22. veebruar 2023
IV Mia
„Kallis tütar, kui ma su venda ilmale tõin, oli sünnitustoas mu kõrvallaual juba kogenud ema, kes hakkas tütretiba sündides nutma.
„Veel üks väike naine, kes peab kõike SEDA kogema,“ nuttis ta, vastsündinu alles nabanööri otsas.
Mida seda?
Oletasin tuhude vahel, et vilunum suguõde peab silmas sünnitusvalusid – midagi muud ma ju kogenud ei olnud.
Üks abort, üks sünnitus, üks mees…
Mia, mu sündimata jäänud tüdruk, mulle meenus see nuttev sünnitaja siis, kui enda rajatud talust lahkuma asutasin.
Puhastasin viimse kui sahtlinurga, kaevasin peenrad ümber, seadsin võimalikult iga pisiasja paika ja ritta ja sirgeks – , et järgmine naine mind räpaseks ei peaks.
Nüüd ma mõistsin.
Me mõtleme tütreid ilmale tuues pitside-satside ja patsipaelte peale – endal enamasti töötunked ja kalossid, sang-kang-hang-pang varustuseks. Läheks vähemalt temal teisiti…
Me unistame tütardele imelisi pulmi ja lõputa õnnelikku abielu.
Alles teise, kauase ja karmi abielu lõppedes mõistsin, miks see naine tookord aastate eest oma tütre sünni pärast nuttis – ja miks sina sündida ei võinud ega saanud…
Mida iganes mu ema ja isa minu sündides lootsid – koos Eesti riigi taastamisega ja krooni tulekuga täitsin mina kõigi lapsevanemate unistuse.
1991. aastal ma abiellusin.
Sooritus, mis sinul, mu sündimata jäänud tütar, seekord olemata jäi, sai minul teoks oma naabripoisiga.
Poiss oli ilus, sirge, sihvakas. Lõpetas just keskkooli. Tema ema ja õde olid meie abiellumisele nii vastu. Noorte ja kuraasikatena me ikkagi abiellusime peale aastast kurameerimist. Ämmal ei jäänud muud üle kui leppida – ja ta ulatas meile oma vanaema sõrmused.
„Tehke nendest endale sõrmused,“ nähvas ta.
Täna, targemana saan aru, et see oli hukule määratud abielu.
Mia, mina ei usu sõrmuste asjus kokkuhoiusse ega järjepidevusse – noored peavad alati endale ise uued-värsked sõrmused ostma. Vanad energiad on sõrmuse sees – need ei lase sul oma elu elada.
Ämm ütles pulmapäeval mulle, värskele abielunaisele: „Teie elu ei saa kesta. Varem või hiljem tuleb lahutus, sest minu poeg ei ole oma sarvi veel maha jooksnud!“
Nii läkski, tütrekene…“
Naine vaatas väikest kasvu rasedat naist, kelle tillukese kogu kohta tundus kõht nagu emaämbliku pugu.
Tüdruku-ohtu emakene riputas nööridega vana maja seina najale toetatud redeli külge taimekimpusid.
„Mis taimed on?“ küsis Naine, kellele tõeliselt tuttavad olid vaid piparmünt ja kummel.
„Angervaks, põdrakanep, kuldvits, lemm-malts,“ vastas viimase vindi peal raske neiu.
„Mis sa neist teed? Teed?“
„Seda võib ka jah. Läbi talve – üks humalakäbi annab terve tassitäie teed. Ühes astelpaju marjas on sama palju vitamiine kui apelsinis,“ sosistas tüdruk. „Tegelikult puhastan ma siin neid korjates ja riputades ennast kõigest, millega mu laps kohtuma ei pea.“
Naised vaikisid.
Üks riputas, teine silmitses.
„Mul on paanikahäired,“ sosistas tütarlaps taimedega.
Ta rääkis habraste sõrmede vabinal nööre ümber trööstivate taimede põimides, et kardab kõike.
Kuidas saab laps tema seest välja mahtuda…
Kas lapsega ikka on kõik korras…
Ja mil moel saab ta oma sündijat kaitsta kõige selle eest, mida ise enam iial kogeda ei soovi ega suuda.
„Olin kooli ajal teistsugune kui teised. Selle eest tuli mulle iga päev kõigil võimalikel moodustel kaela see, mida ametlikult nimetatakse koolikiusamiseks. Mu asju lõhuti ja peideti, mind mõnitati ja halvustati, iga mu edusammu eest tulid teotused.“
Liiga tubli tüdruk võitis järjest aine-olümpiaade ja telekonkursse – iga võidu eest järgnes kaotus – veel ja veel julm-kadedam osatamiste kanonaad.
„Ma ei teinud ju midagi muud kui seda, mida oskasin… Ja ma oskasin selle kiusamise tulemusel abielluda… kiusajaga. Mida iganes ma teen – kõik on halvasti ja valesti. Ma ei tantsi ega laula enam – nojaa, paks olen praegu ju ka… Ma ei naera ega rõõmusta. Seda ma siin enese seest taimedesse ära seongi.“
Jumalanna, tiivad poris, oli esimene väljend, mis Naisele seda väikest vagurat kahvatut suguõde silmitsedes meelde tuli.
Tüdruk tunnistas, et ei osanud pärast koolis kogetut mehelt teistsugust kohtlemist nõuda. Oli ise oma noore abikaasa nimel valmis dekabristide naisena Siberisse järgnema, Tarzani Jane’ina tema kannul puu otsa kolima…
„Mees ütleb, et ma panin lapse tuppa vale tapeedi – ja halvasti panin ka… Talle ei maitse minu toidud. Särgid pole piisavalt triigitud…“
Üks taimekimp teise järel sai iidse maja seinale rippuma: taimetrööst, puhasta ja vabasta, palun…
„Ma lootsin, et mehele minnes pälvin puhta lehe. Mina. Mitte see, kellel oli kooli ajal tuhat halvustavat silti. Paraku tuli kuidagi kõik kaasa. Kogu taak ja ussisaba. Ma ei taha, et mu laps mind sellisena näeks!“ halas / oigas lapseohtu väike ema.
„Ütle oma mehele: astu mu tiibade pealt maha,“ lausus Naine. „Ta ei saa sind omada – ega sinust tõelist rõõmu tunda, kui sinu lõhkumist jätkab. Ta armus sinu parimatesse omadustesse – järelikult peab ta sinu tiibade pealt maha ronima.
Tõsta tiivad, ilus tüdruk! Lenda!“
„Kuhu ma nüüd lapsega enam lendan…“
„Lapsega koos on sul aega tegeliku iseendaga tuttavaks saada. Rahune, keskendu, vaata peeglisse – hinga ja armasta,“ silitas Naine väikese emme kõhnu õlgu.
„Aga mis siis, kui ma sünnitust üle ei ela…“
„Maailmas on 8 miljardit inimest – kõik on oma emadest sündinud.“
„Mul on liiga väikesed rinnad, et last imetada…“
„Vanad targad naised ütlevad, et väike tiss on eriti tubli toitja.“
„Kõik on läbi…“
„Kõik alles algab,“ naeratas Naine. „Pärast beebi sündi sa alles hakkad päriselt laulma ja tantsima, maalima ja voolima – usu!
Mina tean. Kogesin oma rajal, et oma tõeliste eelduste kasutamine võib õnneks alata 48aastaselt ka.“
„Päriselt?“
Just nimelt – päriselt ja täiega.
Naine aitas väikese emme taimekimbud kõrgeimate parte peale riputada. Rasedal pole mõistlik käsi liiga palju üle pea tõsta – nabanöör võib lapsele ümber kaela minna.
Vanad targad naised räägivad nii. Aega on, hellakene…
Kui laps ära sünnib, tõstab jumalanna tiivad.
Ära…
Tarkusepäeval kirjutas Katre Kuus sotsiaalmeedias hingekarjelise pöördumise:
Üleliigsed lapsed.
Sa tegelikult ei pidanud sündima.
Ema mõtles abordi peale rohkem kui korra, aga sind päästis see, et enne sind oli ema juba su õe või venna tapnud ja ema kartis oma tervise pärast.
Isa ei huvitanud sa üldse, tema ütleb, et see on naiste asi ja tema kohe kindlasti sind ei soovinud.
Sa olid nii öelda tööõnnetus, sestap sa sündisid.
Sa oled nagu üks tüütu ja üleliigne mööbliese, kellega ei taheta ega osata kuidagi tegeleda ja siis sa lihtsalt oled.
Suur hüljatuse ja üksinduse tunne valdab sind ja kohati on see sisemine karje nii suur su sees.
Sa samas tead, et keegi seda niikuinii ei kuule, sa õpid olema ja istuma tunde nurgas, et võimalikult vähe ruumi võtta.
Sa muutud nähtamatuks lapseks.
Sa õpid mitte jalgu jääma, õigel ajal eest ära minema, kaduma jne.
Sa meenud oma vanematele harva ja kui nad su avastavad, siis kuuled sa pigem käskivat kõneviisi või pahandamist.
Isa sa näed harva, sa tead ainult, et tal on tähtis töö, palju sõpru ja tähtsaid hobisid.
Ta ei räägi sinuga peaaegu üldse.
Emal on hästi kiire, sa näed teda palju rohkem telefoniga suhtlemas kui sinuga.
Tema fb on täis pilte, kus su ema on ilus ja õnnelik, aga ühelgi pildil pole sind.
Sul on ka arvuti ja temast ongi saanud sulle hea ja parim kaaslane.
Sul on lemmikmängud ja sinna sa saad reaalsuse eest minna, sest kuhugi mujale sul minna pole.
Sa oled unistanud koerast või kassist, aga ema on öelnud ei, sest nad teevad tüli ja temal pole aega selle kõigega tegeleda.
Sa uinud õhtuti, nii et paned endale käed kõvasti kõvasti ümber ja kiigutad end magama.
