02. märts 2023
IX Kristofer
Nüüd võinuksid justkui sina sündida, mu viimne poeg.
Sündimata jäid nii sina kui su kolm nooremat õde.
Mu väike prints, sinu ema pidanuks olema kuninganna – aga oli tanki pandud tööloom ja kohe kooselu alguses petetud teisejärguline. Sina saanuks sündida vaid jumalanna pojana. Sinu isa üha teiste naiste ja pangalaenuga jagav ema ei väärinud sind ega sulle järgnenud kolme sündimata jäänud õde.
Me hakkasime sinu isaga endile korterit otsima. Leidsime. Aga mees ei saanud pangast laenu. Ta surus mind panka minema. Keda siis veel. Kui kaua me ikka minu vanemate juures kuhjuda saime. Ja pankaminek on ju nii lihtne: tee avaldus ja hakka õnnelikuks.
Mina sain pangast laenu tingimusel, et minu auto tuli liisingust välja osta. Sel juhul sain noore pere laenu.
Minu uut meest ei lastud panka piltlikult öeldes sissegi – ta oli punases äriregistris.
Läksin. Maksin. Sain laenu. Ostsin korteri.
Kirstofer, juba siis pidanuksin ohumärke märkama ja kodu oma lastele rajama. Petsin ennast. Mees pettis mind. Ja mina petsin ennast veel ja veel.
Oi rõõmu – laen käes, korter käes, alustasime remondiga… Rõõm?
Juba pesapunumist alustades olid minul aina silmad peos.
Mees jäi järjest liiderdamisega vahele.
Millele ma lootsin? Deemonist vaevatud seksisõltlane ja vallutusmaniakk taltub? Mina kasvan kõigiks naisteks maailmas, nii et äärelinna donžuan ei vaja teisi naisi?
Selliseid imesid ei juhtu.
Juhtusid ööd, mil nutsin üksinda meie remonditavas korteris.
Ma ei tahtnud oma pisaraid näidata ei mu vanematemajas koos minu lastega magavale mehepoolikule, lastele ega ammugi mitte oma vanematele.
Äge algus oli meie kooselul – olin kahe lapsega lahutatud naine, minu jaoks mõõtmatult ja kandmatult suure pangalaenuga. Ühtlasi olin juba petetud naine, kes sai abitu kalakese või isegi pigem vihmaussina aru, et on konksu otsas.
Mida vihmauss konksu otsas teeb?
Õigus, Kristofer, ripub ja liguneb.
Näiteks kakskümmend aastat.
Nii algasid minu pikaldased vihmaussi-aastad. Ma ei saanud sellest mehest lahti. Ta troonis mu kohustustekoorma otsas – pangalaen, mida mina maksin, kõik arved viimseni… Toiduraha jätkus mul heal juhul pooleks kuuks. Ent lastele oli mõistagi kooliskäimise finantsi, huvialade summasid vaja ning meil kõigil ka riideid tarvis.
Stress kuhjus.
Stressi otsas liputas saba võõras taksikoer.
Peni oli minu uue mehe ainus kaasavara, kui ta meie juurde kolis. Kes seda toitis ja pissitas? Ära arvasid. Mina, kohusetundlik maatüdruk muidugi.
Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Alati, kui lapselastele unejuttu loen, mõtlen just sinule, Kristofer.
Unejutt on õigupoolest tagurpidi väljend. Me äratame lastele enne und lugusid vestes nad mõtlevateks olenditeks. Inimesena sündinutel on kõnevõime. Jumala antud anne on ülesanne. Kes ülesannet ei täida ja ande kasutamata jätab, saab karistada.
Õieti karistab iseennast.
Ei tahtnud ka minu nooruses lapsed raamatuid lugeda – ega saanud lapsena sõdalaste sõnumitest siiligi aru. Kohusetundlikumad ja kartlikumad olime. Teadsime pigem oma kohustusi, mitte õigusi – erinevalt tänastest lastest. Nutsime ja lugesime.
Tänu distsipliinile saime samas kasvõi vastu tahtmist oma isiksuse ehitusmaterjali, mis meenus ja elustus aastaid hiljem. Lapselastele lugedes hakkas väike prints minuga kõnelema.
Naine jutustas Kirjanikule kliendist – nimesid nimetamata, taevas hoidku küll! – kes polnud oma mehelt küll peksa saanud, ent oli siiski abielu viimaste aastate jooksul täielikult, võimalik, et pöördumatult katki tehtud.
Nimesid-nimetamata lugu jutustades surus Naine osavalt tahaplaanile oma enese mälus ja elus plinkivat kirja. Teemad samad, mis nüüd Nimesid-nimetamata puhul.
Suguhaigused, truudusetus, grupikad…
Tere tegelikkusse, tüdrukud, eks ole…
„Mul on patoloogiline vastikus naiste lõhnade vastu. Ükskõik, kas see on higi, juuste, sukkade või intiimpiirkonna hingus – mul hakkab iga teise naise aroome tajudes minestamiseni paha,“ rääkis Nimesid-nimetamata Naisele üsna nende vestluse alguses. Asi oli nii käest ära, et keerutada ega pikalt sisse juhatada polnud miskit.
Nimesid-nimetamata läks hilisteismelisena mehele. Ta ühitas tite ja kooli edukamalt kui Naine, kelle juurde ta nüüd nõustamisele tuli. Oma noort meest ta, isata kasvanu, järsult kirjunenud pildiga ühitada ei mõistnud. Mees, vanaema kasvatatud ilus poiss, omakorda jätkas asutusepidude ja sõpradega oma hobide harrastamist.
Esimest korda aimas Nimesid-nimetamata, et mees jätkas eraelu elamist, rasedana. Kui beebi oli kolmenädalane ja sünnitusõmblused võimaldasid intiimsust, sai hilisteismeline ema oma seaduslikult mehelt suguhaiguse. Üliäge nakkus nõudis ülikõva antibiootikumi ning sellega lõppes tite imetamine.
See võimaldas ka sügavas süvenevas šokis väikesel emmel elumerelainetesse sukelduda. Ta tegi nii tavapärasel moel mehele tagasi kõik ja enamgi veel, et see oli lausa igav. Et igav ei oleks, jättis pettunu lapse õhtuti isaga koju – säh sulle, kuhu sa nüüd enam lantima lähed! – ja läks lokaalidesse. Tantsis ja flirtis, harrastas põõsa- ja autoistmesooritusi ning viis pea igal hommikul endaga tööle kaasa toreda pohmeluse.
Noored inimesed taluvad palju, mõtles ja ütles Kirjanik seda lugu kuulates.
Noored ei talu tõsiasja, et päriselu on nii teistsugune kui raamatutes ja filmides.
Pärast paariheitmist ei kao 8 miljardit inimest armunud paari ümbert kuhugi.
Nii palju proovimata pepusid ja kogemata kõlvatusi – tuli-vesi-vasktorud puha läbimata. Kui palju kannatab ükski kehaosa – ei tea ju katsetamata.
Süda ja maks, magu ja munasarjad ei saa kaasa rääkida, kui napilt paarikümneaastane endaga loomkatseid teeb.
Katsete tulemus oli õigupoolest ootuspärane. Nimesid-nimetamata sai järgmise lapse, kes taltsutas ta koduseks. Mees-vanaemakasvatatu sai järgmised kõrvalsuhted.
Teise tite tissitamise lõppu tähistas noorpaar esimese grupikaga.
Mehe soovil. Et voodielu elavadada.
„Õnneks oli see esimene, õieti mitu esimest elavdamist sedapidi, et mind teenindas mitu meest,“ rääkis Nimesid-nimetamata Naisele. „Kui oleksin pisut kainem olnud, võinuks orgasmide jada ilmselt ümber planeedi otsipidi kokku siduda.
Esimene elamus grupikasse kaasatud naisega tasalülitas kõik.
Frigiidseks ehmatas. Ta oli kena ja kasitud ja värki. Aga ikkagi.
Kuidas ma ninapidi tema intiimpessa sattusin, ei mäleta, aga sealt algaski täielik teise naise lõhna foobia.
Vahtisin võõrast vittu, kui oma mees talle suhu andis ja keegi mind tagant pani – ei tundnud midagi peale tinaste mõtete: kui mitut võõra lõhnaga tussi mu mees ja kahe lapse isa tegelikult nihveldanud on…
Õhtuti kaht väikest last isaga jättes ja lokaalidesse litutama lennates püüdsin sellest õudusest üle saada, suudeldes naistega ja mudides nende partiisid. See oli päris leevendav, kuni mulle sattus pihku esimene paar silikoontisse. Oh issand!“
Vanaemakasvatatud mees jätkas ka kolmanda lapse ootamise ajal häirimatult oma lapsepõlve. Mängis kalalkäiku ja rallit, sõpradega saunatamisi ja järgmise ringi antibiootikume, millest sai osa ka Nimesid-nimetamata südame all kasvav pojakene.
Loomulikult teadis mees peagi kolmanda lapse ilmale toova naise ripsudest.
See oli õigustus häirimatuks hängimiseks. Nad mõlemad vajanuksid teraapiat.
Nad olid nüüdseks seitse aastat teineteist ja ennast lõhkunud.
Kirjanik ulatas Naisele printerisooja väljatrüki. Ta tegeles oma uue näidendi pärast ja õigupoolest iseenese jaoks ka – seda enamgi – nartsissismi teemaga. Dr Google aina saatis talle tervendust ja lugeja-vaatajaga jagamise väärset.
„Ma ei teadnud, kui sügavalt traumaatiline ma ise olen. Sina ei tea, kui katki sa enne konveierilt kogemusnõustajaks kulgemist tegelikult läksid. Ühest küljest on hirmuäratav, kuidas keegi guugu pärast ühe märksõna sisestamist samal teemal tekste ja videoid saatma jääb. Teisalt on see tänuväärselt tervendav.
Sa ei pea kõiki 21 nartsissismiteemalist püsikanalit kogu aeg kuulama ega toatäite kaupa juurde kirjutatavaid teadustöid muudkui omandama. Pisteliselt nina neisse pistes adud: oiboožemoi, ma olen ikka veel posttraumaatilises protsessis!“ selgitas Kirjanik, miks ja mida ja millega ja kui kaua süüa, et puhas lehekülg lahti lüüa.
