegi orgastiline sünnitus, on vaibunud kannatusi-kannatusi-kannatusi kirjeldav kõnekoor, mis ei jäta ruumi rõõmule lapse sünnist.
Ent seesugust hämmastavat nähtust, nagu loomulik või orgastiline abort pole teatavasti olemas – sündimata elu eemaldamine emakast on paraku igal juhul rubriigist lihakarn. Sahmakas joodi sünnituse järgsetele õmblustele või haavatud emadusele – need on kaks väga erinevat asja. Räägitakse ja vaikitakse…
Olenemata vahendite ja vaigistite, medikamentide ja uinutite toimest naiste peal – arstid on sunnitud tegema ikka sama. Küreteerima. Emaka sisu vaakumiga purki luristama. Nad on arstiks õppinud ja ametivande andnud naiste ravimiseks ja laste ilmale aitamiseks. Paraku peavad nad kordamööda graafiku alusel ikkagi konveieri selles lõigus töötama, millest ei räägita.
Naine oli oma abortidest vaikinud 30 aastat.
Sellel õudsel päeval, mil talle tehti esimene abort, istus ta naistekliiniku osakonna ukse taga. Selleks protseduuriks ekstra eraldatud patuste temakeste koridoris.
Toomemäe hea akustikaga ruumides võimendus nende riistade klõbin, millega naiste seest ilma igasuguse tuimestuseta rasedust välja kraabiti.
Esimest last sünnitades oli nooruke naine samuti teiste naiste valuhääli kuulnud, aga need olid nii väga erinevad abordiruumist koridori kostvatest karjetest-oietest-nutust ja arstide-õdede reaktsioonist. Mitte midagi sarnast ei olnud neis häältes ega suhtumistes. Räägivad ja vaikivad…
Konveierist kurnatud meedikud – vaevusid piinlevaid naisi küll mõnevõrra lohutama – ent sõimata oli lihtsam. Kes tahab lihunik olla. Ja kui juba oled, hakkad alateadlikult karjuma – ehk siis abordiema sõimama. Oli sul jälle vaja…
Naine kuulis ukse taga kesk-med-personali ka muretult klatšimas – kuidas see või too end rappimise ajal üleval pidas või milline see ja too välja nägi. Tuntud temakeste arvustamine oli õõvastavat tööd tegevatele õdedele-sanitaridele eriti magus. Ise harititud naine – ja nüüd siis siin sedasi, jalad armetult laiali, rada taga…
Päevik kõneleb:
„Mina pidin naistekliinikus hommikul kell üheksa kohal olema. Olin kindlasti seal varem, öösel magada ei saanud ja bussiajad ka tõid mu varem kohale.
Aga minu aeg oli alles peale lõunat. Seega kuulasin koridoris istudes kogu päeva teiste naiste hääli ja meedikute kommentaare ukse taga.
Mu närvid olid viimseni krussis ja nutt tikkus üha peale. Pisarad aina voolasid. Hirmu ja alanduse pärast. Kristjanist ilma jäämise valu jõudis alles hiljem kohale…
Aga ma pidin minema, sest ma juba täpselt teadsin, mis mind ees ootab, kui ma nüüd ei tegutse. Käed ja jalad värisesid – mind jäeti kõige viimaseks.
Lõpuks tuli minu kord. Elatanud naine kutsus mind ukse vahelt nimepidi. Olin kui soolasammas ega suutnud end liigutada.
Olin 18aastane.
Mul oli beebi kodus.
Ja ma läksin. See elatanud daam – oli ta siis õde või ämmaemand, ma ei tea – põrnitses mind sõna otseses mõttes pea laest jalatallani õudse pilguga. Ta käsutas mul püksikud maha.
Pukki! See pukk oli mulle nüüd juba tuttav. Tegin, mis kästud… ja ometi käratas see vana naine mulle:“Aja jalad laiali, igavene lits sihuke!“
Ah?
Ta viskas mulle jalgevahele kopsikuga külma vett.
„Käite ja aelete ringi, vahi mihuke sa välja näed! Kõrvatagused on sul alles piimased ja juba sa tuled ja oled siin. Miks sa arvad, et mina siin sind haletsen? Jäta töinamine järele – ära ulu! Pane suu kinni – ära ulu!“
Eks ta oli tööpäeva lõpuks väsinud ja minusuguste talitamisest väsinud muidugi…
Seepeale hakkasin valju häälega nutma.