Sulle meeldib palju magada, sest unes oled sa vaba.
Seal ootab sind muinasjutuliselt ilus maailm.
Seal on armastav ema valges kleidis, sirutab käed laiali ja sa jooksed tema käte vahele.
Seal on isa, kes istub koos sinuga ja sa saad talle kõigest rääkida.
Seal on sõbrad, rattasõidud ja pallimängud, palju, palju ruumi, armastust ja vabadust.
Sa oled hommikuti mõelnud, et kui tore, kui ma enam ei ärkakski, saan olla seal unes nii õnnelik.
Kui kuskil su ümber on üks nähtamatu laps, siis palun märka sina teda.
Tõsta silmad arvutist ja märka.
Maailm on täis emadeta lapsi ja lasteta emasid. Üksinda abielajaid niikuinii.
Libahunt lendas üle käopesa
Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.
Mitte ükski naine, kes last südame all kannab, ei kavatse teda lasteaiale ega koolile, huvialaringidele ega treeningrühmadele sünnitada. Sõbraks ja teekaaslaseks. Õpetajaks ja peegeldajaks.
„Mina pidin selleks 50aastaseks saama, et noorele naisele kinnitada: ta on jumalanna, kelle tiibade peal pole mitte kellelgi õigust sõtkuda.
Sind, Mia, poleks ma õpetada ega kaitsta osanud.
Oleme kõik suure osa elust ametis mingite pseudoprobleemide lahendamisega.
Noored ja armunud, nagu me naabripoisiga olime, hakkasime päris asjade asemel nuputama, kustkohast raha pulmade jaoks saada.
Isa oli mulle sõlminud pulmakindlustuse. Ütlesin ju, Mia – tütarde puhul mõtlevad vanemad eelkõige nende mehelepanekule. Eneseteostus, haridus, amet? Tore-tore küll jah, nii tubli – aga ikkagi mehele!
Sellest rahast otsustasime peigmehele ülikonna osta. Töötasime mõlemad. Mina lihakombinaadis ja tulevane mees autojuhina kuskil kaubalaos, mis head ja paremat defitsiiti laiali vedas.
Vedas puudust laiali…
Raha oskasime tegelikult toona me mõlemad teha – mõlemast töökohast. Pulmade kulutused tuli ju meil ise kanda, sest vanematel polnud anda. Poissi kasvatas ema üksinda ja minu vanemad põhimõtteliselt ütlesid, et midagi annavad, aga ise pidime oma enese tahetud pulmad korraldama ka.
Nii hakkasimegi tegutsema. Minu isa oli kunagi sõlminud mulle pulmakindlustuse, mille eest ostsime minu mehele ülikonna. Isa oli sellepärast nii vihane. Nüüd mõistan, miks – ükski vana isane ei taha sentigi panustada nooresse mehesse, kes isa meelest tema tütart ei vääri.
Minule saime kleidiriide vorsti eest. Sõna otseses mõttes. Nõukogude aja tekitatud kõige-puudust on uute põlvkondade noortele võimatu selgitada. Ihaldusväärne, ent kasin kogus kaupa läks ilma leti peale jõudmata leti alt väljavalitutele. Meid tegi vorst eriliseks.
Kangapoest leti alt välja võlutud kangaga sõitsime koos vanema õega Sakusse õmbleja juurde. Tütrekene, see on üks hetki, mil tõelist meistritari imetledes tundsin uhkust, et minagi olen naine.
Õmblejanna võttis minult keskpäeval mõõdud, lõuna ajal oli üks kleidiproov – ning õhtul sõitsin koos õega valmis pulmakleit süles, juba Tartusse tagasi.
Pulmaviinad said ostetud tol ajal talongide eest.
Kui praegu on elektrienergia kriis ja defitsiit, siis toona peideti või ja suhkur angaaridesse, et nomenklatuur saaks rahvale isakesi etendada. Uskusime.
Talonge sai igaüks teatud arvu nii viina kui seebi, suhkru kui… heldekene, mingid talongid olid ju veel… Oh õnne, ma ei mäleta enam asju, mis mind ei rikasta ega väesta!
Igaljuhul viina talongide kogumiseks ja pulmaviinade järk-järgult ostmiseks jäi aega küllalt.
Pulmalaua toidud saime lihakombinaadist – ega seal nalja pärast tööl käidud! Kogusime moona isaga mõlemad.
Pulmad toimusid. Olid sellised, nagu tollal olema pidid ja ammused rahvalikud tavad ette nägid, aga…
Minu pulmapäeval suutsid ema ja isa nii hullusti tülli minna, et õnnepalees olid nende koha peal minu vanem õde ja vend koos minu vanaema ja vanaisaga.
Märgiline jaa.
Kingitusi lahti pakkima sõitsime minu lapsepõlvekoju, kus ema ja isa olid end targu ülemisele korrusele ära peitnud. Pojakest ma abielu registreerimisele kaasa ei võtnud, aga pulmapeole küll.
Vend tegi oma uhke Volgaga meile pulmasõitu – ja me olime õnnelikud.
Alati, kõigil aegadel on osatud olla õnnelikud.
Inimene ise unustab halva ja mäletab helgeid hetki… kuni talle peegliks seatud tänuväärne keegi tuletab meelde ka enda eest peidetud ja sõlme seotud sabad. Võib väita, et kui me halba ei mäleta, me ei õpi. Pigem segaks see õnnelik olemist. Ideaalis me õpime ära ja lahustame.
Naisele meenus, millal ta esmakordselt aimas veel nimetamata ja ametiks kuulutamata kutsumuse olemasolu. Ta tahtis tungivalt edasi anda, mida nägi ja teadis. Mis sellest, et keegi nägi premini või teadis rohkem. Oli üks esimene kogemine, et ta tahab aidata ja juhatada – sest eemalt paistab paremini.
Lihakombinaadi riietusruumis oksendas trullakas kolleeg salamisi kraanikaussi. Temake töötas kahel kohal, kahe tööraamatuga – teine oli tema tädi oma – ja ilmselgelt töötas ta viimastel kuudel kahekesi ka. Lopsakus aitas tal rasedust varjata. Kuna Naine oli samuti rase, nägi läbi ja veel kaugemalegi.
Naine nägi sajandite ja millenniumide taha, mil naised olid viimase vindi peal rasedaina künnivaol ja küüditatute vagunis sünnitanud – ja edasi töötanud.
Kaunitar ja koletis – kaks ühes. Inetuks hirmutatud, koormusest koledad – ja samas missioonitundest ilusad naised ühendasid endas muinasjutu kaunitarist ja koletisest. Nad ise olid mõlemad. Sest mehed…
„Ma vihkan Stalinit,“ kõõksus too 1980ndate igas mõttes kaks ühes.
Sooh, rahu Stalini 30 aastat tagasi tekkinud põrmule – mis siis nüüd?
„Stalin saatis päris mehed, kes sõjast juhuslikult eluga pääsesid, Siberisse ja vangilaagrisse. Mehed muutusid looduskaitsealusteks imeasjadeks,“ pühkis trullakene nägu ja süütas sigareti.
Suitsetas jah rasedana. Nii oli toona kombeks. Ei okupeeritud Eesti vabrikunaised ega Cherbourgh’i vihmavarjudega rasedad kaunitarid sigaretiga pesupoes teadnud siis veel suitsetamise kahjulikkusest.
Suitsetav emme selgitas, et samal ajal kui tema töötab, vedeleb mees kodus. Sest ta on imeasi. Mees. Taeva kingitus. Ise suur ja tugev nagu härg. Erinevalt teistest Stalini abiga end kui hinnalist vähemust ta vähemalt teiste naistega ei jaganud. Liiga laisk oli. Ja endas samas äärmiselt kindel – kui tahaks, saaks iga issanda naise…
„Eile käis ämm meil külas. Julgesin kobiseda, et me peatse titega töötame kahe koha peal, mees võiks ju ka… Ja kus ma siis ämma käest sain! Kuidas mina julgen! Olgu mina õnnelik, et mul-ilutul üldse mees on. Ja veel tema poeg!“ muigas higise näoga – ja tegelikult üldsegi mitte ilutu – virilalt. „Ämm seletas, et mehi on nii vähe, neid tuleb hoida. Terve meesõigusluse monoloog tuli sealt.
Ausalt, ma olen lihtne inimene. Üldse mitte filosoofiline. Aga eile hakkasin mina oma ämma looduskaitsealuse pojakese sokke nõeludes Stalini ja Hitleri peale mõtlema. Seapraad läks seni tiba kõrbema – oi pahandust! Aga mina mõtlesin välja, et need suured massimõrvarid, kes miljonid mehed maha tapsid, meist-naistest orjad tegidki.
Ju nad kadedusest teisi isaseid nottisid – aga meie traagika kestab tänini, näe…“
Naine märkis mornile töökaaslannale, et see orjavärk algas mäletatavasti sajandeid varem. Koos pärisorjusega.
Kussonnkussonnkurvakoooduuu – lõpilõpipõllukõnõõõõõ…
Kõigi ajastute kõigil mandritel said põlisasukatest pärisorjad, kui elujõulisemad nomaadid neile peale lendasid ja tegijad-mehed maha tapsid. Sõdade jada tegi eestlastest kohitsetud rahva.
Professionaalse kannatleja ka veel – vot olengi selline vaesekene ning uhke selle üle, et pilk on maas ja turi kühmus. Peaasi, et mingigi mehikese väikesest valimikust kätte saaks ja kinni peaks. Järel vedades ja ülal pidades, teenindades ja peksa saades.
„Ütlesin ämmale, et nüüd võiks küll tema lapsukene tööle minna, sest minul on kolmas titt sündimas,“ hõõrus kombinaadi-emme selga. „Ämm oli keeletu – mida, minu poeg!? See moor kriiskas, et nii kole mõrd kui mina peaks õnnelik olema, et selle mehe sain – ja vait!