Grete Kald, kes töötab lisaks erapraksisele ka Holistika Instituudis, kirjutas nii:
„Me oleme kõik ühel või teisel viisil nartsissismiga kokku puutunud ja aina enam tuleb antud teema esile ka kliendikohtumistel. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud minimaalne ja see pole Sind mõjutanud, oled õnnega koos. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud pikema perioodi vältel – olles lähedases suhtes partnerina, sõbrana, pereliikmena, kolleegina jne. – siis võib Sinu teadmata juhtuda see, et Sinu vaimne tervis saab kannatada. See tähendab, et oled vaimse vägivalla ohver ja Sul võib olla trauma, mis mõjutab Sinu igapäevaelu ja suhete kvaliteeti.
Lähedane suhe nartsissistiga muudab Sinu maailma kõige manipuleerivamal ja varjatumal moel. Sa oled andja ja tema on võtja. Nii lihtne see ongi.
Nartsissistliku inimese käitumise tunnused on järgmised:
1. Nartsissistil puudub empaatiavõime. Tal on oluline võita ja allutada! Tema moto on: „Minu arvamus on ainuõige ja kõik toimub ainult minu moodi, minu jaoks.“
2. Tavapärane on äkkviha, jonni- ja mossitamise hood. Eesmärgiks on panna ohver enda pilli järgi tantsima, et temal endal hakkaks parem.
3. Ta koondab oma ellu inimesed, kes teda teenivad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kõik toimub nartsissisti järgi.
4. Nartsissist liigub kiiresti ühest suhtest teise. Ta väldib üksinda olemist. Ta teeb kõik selleks, et ohver/partner „konksu“ otsa saada. Ta katab suhte alguses kõik partneri vajadused ning on veetlev, enesekindel ja imetlusväärne. Partnerile tundub ta ideaalne kaaslane ning avab ennast talle täielikult.
5. Kui keegi tema teenistusest lahkub, siis saab lahkuja selle eest karistada ning piinamine võib olla pikaaegne ja valulik.
6. Nartsissist hoiab endised partnerid konksu otsas, juhuks kui hetke partner peaks lahkuma. Talle on oluline inimesi omada, mitte neid armastada.
7. Nartsissist karistab ja kiusab ka raha ja/või ühiste laste kaudu.
8. Nartsissist valetab patoloogiliselt – inimene valetab, samas arvates enda jutu olevat tõesena.
9. Ta tekitab konflikti olukordades, kus täiskasvanulik inimene seda ei teeks.
10. Ta on ühel hetkel armastav ja hooliv ning järgmisel hetkel tõrjuv, ründav ja ähvardav. Näiteks taolised laused emotsionaalsest kõikumisest „Sa oled mu elu armastus“ ja „ Mul on sinuta parem“.
11. Nartssissist võib käituda nii, nagu Sind poleks olemas. Samas järgmisel hetkel on ta veetlev ja särav – alati just nii, nagu see on talle sobilik ning vajalik.
12. Ta kasutab ära ohvri haavatavaid olukordi tema enda vastu. Nartsissist on teadlik ohvri hirmudest olla tõrjutud ja eemale lükatud, seega nartsissist ähvardab pidevalt ohvrit ära minemisega, et saavutada enda tahe. Naisel või mehel tekitab selline olukord emotsionaalset valu ja süvendab „mitte piisavuse“ tunnet. Nartsissist tekitab seda tunnet ohvris pidevalt. Sellele järgneb ka ohvri süüdistamine iseenda käitumises. Näiteks ütleb nartsissist ohvrile: „Sa lihtsalt kujutad seda ette, oled ebakindel, armukade ja rumal“. Ta paneb ohvri uskuma, et probleem on temas.
13. Nartsissist ei suuda olla haavatav, siiras, aus ega oska arutada probleeme ratsionaalselt. Isegi kui probleem võib olla lahendatud, siis aruteludes toimub süüdistamine edasi.
14. Nartsissisti eesmärk on ohvrit emotsionaalselt pidevalt karistada. Ükskõik kui palju ohver ka ei vabandaks, nartsissist toob vana asja pidevalt esile, sooviga panna ohvrit end süüdi tundma.
Kui tunned enda suhte mingis punktis ära, siis tea, et Sa ei pea kannatama!
Märka, kas tunned end suhtes vabalt, või toimub kõik kellegi teise järgi?
Pärast nartsissistlikus suhtes olemist on oluline leida taas üles enda päris olemus ning vabaneda allasurutusest.
Nartsissistlikus suhtes leiad tihti ennast tundmas….
Ebapiisavana;
Ülipüüdlikuna teha kõik nii, et olla nartsissisti meele järgi;
Hirmununa;
Et, sinu tunded pole olulised;
Süütunnet;
Segadust;
Endas kahtlevana;
Depressioonis;
Ennast alla suruvate mõtetega;
Alandust;
Jõuetuna, pole motivatsiooni ega tahet enda plaane ellu viia;
Ennast saboteerivalt;
Lootusetult;
Sundmõtetega;
Et on raske ennast kehtestada;
Et oled iseenda vajadused tahaplaanile jätnud;
Sõltuvana tema tujudest ja olekust;
Et soovid teda aidata ja parandada;
Et ei tunne ennast iseendana ja meenutad, kui tundsid end kunagi õnnelikuna ja iseendana;
Kontrollituna;
Mitte mõistetuna;
Et kui teistel on hea, siis on sinul ka hea.
Nartsissitliku ja vaimse vägivalla all kannatanud mehed ja naised vajavad toetust ja teraapiat, et saada taas iseendaks ning tunda edu, rõõmu, eluterveid suhteid.
Kui Sa oled olnud piisavalt tugev, et kannatada valu ja allasurutuse käes, siis oled Sa piisavalt tugev ka, et see kannatus lõpetada ning sealt välja tulla! Kui Sinu valik on olnud siiani suhtes kannatada, siis Sa saad valida uuesti – lasta lahti vanast ja valida õnn, hoolivus, armastus, soojus, siirus!“
Selle teksti lugemise järel oli Naine valmis omakirjutatud kirja taaslugema, et Nimesid-nimetamata juhtum tema enese loost abi ja lahendust saaks.
„Sain su sõnumi hommikul kätte ja pidasin targemaks sellele mitte vastata
sinu töisel päeval. Imelik on see, et sinu huultelt ei tule selliseid
ettepanekuid ja sõna PALUN, vaid sa pead targemaks saata
SMS-i….huultelt tulevad ainult süüdistused, laim, alandused ja enese
õigustamine.
Täna helistas günekoloog minu analüüside vastuste osas ja minu analüüsi
vastus on positiivne. On ureoplasmoos diagnoosiga ja see saadakse
sugulisel teel. Fakt!
See tähendab seda, et sellest lahti saada peab kaks inimest ennast
ravima…soovitavalt ka see kelle käest see asi saadi…aga ex sa ise
tea ja kindlasti täna teda minu poolt ilusa kingituse eest. Arst
helistab sulle ise ka kindlasti isiklikult.
Nagu ma eile sulle ütlesin, siis tunnen ma, et olen reedetud, ära
kasutatud ja alandatud ja seda tunnet enda seest on väga raske välja
saada. Kõik vanad haavad on lahti kistud, ka kõik need mis enam haiget
ei teinud. Nüüd valutavad ka need ja sama kibedalt kui vanasti.. Mul on
suur masendus ja mul on endast nii hale, et ma olen aastaid uskunud, et
sa muutud ja jääd rohkem perekesksemaks ja muutud ka ise oma naise
suhtes hoolivamaks. Aga mul on tunne, et sa hoolid ainult ise enda
heaolust ja ei mõtle tagajärgedele mis iga teoga kaasas käivad.
Aga muidugi, kes olen mina, et sulle moraali loen-üks loll kodukana kes
on peast soojaks läinud, kes on haige ja kellel ei ole üleval midagi
korras…….,
Sina võid alati minu peale kindel, mina aga pean kaaluma varianti, et
kui sa ei saa -siis pean seda 1üksinda tegema.
Aga usu, ka mina võin muutuda ja ma usun, et kui ma oma kompleksidest
lahti saan, siis ma tõestan ise endale kõigepealt, et ma ei ole sinust
sõltuv, saan ise endaga hakkama ja olen naine sõna otsese mõttes. .
Sa oled mees, kes on andnud mulle materiaalse heaolu poole..kuid sa oled
unustanud, et naisel on vaja, et eksisteerida suhtes väljavalitud mehega
ka meelelist kindlustunnet ja usaldust. Sa oled unustanud, et seda
viimast pole võimalik osta. Need viimased on sinu lemmik
sõnad……….lähme ostame….., neid poes müüakse…., ma ostan
sulle……
Hästi – palun osta mulle poest meelarahu, armastust, kirge,
usaldust,jne……need on mul otsa saamas. Ma ise ei lähe täna
poodi…siis hoiame raha kokku…ei raiska sõidu peale raha. Maja vaja
ikka ehitada ka ja iga kopikas arvel…..
Ja ole hea….too seda mulle juba täna ja palun ära unusta poes käia……
:'(„
Vaenlased meie tagalas – mehed, lapsed, vanemad – oli Naise järgmise kliendi teema.
On inimesi, kelle lõhnapilves ja bioväljas me pidevalt elame. Nemad meie omas ka. Samal ajal, kui meie teenime neid ennastunustavalt – ja mitte iial ennasttunnustavalt – õpivad nemad meie kõige haavatavamaid kohti ja kannikavahesid tundma. Kõhklematult salvavad, kui meilt enam energiat kätte ei saa. Kasvõi uudishimust või kättemaksuks augustavad ja lammutavad.
„Mu mees magas mu tütrega!“ karjatas kogemusnõustamisele tulnud Lahutatu.
Naisele tuli kujutluspilt kuritarvitatud Pipist ja ta läks kaitsesse.
Ta küsis, kui vana tütreke on.
Seitseteist. Või nii.
Leida Laius püüdis filmis „Naerata ometi!“ kaadrisse ühe kuritarvitud seitsmeteistkümnese võrgutava naeratuse, mis vihjas, et noor daam selle tarvitamise üle nii väga kuri ei olnudki.
Nagu valimisvõitluse aegne pereema-filmirežissöör Kõusaar, kes hämmastaval meetodil häälte saamise ajal oma 15aastasena saavutatud magnaadi-soosiku-positsiooni arhiivist välja tõstis.