Tahtsin toolist alla tulla.
Olin šokis.
Mul tuli siiski vaikselt üle huulte, läbi pisaratemere sellele ennast julmaks elanud naisele lause: „Mul on kodus väikene pojake juba olemas, ma ei ole lits!“
Nüüd nutsin juba hüsteeriliselt.
Seda kõike kuuldes tuli operatsioonituppa valges kitlis nooremapoolne mees, kes selle elatanud eide protseduuride ruumist viisakalt välja viskas.
Kuid minu häbitunne kasvas veelgi suuremaks.
Mina alasti.
Võõras mees…
Ja ma ütlesin tohtrionule, et ei ma ei saa.
Arst küsis: “Miks ei saa?“
„Te olete mees ja ma häbenen teid.“
Tema naeratas, lohutas ja rahustas: „Ära selle pärast küll nuta. Kõik saab korda – mind ei pea sa häbenema ega kartma. Ma olen arst.“
Andsin järele.
Ilmselt mõjus mingi rohi, mida mulle süstiti – ega mulle ju ei räägitud, mida anti – ja kas anti.
Kohutava operatsiooni järel sain ma koju.
Terve ihu, mitte ainult petetud emakas, valu täis.
Mitte kellelegi ei tohtiud ma oma muret ega valu kurta. Sellest oleks tulnud suur skandaal.
Olin oma murega üksi – täiesti üksi…
Koju minnes, tühja emaka kokkutõmmetest kõveras, kamandas ema mind: aknad on vaja ära pesta ja üldse – kus sa oled olnud, kardinad on ka vaja vahetada.
Nojah.
Kogu selle aja, mis ma vanematekodus elasin, käis üks hull kardinaralli… Aina uued. Üha akende pesemine. Milleks – ma ei tea.
Tegelikult tean küll. Et külarahvas näeks. Teise inimese piinatud südamesse ja emakasse nad ju õnneks ei näe.“
„Edasi, Johannes, mu kallis sündimata laps, läheb lugu pisut rõõmsamaks.
Mu väike pojake kasvas ja temast oli nii palju rõõmu.
Koos kasvasime suureks.
Mina olin ju ka alles päris täitsa laps.
Tänu vanavanaemale, kes elas meie juures alumisel korrusel sain ma tööle tagasi minna, sest raha nappis ja vanemate käest ma ei tihanud ju küsida.
Täpsemalt – ei tahtnudki küsida.
Ega sealtpoolt abi ei pakutud ka.
Mul oli ju tänu vanematele kõht täis, pea kohal katus ja arved olid neil makstud.
Hea, et üldse olla sain seal. Viriseda polnud midagi. Mis rahast me siin veel räägime!
Isa võimaldas mul minna autokooli. Sõitma oli ta mu juba 5aastasena õpetanud – nüüd võimaldas juhiloa ka. Haarasin sellest võimalusest kinni.“
Johannese 20:19-23 Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Kuidas on see võimalik, et keegi on oma elu suurimal eksamil põhjalikult läbi kukkunud õpilastega nii kannatlik ja suudab eksinutest nii palju hoolida? Hämmastavalt palju suudab Jeesus neile ja küllap meilegi andestada. Hämmastavalt suur on Tema armastus! Peale kõike seda, mida tema lähimad jüngrid on Talle teinud ja tegemata jätnud oleks Tal piisavalt põhjust, lasta neil nüüd põhjalikult oma söövitava süütunde ja hävitava hirmu käes praadida. Tema seda ei tee. Tema selline ei ole. Ülestõusmispäeva – pühapäeva varahommikul ilmub ülestõusnud Jeesus hauale tulnud Maarja Magdaleenale ja saadab naise kiiresti teele. Ta ütleb: Magdala Maarjale: “Mine minu vendade juurde!” Ja veel palub Ta ütelda, et Ta läheb üles oma Isa ja nende Isa juurde, oma Jumala ja nende Jumala juurde. Ta toonitab, et see sõnum jõuaks kindlasti ka Peetruseni – Tema õpilaseni – kiidukukeni, kes oli Teda hiljuti kolm korda salanud enne kui kukk kaks korda kireda jõudis. Ülestõusnu aitab esimesel võimalusel need hirmunud ja ekslikud, meeleheitel ja lootusetuse valu kogevad mehed nende koormate alt, nende purunenud lootuse rusude alt ülesse. Ta laseb neile ütelda, et Tema peab neid endiselt oma vendadeks ja et nad ei pea kartma, et Jumal neid on maha jätnud. Nad ei pea laskma süütundel oma närve rikkuda. Nad ei pea kahtlema selles, et Ta armastab neid. Kuid ega need mehed siis seda naise juttu eriti uskunud. Vaid kaks nendest jooksid hauale. Ülejäänud eelistasid jääda turvalisena tunduvasse lukustatud ustega tuppa. Ja kui kaks neist on tühja haua juurest sinna tuppa tagasi jõudnud, panevad nad uksed uuesti korralikult lukku ja on seal üheskoos hirmul ja segaduses. Küll on hea, et Ülestõusnu sinna tulles seekord ei koputa! Mõne seesolija süda oleks võinud Tema koputuse peale seisma jääda.