Tütred on mul varateismelised. Nad on sünnist saadik näinud, et issi teenindamine on elu norm. Nad on õppinud mind hierarhias koerastki madalamale kohale seadma. Ma ei tea, kuidas mul selline värk on õnnestunud… Mees ja tütred, koer ja kass kõigepealt – kui üle jääb, siis mina. Olgu jutuks toit, aeg või hoolimine.
Mina olen igal juhul loll ja ebatäiuslik – issi on kogu oma tegevusetuse juures maailma parim, arvavad tütred… Ma tegelikult arvan ka, et mu mehe mittemidagi tegemine on tegelikult pagana hea. Kui ta vähegi midagi teha viitsib, on kõigest tükid taga. Masinad lõhutud ja materjalid raisatud.“
Kahel kohal rügav kaks-ühes stahhanovlanna kurtis, et peab ka naabrimeeste tööriistad kinni maksma – tema mehike läheb ja võtab, lõhub ka need ja unustab pahateo sujuvalt. Vsjo naše! Naine maksab vaikides. Ka mehe eest salaja – et tüli ei tuleks.
See-eest annab mõne minutiga korraldatud jama mehikesele võimaluse mitme kuu pikkuseks sangarlikuks iseenda keeratud käkkide klaarimiseks… veel hullemaks. Ta ei mäleta, et tema keeras selle sita – kangelane on!
Naabritelt kõige tasuta võtmine ja tänamatu tarbimine – munadest naelteni – sihuke eriline parakommarlus – läheb temal samuti meelest. Naine hüvitab ja maksab.
Kui vaatamata mu rügamisele ikka võlad tekivad, algab kirglik süüdlase otsimine – jälle mitmeteks päevadeks tegevust.
Ämma ja tütardega otsustavad nad alati: süüdi olen mina.“
Naine sirvis oma mõtteid ja tunnetust, ehkki oli pihtivast temakesest mõnevõrra noorem – ja ütles: „Minu meelest on süüdistamine süü omaks võtmine. Kes end süüdi tunneb, see teisi süüdistab. Ja siis veel et… salamisi end alaväärsena tundva inimese jaoks on teise alandamine-pisendamine ainus armetu lohutus.“
Järgmise iiveldushoo järel turtsus kolleeg: „Kujutad sa ette, kui ma mõne päeva eest ütlesin, et minu teenitud raha vot maha ei joo, jauras mees, et mina ju ka ükskord jõin. Tere-torekene, kogu aeg tööl, lapsene või lapsega – ükskord jõin jaa!“
Naisele oli lapsepõlvekodust tuttav meeste püüd kasvõi jõuga ja vägisi oma pahedes-katkisuses kõrgem olla – mul-mehel on põhjus juua ja küla pidi trallata, sest sina…
Ka see oli Naisele tuttav, et emad õigustasid enamuses küüraka ajalooga Maarjamaa peredes oma poegade võimetust tööl käia ja teenida – emad ümmardasid poegi, ämmad sundisid miniad oma nunnupunnude ees põlvili.
Ja nii nemad kollektiivse töövõtuga mehikeste arengu peatasid ja täiesti ebaadekvaatse mina-pildi kinnistasid.
Töökas ja truu, tegus ja loov Mees puudus uskumatult paljude naiste ja paljude põlvkondade suurelt pildilt – enne, kui täisvereline Mees kui niisugune jõudis peale kasvada ja välja kujuneda, tuli uus sõda peale. Jälle ja siis jälle. Mehed sõtta, pered kodudest välja, naised kõigi ja kõige eest hakkama saama…
„Meiegi peret puudutas see korduv tragöödia. Meiegi talu oli mängeldes käest ära võetud, tütrekene. Ja ka minu isal oli tagastatud talukoht. Aukudega ajaloo altar… Mis tekitab mänglemisest üsnagi kauge elulaadi.
Isa nõusolekul saime hektari maad esivanemate talust endale kasutada. Selle harisime üles ja sinna külvasime porgandid. Igal vabal minutil käisime Tartust maale porgandivagusid kitkuma. Peenikeste porgandipealsete umbrohust välja puhastamine on muide kõigist rohimistest kõige hullem nikerdamine ja tüütus.
Minule kui maatüdrukule põllutöö arvatagi võõras polnud ja mina pidasin vastu. Võimalik, et sedasorti treenitus ja aastast aastasse painavalt korduv kohustus oli üks põhjus, miks ma sind, kullakene, siia riiki ja reaalsusse sündimast säästsin.
Minu mehele kui linnapoisile oli see vagude vahel koogutamine täielik piin. Umbrohi kasvas müstilise kiiruga, otsekui „Nukitsamehe“ filmis. Kusagilt kuulsime, et kui maltsa petrooleumiga pritsida, siis umbrohi hävineb. Mõeldud-tehtud. Linnast saime minu isa käest vaadi, mille petrooleumi täis ostsime. Samuti soetasime pritsi. Suundusime aga jällegi maale. Umbrohusõtta. Vapralt.
35 kilomeetrit sõitu – ja kohal me olime. Pump petrooleumi täis, kaas kinni ja pritsima! Olime tööst nii väsinud, et kui viimane petrooleumi portsjon oli pritsi valatud, lõi mees pärast kaane viimast kinni keeramist väsinuna ja tüdinuna pritsi sisse rõhku. Prits aga hakkas rõhu all hüppama ja pritsis tihendite vahelt petrooleumi välja. Kuna anum toimis nagu suur nafta-karusell, läks mehekene ähmi täis ja tormas – pea käte vahele peidetud ja turi kühmus – sihitult ringi ega osanud midagi asjalikku ette võtta.
Mina istusin porgandivagude vahel ja naersin nii, et hing kinni ja silmad lahinal naerumärjad. Ütlesin ju, kallis Mia – igal ajastul on osatud naerda, armastada ja õnnelikud olla. Iseasi, kui sageli seda võimalust võrreldes nende teiste aegadega ette tuleb… Meelde jääb ikka, näed ju!
Mäletan tänini, kuidas tühjaks keerelnud põrgumasin jäi tasapisi taltsalt seisma ja susises alistunult. Oligi see päevakene otsas.
Tilkusime mehekesega mõlemad üleni petrooleumist ja naermisest oli lõpeks ka temal kõht kange.
Nukitsamehe porgandipõld jäi ootama meie järgmisi kangelastegusid.
Tulenes see nüüd petrooleumist või halvast õnnest – igatahes nii suurt umbrohtu mina enne ega varem näinud pole. Niitsime seda vagude külgedelt vikatiga.
Porgandid koristasime ära – midagi ikka saime. Ja nende müügiga teenisime oma üürikodusse kardinad, mehele jope ja mulle Riga pesumasina.
Lätlased leiutasid pärast sajandeid upakil pesu nühkimist mehhaanilise, muheda ja täiesti lollikindla pesumasina. Sinna tuli vesi sisse valada, lisada pesupulber ja siis käima keerata. Nupuga, mis tiksus ennast ise maha, kui masin oli oma töö lõpetanud. Pesu kuivaks keeramine käis kahe rull-mehhanismi vahel, mis olid kinnitatud pesumasina külge.
Kui pesu oli rullide vahelt läbi vändatud, valati geniaalsest Rigast vesi välja ning loputati emb-kumb – kas jälle sealsamas masina mahutis – või vannis. Ja jälle rullide vahelt läbi. Kuivama läks pesu õue nööri peale. Autasuks korraliku spordipäeva eest imelise lõhnaga värsked linad ja ihuvarjud. Juhul, kui ilmaga vedas. Ka ilmateated olid neil aegadel sama vägevad kui pesumasin. Päriselt uskuda võis ainult vanainimeste tähelepanekuid, mitte raadio ega televiisori saadetud ilmaennustusi.
Mia, kas tead – ilm tuleb igal juhul. Ja iga ilmaga saab rõõmus olla, kui sel ajal õigeid asju teha, mitte vinguda selle ümber, mida teha ei saa…“
Naine võpatas mäluvoogudest järsult kaldale – justkui oleks keegi ta eriti järsult Riga-pesumasina rullikute vahelt läbi vändanud.
„Hallooo-kõik-on-läbi!“ karjatas telefon.
Hetkeks mõtles Naine pisitõsiasjale, et helistajal oli talle veel eelmise nõustamise eest tasumata. Ja üle-eelmise eest ka…
„Minu mees on kogu aeg mind kadestanud, tead küll. Nüüd selgub, et ta on kõik meie kooselu aja minu vastu kompromaati kogunud. Täna lasi käiku. Ja ma olen kümne miljoniga hävinud. Saad aru?“
Teoreetiliselt sai naine muidugi aru, mis asi on kümme miljonit. Praktiliselt…
„Kas sa oled neid kümmet miljonit oma silmaga näinud ja käes hoidnud?“ küsis Naine vastu.
Ei.
Järelikult polnud hüsteeriline drama-mama ju midagi kaotanud. Illusiooni vaid.
„Kogu minu abielu oli illusioon!“ nuttis enam-mitte-miljonär. „Ta töötas kogu aeg minu vastu, nagu vaenlane mu tagalas.“
Miks?
Naine mõistis korraga, mida oli raisakotka välimusega mees drama-mama tagalas tegelikult teinud. Ta õppis. Nii nagu oskas. Spikerdas ja kasutas jah edukat emandat ära. Ent samavõrd kasutas ju edukas emand ära teda, Naist – mitmed tunnid tasuta lobisemiseks devalveeritud nõustamist.
Üks nende ühine tuttav kirjutas eile-veel-miljonärile tekste. Kooliõde ju. Teine andis turundusürituseks oma juhitava asutuse saali. Tasuta. Kursusevend, mis teha. Ja nüüd tegi kõiksus ühe korraga kõigi nende vaid ühes suunas voolavate energiate tasaarvelduse. Trahhh! Kole jahhh!