Andekas kaunitar pääses moguli finantseerituna aegsasti trükki ja pälvis pöörase reklaamikampaania, sai nii kirjaniku kui režissöörina karjäärile tiivad – ning proovis sedasama joppamist parlamenti pürgimisel fööniksina tuhast tõsta.
„Seitsmeteistkümneaastane oskab juba ise otsustada – aga ka algatada – neid magamisi,“ nentis Naine.
Lahutatu selgitas, et mees meelitas võõrastütre enda juurde.
Kuidas see võimalik oli?
Nad olid lahus, noh. Ametlikult ja puha.
Sel juhul sõlmisid sabad kaks mitteveresugulasest teineteisega hästi tuttavat ju.
Miks nad seda tegid?
Lahutatu pahvatas: „Uudishimust! Mõlemad tahtsid teada… Ja mõlemad tahtsid mulle haiget teha.“
„Ma saan aru, et tütre suguelu puudutab teid kui ema – aga lahutatud mees? Mis teil temast enam!“ imestas Naine, ehkki kogemus meenutas nõustajale, kuimitu aastat tal enesel möödus, enne kui eksi eksiteed teda enam ei puudutanud.
Vale puha. Puudutasid ikka. Tänini.
Tuhkatriinust jumalannaks tõusmine võtab aastaid ja kümnendeid.
Pahandustteinud tüdruku tunne veab ka mitmendat aastat iseseisvana oma rada kõndija salasoppides, nagu tigu õnne-maasika peal. Iga õnnestumise puhul kogeb nõustaja ehmatust: kas ma tohtisin õnnestuda?
Misjärel läheb liueldes üle parastavale hihiile – said nüüd, ma suudan ja saan voh!
„Palun olge minu edulugu!“ vaatas Naine Lahutatule siiralt silma. „Lõigake nabanöör läbi. Vabanege. Järsult ja valusalt. Las need võõrad täiskasvanud kaugenevad. Lennaku ära. Kuhu iganes. See pole teie asi. Te ei tulnud minu juurde ei tütre ega mehe peale kaebama. Te tulite iseennast tagasi saama. Palun, jaa!?!“
Ainult kümme aastat läkski, et oma kirju ja vahetusi pedantselt alles hoidnud Naine suutis pärast Lahutatu oma teed tantsisklemist kirjapakiga pokkerit mängida.
„07.01.2013.a Jah, ma kirjutasin sulle eile kirja – „Ma olen 100% kindel, et ma ei soovi enam olla sinu tuhkatriinu ja majahoidja. Ma ei viitsi sinuga seda kummi enam kauem venitada, raisata sinu peale veel mõned aastada oma noorusest ja siis minna. Ma tahan ära minna sinu juurest, sest ma olen sinuga koos õnnetu ja mul ei ole mitte mingisuguseid tundeid sinu vastu. Minu see olev viha aina kasvab ja kasvab sinu vastu ja ma ei suuda enam sellega toime siin tulla. Ma tahan elada ja olla õnnelik- aga seda ilma sinuta. Sa ei vääri mind. Pangalaenu kuupäev hakkab tulema – selleks on vaja raha.“ – ja ma mõtlesin iga sõna täiesti tõsiselt-seal ei olnud vihast tulevaid emotsioone. Sinna sõnadesse on kogunenud aastate tunded ja tänaseks olen ma jõudnud siira arusaamiseni, et nii edasi minna ei saa. Sellest saad sa ka kindlasti ise aru. Meie ellu on kogunenud tänu sinu vastutamatusele palju asju, mis teevad inimhingele haiget ja mille tagajärg on minu murdumine. Tänan sind nende kogemuste eest. Olen aru saanud, et inimesena sina mitte kunagi ei muutu, vaid tallad oma mugavat elurada lihtsalt edasi. Käsed minul muutuda. Selleks, aga et muutuda peab ka ise muutuma. Minul on 2 suureks kasvatatud last, kelle kasvatusvigu näed täna ka sina. Sina oled aga isa, kes on võtnud oma kasvatusmudeliks ainult asjade ostmise ja meie kõik kaasa arvatud sinu lapsed ja nende vanemad- peame ise hakkama saama – mõtlemata sellele, et sellel kõigel on suur tagajärg. Sul on ees selge näide minu laste näol ja meie kooselu näol, kuid sa ei õpi sellest. Sina tahad, et sinule räägitakse kõigest, mis perekonnas ja lastega toimub, aga sinult ei või midagi küsida. Et mees ja naine saaksid koos õnnelikult elada, peaksid olema väärtused ja hierarhiaredel paigas. Mina olen sättinud väärtustest esikohale oma kodu ja mehe, ning peale selle tulevad lapsed ja minu vanemad. Viga on tehtud minul kohal, kus esmane peab olema mees, kuid selles osas oleme me valiku ise teinud, et nii on läinud. Sind ei ole kodus ja ma olen ise ohjad oma kätesse haaranud. Mul ei ole olnud muud valikut, et asi toimiks. Sinul olen väärtustest mina viimasel kohal, kellel ei ole õigust avaldada oma arvamust. Sinu arvamus on aga olnud minu otsustel tähtuselt esimesel kohal ja sinuga on alati arvestatud. Toon näite – 2012. a. vana-aasta õhtu tulek. Sõbrale vastu tulemine-enese alla surumine ja sõbranaisele helistamine. Siis aga jälle mõnitatud saamine – „Sõber võttis voli rääkida, et proua ei tahtnud meie juurde tulla, ta on küllalt süüa meie juures teinud ja koristanud ja meie peaksime neile veel tänulikud olema toodud klientide eest“ – nende poeg muide kõnnib ja näitab meie majapidamist võõrastele nagu oma kodu, sõbrad toovad sulle elusaid kingitusi, minnes minu palvetest mööda. Kui su mõlemad käed olid kipsis – kes sind hooldas ja hoidis koos haige ja insuldi läbi elanud naabritädikesega, kohtutäiturid kõnnivad väravatest sisse ja välja nii nagu tahavad ja müüvad meie ühist kodu ja vara – sul on meelest läinud või… Võlguandjad helistavad oma suva järgi, sest sina ei täida lubadusi, vaid jagad neid väga kergekäeliselt, sul puudub vastutustunne oma sõnade üle. Külalislahkuse pakkumine kodus väheste abilistega, kogu sinu pidustuste tagajärgede koristamine alati jne…..Sinu matusteleminek – mind ei olnud sinna kutsustud ja sul oli hing täis, et pead sinna üksi minema. Sinu nipsakus ja minule hinnangute andmine, kuigi ma aitasin sind nii, nagu ma oskasin. Mul ei olnud jutus mingeid tagamõtteid – sina siiski arvad, et ma olen ülbe ja nipsakas, kuigi ma seda ei ole kunagi olnud. Sa ei saa nii arvata. Ma ei ole kade ja omakasupüüdlik ega ihne inimene mitte kunagi olnud. Sa ei ole selgeltnägija ja sa ei saa mulle hinnanguid anda. Aitasin sul pärjad osta, lindid lasta kirjutada, lipsu valida kaubamajas, sulle kindad ka – ja kui sa koju tulid, siis ootas sind ees puhas kodu ja ka mu pojaga koos tehtud soe toit laual. Kui minu isa haiglasse läks – kas sina olid mulle toeks ja abis? Ei – sa sõitsid minema. Jätsid mind minu murega üksi. Mul oli suur koorem kanda – minu pea läks murest halliks. Sina võid minu peale alati loota ja minuga arvestada –mina pean aga alati ise hakkama saama – ja sina oled peremees. Sinu laps helistab õhtul kell 8 ja sinu eelmine naine räägib laupäeval, meie ajal, minu ajal sinuga… – teie lapse sünnipäevast, kuigi jõuludeks saadi 200€ suurune kingitus. Kui ma julgen siis öelda, kas te üle ei pinguta – siis tuled sina ja tõstes häält – ütled, et mul ei ole mitte mingisugust õigust selle koha pealt arvamust avaldada ja et sa ei pea mulle üldse aru andma….. Kas sa oled mõelnud – kui mina oleksin sulle nii öelnud oma laste asjus? Mida sina tunneksid oma südames? Loomulikult ma lähen endast välja – me teenime koos raha, mida laristad – ja jälle tõmbun eemale, sest sa ei austa mind ja ma tunnen, et ma olen sul ees. Sul on lihtsalt mind orjana vaja. Sellepärast ma ütlesingi sulle, et lähen saunamajja elama, et sa oma elu üle järele mõtleksid. Ma tõesti arvasin, et kirstu juures seistes sa ehk vaatad nüüd tagantjärele oma elu teise pilguga ja saad aru, et elu on lühike. Sul ei ole niipaljutki julgust, et tulla ja rääkida asjad sirgeks. Mul on tunne, et sa ei tahagi – ootad, kunas lihtsalt jälle minu kapriisid mööduvad ja elu tavapärasesse rutiini loksub. Et ma teen jällegi näo nagu poleks mitte midagi juhtunud. Kuidas sa saad niimoodi käituda? Lastele lood minust pildi – te ju teate oma ema….Nagu ma tõmbaks teemat täiesti lambi koha pealt. Kuidas nii saab????? Vanasti ma arvasin, et sa ei taipa – taipad küll, sellest olen ma aru saanud ammu. Lolli mängid lihtsalt ja hiljem hakkad mind süüdistama, et ma ennast ka süüdistama hakkaks. Ei – see trikk ei tööta enam. Viga ei ole minus. Sul on esikohal oma naised ja lapsed, kes sind ära kasutavad, andmata aru, mida sina neile kõike võimaldad. Sa kahjuks ei saa sellest aru, et sind ära kasutatakse. Tee silmad lahti – lapsed vajavad inimesi, mitte asju. Ja kui neile ei selgitata asjade maksumust, siis nad ju nõuavadki, sest vanematelt ei tule mitte mingisugust EI-d. Tütred oskavadki paremini isadega manipuleerida, sest ammustest aegadest on kindlaks tehtud, et tütardel on suur mõju oma isade üle. Aga mis siis saab, kui ta 18 saab – oled sa mõelnud!? Ma ei usu, et sa nii kaugele üldse oled oma peas jõudnud. Vajadused ja soovid kasvavad. Mis mees su laste emal üldse on, et ta lepib sellise suhete kolmnurgaga? Aga võib-olla mõtleb ka tema nii, nagu su eks, et hea on, kui kusagilt tuleb lihtsalt küsimise peale. Mina näen sind sellisena – meil on täielik avameelsuse puudumine. Sa oled salakaval, pettustest pulbitsev mees, kelle ainus mure