Johannes kirjeldab Kristuse ülestõusmise päeva õhtul sündinut, kui ta kirjutab: “Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!””
Johannese jaoks ei ole tähtis, kuidas Jeesus sinna lukustatud uksega ruumi sisse saab. Ta lihtsalt saab. Armastus on lõpmata leidlik ja Jumal on kõigeväeline! Ta lihtsalt tuleb ja seisab nende keskel. Jeesus on tõotanud olla alati seal, kus kaks või kolm Tema nimel koos on. Ta ei luba olla kõikjal, kus veidi rohkem inimesi mistahes põhjusel kokku tuleb. Ta on tõotanud olla seal, kus inimesed on koos Tema nimel. Kuidas Ülestõusnud Jeesus meie keskele saab? Ta lihtsalt saab. Ta lihtsalt tuleb ja mitte miski ei suuda Teda takistada. Sinna, kus oleme Tema nimel koos, Ta tuleb. Küsimus on vaid selles, kas me tahame seda näha, kogeda või sulgeme oma silmad ja südame.
Esimene, mida ülestõusnu oma hirmunud jüngritele ütleb, on tol ajal väga tavaline tervitus. Ka siis, kui Ta teisel korral vaatamata lukustatud ustele kõigi jüngrite keskele ilmub, alustab ta taas selle sooviga : “Rahu teile!”
Miks soovib ülestõusnud Jeesus oma jüngritele nii lihtsa soovi? Miks ta alustab taas ja taas sõnaga: Rahu teile! Küllap Ta teab, et seda vajavad need tema õpilased kõige enam ja vaid Tema võib seda neile anda. Vaid Temal on see rahu ja need, kes Tema armastust ja andestust kogevad, leiavad selle rahu ja lisaks rahule ka rõõmu. See on rahupakkumine. Ja pakkuja ei ole mõni heitlik ja nõrk inimene, vaid igavene Jumal, kes on võitnud suurima sõja – võtnud surmalt tema lõplikkuse – tema väe. Kuhu läheme meie, kui meie süda on rahutu? Kust me otsime rahu? Täna soovib Ülestõusnu ka meilegi: rahu teile!
Ja siis ütleb Jeesus neile: “Võtke vastu Püha Vaim!”
Järgmine pakkumine. Neile, alandlikkuse võimsa kooli läbi teinud hirmust ja kahtlusest loobunud meestele annab Jeesus Püha Vaimu. Nüüd on nad vist valmis seda vastu võtma. Nad ei ole enam täis iseennast. Nad on saanud tühjaks ja neisse mahub nüüd palju. Ja saades saavad nad ka ülesande: Patte andeks anda ja kinnitada. Siit võtab kirik mõtte, et vaimulikeks pühitsetutele – esimeste apostlite järglastele antakse edasi nn võtmete meelevald. Koos Püha Vaimuga on see imelise väega võimalus, mille läbi on sündinud ja sünnivad selles maailmas lõpmata suured imed. See võib tuua tervenemise, anda andeks-saanule hämmastava jõu armastada, andestada, maailma paremaks muuta.