„Ta lasi mind üle – kasutas mind kogu aeg ära – ja tegi mu kerjuseks!“
Naine küsis, kas kuristikku kukkunud kaaslanna on mõnikord sundusele mõelnud. Mis saab sellele järgneda, kui keegi on harjunud aina sundima. Teised peavad teeneid osutama. Mees peab taltsas olema. Palgalised peavad alluma.
See pidamine ei pidanud nüüd enam.
Virutas vägistamise virtsa kõigi ventiilide vahelt, nagu petrooleumi reservuaar.
Pabahhh!
Tragöödia teisel pool eetrit ei tahtnud sellist mõttekäiku mitte sugugi kuulda.
Loodetavasti ei visanud ta oma äkki-tekkinud vaesuses vähemasti telefoni katki.
„Kõigi ajastute enamus inimesi maailmas on kogenud rahapuudust. Meie ka. Kuivõrd ma pole tänini kogenud kümne miljoni tunnet, ei ole mul olnud põhjust ega õnnetust kogeda ka selle puudumist. Ent närutamisest välja ronisime toona, üsna noorte ja hakkajatena küll.
Minu mees vahetas oma töökoha kelneriameti vastu ja meie rahamured hakkasid vaibuma. Olime mõlemad tegusad. Ikka edasi, ei sammukestki tagasi – nagu julgustas ennast meie aja lastesaates aastaid üle ekraani roomanud tigu.
Uue aastatuhande alguses sündis meie perre kauaoodatud tütreke.
Anna andeks, Mia, et see ei olnud sina…
See oli sinu õde. Rohkem ma ei suutnud ega osanud, tütrekene…
Sinu õe tulek oli veel nii idülliline.
Kõik oli nii armas – kogu tema ootamine. Pojakene oli pidevalt armsasti ümber mu suure kõhu – ma olin teisel korral tõesti suur, nagu maakera.
Võtsin 22 kilo juurde.
Päriselt maha võtsin kõik laste ja stressi kilod muide alles ligi 50aastasena.
Kui see sind huvitab… Ju huvitab – muidu ma ju sisetundest just sinule selliseid asju ei jutustaks.
Pärast sünnitust sain koju, aga mitmepäevase ägeda verejooksu tõttu pidin uuesti haiglasse minema – selgus, et mulle oli platsenta sisse jäänud. Kujutad sa ette, Miakene, ma isegi ei mäleta, kas ma selle teema haiglas üles ka võtsin – kuidas on võimalik sünnitanul koos platsentaga lasta koju minna… Küll aga mäletan legende kääridest-klambritest-vattidest, mis operatsiooni järel naistele kõhtu unustati.
Mis sellest enam…
Mis üldse kõigist minu abortidest ja operatsioonidest, peksasaamistest ja õmblemistest, eks?
Minu edulugu on mu elusalt sündinud lapsed, minu rajatud talu ja uus karjäär kogemusnõustajana – eks?
Minu elulugu on ka päris rajud episoodid alkoholiga ning narkootikumide tarvitamine koos järgmise mehega.
Sulle, Mia, pole ma veel valmis neid lugusid jutustama. Peab. Jutustan järgmistele sündimata jäänud lastele.
Eksiarvamusest, et viinasse ja narkosse libastumine teeb mind vähem tubliks ning pisendab minu teeneid ja saavutusi … – sellest kasvatakse välja tasapisi…
Tookord, kui ma tükkis platsentaga edasi-tagasi matkasin, jäid minu ämm, väike poeg ja vastsündinud beebi koju.
Hakkasin inertsist ütlema: jäid ootama. Kas mind päriselt ja tegelikult minu endana oodati ka?
Miakene, ekslikult edev on oletada, et oleme asendamatud.
Tegelikult jäävad meie lapsed ka meieta ellu – vanaemad-värgid ju…
Meie ametikoha täidab keegi teine.
Ja iga elumuutuse lävel, kui hakkad uut tööd ja teed otsima, koged teiseks jäämise õpetlikku õõva. Mis on tegelikult asjatu. Sa ei peagi pääsema sinna, kuhu sa ei kuulu.
Sul võib olla plaan B – aga sina ise oled oma elu ja ilma A.
Suures plaanis on see sinu B taeva tegelik tahe, mis saab täituda, kui sa oma illusoorse aaaaga vastu ei punni.
Kuna oled oma teekonna kindel A – alfa, ahhaa ja aloha igal juhul, oled vaba kadedusest.
See, kes võitjaks kroonitakse ja sinu poolt võibolla-soovitud töökohale värvatakse, on selle aja-koha-konteksti A.
Kogu ülejäänud tähestik saab uued, OMA võimalused.
Paarkümmend aastat pärast sinu sündimata jäämist alanud superstaaride otsimise teene kogu rahvuskehandile on olnud teadaandmine, kui palju erilisi jäljendamatuid andeid meie hulgas on.
Mitte kadestamiseks, vaid rõõmustamiseks – kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.
Nii on ka meie asendamatuse või ametisse sobimisega – me võitnuks, kui polnuks sedavõrd vägises kontekstis. Ent järelikult anti mulle võimalus tõusta oma konteksti. Õnnitletud ja õnnistatud olgu need, kes teevad seda ilmajäämistundeta – mida pole vaja, sest ilma jäämist ei ole.
Igaühele oma.
Oma teadasaamised ka. Näe, ei ole enesestmõistetav pärast sünnitust idülli suubuda…
Kusjuures toona ei osanud ma teistmoodi-kujunemistest niiviisi õppida, nagu täna. Teadlikkust ei olnud. Ei saanudki olla. Kõik oli alles ees…
Ma olin nii õnnetu, et olin tagasi haiglas.
Mees käis iga päev piima järel, mida ma lapse jaoks lüpsin.
Senise elu kõige pikem nädal…
Siis läks meie pereelu ilusasti ja idülliliselt edasi. Olime rõõmsad ja armunud – noored ja tegusad.
Ja me tegime kannapöörde meile kahele selleks eluperioodiks määratud teele.
Mees leidis kuulutuse, kus otsiti perekonda Viljandi EK diilerjaama. Bensukasse, noh. Kandideerisime, käisime vestlusel – ja saimegi töökoha. Sellise, mis võimaldas vaadata ühes suunas, mitte tüdineda teineteisele otsa vahtimisest.
Koos hakkasime majandama ja Viljandisse pesa punuma.
Magasime alguses bensiinijaama peal. Sõitsime, madratsid autos, Viljandisse ja nädala lõpus koju – madratsid kaasas.
Lapsi me esialgu Viljandisse kaasa võtta ei saanud – polnud kohta. Lastega koos õnnelik olemise asemel elasime neist eemal selle nimel, et ükspäev teisehomme koos lastega päriselt elama hakata.
Ma ei olnud siis koos oma tütrekesega, kui ta käima õppis. Saad aru, Mia?
Lapse käima hakkamist oodatakse nagu ime ja õnnistust – aga mina ei olnud sel hetkel oma tütrekese kõrval…
Küll aga oli põhjust olla tänulik, et mu noorem õde oli enneaegne ning õbluke ja haiglane ka täiskasvanuna. Ta oli oma pojaga meie vanematekodus ega käinud tööl, kuna ema meelest oli iga amet tema jaoks liiga raske.
Kodus, maal sai ta ka sinu õele ja vennale parima võimaliku lapsepõlve võimaldada.
Parima võimaliku.
Piia Padari lõputöö kogemusnõustaja koolituse läbimisel ettevõttes Avitus.
Olen 50aastane naine. Kahe täiskasvanud lapse ema ja nende laste vanaema.
Kasvasin suures peres. Mu vana kooli vanemate põhiline siht oli töö – lapsed kasvasid ise.
Mul on kaubandustöötaja haridus, turismitalu ülesehitamise ja vedamise kogemus – ning äsja läbisin mindfullness-kursuse, kus omandasin teadmisi ja praktilisi oskusi oma teadliku meele juhtimiseks.
Suure turismitalu perenaisena puhkasin 15 aastat järjest üht tööd tehes teisest tööst.
Mul on ettevõtluse kogemus, arendusprojektide kirjutamise oskus, müügi- ja klienditeeninduse vilumus. Oskan üritusi korraldada ja suurt majapidamist juhtida. Seda enam, et täiendasin igal sügisel oma teadmisi ja oskusi erialastel koolitustel ja kursustel.
Lahutatud naise – ja eelmisest abielust saabunud mehe – liiduna oli meil kärgpere. Liialdamata öeldes elu karussell.
Sel karussellil sai mulle saatuslikuks, et tegin oma tööd liigagi suure kohusetundega.
Võtsin kõike, mida südamega tegin, ühtlasi ka otse südamesse.
Kodu ja töö olid ühel aadressil – seega päriselt oma aega mul ei olnudki.
Mind hakkas kimbutama stress. Sellest tekkisid terviseprobleemid – nii füüsilised kui vaimsed. Magada sain ainult unerohtude abil.
Minu ainuke rõõm oli lõpuks rahulolev klient.
Unustasin teisi teenides iseenda. Matsin end tööde alla – koristasin ja kasisin kõike peale oma enese meelte ja mõtete.
Kandsin näkkukasvanud maski minuga-on-kõik-korras.
Toetuda mul kellelegi polnud. Enamuse nädalast olin üksinda suures majapidamises ning majast välja eriti ei saanud. Kui olingi vabam, olin nii kurnatud, et ei tahtnud peale vedelemise mitte midagi ega kedagi.
Mees tegeles oma töö ja hobidega ning majapidamisest võttis osa oma äranägemise järgi.
Minul oli häbi oma muret jagada. Jah, see oli valehäbi.
Mul tekkis süütunne ja enesehaletsus, alaväärsuskompleks ja armukadedus. Selleks oli ka põhjust, sest ma olin korduvalt avalikult petetud naine.