minu ees on afääridest pääsemine, kõrvalehoidumine avameelsetest arutlusest ja tõdemusest, sest sa ei suuda mulle silma vaadata ja probleeme lahendada. Teed seda ainult läbi telefoni. Sa ei võta endale vastutust. Sul on kodus väga mugav elu. Mina aga sinule pakun – turvalisust ja olen sulle olnud truu partner. Täna ma enam ei suuda sulle armastust pakkuda, sest mu hing ja süda oma „mürki“ täis. Sina vajad muretut ja pingevaba elu, päikest selle sõna otseses mõttes, armastust ja rahu ja ei mingeid küsimusi. Igal aastal, meie kooselu ajal (11 aastat), oled sa palunud andestust, olen ma olnud haige füüsiliselt või emotsionaalselt, olen elanud üle sinu sügavad armumised ja armuafäärid, sinu poja ja poja pruudi kapriisid ja poja elukoha vahetuse soovid, meie tihedad elukohavahetused ja sinu tütre ema puhtsüdamlikud ja peensustesse laskuvad ülestunnistused teie intiimelu kohta meie kooselu ajal, sinu tütre ema sinu üleskeeramised minu vastu ja palju, palju muud. Kas seda ühele naisele natuke palju ei ole? Need on faktid ja nüüd tulevad faktidele toetuvad emotsioonid – sinuga koos elamine on väga keeruline, emotsionaalselt raske ja minule murede rohke. Kunagi ei võinud ma sinu tütrele patse teha, teda puutuda, kui süüa tegin, küsis, kas ma ise ka muidu seda söön, vanemate poolt üles kruvitud laps jne, jne…Ma olen kõik andestanud – aga ma ei suuda seda kõike unustada. Olen selle kõik endast läbi lasknud ja mu jõud hakkab tõeliselt otsa saama. Olen siiani elanud kui silmaklappidega – lootuses, et ehk kunagi muutub elu rahulikumaks ja paremaks…………….. Tutvudes sinuga said sa enda kõrvale naerusuise ja elurõõmust pakatava, endaga hakkama saava ja elujõulise naise. Täna olen ma alla surutud ja elurõõmu kaotanud naine, kes peab enda koha eest kogu aeg võitlema. Mul ei ole mitte midagi sinu jutu järgi, sest sina oled mulle kõik võimaldanud – sinu jutu järgi. Omaarust olen ma endast 100% ja rohkemgi veel siia turismitallu andnud, meie ühise eesmärgi nimel. Alustasime kooselu ju minu pool – minu asjad kõik said maha müüdud, koos ostetud korteri müügist teenisime tänu minu kangusele meie esimese miljoni, mille sa laiali laenasid. Loobid mind iga tüli järel värava taha ja ma pean olema veel rõõmus ja jagama sulle armastust. Mul ei ole seda enam. Olen inetu ülekaaluline sagedastest pohmelustest piinatud sootu olend. Mul ei ole sinuga koos elamisel turvatunnetki homse ees. Sa oled juba nii julge ja tunnistad kõva häälega, et käid armastust otsimas väljaspool kodu, et sa kodust seda ei saa. Kas sa oled ka endalt küsinud, miks sa seda ei saa? Selleks, et naine mehele armastust jagaks, on vaja ka meest, kellele seda jagada. Kodus on aga mees, kes on „meie mees“ ja mul on tunded otsas. Mul on alles jäänud ainult kibestumine ja murtud süda. Ära sa arva, et ma nutan siin sinu pärast – EI. Mul on endast hale, et ma olen järjekordselt „ämbrisse“astunud. Mul on kahju, et ma ei läinud sinu kõrvalt ära juba Tartu aegadel. Elasin laste heaolu pärast, et neid mitte jälle alt vedada ja nüüd, kui nad on suureks saanud ja muist oma elu peal – olen ma aru saanud, et lõppkannataja olen ma ise, sest minu elu on jäänud elamata. Minu süda on jälle tükkideks kistud ja tühi. Ma olen õnnetu ja mul ei ole elujõudu homse päeva ees. Mul oli kõik – oma kodu, oma auto, oma töö ja oma karjäär. Mul on väga hästi meeles, kuidas sa rääkisid, et sina tahad, et mina oleks suvel vaba ja nii edasi – ma ohverdasin kõik, meie ühise elu ja eesmärkide nimel, mõtlemata, mis mulle jääb – kepp ja kott – iga tüli järel. Nüüd olen kõik paberile pannud, mis mu hinge on aastatega kogunenud, sest silma ma sulle rääkida ei saa. Sind lihtsalt pole. Nii et ma olen otsustanud – see elu peab lõppema, muidu lihtsalt kustun ma ise. Ootan sinu ettepanekuid – kirjalikult, kuidas ja kuhu ma edaspidi mahun. Sain aru, et sina meie rajatud turismitalust ei loobu ja mina siin olla enam ei taha. Nii et ole mees ja mõtle ja anna teada, kuidas me oma elud jagame, et kõik osapooled oleksid rahul.“
Kui Naine oli seda kümneaastast kirja Kirjanikuga jaganud, naeris too: „Liigendamata on sinu kirjatöö, neiukene! Taandridu pole. Mitte ühtegi. Kuna ühtki ei ole, siis on see sinu stiil, jäägu nii.
Ilmselt jääb inimkonna maal sigimise-õgimise-selle ümber sagimise aegade lõpuni ka see üksteise ärakasutamise ja eneseohverduse teema. Selle kõrval kikitavad alati kõrvu ja tisse keegid-teised. Noored alternatiivitarid, kellele mehed oma naiselt saadud väge jagavad.
Truudusetus on nagu katk. Laieneb salakavalate ringidena ühe pere seinte vahelt välja. Kõiki neid ringe toidab ja täidab kuritarvitatud naine.
Pahaaimamatu – või ikka veel muutust lootev – temake väestab meest, kes laotab oma naise väe ilmapidi laiali.
Oi, ma olen kallutatult ebaõiglane – väike protsent juhtumeid on teistpidine.
Loe!“
Luigetruudus
Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´i polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandina. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaan ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50 aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurad abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.
Ei ole nii, et otsustad lahutada enne, kui surm su kiiresti – aga see-eest kindlalt kätte saab – ja oled kohe uue elu juht ja tegija.
Omarajatud puhkekülakesest linna lahkudes teadis Naine vaid: ÄRA!
Aimas kordadest, mil teiste naistega – harvem ka meestega – sarnastest kogemustest vastastikku ventileerimine aitas ja leevendas – et kogemusnõustamine on tema teema.
Erinevalt nii mõnestki lihtsakesest ei arvanud Naine, et puhkemajandusest jamanduseks teisenenud põrgust pagedes on linnakorteris pesastudes kohe nõunik valmis. Tööle läks, nagu elluastuja muiste.
Naine valis koolituste jadaga sobitatava ameti – internetikaubanduses teenistumise.
Te ju ei arva ometi, et e-kataloogidest tellitu ise pakki läheb. Tellite hiinaka-jänki-nänni – tuleb sealsete teenrite pakituna. Kui e-poel on ladu Maarjamaal, pakendavad teie tahetu siinsed Maarjad.
Tänu kunstlikult tekitatud tõbedele oli see päris tõhus teenimine. Tööd oli palju, tasu ka – ning see siin oli koht päriselt ka tänada, et niisugune nišš oli kujundatud. Eestlastel on kummaline komme tänada ka seda, mida nad ei taha – tänu viirustele jäävad nemad selili maha – ent Naine oli tõeliselt tänulik. Mitte mõtlematu-mõtestamatu-mõttetu sõnakõlksuna.
Esimene tehistaud oli mäletatavasti AIDS. Või mäletamatult – samavõrd kui HIV-d tema tekke ajal, Freddy Mercury surma ajal suisa paaniliselt kardeti, tema ka unustati. Ah, mingi pedede ja narkarite värk!
Seakatk tabas otseselt talupoegi, kaudselt igaüht, kes pärast isamaiste põssade hävitamist poest kõigepealt poola ja seejärel vargsi turule ilmunud omamaise suurfarmide seapeput soetasid. Selle järgi, kes alles jäid ja rikkaks said, oli ka ilmne, kelle seesinane katk kui kunstiteos kasulik oli.
Väikeettevõtlus lämmatati nii maal kui linnas maksusüsteemi ja turuterrori abil. Väikeste vaprate toodete hinnad olid ju paratamatult palju kõrgemad ning ka elektrihinna ja kütuse kargamise ees olid nad suurtest nõrgemad. Kes läks soomedesse, kes suurte juurde palgatööliseks.
Elekter tuli ventileerimisele ka e-äris, kus Naine enese uuele astmele töötamiseks päevast päeva – mõnikord 16 tundi jutti püstijalu pakkides-pakkides-pakkides oma jalgade, selja ja närvide taluvusega inimkatseid sooritas.
„Täitsa persses, mis minuga pool aastat jutti tehti!“ pahvatas tööle tuhisenud Pakkija oma afekti kolleegide ette lauale laiali. Ilusti kahe ss-iga „persses“ – nooblilt nagu renessanss või fajanss.
„Mu mahajäetud mees leidis võimaluse mind iga natukese aja tagant oma voodisse saada, võttes minu elektriarve enda maksta. Mida kõrgemaks elektrihinnad tõusid, seda seksikam mu eks tundus. Võim on ju seksikas, eksole…“ hingeldas Pakkija e-kraami kohal. „Eile, kui ma koju läksin, oli minu maja pime. Kobasin esmalt korke – kaitsmed korras kõik. Siis sain aru, et välja oli lülitatud kõik see värk. Kuna eksitus jättis lepingu enda nimele, polnud mul aimugi, et ta ei maksnud kuude kaupa seda elektrit, mille eest ta minu käest keppi sai.
Välja pettis minult armatsemise ja kire!
Ma teen täna pool päeva – mu elektrit tullakse ümber lülitama mu oma kilpi ja oma lepingule. Muidu peaksin ka eksituse türateabkuisuure võla kinni maksma.“
Kui Pakkija läks kilpi ja konna ühitama, võttis lõunapausi ajal teatepulga üle Ebakindel Ema.