Mis tegelikult sünnib, kui vaimulik tõstab oma pattu tunnistanud ja kahetsenud koguduse üle oma käed ja ütleb: “Mina, kui kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane, kuulutan teile, et teie patud on andeks antud?” Vaimulik kuulutab oma patu pärast kurbadele ja neid kahetsevatele kristlastele Jumala armu. Selle andestuse ja armu vastu võtja võib olla nagu inimene kelle käte ja jalgade küljest kukuvad ahelad – ta vabastatakse süütundest, hirmust ja rahutusest ja vabana suudab ta seda, millest ta aheldatuna ei osanud unistadagi.
Kui Jeesus seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!” Sellest hetkest alates on need 11 muutunud mehed. Eelmised päevad olid selgelt näidanud, et vaid Jeesuse tundmine ja ka isegi mitte tema õpilaseks olemine pole piisav, et minna ilma kõikumata, murdumata läbi suurte tormide – et jääda püsima elumere lainetes. Nüüd lähevad nad kartmatutena täitma hämmastavalt suurt ülesannet. Neid ei peata enam miski. Lõpetan täna taas ühe vana küsimusega: Mille peale sa loodad, kui sul ei ole jumalat ja mida sa kardad, kui sul ta on?
PALVE: Aita Sina meil muutuda tühjaks, et saaksid meid täita oma täiusega. Issand, kingi meilegi oma rahu ja rõõm…..
Jaan Tammsalu “Vaimulikud Mõtisklused 4.”
„Nüüd, Johannes, mu lugu enam nii ladus ei ole.
Seda kuuldes saad ehk aru, miks ma polnud valmis sinu, Kristjani, Mia ja järgnevate inglite ilmale tulekuks. Sellisesse maailma, niisuguste inimeste hulka… Ei!!!
Ühel päeval oli töö juures tohutu skandaal.
Minu ülemusel oli kitlitaskus olnud kullast kett. Nüüd oli see kadunud.
Meid töökaaslasega võeti läbi ja süüdistati, et me oleme kuldketi kadumises süüdi. Olime nii löödud. Samuti nägin sel päeval oma lapse… laste… isa töö juures ja otsustasin, et peaksin ikkagi tema käest ka mingitki abiraha nõudma.
Tema aga ütles mulle mõnitades, et ta ei ole kindel, et see üldse tema laps on – ja kui ma hakkan kunagi pojale autot ostma, kas ma siis tulen ka tema ukse taha raha lunima.
Ma olin nii löödud ja pettunud sellisest käitumisest, et otsustasin selle mehe igaveseks kus see ja teine jätta ning temaga üldse mitte mingisugust tegemist teha. Sellega sai minu karikas täis. Viimane piisk oli langenud.
Õhtul koju minnes oli emal ja isal käsil jällegi mingi kanakitkumine.
Emaga suutsin ka mina nii tülli minna, et see oli päevale nagu „i“- le täpp. Kirss tordil.
Stress tööl.
Lapse… laste… isa mõnitused ja alandused – ja kodune närviline elu.
Ma olin murdunud.
Murdunud sõna otseses mõttes.
Eluisu sai otsa ja ma läksin ema rohukapi juurde.
Teadsin, milliseid rohtusid võtta – ja tõin need enda tuppa.
Enne seda sõin õnneks või õnnetuseks kõhu täis, sest isa oli valmistanud õhtusöögi. Ta tegi seda alati.
Mina sõin.
Ema tuli trepist alla ja hakkas mingit oma joru ajama.
Õhkkond läks nii pingeliseks, et jätsin söömise pooleli, võtsin klaasi vett ja oma pojakese kaasa – ja läksin oma tuppa.
Pojake hakkas mängima oma asjadega.
Ma olin juba nii pinges, et ei andnud endale üldse aru, mida teen.
Haletsesin ennast ja oma elu sel hetkel ning… andsin alla.
Andsin eluraskustele alla – sõna otseses mõttes.
Läksin lihtsama vastupanu teed ja andsin alla.
Mõtlesin oma elu nii mustaks kui veel võimalik – ja otsustasin enda elu kallale minna. Ma ei suutnud sellist elu enam elada.
Olin eelnevalt püüdnud üürida kuulutuse kaudu endale üürikodu, aga lapsega naist üüriliseks polnud mitte kellelegi vaja.
Tundsin, et mind pole vaja.
Nõme mõte jah – mul oli ju poeg – minu liha ja veri, aga ma olin nii nõrk sellel hetkel, et ma ei mõelnud enam kainelt.