Mõtted keerlesid kogu aeg minevikus – heal juhul tulevikus – ning olid minu suurimad vaenlased.
Alguses tekkis stress – edasi pidev ärevus, depressioon ning miniinsult. Õnneks leebe lõpuga. Ma sain aru, et niimoodi enam edasi ei saa.
Olin kõiges läbi põlenud ja vajasin kiiremas korras abi.
Tegin elumuutus. Jõuga. Laste abi ja toetusega. Viimse jõuga.
Uus kodu. Linn. Õpingud. Uus amet.
Kõik nullist. Algusest.
Õppides ja elumuutust teoks tehes sain aru, et olin klammerdunud materiaalsusse. Elasin nii vaimselt kui füüsiliselt kurnavas suhtes – mis oli lõpeks ka vägivaldne.
Elasin sõltuvussuhtes alkohoolikuga ning olin ise kaassõltlane.
Talusin tema joomist. Jõin koos temaga. Kannatasin selle pärast temast rohkem. Naine ju!
See elu kahjustas mind sõna otseses mõttes.
Tänu elumuutusele, perearstile, sõpradele, õpingutele ja enesearengule linnas olen lõpeks kogu sellest loost, oma eluloost! – võitjana välja tulnud.
Minu taastumisele on kulunud aasta – ja kulub veel aastaid.
Olen tänulik kõigi nende kogemuste eest. Olen tänu neile palju enesekindlam, otsustusvõimelisem ja vastutust võtvam kui eales varem.
Mitte keegi teine peale mu enese mind õnnelikuks teha ei saa.
Tean oma väärtust, tugevusi – ja nõrkusi ka.
Austan ennast just sellisena, nagu ma olen.
Teised ei saanudki mind seni austada, kuni ma ise ei austanud…
*
Kogemusnõustajate koolitus oli teekond minu enese tervenemise suunas.
See kursus andis mulle sihi, eesmärgi ja enesekindluse.
Sain õppida ja kogemusi jagada turvalises toetavas keskkonnas.
Edasi õppides ja ennast arendades saan olla abiks ja toeks saatusekaaslastele.
Saan omandatu edasi anda üha targema ja haritumana, varuks koolitustelt kaasa saadud tehnikad ja tööriistad.
Õpin üha edasi, kuna tänaseks jalga sobitatud kingad on mulle praegu veidi suured. Veel.
*
16.augustil 2019 jätsin kahju tundmata – siiski raske südamega – selja taha oma pikalt kestnud kärgpere-suhte koos ühiselt rajatud turismitalu kui elutööga.
Kogu kompleksi rajamisse olin panustanud 200% oma tervise hinnaga.
Töötasin ennastohverdavalt ja naiivselt. Ikka helgema tuleviku nimel.
Täna, kogemusnõustaja koolituse läbinud naisena tean, et minu kogetud suurt elumuutust nimetatakse kriisiks. Olin läbi põlenud, depressioonis ja iseennast täiesti kaotanud.
Taastumine, iseenese ja motivatsiooni leidmine uuel teel on olnud vägagi raputav, aga ka valgustav, toetav ja kogu ellusuhtumist muutev.
Olen õppinud andestama ja vabanema.
Seni olin materiaalsuses ja vanematekodust kaasa saadud mustrites kinni.
Hakkasin seda märkama, lugedes koolituses kohustuslikku kirjandust.
(Kimmo Taganen „Tundelukud“ ja „Murra tundelukke“, John McLeod „Nõustamisoskused“, Tommy Hellsten „Jõehobu elutoas. Lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega“, Martti Lindqvist „Aitaja vari“.
Kogu õppeprotsess on olnud suur väljakutse – verbaalne väljendusoskus on nüüd palju rikkalikum ja teadlikum. Oskan vahele segamata kuulata.
Muutust märkan ka oma perekonnas.
Muutes ennast muutuvad inimesed mu ümber – nüüd saan sellest väitest aru.
Ma ei ole enam kindlasti see… eelmine naine.
*
Kõik läbi elatu on praeguse minu osa. Sellele tuleb öelda JAH.
Vabana saan anda andeks iseendale ja teistele, kes on mulle haiget teinud.
Me kõik oleme ohvrite ohvrid.
Kurjuse tunnistamine ja aktsepteerimine – ka iseendas! – purustab kurjuse loogika ning teeb meie enese varjukülje meile turvaliskes. Halba enesetunnet ei saa ära võtta muutuse-valuga leppimata. Valgustumise saladus on lihtne: pole mingit saladust – sööd, kui oled näljane – magad, kui oled väsinud.
Teiste aitajaks ei saa, kui pole elanud aidatava rolli põhjani läbi – ja põhjas olen mina elus mitmeid kordi käinud.
*
Nii praktika kui esimeste individuaalsete nõustamiste eel olin alguses väga ärevil – ma ei teadnud, mis mind ootab. Kirjutasin juhuks, kui kinni jooksen, mõned tüüpküsimused kui päästerõngad endale paberile valmis… ja neid ei läinudki vaja.
Klient hilines. Palju. Ja istus sinna, kust ma kella ei näinud – vestlustunnist kujunes 2,5-tunnine kohtumine.
Teemaks oli lein, segased suhted – ja silmad kogu aeg märjad.
Kuulasin. Tagasisidestasin. Tõin välja kliendi enese vajadused. Ja kallistasin.
Järgmisel kohtumisel oli meil juba ääretult vaba olemine. Teemaks tema vana ja kiuslik ema. Sain jagada ka oma värsket kogemust.
Siiski pole kogemusnõustamine lihtsalt ära kuulamine ega sõbrannade lobisemine.
Tänan Avitus MTÜ-d – aga ka töötukassa karjäärinõustajat – vägeva spurdi eest enesekindlama-teadlikuma mina suunas.
„Minu praeguse Mina poole liikumise teekond toona Viljandis alles algas.
Arvame alati, et natuke pingutame-kannatame – ja edasi on kõik lihtne ja ladus. Jah, Mia, edasi tulevad lihtsalt ja ladusalt üha uued pingutamised ja kannatamised. Iga korraga kraad kangemad.
Saime endale üürikorteri Viljandis ja võisime taas koos lastega perekonna moodustada. Hakkasin minagi abiks käima mehele tööle – leidsime tasulise lapsehoidja selleks ajaks.
Kõigil aegadel on olnud mõistlikum korter osta kui üürida. Ühtlasi on kõigil aegadel olnud tarvis selleks laenu võtta. Laenul peab olema tagatis. Minu vanemad panid hüpoteegi seadmise nimel mu lapsepõlvekodu panti.
Meil oli nüüd päris oma kodu.
Meie elu oli rõõmsavärviline. Kodu sai ajapikku kauniks. Suutsime nii laenu maksta ja mu vanemate usaldust õigustada kui uhiuue auto osta.
Aeg lendas.
Alles mu tütreke sündis – juba käis poeg koolis, tütreke lasteaias… – kõik oli hästi.
Veel enam.
Minu isa sai tagasi oma lapsepõlvekodu, mis kandis meie perenime, aga kus elasid heausksed-pahaaimamatud inimesed, kelle väljatõstmine olnuks uus represseerimine.
Isa sai kompensatsiooni, mille jagas meie vahel. Mina sain 10 tuhat. Kusjuures… kujutad ette, Mia – ma ei mäleta, mis ühikut! Ilmselt eesti krooni, sest kui ma selle summa meie korterisse paigutasin, saime osta topelt välisukse, kahetariifse voolumõõtja – ja tegime suures toas remondi
viimne kui sent läks kodusse. Otseselt iseendale ei ostnud mina midagi. Aga seesugune raha kasutamine just mulle endale oligi. Mulle meeldis – ja meeldib tänini – heldelt ja närutamata kodu sättida. See oli minule tähtis, et mu perel oleks seal hea olla.
Paneelmaja ette rajasin lillepeenra, milles olid mu lapsepõlvekodust toodud pojengid ja floksid. Lapsepõlve lillede õitsemine aitas mul täiskasvanuks saada. Tänu lillepeenrale ma enam nii väga oma vanemate järele ei igatsenud.“
Naine silmitses arvutiekraanile reastatud valikuid.
Küll on nõidade ja kõutšide turul trügimist! Igaüks, kes oli koorijuhi või teletähe elust väsinud, rajas oma tuntusele toetudes erapraksise nõustaja võ tervendajana.
Hinnakirja vaadates hämmastus Naine veel enam kui lõputute koolitajate-programmeerijate-tuunijate arvukust nähes. Hinnad! Mõne teejuhi kuutasu oli ligi 10 tuhat. Ja mitte eesti krooni, vaid eurot. Või siis 300eurone seanss. Palun väga. Igale rahvakihile kahtlemata oma – ministritele endine minister-coatch, superstaaridele senine staar-nõustaja…
Ent üsna samal ajal, kui Naine oma nõustaja-praksisega alustas, hakkasid läikivatest mahagon-kappidest ridamisi luukered välja kukkuma. Veel hiljuti jõukad ja edukad emandad läksid Esse-saatesse või Kuu-uurijaga lustima ning kirjeldasid, kuidas neist lühikese ajaga invaliidid said.
Skeem oli üha ühesugune. Mees varitses eduka naise tagalas, kogus kompromaati, konkureeris ja töötas vastu. Heal juhul piirdus psühhoterroriga – sageli andis peksa ka. Ükskõik, kas kadedas alaväärsustundes mees jõi üksi või koos tubli kaasaga – igal juhul laastasid mehed edu-emandad hämmastavalt üldiselt toimiva trendina rahast lagedaks ja tervisest logisema.
Seega seisid valikute ristteel maksejõuetud naised – sageli koos lastega – kellele vaatasid nõustajaid guugeldades vastu kümned nõiad ja sajad trendi-tuunijad summade eest, mis olid kriisis kiratsevatele naistele ulmelised.