„Minu poeg on gei!“ sosistas Ebakindel Ema kiirnuudlite naftaleent luristades. „Ma tean, et mina olen selles süüdi.“
Kui Naine seda nuudlinuttu Kirjanikule edastas, naeris too elutargalt – tema sõpruskonnas oli kolm eakaaslast omasooeelistajate emad. Ükski kolmest polnud ebakindel ega süüdistanud iseennast. Ammugi ei püüdnud last ümber teha.
Ebakindel Ema nuudeldas: „Kui poiss oli pisike, olin mina ülekoormatud üksikema. Mul polnud aega tema esimestest sammudest rõõmu tunda. Alati liiga vähe, liiga aeglaselt. Kui ta klotsidest imelisi linnu ehitas, ei peatunud mina neid tunnustama.
Ma tean, et ema poolt emotsionaalselt näljutatud noored poevad paratamatult kellegi teise kaissu soojust ja mõistmist otsima. Lugesin, et kui isa pildil pole, juhtubki, et see keegi võib ka mees olla. Vanem ja puha…“
Ebakindla Ema poja mees polnud kuigi palju vanem – napilt viis aastat. Ja piisab küsimusest dr Google’ile, et saada targaks mediaator-ensüümide dopamiin ja serotoniin alal. Mitte ükski kindel ema ei erine ebakindlatest raasugi – ei kindlus ega ebalus tee ümber seda, mida biokeemilised reaktsioonid 21. sajandi peaajudes korraldavad. Võime süüdistada säilitusaineid ja olmekeemiat, suhkrut ja gemosid – või siis „neid asju“ paljundavat ja võimendavat meediat. Võime oiata poliitikute võime üle iga paratamatut nähtust poolt ja vastu valimisloosungina kuritarvitada.
Taastuv energia ja omasooiharad ühes valimispõrgu kuradikatlas podisemas puha.
Kirjanik muigas: „Vähemasti ei saanud me kumbki sinuga ühegi oma lapse puhul teada, mis tunne on olla LGBT ringkonna inimese ema. Õde või sõbratar pole see – ema on ema, eksole… Loe!“
Elasid kord Platon ja Sappho, kes ei tulnud selle pealegi, et nendega on midagi valesti. Armastus on ju soost olenemata armastus ning ilu on siltidele vaatamata ilus.
21. sajandi inimestele püütakse õpetada antiikkultuuri hõrku vajalikkust. Paraku on inimkonna valikulisel mälul ja eelistustel oma ettekujutus vajalikust. Meelde on jäänud ja olulisena püsinud, et poetess Sapho elas Lesbose saarel. Omasooiharaid daame nimetame lesbideks. Lesbilised kalduvused on ka heteronaistel – siis on valikus sildid bi- ja panseksuaalne.
Meeste kohta eestikeelne hinnanguteta silt puudub. Sõnad „homoseksuaal“, „gei“ ja rämeda kõlaga „pederast“ pole sugugi kooskõlas nende kaunishingeliste õrnade esteetide hapra olemusega. „Homo“ tähendab ladina keeles lihtsalt inimest või samasust.
Oletatavasti jääb mulje LGBT-inimeste sulnist vaimsusest sellepärast, et nende seas on arvukalt maailma säravamaid loovisiksusi.
On üks inetu anekdoot. Satub omasooihar härrasmees vangi ning temalt küsitakse, millise kunstialaga ta tegeleb.
„Puusepp olen,“ vastab poistemees.
„Näh, siis oled sa ju lihtsalt pede, mitte gei!“ põlastavad kaasvangid.
Biokeemia seisukohast väidetakse, et seksuaalsete soodumuste eripära on tingitud peaaju ensüümide iseärasusest. Kuna see on kaasasündinud ning ühtlasi ka pärilik, pole põhjust selle eest karistada ega põlastada – aga samuti pole lootust seda välja ravida.
Pigem on vaja ravida hingehaavu, mis tulenevad varjamisest, häbenemisest ja tublidest fassaadabieludest. Ühtlasi peab tegelema korralikult vastassoo esindajatega abiellunud homode laste traumade ja probleemidega.
Veel pole kuulda olnud, kuidas on asjalood homopaaride peredesse lapsendatud inimestega. Tõenäoliselt on nad väga hoitud, hästi kasvatatud ja korralikult eluks ette valmistatud – nagu ka katseklaasilapsed, kelle saamist on väga oodatud ning kunstlikku viljastamisse mehiselt investeeritud.
Iseasi, kui kaunis siiski altari ees kaht armunud ülikonda või kiindunud pruutkleiti näha on. Jumal lõi pühakirja kohaseltki inimese naiseks ja meheks ning ütles: „Saagu teid palju!“
Poliitikud vaidlevad tänini, kas perekonnaametis või notaris tohivad samasoolised abielluda. Seni käivad nad teistes riikides abiellumas. Veel üks absurdne turismi vorm abordi- ja eutanaasiaturismi kõrval.
Uues heas ilmas kõlab õigupoolest uskumatult, et me õigustame kedagi tema omaduste asjus. Kellegi asi ei peaks olema, mida ja millises seltskonnas inimene oma kodus teeb. Paraku on LGBT-rahvas ise oma paraadidega kenad kodanlased turri ajanud ning nende poolkinniste baaride ülevoolava meeleolu tõttu peetakse homosid ka keskmisest oluliselt liiderlikumaks. Võimalik, et biokeemilised eripärad tingivad ka kõrgema libiido ja-või edevuse.
Kui mitmed psüühikahäired on kujunenud nii massiliseks, et on pigem norm kui kõrvalekalle, on tegemist uue normaalsusega – andkem ja jätkem see võimalus ka homoseksuaalidele.
Jessenin, Djagilev ja Nižinski võitlesid 1917. aastal barrikaadidel, ent õiglase vaba muinasmaa loomise asemel sattusid uude ühiskonda, kus nad sunniti vaikima ja pandi vangi.
Tänagi võitlevad Ukrainas ka kunstnikud, balletiartistid ja muusikud rindel…
Pärnu boheemlane, melomaan ja mitmete kuulsuste varustaja uusima-parima muusikaga kõndis umbes sama palju aega stiilselt paljajalu tänavail kui vangis istus.
Diktatuurist ära hirmutatuna eelistas Tõnu Õnnepalu peitust mängida ja kirjutas geiromaani „Piiririik“ Emil Tode varjunime all. Ometi oleme haritud inimestena harjunud aktsepteerima „Dorian Grey portree“ loonud Oscar Wilde’i todamoodi eelistusi. Vananemise hirmust kirjutas ta ju nii hõrgult, nagu ei keegi teine.
Kui Tšaikovski puhul võtame enesestmõistetavalt, et luiki tantsitab todamoodi mees, siis Selma Lagerlöfi suundumusest teadasaamine ei lase Nils Holgerssoni seiklust hanedega enam sugugi nii armsaks pidada.
Geeniused tohivad olla geid, pikantsed finessid on üliinimestele lubatud. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Marlow, Lord Byron, Walt Whitman, Honore de Balzac, David Herbert Lawrence, Emily Dickinson jpt tohivad olla isemoodi. Shakespeare ka – kui ta üldse olemas oli. Aga Hans Christian Andersen – no kuulge!
Muinasjutuvestjate voodielu nüanssidest kuulmine on ehmatav. Samas mõistavad Jean Cocteau, Maugham ja Truman Capote naisi paremini kui naised ise.
Ehkki Freudi homoseksuaalsusest kuulmine muudab tema seksiteemalised psühhoanalüütilised teadmised küsitavaks on ta ometi ületamatu oma ala meister.
Töötavatel naistel, rahateenimise masinatel, edu poole rühkivatel temakestel on kombeks feministlikult sookvootidest kõnelda ja meestega võrdseid õigusi nõuda. Tegelikult on mõistlik õppida naiselikelt meestelt – keegi pole nii elegantne, graatsiline ega šarmantne kui naiselik mees.
Mis puutub palkade suurusse, siis rikas on see, kes armastab tööd, mida ta teeb. Tehes seda, mida tahame, kellega tahame ning saades oma armastatuimate tegevuste eest hästi makstud, olemegi õnnelikud.
Õnnelik inimene ei näita hilisööl näpuga halvustavalt televiisori poole, kui „Vallalise kaunitari“ kosilaste hulgas on ka tüdrukuid. Iseenesega rahul olev inimene ei fuhhita „Alasti ahvatluse“ saates kapist poisse valivate meeste peale. Veel enam, meil on täielik õigus olla ka üldse mitte abielus – iseendana terviklik isiksus.
Oh, kui ära on mõnel juhul enamus sõnu pruugitud. Lõpuni kasutatud.
Väsinud sõnad ei kirjelda ega edasta, mida päriselt teeb terviklike isiksustega sõda.
Olenemata sellest, kas nad on abielus – sõltumata erialast – kaos on tegelikult sõnul seletamatu. Palju laialdasem ja sügavam kui aimame. Läbi rahvuste ja rahvakihtide, mööda mandreid ja südameid.
Sõnad, sõnad, sõnad…
Ukrainlanna, kes Naise vastuvõttu saabus, oli tulnud Eestisse enam kui pool aastat enne sõja algust. Sisetunne käskis. Ehkki mõlemal abikaasal oli kena amet ja teenistus. Ning vaatamata siiatulekule ei pääsenud nad sõjast. Mis tulema peab, see tuleb.
Veel enam, nad tõmbasid ka Naise sõjaga silmsidemesse.
Ukrainlanna oli hinnatud tööstusarhitekt, kes ehitas ajaloolistesse hoonetesse hotelle ja restorane. Just selliseid, mille vastu näiteks Tartu Toomemäel võideldakse. Eestis sai temast korteriüüri ja toidu nimel baaridaam ja lapsehoidja. Mis seal ikka, iga naine töötab köögis ja lastetoas, eks ole.
Paraku jäi Ukrainlanna alakasutamine kestma ka siis, kui sõja puhkedes saabus Maarjamaale kümneid tuhandeid kõrgharidusega slaavitare. Nad pakkisid vaatamata arsti või inseneri kutsele konserve ja haldasid lüpsiroboteid samal ajal, kui nende rakettidegatorgitud isamaal lõhkesid tuhandete veiste udarad.
Ukrainlanna töötas alistunult palju tunde ööpäevas – sama palju ja enamgi kui Naine oma e-poe-perioodil.