Otsustasin tablettide kasuks.
Võtsin tabletid ja neelasin.
Nutisn ja neelasin.
Mu pojake küsis: „Emakene, miks sa nii palju rohtu võtad?“
Ma purskasin nutma.
Poeg oli 3aastne.
Ütlesin talle ainult: „Tea oma hinges alati, et ema armastab sind üle kõige maailmas, ema jääb sind alati valvama ja ei jäta sind kunagi maha.“
Ma ju valetasin, Johannes… Võib-olla just selle hetke pärast otsustasingi nii väga soovitud sinu oma teed saata. Sul ei olnud vaja midagi sellist kogeda, nagu sinu vennal.
Ei saa olla nii nõrk, et jätad oma elu elamata ja võtad pojalt ema ära mingite suhete virrvarri pärast. Oleksin ma siis nii tark olnud, kui ma olen nüüd….
Pojake pühkis oma siidise väikese käekesega ema suuri pisaraid, mis ojadena mööda põski voolasid.
Ta lohutas innukalt, öeldes: „Ema ära nuta, sa võtsid rohtu ja su pea varsti enam ei valuta! Mamma alati ütleb, et varsti, varsti on tal valu möödas! Oota natuke, kannata ära!“
Ma olen oodanud ja ära kannatanud 30 aastat.
Sel hetkel oli mul endast, sündinud pojast, sündimata pojast – sinust, Johannes – kõigest minu ja teiega, pojad… toimuvast nii kahju, et mul pole selle väljendamiseks sõnu.
Täna ka ei ole…
Andke mulle andeks!“
Kolmkümmend aastat hiljem palus Naise vastuvõttu saabunud Arst samuti andeks, kuna oli mõõdukas pohmellis. Tohtriemand muigas, et tema enese vastuvõtule saabutakse esmasena samuti märkimisväärselt sageli jääknähtudega.
Ta oli psühhiaater. Abielus venelasega. Töö ja eraelu sünkroonist kuulid koos.
Mitte et ei-ole-kingsepal-kinga-ega-pagaril-leiba, aga ennast teatavasti aidata ei saagi.
Naine oli ühtaegu nii tõstetud kui pelutatud, et teda – maamatsi self-made tütart – kõrgesti koolitatud psühhiaatri nõustamise vääriliseks arvati.
Lugu oli iseenesest lihtne.
Ukraina sõja alates jättis Arsti mees end teadlikult ja osavalt kremli ja ainult krempli infovälja. Ta oli sellest juba nii läbi imbunud, et talle polnud võimalik mingit ajupesu-juttu rääkida. Sel puhul väitis ta vastu, et just NATO struktuuride konstruktsioonid kogu maailma ajusid pesevadki.
Kogu professionaalsuse ja elutarkuse juures ei saanud Arst selle moskoviitide pläma sees kümmeldes neutraalseks ega harmooniliseks jääda. Tema patsientide hulka saabus järjest ja üha ning veel ukrainlasi.
Sõjapõgenikud tulid „spetsialnaja operatsija“ eest, ühes käes laps, teises komps, kassipuur heal juhul hambus – potilillest ja seinakellast ilma puha.
Ravile jõudsid nad nii kohe Eestisse jõudes šokist väljumise erinevates faasides kui hiljem, kui selgus, et sellest õudusunenäost ärgata ei saagi, sest kodu, kuhu naasta ja tõusta enam ei ole.
Arsti tõi Naise kui kogemusnõustaja juurde mitmekordne resonants.
„Saate aru, õekene – meie psühhiaatriahaiglas on enam kui pooled arstid ja õed, sanitaridest rääkimata, venelased. Neist üheksakümmend protsenti on kremlimeeletud. Nüüd kujutlege meeleheitest hullunud ukrainlast tulemas putZler-positiivse psühhiaatri hoolde…“ muigas Arst. „Küsin raššistist kolleegilt, kuidas ta saab päevast päeva ukrainlasi ravides väita, et nad on lavastus. Tema vastab: „Aga neid ei saa ju uskuda – nad on hullud. Vahetame ravimit. Tõhustame doose.“
Mina olen nüüd siis piiril. Võitlen iga päev endas üha vastupandamatumaks muutuva agressiivsusega. Tahan oma ajupestud mehele keset näilist idülli panniga pähe panna. Ukraina massimõrvast pääsenuid segi süstivad kolleegid tahan lihtsalt ära kägistada.“
Pärast Arstiga veedetud mitmeid tunde Kirjanikule helistades ja jutustades, mida koges, avastas Naine midagi uut. Tema uus amet oli selleski mõttes sulnis, et kogemusnõustamisele tulnud inimesed olid vastuväide arvamusele, et tema elu on olnud maailma kõige õnnetum.