Naine tegi ettepaneku registreerida enda-suguste kogemusnõustajate võrgustik Terviseameti juurde – õigupoolest ei olnudki teisiti kohta, kust abivajaja nad üles leiaks.
Naine oli täiesti nõus olema avalikult ja eeskujulikult läbi tule-vee-vasktorude tulnud nõustaja kes teab omal nahal kogetu põhjal väga täpselt, mida saatusekaaslaste heaks teeb. Nii, nagu pakkusid abi ka haavatud tervendajad ja endised sõltlased. Loogiline!
Ja ikkagi paistsid makstud reklaamide ja hinnaliste kodulehtede tõttu silma tuhandeid eurosid küsivad teiste häda pealt teenijad.
Naiste-laste ründajad, kelle kohta Naine ei tahtnud isegi mehe aunimetust tarvitada, olid otsekui loomariigi kõverpeegel. Tugevam pool pidi ju olema loodud naisi-lapsi kaitsma ja toitma.
Maksejõuetute, haigete ja läbipõlenud temakeste suurim lootus oli suguvõsa.
Hõimlased korjasid hättasattunud naised-lapsed oma tiiva alla. Ja kui mitte lausa teraapiat, siis vähemasti ringkaitset võimaldasid ka.
Koletise ballil tantsima harjunud naised oleksid ise ilmselt mõne aja pärast tagasi monsteri juurde imbunud – sugulased ei lubanud. Omade ring toimis kui kohatu andestamise tõrje.
Naine oli oma kliente kuulates aimu saanud, miks mürgisest suhtest sõltuvuses naised viimase võimaluseni salgasid, kui hull olukord on. Mitte ainult häbi. Ka enesele edasi-tagasi käimise tee jätmine oli see. Mehe vägivaldsuse ja pahelisuse varjamine oli otsekui alateadlik kaitse kaitsjate eest.
Paradoks.
Kusjuures kohutavalt nakkuslik paradoks ka veel. Häbenedes ja vaikides, varjates ja salates lasti suguvõsadel haru-haaval läbi mädaneda, nii et toimimatus kui elunorm oli otsekui hiilivalt võidukas eesti matus.
Naine nägi lõputut tööpõldu – ta võinuks iga päev 12 tundi jutti nõustada saatusekaaslasi, kes talusid kõike, mida sugugi taluma ei pea.
Naine otsustas teha end abivajajatele nähtavaks. Näiteks raamatu kirjutada.
„Oh Miakene, teel oma raamatuni oli mul kõik kirjutamisväärne ja jagamist eeldav alles ees. Kogemisel.
Alustasin nüüd Viljandis kogemusega, mis on tuttav veel suuremale enamusele naistest kui vägivald.
Armununa ja last oodates, kodu luues ja juba mitut last kasvatades ei usu me keegi, et mees võib petta.
Mina, naine, käin lisaks kõigele mehega kõrvuti tööl, panustan raha ja…
Aga mees ju ei sünnita ega imeta. Mehel on igav. Ja alakas ka. Parim moodus oma haigetsaanud egole ja paaris-elunditele peale puhumiseks on kaunikesed-lihtsakesed, kes vaatavad mehele alt üles. Ettekandjad ja juuksurid ei ole kodus perekonnapead. Nad on lihtsalt emased ilusad olevused.
Naistevaheline konkurents on aga teatavasti armutu.
Mitte ainult sellepärast, et Stalin mehed maha tappis – amatsoonid on ka kõige julmemad sõdalased…
Mees oli mul ilus, Miakene…
Ta teadis loomulikult seda ise ka.
Valjusti ja veenvalt kõigi vahenditega öeldi talle seda…
Lihtsakesed-noorekesed – aga ka veidi vanemad üksijäänud väikelinna naised käisid meil akna all.
Kujutad ette, kallis tütar – ma olin nii loll, et ei saanud aru, miks nemad seal puusa nõksutamas käivad. Mehel – ja tegelikult mul endal ka oli naiste auvahtkonnale usutav seletus.
Nagu kõik petetud naised, nii mina ka usaldasin oma meest.
Me ju nägime koos nii pulmade kui koduloomisega nii palju ühist vaeva…
Olid ajad, mil olin õhtuks nii omadega läbi, et vajusin jala pealt koos lastega tuttu. Just õhtupoole ööd, kella 2ni magasin nii sügavalt, et tankiga võinuks sõita mu kõrval.
Noor mees. Pidevalt kurnatud naine. Romantiline? Seksikas? Jajaa…
Mulle hakati rääkima, et minu mees käib öösiti häirimatult minu juurest ära, kui magan. Külarahvas rääkis küll, et ta peab kodus olema kell 3 – tegelikult lõppes mu ebanormaalselt sügav uni siiski juba varem…
Kujutad ette, Mia – endast kõik andnud naine langeb voodisse ja pigem minestab kui uinub. Aga mees läheb trilladi-tralladi naistesse. Nagu eriti halb unenägu. Sõna otseses mõttes.
Meil oli selleks ajaks juba oma ettevõte. Uhiuue auto ostsime salongist. Olin lastega koduperenaisena kodus. Mis on teatavasti päris ränk töö. Meil käis palju külalisi, palju oli seltskondlikku läbikäimist. Mees läks lisaks inglise keele kursustele… ja siis hakkaski kõik kiiva kiskuma.
Käisin väga tihti oma vanemate juures Tartus, sest isal diagnoositi kõrivähk. Selle tõttu pidime sageli sõitma ka Tallinnasse – olin vanematele toeks ja abiks. Isa operatsioon ja taastumine Hiiul oli nii jube, et ma mõtlesin: annan otsad. Isa, mu kõige kallim mees maailmas – ja äkki nüüd… Ma ei suutnud seda lauset lõpuni mõeldagi.
Isa oli töötades Tartu lihakombinaadi nahalaos saanud kõrivähi. See oli mürgine töö – kemikaalid ju. Iga päev tõi ta koju pudeli piima, mis talle anti tervistkahjustava töö eest korvamiseks juua, aga tema ei joonud seda ära. Ta tõi piima koju lastele.
Ennastohverdav ta oligi – alati. Laste ja kodu nimel valmis kõigeks.
Mia, olen nagu isa – liigagi tema moodi – koos ennastsalgava käitumismustriga.
Vanemate juures käies olid mul enamasti lapsed kaasas.
Mehekene seega oma seiklusteks täiesti vaba.
Tegin talle alati enne äraminekut toidu külmkappi valmis, et tal oleks võtta – aga ta ei võtnud sealt soojendamiseks mitte midagi – külmana söödud polnud ka midagi.
Tegin püüdlikult kodus süüa, et raha kokku hoida. See vähe-raha-jutt minu kodust ära olles ei kehtinud. Sittagi – väljas söödi. Vabandust.
Korra käisime ka meie kahekesi lõuna ajal väljas söömas. Selle juurde kuulasin juttu, kuidas peaksime kokku hoidma – muidu ei vea palgapäevani välja. Ma siis ei söönudki selles ühise väljas käimise lõunalauas. Tema sõi üksi. Häbitundeta. Harjunud ju…
Mees harjus aina jultunumalt ka öösiti naistes käima. Mina läksin lastega koos magama – ja hommikul – ime küll, mees maast lahti ei saa! Oli väsinud, haises viina järele – ja ma sain loomulikult aru, et elumees oli kuskil käinud.
Kui meie kangelane ärkas, küsisin temalt söögiraha – ja mulle anti kümnekas. Polevat rohkem. Tehku ma lõuna. Ma olin vihane, aga ei näidanud seda välja. Teadsin, et ta ei kannata seeni. Sellest teadmisest talle kohase kingituse tegingi. Sisustasin päeva metsaskäiguga. Korjasin seeni ja turult ostsin hakkliha tema õnnetu kümneka eest. Tegin seenesupi, seenekotletid ja eilsest morsist mannavahu – kolmekäiguline lõuna missugune.
Pohmas mees oli esmalt rõõmus – ikkagi kotletid.
Edasi sai sedasi, et kümneka eest valmistatud kolmekäiguline lõuna vaimustas meie pereisa nii vähe, et nii vähe toiduraha ta mulle enam iial ei jätnud.“
Kolmekordne pelmeen ja kriminaal.
See lause kõlab nagu humoorika farss-kriminulli pealkiri, ent paraku kuigi palju nalja ühtki osapoolt selles loos ei lõbusta.
„Olen hariduselt matemaatik. Ametilt raamatupidaja… olin… nii et väga osav sõnaseadja ma pole. Siiski on kolmekordne pelmeen ja kriminaal – minu lugu noh – mu meelest päris intrigeeriv väljend,“ muigas Koristaja kasinalt. „Matemaatikuna ütleksin lausa: pelmeen kuubis. Ainult et ma olen nüüd lihtsalt koristaja. Hea, et sellegi töökoha sain.
Seda troinoi pelmeeni hakati kokku veeretama ajal, mil mina olin vangis.
Vangis jah. Mina jah. Küllap olete kuulnud suurfirmade raamatupidajatest, kelle kaela aetakse firmajuhtide maksupettused ja muud toredad ideed. Mina olen üks neist. Tanki pandud raamatupidaja.“
Naine oli loomulikult sedalaadi kombest kuulnud – alailma pandi teistele hirmutamiseks mõni soliidne daam vangi. Ent neid hirmutamisi oli 21. sajandi Eestis nii palju, et ta ei tahtnud neid kurbi keisse teada. Üks neist istus tal siis nüüd siin nõustamisel. Mis seal ikka – kui pakutakse, võta vastu!
Oli selle tankipanemiste skeemiga, nagu oli – Koristaja oli siin praegu sellepärast, et seoses kinniistumisega oli ta oma kodus troonilt tõugatud. Veel enam. Varem oma lihttöölise palga ja positsiooniga naisest mitu taset allpool mossitanud mees oli nüüd ennast koletislikuks kunniks krooninud. Tema tagasitegemise iha, mida ta oli kogu ebavõrdse abielu jooksul mornilt varjanud, taandas oma õukonnas ka lapsed kojameesteks ja tuhkatriinudeks.