Mees sai Eestis erialatööd. Lihtne ehitaja oli. Tõsi, ehitamine pole ju tegelikult lihtne, see on looming. Kui su kodus purustatakse parasjagu iga päev sadu maju, on ühtlasi eriliselt valus ehitamisi luua.
Ukraina Vabadussõja esimestel kuudel jälgisid eestlased veel pinevalt uudiseid.
Butša koletu veretöö jõudis televiisorisse alles siis, kui see väikelinn tagasi võideldi.
Tallinnas üürikorteris end viiel töökohal rebestava paari ellu jõudis genotsiid kohe. Ehitusmeistri vennale löödi Butšas kirves pähe. Mobiiltelefoni pärast. Vaja.
Mees tegi seda, mida enamasti ikka tehakse. Jooma hakkas. Kõvasti ja kestvalt. Tsükkel päädis psühhoosiga ning oma kaunist kaasat ära tundmata peksis ta tolle vaeseomaks. Tütar oli õnneks sel ajal sõbrataridega laulutunnis. Parim keeleõpe ju.
Mitme operatsiooni järel oli Ukrainlanna kaunis nägu uuesti üles ehitatud ja õmblused professionaalselt peidetud.
Neist kuulis Naine juba vastuvõtul – enamus lappimisi oli õnnestunud sooritada suukoopas sees. Mis koopas, see koopas…
Ukrainlanna ise oli presidendiproua Olena koopia. Ebamaiselt kaunis ja haldjalik.
Kõneles Naisele peksasaamisest, mis tema maailma alustalad lõplikult lammutas.
Naised olid kogu vestluse aja silmsidemes – oma mehele õigustust otsiv ja tulevikuvisioone visandav Ukrainlanna ei pööranud Naise silmadest kordagi pilku ära.
Telefon helises.
Näe, Maarjamaal – eriti mitte Naise õdusas vastuvõtutoas – selle eest kirvest pähe ei… Sai küll. Ja õdus sai õuduseks.
Ukrainlanna ema oli keeldunud ära tulemast ning sai otse tänaval raketitabamuse.
Pihustus. Aurustus. Haihtus.
Kiievi eeslinnadesse lennanud raketid olid õõvastav statistika tapetud laste ja purustatud tulevikega.
Ukrainlanna jaoks oli see sellest sekundist saadik tegelikkus.
Temaga silmsidemes Naisele samuti.
„Kuidas ma nüüd edasi elan?“ küsis Ukrainlanna pärast pikka painavat vaikust.
Vastust otsiv Naine rebis pilgu tema suurist siniseist silmist ning otsis akna tagant mingitki lahendust.
Seal see oligi!
Ukrainlanna autos, millega nad aasta eest Eestisse saabusid, istus varateismeline tütar ning mängis telefonis. Nagu kõigi mandrite noored 2022. aastal tavatsesid, kui neil vähegi telefon ja levi oli.
Ära siit!
„Seal on teie tulevik!“ osutas Naine aknast välja.
Ukrainlanna silmitses tütart klaasistunud pilgul.
Suutis viimaks ometi nutma puhkeda.
Nutt tõi paari nädala pärast lahenduse. Igal kohtumisel sammhaaval lähemale jõudis pisarad ammendunud Ukrainlanna.
Venna surmast ja iseenese koletislikust naisepeksust kroonilises šokis mees püsis letargias, ema aurustumisest lõpeks tiivad saanud Ukrainlanna otsustas ja toimis.
Naise silmside sõjaga lõppes sellega, et Ukrainlanna pakkis autosse tütre ja mehe, koera ja kassi – on ikka tähtsusjärjekorrad neil ukrainlastel! – ning perekond sõitis Saksamaale, kus Ukrainlannale pakuti tööd tööstusinsenerina.
Jumalaga!
„Jumalaga!“ noogutas ka Naise ukrainlanna-lugu kuulanud Kirjanik ning ulatas talle ahjusooja väljatrüki.
Jumalaga, relvad!
Vere hinnaga sõjavastasteks sõdivad ennast need, kes on ise sõdurid olnud. Romaani „Jumalaga, relvad!“ autor Ernest Hemingway ning tema saatusekaaslased Erich Maria Remarque ja Leo Kunnas teosega „Sõdurjumala teener“ on tapnud, et mitte tapetud saada. Nende võitluskaaslane Marlene Dietrich laulis rindel ja hospitalides ning pühendas sarnaselt meestega kogu sõjajärgse elu rahuvõitlusele.
Loovisiksused kirjutavad riiulitäite kaupa raamatuid ja on Dean Reediga eesotsas andnud sadu tuhandeid kontserte lootuses, et sõjad lõpevad igaveseks. Lahinguväljadeks muudetud riikide naiste ja laste käekäigule pühendasid oma elu Ema Theresa ja Mahatma Gandhi. Neru tütresse Indira Gandhisse, India peaministrisse oli armunud isegi Leonid Brežnev.
Paraku ei suutnud ei Hemingway, Remarque ega Šolohhov pärast maailmasõdu enam elusse armunud olla. Nõukogude propagandistid-kirjanikud varjasid seda, mida vaba sõna käivitajad salgama ei pidanud: sa ei saa sellest iialgi üle. Mitte kunagi enam pole relva käes hoidnu endine, sest vere lõhn, kuuma raua kogemus ja valukarjed talletuvad temasse igaveseks.
Inimkond pole seni õppinud ei leinast ega sundtapmisest. Lisandunud on Vietnam, Afganistan, Tšetšenia, Serbia ja Ukraina. Iga korraga on relvad vägevamad, lahingud ägedamad ja surmasaanuid enam ja enam. Maa ohverdab maagid sõjatehnikaks, saab vastu miljonid ühishauad ning maagid ennustavad, kuidas edasi.
Kirjanikeks teisenenud sõdurid petsid ennast sõnateraapia vahel kohvikutes peeni napse nautides. Hemingway nimetas end hullumiseni süngeks kujuks ja nii jäigi – tempel mällu igaveseks.
Remarque’i elutahe kustus varakult. Papa-nimeline Ernest lõpetas Key Westis. Isegi Florida ei aidanud väljakannatamatu süütunde vastu.
Täna meist 1000 kilomeetri läheduses toimuv massimõrv paneb küsima: kas mina oleksin see, kes tulistab Altaist maaalusest punkrist korraks välja imbunud rotti? Oleksin mina see miljardite tahte täitja, kes lennutab Stingeri staadionile, mis mahutab 80 tuhat inimest?
Ei. Ajupestud massid on niigi diktaatori ohvrid. Mina õmblen Singeriga lippe ja lasteriideid. Mina palun lapsemeelselt: sulgege taevas!
Näe, vallandus Hiinas uus SARS-i viirustüvi. Pangem planeet kaheks nädalaks karantiini ometigi! Pandeemia esimene laine tõestas, et ainsagi lennukita taevas on täiesti olemas.
Mis siis, et ülemaailmne majandus jääb hetkeks leinaseisakusse ja servi seisma. Iga rahvas tehku seni omal maal mõtte-, vaimu-, loov- ja käsitööd.
Taome mõõgad atradeks – see on garantii armastuse, mitte sõja teenimiseks.
See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib. Jumalaga, relvad! Nüüd ja alati.
Naine põrnitses ärgates aknast välja.
Enne, kui ta virgus teadmisse, et asub Tallinnas oma mugavas korteris vaatega enamvähem umbestäpselt kõigele, küsis ta juudi moodi: „Kes ma olen, kus ma olen – ja kus mu asjad on?“
Akna taga oli ehteestilik oknotsembrill – paduvihm.
Mitte ükski kehaosa ei valutanud – elus ikka või?
Magamistoa ukse vahelt paistis pool kööki ja veerand raamaturiiulit. Selge. Kodus.
„Kuhu ma kohe praegu tahaksin reisida?“ küsis ilmselt kõrgem Mina mõnusasti ringutavalt Naiselt. „Kujutle, et homme pole tegelusi päevakeskuses ega ülehomme kolme nõustatavat. Kuhu rändaksid?“
Televiisoriajastu Naisele meenusid Tuuli ja Arbo käigud igal aastal mõnda uude riiki elama. Režissööridepaar kõneles avalikult, et nad ei saa pereisa siinmail kainena hoida. Järelikult tuleb kolida sinna, kus ei jooda.
Siberis Vissarionlaste kommuunis, moslemite seas – kõikjal, kus alkoholi ei ole ega tule, on joodikul hea ja turvaline ning kaksikud võidavad endale isa.
Imetlusväärne õigupoolest. Salakaval ka. Sina pole Tuuli ja mina pole Arbo. Me ei koge seda, mida televiisor näitab. Õigupoolest ei koge seda nemad ise ka. Kokku lõikavad. Soovitud sõnumi ja mulje saavutavad Televaatajad usuvad.
Naine kobas mööda voodit ringi, leidis puldi ja otsis just Vissarionlaste juures elatud aasta. Kõndis oma suva järgi mööda erinevaid episoode. Põlluharimine – Tuuli üksi.
Naabrinaine osavõtmatul pilgul üle aia ullikest piidlemas. Lehmalüps – Tuuli lehma all üksinda. Võõras loom ja tundmatu töö – anna minna! Käsitsi pesupesemine ja seina lupjamine, toiduvalmistamine ja poegade poputamine – naine tegi, mees filmis.
Naine analüüsis, mees teiseltpoolt kaamerat ilkus ja pisendas, alandas ja mõnitas.
Ei midagi uut. Tuuli võinuks vabalt Naise klient olla. Ent just ses oknotsembrilli vihmalaamas tekkis Naisel hommikukohvieelne küsimus.
Teist ringi mööda voodit kobades leidis telefoni ja helistas Kirjanikule.
„Kuule!“
„Miks ei kuule, see on ju telefon,“ naeris Kirjanik ning veeretas kohe valmis oma lemmikmaiustuse – kombinatsiooni eesti keeles nii massiliselt esinevate mitmetähenduslike sõnade seas trooniva „kuule“ variantidest. „Kuule lausa kostab, kui mööda ilma lendab kuule ja inimesi, kes ühest kohast teise lennates meenutavad samuti kuule. Ainult et kes ja miks nad teele tulistas – mitte ei kuule…“
„Miks inimesed ringi lendavad, kui nad tegelikult saavad nagunii kätte selle, mis tulema peab?“ ei imestanud Naine juba ammu, et nad mõtlevad Kirjanikuga üsna alati samal teemal. „Ukrainlanna sai oma sõja täpselt nii rämedalt kätte kui määratud oli. Ja Reede-rahvas – produktsioonifirma noh – tuleb ka alati Siberist ja sabanabalt tagasi.“
„Ning lendab edasi,“ juhtis Kirjanik tähelepanu sõltuvusse sattunud inimeste suutmatusele paigal õnnelik olla. „Lennus olles on võimalik end õnnelikuks oletada ja missionäriks arvata.“
„Miks nad sinna Vissarionlaste külla ei jäänud?“ silmitses Naine stoppkaadrit ekraanil.