Arvad nii?
Kopp-kopp, tere! Mina olen puntras psühhiaater.
Hallo! Mina olen tabletisõltuvusega võitlev professor.
Tohib tülitada? Mina olen… ah… pigem mitte, ma helistan teine kord… Tuut-tuut-tuut.
Orwelli kirjeldatud ajad on tõeks saanud.
Inimkond on lugenud ennast 21. sajandisse moonutatud pühakirja pähe õppides ja keelatud kirjanduse järele janunedes. Georg Orwelli loevad ja tsiteerivad praegu kõigi kontinentide poliitikud, müstikud, filosoofid ja kunstnikud.
Raplamaa noortega samal ajal neelas kafkalikku mõistujuttu ka maestra Terje Luik Floridas. Filmi „Vallatud kurvid“ tuntusest hoolimata ei läinud Terje superstaariks, vaid režissööriks. Ta juhtis paarkümmend aastat Moskvas Kesktelevisiooni kultuurisaadete peatoimetust. Paar aastakümmet oli ta ka Juuru kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja. Samal ajal rajas täna poegade juures talvituv õpetajanna Mahtrasse imede aia, mida käiakse tänini vaatamas kõikjalt maailmast.
Terje luges Orwelli vene keeles.
Tartu üliõpilased said keelatud tekstid enne laulvat revolutsiooni kätte tänu öövahina töötanud Matti Miliusele. Tema trükkis vääristeoseid mehhaanilisel kirjutusmasinal, viis lehte korraga masinas, kopeerpaberid vahel.
Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad, väitis Orwell „Loomade farmis“. Keelatud ja suletud raudse eesriide aegadel pääsesid poliitkorrektsed KGB lubadega seda raamatukogu erifondi lugema. Uurimused pidid loetu mõistagi ümber lükkama.
1948. aastal kirjutatud düstoopia ehk utoopia äärmuslik vastand näitab pärast III maailmasõda kolmeks jagatud totalitaarset planeeti. Okeaania pealinn on Londonis, Euraasiat juhib uusbolševistlik Venemaa ning kõike kontrollival Suurel Vennal on silmis kaamerad. Teda ennast pole üha sõdiv ja pooli vahetav inimkond näinud. Küll aga on ta neolinguat, äärmuseni kastreeritud keelt kõnelevale inimkonnale ajupesu teinud. Alguses oli sõna. Sõnavägi on piiritu ning tühistatud nähtused kaovad meie teadvusest. Jumalaga, usk, lootus ja armastus!
Rahvaid on sunnitud korraga ja kordamööda pähe õppima Koraani ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Täis tehtud mälumaht ja kohitsetud sõnataju ei võimalda ohtlikult vabade mõtetega mängida. Nuhk nuhib nuhki ja ametnik teeb kahjutuks teise mutrikese. Mefistofeles ja Lutsifer on selle sadistliku koerakarja või sigala kulisside taga alaliselt ärkvel – ja vaenlane ei maga.
Pole juhus, et filmi „Kaldale uhutud“ merehädaline Tom Hanks saab ainsaks kaaslaseks võrkpalli nimega Wilson, kes on otsekui saadik „1984-st“ ning Winstoni kaksikvend…
Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud. Tänapäeval on vastupidiselt likvideeritute välja puhastamisele infoväljast võimatu interneti avarustest pääseda. Mis täna sotsiaalmeedias, see homme Delfis. Isiklikke kirju ei messengerist ega e-postist iial enam ära kustutada ei saa. Uuskeelset ajalugu ümber kirjutades tõlgendab iga varjutaja sind, nagu ise tahab.