Mitte keegi peale isakese enam oluline ei olnud. Isegi inimene mitte.
Matemaatik-raamatupidajast vangi ja seejärel Koristajaks kukutatud kuninganna oli vangis koroona ajal. Õigupoolest oli siis küll kogu maailm vangis. Lapsed olid mäletatavasti pandeemia ajal distantsõppel. Töölis-issi võis tööl edasi käia. Ja oli kangesti rahul sellega, et koolitoit saadeti mõnda aega kooli tagauksest koju.
„Lapsed rääkisid, kui väga rahul nende isa oli koolist saadetud vorsti, müsli ja pelmeenidega. Nad olid issi tähelepanu sellele juhtinud, et too sööb nendele mõeldud toidu tuimalt nahka. Ütlesid vaesekesed talle, et see on ju nende koolitoit. See ainult mühatas – ma tean! Väga hea…
Miskipärast sai pelmeenidest – need sõi mees laste toidukotist reeglina esimesena ära – ühtlasi tema kinnisidee. Tuhnis mööda netti ja otsis pelmeenide valmistamise retsepti. Hakkas ise neid tegema. Ja sundis ka lapsi neid sööma. Kuni kinni olin, ei saanud ma aru, miks lapsed selle üle kurdavad. Sain teada.
Kui ma vabanesin, tegi mees minu tuleku puhuks pidulikud pelmeenid. Issand…
Väljast nätsked. Seest toored. Aimasin, et me lastega ei tohtinud välja näidata, et need ilased jahutooted olid jõledad…“ ohkas Koristaja.
Naine omakorda aimas, mis edasi juhtus.
Nii tema enese pere- kui lähikonnas oli piisavalt alaväärsuskompleksiga ja läbi närvidega mehi, kes iga pisiasja – nii tegeliku kui kujuteldava solvangu peale vägivaldseks muutusid. Ja nii oligi.
„See tont oli hakanud juba minu kinniistumise ajal lapsi peksma. Pidulike pelmeenide peale vist siiski nina kirtsutamise eest – püüdsin end tagasi hoida, aga ei õnnestunud… sain kõrvakiilu. Toidulauas. Laste ees.“
Edasine lugu oli loogiline. Raamatupidaja ei saanud oma vahepeatuse tõttu enam ei finantsistiks ega ka mitte kooli matemaatika õpetajaks. Tegi lihtsaid töid, kuhu teda samuti kõheldes palgati – intelligent, vang – oskab see üldse koristada?
Ühtlasi täitis Koristaja nüüd kramplikult kohustust mehele alt üles vaadata.
„Ühel päeval veeres münt kapi alla. Meie türann viskus kõhuli põrandale. Ainsaks ihuvarjuks bokserid. Kellapark säärest väljas.“ judistas Koristaja end.
„Tema vedel vats – mitte väga suur, aga vastikult lödi – vajus kahele poole laiali, kui ta seal münti õngitsedes vingerdas ja puhkis. Suur ebardlik… pelmeen.
Teie vastuvõtule tulin aga… mitte selleks, et troinoi-pelmeenist rääkida. Isegi sellepärast ma ei tulnud, et pideva peksasaamise üle kurta. Kuninganna proletaarlase poksikotiks – pole paha!
Tänaseks olen aru saanud, et ma ei saagi oma senist positsiooni tagasi. Ma ei saa väärikamat töökohta. Seega olen ülimalt madalapalgaline. Igavesti.
Lapsed unistavad aina kodust ära kolimisest. See polegi justkui enam kodu, vaid tondiloss. Minu palgaga on mõeldamatu sealt pääseda.
Abi järele tulin selleks, et paluda nõu, kuidas…“
Koristaja vaikis.
Naine sõrmitses mõttes variante, mida oma suurt katsumust läbiv lapiga leedi järgmiseks ütleb. Parema palgaga töökohta? Samuti kogemusnõustajaks? Oma ettevõtet? Mida ta – paraku üsna tüüpilise juhtumiga – soovis?
„Tahaksin teada, kuidas mõrvamõtetest pääseda.
Ma ei naljata.
SEE algas just siis, kui mu… mees… oma mündijahi ajal seal maas rasvavoltide lainetades püherdas.
Sel hetkel tahtsin ta ära tappa. Kohe.
See tundus nii lihtne. Kusjuures mõrva eest vangi tagasi pääsemine näis nii ahvatlev. Jaajaa, lapsed! Kümme käsku – sina ei pea mitte!
Saate aru, ma pole enam üldse kindel, et ma seda ühel päeval ei tee.
Mingi osa minust võib silma pilgutamta selle despoodi ära tappa.
Lastel oleks lastekodus või asendusperes – ja minul elu lõpuni vanglas – parem.“
Naine mõtles palavikuliselt, mida öelda.
Kujutluspilt tõi tema silme ette mitmetes dokumentaalides ja seriaalides nähtud naistevanglad. Ta teadis, et seal on võti. Mis neil piltidel valesti oli? Mis oli see miski, millega veenda Koristajat vanglasse tagasi mitte tahtma?
Käes!
„Vangla on kindlasti üks võimalik pansionaat – soe, varustatud, raamatukoguga ja puha,“ naeratas Naine. „Ent kas te seal viibides meessoost puudust ei tundnud? Kõik edasised eluaastad ainult naiste seltskonnas. Samal ajal, kui planeedi 8 miljardist inimesest pooled on mehed.“
„Ei huvita, ma olen frigiidne,“ kehitas Koristaja õlgu.
„Ma ei pea seda silmas,“ naeratas Naine – ega öelnud, et kõigi sittade meeste naised peavad end frigiidseks. „Ma pean silmas seiklusi ja vestlusi, uusi inimesi ja ideid, reisimist ja loomingut. Elu on ju looming.“
„Reisimine ja seiklused eeldavad raha,“ kohmas Koristaja kiretult.
„Vaadake maailms värske pilguga ringi. Nii palju uusi inimesi. Vaadake töökuulutusi. Sirvige tutvumiskuulutusi. Mitte ainult Saku – ka Soome. Mitte üksnes Antsla – ikka Austraalia ka. Võõrsil ei huvita kedagi teie senine karjäär ja positsioon – samuti mitte vahepealne… ee… episood. Puhas leht,“ julgustas Naine.
Ta ei tundnud vähimatki süümepiina, et aatelise isamaatütrena suguõde riigist lahkuma julgustas.
„Jah, aga raha…“ alustas Koristaja põhjendamist, miks ta ei saa mugavustsoonist väljuda.
Naine tuletas kliendile leebelt meelde, et see on fiktsioon. Selle nimel ja pärast, eest ja tõttu ohverdatakse miljoneid inimesi – ent tegelikult pole raha olemas.
Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata. Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Terav oli oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.
Maksame ja peksame… Uue ajastu rehepapid on küll mujal kui rehe all.
Maniküürija – moodsa nimega küünetehnik – voolis vilkalt ja vilunult Naise küüsi ning küsis otsekui tema keskmiselt sõrmelt: „Aru ma ei saa, miks mind minu mehe armukesed nii kohutavalt väsitavad.“
Järgmisele sõrmele selgitas käsitöömeister, et jaa, seda nagunii, et armukeste pidamine solvab surnuks ja alandab armetuks, aga miks nii hullusti kurnab, et esisild on järjekordse armukese tekkimisel seaduslikul naisel hommikust saadik sees.
„Nukrus närtsitab – biokeemiliselt lausa,“ nentis Naine.
„Ma ei ole väga spirituaalne tädi, aga selles nähtuses on midagi müstilist. Energeetilist. Ja kõik need teised sõnad,“ õiendas maniküürija kolmandale sõrmele, mitte kolmandale silmale lihvi andes.
„Energeetiliselt on nii, et naine annab mehele väe. Ürgajast saadik. Naine hoiab tagalat ja toetab oma meest, et see saagi kütiks ja lapsed toidaks… Kui mees käib naistes, laotab ta sinna oma naise energia laiali. Naise külge on truudusetu mehe tõttu haagitud terve tarbijate rong. Meid tassitakse laiali, nagu tihased möllaksid lindude söögimajas – terahaaval tühjaks.“
Küünetehnik kõneles, et hakkas seda tühjakstõmbamise teemat eriti teravalt tunnetama, kui tulevane isa talle raseduse ajal tripperi tõi.
Võõras mikrofloora lõi tema füüsise paigast ära mehe ärakäikudel niikuinii – suguhaigus ja lapseootus aga võimendasid teineteist košmaarini. Igal tasandil.
„Me voolame läbi üksteise jah,“ nõustus Naine. „Tulevase lapse rakud voolavad ka ema vereringesse. Väidetavalt jäävad sinna informatsioonina alatiseks.
Mehe sperma tiirutab naises mitmeid päevi pärast vahekorda. Olen lugenud teooriat, et see on ka põhjus, miks kaua koos elavad paarid ühte nägu lähevad.
Ehk on sedasi, et kui mees omakorda võõrasse naisesse ejakuleerib…“
„Mida?“
„Kui mees purskab võõrasse naisesse,“ muigas Naine. „Äkki jääb ta siis energeetiliselt oma sperma kaudu lõksu. Armuke võtab mitmekordselt matti. Su mehe neste, sinu vägi… Ja sinu veres aegade lõpuni leiduvate laste energia ka veel. Armukeste pidamine tähendab, et me voolame liiga arvuka seltskonnana läbi üksteise.“
Küünetehnik arendas teemat üllatunud ahhaa-avastuse pealt edasi.
Tõepoolest pole asjad nii lihtsad, nagu endisaegsed naiivselt kirjeldasid – kui naine petab, sülitatakse majja sisse – mees sülitab pettes kodust välja. Nii on küll kah jah, aga koos sülitamisega sülitatakse üksiti ka väeline andam ei-tea-kuhu.