„Nemad on liialt kavalad, et asjadest ausalt rääkida,“ selgitas Kirjanik. „Sealkandis üles kasvanud naine muide mõtles oma kogemust ja nende episoode ühendades välja, miks sedalaadi kommuun sülitab eestlase välja. Meie oleme talgurahvas.
Me armastame töötegemiseks kokku tulla ja tegusalt koos olla. Slaavlased ja afrod abistavad üksteist, kui vaja. Aitavad otsa peale, järjele, vaole – ja jätavad omapäi.
Mitte kusagil mujal kui meil siin sedalaadi talgukultuuri ei ole.“
Eks sellepärast Maarjamaal „Teeme ära!“ igaaastane talgupäev sündis ning planeedikoristuse globaalse liikumisena just siit ümbermaailmareisile kõndis.
„Hommikul oli mu esimene küsimus endale: kuhu täna rändaksin?“ ajas Naine end istuli. „Mitte kuhugi. Mina jään. Mida sina täna teed?“
Kirjanik vastas haigutades: „Üllatus-üllatus, kirjutan!“
Sõbratar ei lisanud oma tavalist kalamburtšikut – tšuktša nje tšitatelj, tšuktša pisatelj.
Äkki mina peaksin sel juhul – üllatus-üllatus, lugema?
Naine silmitses oma raamaturiiulit. Hõredavõitu. Vaevalt viis protsenti tema raamatutest. Neid oli tema lapsepõlvekodus palju. Kõigis korterites veel rohkem. Turismitalus kõige enam – vaid mõne üksiku sealsest raamatukogust võttis Naine uude ellu kaasa. Teadis, et puhkajad raamatuid ei loe – raamatute keskel lihtsalt kena ollallaa. Teadis seda ka, et kaasatoodud teosed lihtsalt on temaga. Temagi ei loe.
„Kas keegi üldse enam raamatuid loeb?“ küsis Naine raamaturiiulist mööda kööki tatsates ja kohvimasinat käivitades.
Kirjanik luges kohvimasinaga duetis Naisele ette teksti sellest, kuidas raamatutest on saanud ja jäänud kodukujundus- ja soojustusmaterjal:
„Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Ja uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.“
Naine tardus telefoniga kahekesi jäädes ja uudiseid skrollides.
Ei, mitte Ukraina rindeteated seekord.
Tarretav uudis oli meta-keskkonnas, mitte uudisteportaalides.
Naine pillas – nagu B-kategooria filmis, kus püütakse mõista anda, et inimene on šokis, käed märjad ja sõrmed lõdvad – telefoni maha.
Surnud.
Väikelinna kauneima paari moodustanud kaunis mees – läinud.
Enne tema poegadelt tasa ja targu küsimist, mis juhtus, seisis Naine vihmakardinaga kahekesi oma rõdul. Klaasiga varjatud ja vaiksel. Tundus, nagu ta oleks seisnud seal tunde, enne kui veeretas talutavalt tuimaks tunde, mis toimis esimese vapustuse lööklaines suisa hulluks talutavalt.
Elas kord…
Ohvitser ja Baleriin olid väikelinna kauneim paar. Naine tutvus Baleriiniga täiskasvanute gümnaasiumis, mida toona nimetati lihtsalt õhtukooliks.
Nad mõlemad õppisid seal samadel asjaoludel – beebi.
Baleriin ja Ohvitser said oma esimese poja viimse klassi eelsel suvel. Ka Ohvitser tuli koos Baleriiniga õhtukasse. Läks sealt sõjaväkke – sellest vabastanuks vaid kaks titte, aga järgmise lapseni läks veel kolm aastat.
Seni õppis noor pereisa pärast armeeteenistust edasi professionaaliks. Oligi Ohvitser valmis.
Baleriin õppis ka. Tantsuõpetajaks. Kolmkümmend aastat – KOLMKÜMMEND AASTAT! – oli kaunitar oma ametile truu olnud.
Samal ajal, kui Naine vahetas töid ja kohti, linnu ja külasid ning tegi aborte, püsis Baleriin ustavalt oma linnas oma ametis oma abielus, kuni.
Ohvitser ja Baleriin olid nii täiuslikult positiivne paar, et selles veatus kõrguses hakkas mehel igav.
Ta käis vabadel hetkedel jahil ja kalal. Küttis endale naisjahimehe. Rajas sellega koos jahiturismitalu. Kodulinnast nii kaugel, et hämmastaval kombel läks piisavalt aega uudiste jõudmisega kodusteni-endisteni. Kui uudispomm plahvatas, oli Ohvitseril juba lihtne sidemed katkestada ja minevik endast eraldada.
Baleriin jäi kolme pojaga kodulinna.
Ohvitser sai naisjäägriga veel kaks poega.
Ta valis NATO missioonide asemel oma talu. Ent ta ei aimanud, et ainevahetus sedalaadi bizzi paraku ei talu. Iga jahimeeste seltskonnaga napsitamine muutis Ohvitseri üha depressiivsemaks.
Kes teadnuks täpsemalt, kuidas see protsess sajaga sakib ja fakib kui Naine. Seilasime, teame… Tuleb grupp su muinasmaale. Teenindad-toidad-lõbustad. Naise puhul laevadega vettpidi – Ohvitseri juhtumid juhtusid püssiga metsas. Jahiturism, nii noobel – ja nii julm, kuna hirved on aias vangis – lõpeb õhtuste liikudega.
Puhkajate ärkamise ajaks on turismitalu puhas, toit laual ja pererahvas teeb kainet nägu. Tegelikult tinistab tasakesi peale, et püsti püsida.
Misjärel tuli pandeemia.
Naine töötas siis e-kaubanduses, Ohvitser jõi. Ilustamata öeldes lakkus nagu uluk.
Naisjääger kolis poegadega minema.
Ohvitser asus trofeesid ja kunsti – lõpeks ka relvi – müüma. Sissetulekut polnud. Ainevahetus küsis oma. Kõik müügiks. Perekond ees, trofeed järel, relvad – Ohvitseri uhkus ja armastus – takkatraavi.
Just kaks aastat tal enese põhja joomiseks läkski. Pandeemiast piisas. Lokkaudist välja tulemas polnud enam kedagi. Süütunne ja kohusemõistmine enese üle jõudis haripunkti ja lõpule. Mida muud sa, hing, seal tühjas talus ikka vintis kõrvade vahel veeretad kui esimese naise ja kolme poja mahajätmist ja teise võtmist ning ka tolle hättajätmist kahe pojaga…
Karma kõrvetas seda tapvamalt, et joodikust polnud talle vastu hakkajat.
Ta ei saanud teada, mismoodi vaimsetest korratustest – nartsissism-neuroos-psühhoos-depressioon ja kõik teised traumeeritud inimkonna solgutatud hingedes reastuvad vagunid – kujuneb uus pandeemia.
Nagu Naine tema poegadelt kuulis – isa oli targu ühe relva müümata jätnud. Endale.
Ta ei painanud seniseid sõpru pihtimustega süütundest ega süüdistustega. Jõi end üksinda vaikselt ja salaja oma viimse jahini.
Ei, mitte laeva mõttes jahini.
Jahini kui aedavangistatud loomakese tapmiseni.
Kõik tuleb tagasi, Ohvitser, kullakene…
Õhus lendab kuule, head lendu Kuule, kus keegi sinu hingekarjet ei kuule…
Jumalaga!
Kristofer, pojake, õnnitlen sind-sündimatajäänut, et seesugustest hingepiinadest ja patust pääsesid. Nii, nagu igaüks meist mõtleb korra päevas: ma kolin ära! – nii mõtleb igaüks ärasuremisele ka. Mõni teeb teoks – mina, näe, räägin siin sinuga.
Olin endale su teoreetilise issiga koosellu sukeldumise ajaks soetanud diivani, nõudepesumasina, pliidi… Minu asjad müüsime tasapisi kõik maha, et uude koju uued osta. Ma sain ju head palka.
Sisustasin lastele toad – nii nagu sain ja mul jaksu oli. Tema käest selleks ma raha ei saanud. Asjad tulid taaskasutusest. Minu voodi, mille olin ostnud, sai meie uude koju kaasa. Samuti ilusad disainkardinad meie magamistuppa, mis ma olin jällegi kusagilt odavalt nihverdanud.
Tead ka, pojakene, kui visa on inimene õppima? Mu praeguses kodus on sinu issiga koos ostetud voodi. Lootsime oma puhkeküla nii vägevasti käima tõmmata, et saame palgatöölised palgata ja ise linna elu nautima kolida…
Siin ma nüüd siis naudin.
Su issi muide võttis eelmisel aastal seadusliku naise.
Minu koju… Ei-ei-ei – see seal ei puutu enam minusse!!!
Tema raha eest tegime kooselu alguses remondi korteris ja ostsime köögimööbli ning suuretoa mööbli. Ma käisin tanklas tööl, läksin õppima küünetehnikuks ja peale tööd tegin kodus veel küünetehniku tööd. Sain endale lisaraha, et meid ära elatada lastega.
Sinu olematajäänud papa ei olnud helde mees. Mäletan, kui ta oli kolm päeva kadunud – tuli koju, oli surmani väsinud, ajas mulle mingit mulli ja andis 15000 raha kulude ja laenu katteks – et ma vait oleksin. Kui ta oleks pidevalt helde olnud, poleks meelde jäänud. Nüüd jäi. Ja olingi vait, set ma olin ju meie elu edendades kroonilises kitsikuses.
Raha polnud. Mitte kunagi. Kõik läks ju laenu ja elamise peale.
Mis sellest 15 tonnist sai? Ta hoidis seda seni minu käes, kuni end välja magas.
Rahu ja vaikus ja… Hommikul võttis selle raha lihtsalt tagasi ja läks ära.