Tõe ministeerium on ruulinud mitu tuhat aastat. Meie praegused telefonid ja uued telerid on jälgimisseadmed, mis valvavad, ett valgustatud sõnumitoojad ei muutuks illuminaatidele liiga ebamugavaks. Eesti illuminaadid lasevad pööblil oma esindaja, hapra blondi naise kallal kallast järada. Kallas on kõigest Suure Venna hääle kaja. Head lapsed, need kasvavad vitsata. On jumalikud tõe ilmnemise ajad. Pimedus enne koitu on pimedaim ning eredas valguses nähtavale ilmuv saast rõvedaim.
Eesti keeles on ilmunud raamatud „Kosmiline siug“ ja „Kosmiline kood“, mis tõlgendavad moonutatud pühakirja ja peidetud Püha Graali ridadevahesid ning täidavad lüngad.
Teadlased selgitavad Vanas Testamendis kirjeldatud maailma loomise lugu, jõudes üksmeelse järelduseni: inimene saabus siia kõrgemate tsivilisatsioonide tahtel, mitte ahvi aretisena vastavalt Darwini teooriale. Planeedil Nibiru elavad anunakid kloonisid orjadeks sobivaima mudeli pärast Kentauri ja Sfinksiga katsetamist. Monatoomset kulda ja teisi tooraineid kaevandama toodud tööloom-isendite kahesooliseks kohendamine on tuntud Adama ja Eva loona.
Moosese raamatud ehk Toora, juutide pühakiri – aga ka Koraan – on tegelikest sündmustest erinevaks vassitud. Miljonid lollitatud inimesed on palju millenniume oma niigi nappi ajumahtu ummistanud pühakirja-laadse toote päheõppimisega. Alles praegu muugitakse meie geneetika genealoogia lahti ning selgub: me polegi kogu universumi ainsad mõtlevad olendid. Me pole surelikud, kehastume järgmistesse eludesse, et areneda selleks, kes me tegelikult oleme – Jumala näo järgi loodud valgused.
Alles nüüd, mil Nostradamuse ja Johannese Ilmutusraamatu aeg on reaalselt käes, selgub suur pettus. Ashtar-tribe’i suur poeg Jeesus oli teadlik oma missioonist, mitte vaene laudassündinu. Ristilööduna palus ta Jumalal inimestele andestada, sest need ei tea, mida teevad.
Oleme meile kingitud eeskuju surnuks põlanud, tema armastatu langenud naiseks alandanud. Meie peapiiskop kinnitab: jüngrid Maarja Magdaleena ja Johannes on apostlite apostlid.
Uues Testamendis kirjeldatud viimased ajad, millega massid orjadeks hirmutati, ei tähenda maailma lõppu. Orwelli ja Kafka kirjeldatud ajupesu ajad on läbi – see ongi armagedon ja purgatoorium. Loeme tänu ja austusega selgitavaid valgustatud tekste, mis on nii 15. sajandil kui 1945. aastal püüdnud tõde alal hoida. Püha Graal on valguse vennaskonna ustava teenimise tulemusel aegruumis meieni jõudnud.
Ongi nii, nagu Albert Einstein, Jaan Kross ja Shakespeare on kirjutanud. Ülestõusnud meistrid on alati Tõde teadnud ning selle nimel riskinud väljanaermise, vangistuse või isegi eluga.
Edgar Valter ja Oskar Luts on tegelikkust esitlenud muinasjuttudena, Harry Potteri ja Tolkieni saaga on kasutanud äärmuslikku varjude mängu. Täname, teejuhid – valgus võidab alati, see on tõde!
Päevik räägib:
Me kasvatame tänini oma poegi, tulevasi oma naiste mehi sõnadega „ole tugev, ära nuta, mehed ei nuta, kannata ära, ära kaeble, sa oled ju mees, võta ennast kokku, ära ulu, tee ära!“
Kurat küll…
Kes on meid õpetanud oma poegade vastu nii julm olema?
Mitte ühtegi tunnet ei tohi kogeda ega välja näidata…
Ja siis imestame, et meie mehed on tundetud, emotsioonitud ja kalgid.
Emad, tulge mõistusele!
Las pojad nutavad ja elavad end välja – kogevad ning õpivad ennast tundma ja armastama.
Me kasvatame oma poegadest naistele mehed ja lastele isad.
Meie poegade naised ja lapsed tahavad näha ja teada, mida see mees tegelikult tunneb. Kõigile on lubatud emotsioonid ja tunded.