„Mu õde keeldus oma titte tissitamast,“ jutustas maniküürija. „Mina arvasin esialgu, et ei taha büsti tuksi keerata. Aga asi oli hoopis kirjum. Tibi ei tahtnud kohe mitte ühelgi tasandil last oma rinna otsa. Oligi igas mõttes imetamatus.
Ta pani tite hakkama selleks, et mehele saada. Mitte et ta üldse seda last ei tahtnud – projekti osana, mehe lisana tahtis vast küll. Või natuke.
Ütles, et sellist sidet, millest lauldakse ja filme tehakse, ei ole. Lisaks ei talunud mu õde, et tema rinnanibusid näpiti. Kuidas tal voodis see värk oli, ma ei tea – igatahes lapse puselemine tissi otsas oli talle väljakannatamatu.
Ja nüüd ma siin mõtlengi – järsku ei tahtnud mu õde piima kaudu oma keha rakke ära anda ega endast välja poole ringlusse saata…“
Vaata kus saatan – arutlejal võis õigus olla.
„Kui tulevase lapse rakud jäävad raseduse ajal ema verre, siis voolavad need ju ka läbi tulevaste laste. Salajane mitmekordne vereside siis…“ viilis tehnik Naise viimast küünt. „Kuna minu vanema õe rakud on läbi minu voolanud, ongi minu asi ka tema veider side või õigemini mitte-side tema lapsega. Ahhaa!“
Tõesti ahhaa, miks ei ahhaa. Naine tardus. Taipamise külmad ja kuumad lained võtsid ta hingetuks. Järelikult kohtusid sündimata laste õed ja vennad ju ikkagi nende lastega, kes aborteeriti. Sündivad lapsed – kui nad tulid pärast aborte – kohtusid emaüsas nende lastega, kes samuti olid seal olnud, ent mitte ilmale tulnud.
„Me kanname kaasas iseenda eelmisi elusid. Lohistame järel oma hõimu karmat ja karme mustreid. Ja õdesid-vendi ka veel – rakutasandil – ilma et ise enamasti üldse millestki midagi teaks,“ naeris küünetehnik märkamata, et Naine oli minestuse äärel.
„Kui mees paneb vasakule, purskab ta oma… ee… materjali võõrasse naisesse, kelle vereringesse imendudes kohtub sinu mees nii enese kui sinu teadmata tolle naise sündinud ja sündimata lastega – ja nad kõik saavad osaks sinu elust… Palju õnne!“
Ilusad küüned.
Mul on oma hirmudega tegelikult hästi, mõtiskles Naine.
Minu hirmud on minu parimad sõbrad, kui ma neid vaenlasteks ei pea. Kartus kasvab tundmatusest, mille vastu aitab tuttavaks saamine ja teadvustamine.
Kardan kaotust ja konni, ülekoormust ja hüljatust, rästikuid ja mitte kellelegi vajalik olemist. Kuni neid hirmusid naudin, seni neid saangi. Aga mis siis, kui… Mis siis?
Kutsun ärevuse põhjustajad ükshaaval enda ette ja ütlen: „Tere, mina olen Kati. Mina ei ole hirm. Mina ei ole sina ega kellegi teise hirm. Minul on hästi.“
Paanikahoog pimeduse ja suletud ruumi ees ja sees saab selles kahekõnes selgitada kes tema on. Ta on määramatus, milles me ei tea, kuimitu rästikut seal on ning kuidas nende seast välja saab.
Valguse süttides on madusid üks, mitte 17594. Seda üht kardame vist kümnete tuhandete aastate eest kogetu pärast. Reptiilide aegadest toovad tervitusi ka linnud, keda me ju ometi karda. Tere, ussikene!
Ole tervitatud elu iga vorm siin Maal!
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – seega on ämbliku, liblika ja nahkhiire vägi minus ka. Selle väe võtan abiks, kui pean rahva ees esinema. Hingan ennast koos kujutlusega jõehobudest või sookollidest rahulikuks. Minu publik on silmapaar-haaval ilusad hinged, mitte umbmäärane gorillakari.
Iga silmapaar tunneb samu foobiaid, millest me saame koos üle.
Meie, Jumala näo järgi loodud, oleme paradiisist välja kasvanud. Ärkame üles ning võtame vastutuse iga mõtte, sõna ja teo eest. Siin ja praegu lõikame läbi hingesidemed genotsiidi, küüditamiste, paguluse ja igasuguse muu märterlusega.
Mina olen valmis astuma üks teadlik samm korraga. Ei 42 ega kaheksa autasu võideta korraga, vaid ükshaaval.
Hale hala „aga mis siis, kui…“ ei kehti. Trepist üles minnakse üks aste korraga.
Kui võtan iga kohta ja kohtumist kui kingitust, pole mu elu poolteisetunniste painajate jada, vaid inspiratsioon.
Kuidas mind jätkub perele, koolile, tööle, hobidele ja hobudele ning iseenesele? Elame, näeme. Üks samm korraga. Nüüd, nüüd, nüüd olen täiesti piisav.
Praegu ei pea ma teadma, kelleks tahan saada. Mul on hästi, kui võtan vastutuse iga oma tunde eest.
Riik võib mu poole seljaga olla – minul on hästi praegu just. Tuhande kilomeetri kaugusel arvutimänguna rulluv sõda ärgu hirmutagu mind mu oma elu asemel arvutimängudesse ega lauaviinasse peitu.
Üks hingetõmme, üks mõte, üks keskendumine korraga – siis ma võõrasse maatriksisse ei heitu. Kelle elu ma elan? Millele panustan oma väe? Hommik on õhtust targem iga päev.
Orjale õpetati, et enesest ei tohi hoolida, sest see on isekas ega ole viisakas. Vabanedes armastan iseennast, kes teab, mis on minule hea. Ära mine või mine ära? Ära tee või tee ära?
Püüdmata ette muretseda kolme või 33 kuu pärast toimuva pärast märkan: mul on hästi, olen piisav, kõik voolab suurepärases sünkroonis. Minu hirmudel on minuga hästi. Ma ei karda, vaid tänan ja õnnistan neid. Armastan teid ja tänu teile avanevaid senitundmatuid teid.
Hirmudele otsa vaadates avastame, et neid… ei ole olemas.
Õigupoolest vaatame otsa iseendale läbi hirmude peegli.
Siin ja praegu kipume leinama seda, mida ei ole kunagi olnud.
Siin ja praegu muretseme selle pärast, mida ei tule mitte kunagi.
Siin ja praegu kardame endale kaela selle, mida ei taha – aga seegi pole hirmus.
Hirmud on surnud – elagu hirmud!
„Tütrekene, ma olin ka siis mitte ainult minestuse äärel, vaid mitmeid päevi lausa surnud – kui mulle räägiti, et minu mehel on silmarõõm. Nii palju siis ühistest pürgimistest ja pingutustest, oma ettevõttest ja kodust, autost ja lastest ja tulevikuplaanidest…
Minu maailm varises kokku.
Olin ju nii vähenõudlik ja edasipüüdlik olnud. Alati seadsin kõik teised oma vajadustest ette – mul polnudki vajadusi. Ma ei teadnud neid.
Olin lastega kodus – mehe ülalpidamisel. Ajani, mil hakatakse uhkusega rääkima naistest kui jumalannadest, oli veel aastakümneid areneda…
Mehe vajadused olid alati täidetud. Mina väsisin õhtuks laste ja kodu korras hoidmise trallist. Põhjus, miks sina, Mia, sündimata jäid, oli osaliselt samuti see, et ma olin ja olen ka nüüd väga pedant, ei tahtnud sünnitada kedagi ellu ja keskkonda, mis on grammigi vähem kui täiuslik.
Meil olid pidevad pahandused sellepärast, et ma olen justkui pidevalt kodus ja olemas – aga mehele ei jätku naist.
Loetlesin, nagu pahandust teinud tüdruk: ma teen sulle hommikusöögi, lõunasöögi ja õhtusöögi, nii sinu kui laste riided on pestud, triiksärgid triigitud, püksid viigitud ja lipsud kaunis reas, kodu korras, toit poest toodud, lapsed kasitud ja neile turvaline tagala loodud.
Mees aga oli nii veendunud, et ka mina sain aru: see pole töö. See ei too sisse. See ei tähendanud, et alati kena ja korras kodu mehele meeldis. Ta oli rahul. Aga pidas kõike minu tehtavat enesestmõistetavaks.
Ükskord võttis ta lõunale tulles meie koju kaasa sõbra, et tolle ees suurustada. Mul oli laud kaetud, toidud kaunistatud – nagu ikka, mees võis minu peale kindel olla. Sõber küsis kohkunult, kas kellelgi on sünnipäev.
Mees ei saanud esmalt aru, miks semu üldse sedasi küsib. Kamraad seletas, et argipäevadel ometi sedasi lauda ei kaeta. Ehkki mees oli tulnud kindla peale sõbrale näitama, kuidas meil elatakse, oli igapäevane idüll tema jaoks väärtusetu nagunii-ta-teeb tühiasi.
Teadsin sind, Mia, ootama jäädes, et sünniks tüdruk.
Meie, tüdrukud, oleme olnud enesestmõistetav orjataride haarem.
Mehed pole olnud tänulikud ei seaduslike naiste ega armukeste eest.
Mis siis, et on meie najal üldse püsti püsinud ja olemas olnudki.
Öeldakse: mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Mina jäin ilma sinust ja veel 11 sinu õest-vennast.
Tänu küünetehnikule jõudis mulle kohale, et te kõik olete minu maise matkani minu sees. Te kõik olete mu vere hääl, kutse ja kohustus.
Enne sellele kohustusele jägnemist tuli aga lahutus ja kohus.“