Inimesed käivad tänapäeval selleks hinnalistes erakoolides, et oma tundeid väljendama õppida.
Lõpuks ometi.
Teisi, kellele on loomulik kohal-olek ja reageerimine taeva poolt kaasa antud, manitseme: talitse oma emotsioone…
Nüüd ma ärritun – ja kirjutan, nagu tunnen.
Fakkkkkkk!
Käige persse!
Tundlike meeste kohta väidetakse, et neil on närvid läbi – nad ei olevat normaalsed.
Aga minul on küsimus – kes määratles, kes on normaalne?
Uues normaalsuses on ammu aeg defineerida uus ja tegelik normaalne.“
„Mul oli suur pissihäda ja ma hakkasin trepist alla minema, sest kemps oli alumisel korrusel.
See on siis nüüd see, mida oma enesetapust mäletan.
Veeresin alla ega mäleta, mis juhtus.
Ma olin minestanud ja tabletid olid hakanud mõjuma.
Nii lihtsalt olekski võinud KÕIK lõppeda.“
Tahtlikud ja tahtmatud enesetapud sisenevad meisse valesti valitud toidu, e-ainete ja taime-“kaitse“ vahenditena. Sigarettide ja etanoolina.
Toidupoe müüja ja raadio-tele uudistelugeja on sarnases olukorras. Nad teevad, mida palutakse. Müü mulle see killer – loe mulle ette too sageduse langetaja.
Nii supermarketites kui näiliselt süütus televiisoris toimuvad iga päev anonüümse lihuniku vahendatud massimõrvad.
Loomakasvataja näitab vähemasti lihunikule ausalt kätte: täna tahan potti panna selle jäära, soku või pulli.
Saastatud toit ja mürgine uudiste voog seestub meisse salakavalalt, ausalt kätte näitamata, et me oleme ohvriloomad.
Lisaks meie igapäevased surmad kõige lähedasemate sõna läbi.
Need sõnad on näiliselt süütud, nagu pestitsiid: sa oled selline ja tolline.
Sõnad seavad meile sildid, mis on nähtamatud, nagu herbitsiidid – aga tapavad.
Oleme pakitud kõige-kindlasse vahasse, nagu võõrsilt saabuvad fruktid. Ja nii me lõpeks päris minaga ei kohtugi. Hulbime olemise ja näimise hapral jääl…
Peaasi, et kardinad on ees, nagu meie vana-mustri-monster-mamad õpetasid – siis keegi ei näe, mis tegelikult toimub. Me ise ka mitte.
Las kõik kadestavad kalleid ruloosid, markiise, drapeeringuid. Kui igal aastal on aknad pestud ja uued kardinad, on kõik korras, eks?
„Tahad teada, kuidas ma tookord tagasi tulin, Johannes?
Mäletan suurt veekopsikut oma nina all.
Siis valget kitlit.
Seejärel suuri kõrgeid lagesid…
Tervisi teisest ilmast – ma olin hullumajas.
Mina, noor – vist ilus… – naine ärkasin pärast rändu teispoolsusse kinnises osakonnas, kust mind hiljem üle tavapalatisse viidi.
Pikapeale – ma ei tea tegelikult, kui kaua ma seal olin – palusin ma ennast välja lasta.
Lubasin kodus lapse juures endale määratud tabletikuuri ilusasti lõpuni süüa.
Sain välja.
Sellest seigast meie pere vaikis.
Mõnda aega säästeti mind ja üksteist – ja siis alustas ema uuesti oma saagimisega. Mina käisin autokooli lõpuni.
Lõpetasin õhtukooli ja sain sedasi keskkooli lõpetatud.
Mu pojake käis lasteaias ja kui ta seal haigeks jäi, aitas mind vanaema – emaema, kes mind väga hoidis.
Meie kasvasime pojaga koos suureks.
Niivõrd kuivõrd…
Igatahes ta oli minu silmatera ja rõõmuallikas. Väga raske oli majanduslikult üksi hakkama saada. Aga kuna poja isa mitte kuidagi meie elust osa ei võtnud, mina enam ei plunud. Eneseuhkus ei lubanud.
Punnitasin pärast tervenemist ninast või vere välja – ise, ise…
Ma saan hakkama!
Ja sain ka.
Aga sinu emaks saamisega, Johannes, ei saanud… Anna mulle andeks.“