Miks mina ära ei läinud? Kuhu?
Mu pinged olid nii suured, et ma ei suutnud sellele olukorrale kaine mõistusega vastu minna. Selle asemel ja kõrval saingi teada, et olin rase.
Sina, Kristofer. Mu viimne poeg enne kolme tüdrukut…
Sain aru, et selle mehega ma last ei saa. Sel juhul olen pärast kolme lapsega üksi.
Ta ei vaielnud silpigi vastu.
Pidi minuga kaasa tulema abordile, mis oli kohaliku tuimestusega, siis veel narkoosi ikka ei olnud… – muretsesin tagasisõidu pärast… Ei ta tulnud. Sõitsin ise abordile.
Palun luba, et ma ei kirjelda seda, pojakene.
Tehtud, meeletud süümepiinad hinges, meeletu valu südames ja kõhus, alandatud olek… Ma ei oska neid tundeid kirjeldada.
Sõitsin poolpildituna koju. Olin hingetuna voodis – mu lapsekesed tundsid muret, mis emmega juhtus. Ulatasid mulle klaasiga vee ja ma vabandasin end kuidagi, vist tüüpilise peavalujutuga, oma hullust olekust välja.
Tuli mees hiljaõhtul koju – pani mulle lilled kõhu peale – põrgulikult valutava kõhu peale…ja lahkub uuesti kodust. Lihtsalt. Lilled…
Ma olin nõiaringis. Tunne oli, nagu ta oleks su kalmule lilled toonud, pojakene.
Mu elurõõm kadus ja ma hakkasin tundma, kuidas ma vajun uuesti auku – sellesse samasse suurde musta auku…aga… Ilmselt tänu sinu ligiolekule ja hingelisele toetusele sain endale jalad alla ja hakkasin tegutsema.
Mõtlemata olukorrale – mul polnud enam valikuid – mille see nartsissistlik mees minu ellu oli toonud.
Olin korraliku konksu otsas.
Lahutatud naine, suur pangalaen seljas, lastega juba jällegi kolinud – nüüd oli neil oma tuba – mõlemal oma voodi, oma riidekapp – neil oli kõik olemas.
Ma ei saanud minna uuesti ema-isa juurde tagasi – lapsed näpus – ma ei saanud seda otsust tehtud.
Noh, tänu sellele on nüüd sadadel-tuhandetel inimestel puhkeküla, mille rajamise poole ma siis veel seda teadmata pimeduses kobasin.
Ma jäin ellu nii sinust loobudes, Kristofer – kui puhkeküla rajades – ja sealt ära tulles. Elusana – erinevalt Ohvitserist.
Puhka rahus!
Bzzzrrrmmm!
Naine avas silmad.
Või olidki need juba enne kummalist bzrm-suminat lahti. Pärani kinni. Tuba oli täiesti pime. Aknatagune õu samuti. Kes siis praegustes oludes huupi välisvalgusele kulutas. Metskitsed näevad pimedas ka.
Juhtus sedasi, et Naise kauased kaasteelised kutsusid ta koduhoidjaks oma metsatalusse – ja jäid ka ise koju. Riik, kuhu nad puhkusele lenduda kavatsesid, läks pandeemia-lukku. Pool raha tagasi, elu läheb edasi.
Iseasi, kuivõrd kodus nad seal metsatalus üldse olidki, märkas Naine juba õhtusöögi-lauas. Olles kindlasti ühed neist, kes naeravad netis levivaid pilte peredest, kes on nuhvlitesse kadunult koos üksinda, olid nad ühed neist ekraaniorjadest.
Ka nooruslik vanaema, kes mornilt reisikohvrit lahti pakkis, laskis lohutuseks oma tagasikäigu rituaali taustaks telekal mängida. Tema tütrel, pereemal, helendas arvuti laual ja telo näpus. Pereisa tegi õues paratamatuse lepitamise suitsu… telefoniga.
Einohjahnoh, kui elad ääremaal, toimid kodukontoris, siis peabki ju nii olema…
Naine kuulas 21. sajandi metsamajakese mürafooni: kliimaseade, boiler, hüdrofoor – ja bzzzrrrmmm-id. Nüüd temakene taipas – need olid kellelegi pidevalt saabuvad tšätutamise märguanded. Kell kaks öösel.
Need kostsid üheksa-aastase perepoja toast. Tuletasid meelde pildikesi Naise kogemusnõustaja teekonnalt. Lasteaia aknal lehvitades meeleheitlikult aknaklaasil puutetundlikult emmet tagasi lähemale zuumida üritav maimuke. Türgi lennujaamas üksnes telefoni kätte saades rahunev imik ning väike taanlane, kes küsis võimlemisõpetaja käskluse peale – hüppa! – mis äpp see on…
„Küll sinul veab, et elad üksinda,“ arutles äsja Naise väikeettevõtjast sõbratar. „Nagu üksinda-üksinda, ma pean silmas. Minu tütardel on pidevalt striim – õhtul umbes kaheksa aknaga, hommikul vähemasti kahe otseliini-kaaslasega riideid valimas ja hambaid pesemas. Ma ei söanda enam ammu pesuväel ringi kõndida – kindlalt satub mõni teismeline silmapaar mu vupleid nägema. Pantaloonesid, täpsemalt.
Mingid kokkulepped mu privaatsust ei päästa.
Tüdrukutel on seal striimis iga päev mõni megasolv – aga nad võtavad seda lõpeks mängu või äpina. Nagu ka minu paanikat, kui ma neid linnadžunglist kätte ei saa, ehkki nad elavad, telo hambus. Võtad ära – saad kaela kaheraudsed ärajäämanähud. Sa ei taha kogeda, mida tähendab, kui püüad mõneks tunniks teismelised tibid telefonist välja raputada.
Nad teavad, aga ei hooli sellest, et alalis-ühenduses levivad hirmud ja intriigid, valetõlgendused ja eluohtlikud mängud.
Mu vanemate laste puhul oli veel pidev teistpidine küsimus – kus su telefon on, milleks ta sul on, kui sa kunagi ei vasta. Nooremad ärkavad enne telefoni, alles siis oma kehasse ja voodisse. Päris-maailma mõnel päeval üldse mitte.
Pseudo haigetsaamised, pseudo-keelte omandamine – vildakas nii eesti kui inglise ja mis-iganes-netikeel. Rääkimata sellest, et kõik nad neli – nii vanemad kui nooremad – on korraga ja kordamööda sattunud tasulistesse keskkondadesse. Oihupsminavä… enam ei tee, maksa, memmeke!
Porno vä? A mis siis ä?
Tabades lapsi sedalaadi pseudoseksi põrnitsemast tänan õnne, et meil on koerad. Nad on näinud nende paaritamist ja poegimist… abiks ikka. Loodetavasti.“
Naine avastas päranisilmi pimedusse vahtides, millise paradoksaalse silmaringi ahenemise toob pseudo kaasa. Noored guugutavad end üha kitsamatele radadele ning sulgevad silmaklappidega kõik kõrvale jäävad võimalused rudimentideks. Kuni need kärbuvad ja lülituvad välja.
Nii palju siis tuhandest võimalusest. Valitakse ikka üks.
Valitakse ka peitusemäng aususe asemel. Naine ise ka põhjendas oma telefonis ja arvutis kõõlumist väitega: see on minu töö.
Teadis samas, et sotsiaalmeedias idülli jagavad kaaslannad varjasid pahatihti sinikat imelise lillebuketi taga. Pärast talle-nõustajale helistamist – sain eile jälle kolaka! – postitasid feissar-instasse lepituskimbu. Ja kõik kadestasid, sest keegi ei teadnud…
Ei teadnud Zuckerberg, kui palju jõnglaseid end kontosid avades vanemaks valetas – vanemate abiga – kõik ju tegid nii. Kõik seestusid ellu kui meelelahutusse – ja avasid mängides-hängides-netigängides ukse sõltuvustele. Krooniks hasartmängud.
Heldeke, ega see 9aastane seal nüüd bzzzrrrmmm-panuseid tee?
Sekkuks? Ärataks reisita jäänud vanemad? Ootaks kitumisega hommikuni?
Kadunud oli Naise viimnegi uni.
Iga lastetoast kostev bzzzrrrmmm-sumin jutustas talle tagasikeeramatute protsesside kumuleerumisest. Kui soojamaa-reisita jäänud poisile soovitas – mine rattaga sõitma! – oli too pisarais: jah, aga sõbrad naaberkülast ja asulast ju ei tule!
Pereisa õigustas: poiss saab targaks.
Ja ise viskas sõrme telekas plinkivatele kuldvillakutele-osoonidele-jälgedele-piusidele-margnasaagadele. Sai tema ise sedasi targaks? Olemasolevaid teadmisi luhvtitas, ennast sõjaveterani kombel kõrva tagant sügas – küll sai õpitud ja oldud…
Pereema kiitles oma multitaskinguga – s…un-sõelun-n…un-nõelun – endal peavalude sagedus ja kehakaal võidu kasvamas. Multipasking – soomlaste poolt netti heidetud uudissõna maitsvakene.
„Kui paljuks läheb ja vastik hakkab, lähen õue – selleks me ju maale kolisimegi,“ kinnitas teekaaslanna – ja tunnistas samas, et hakkab õues siblides üsna kiiresti sügelema – ei tea, mis messis toimub, peaks ikka telefoni riisumisele-rohimisele-lumekühveldamisele kaasa võtma…
Keda te kõik siin metsamajakeses petate, oo idülliline pere?
Puha sõltlased, kelle päevakava dikteerib olenevalt põlvkonnast tele- või striimi kava. Uneaeg ja -faasid võrgust-väljas-magades ärajäämanähtudega miksitud.
Maal elavatel lastel tegelikult täieline linlik elulaad.
„Ma saan poisi ainult siis õue, kui talle seal olemise eest taskuraha lisan. Ta kogub seda uue telo ostmiseks…“ ohkas ema.
„Aga selle eest on tal palju rohkem sõpru kui minul,“ rõõmustas isa – tegemata välja nähtud vestluste kirjavigadest ja pisiasjast, et kastikestest väljuti head aega ütlemata, misjärel loobuti sõprusse panustamisest ka reaalias.
„Tüdrukud ropendavad kohutavalt – nii striimis kui ilmsi,“ kurtis vanaema. „Ma leidsin selle vastu vaktsiini. Kui nad valjusti ropendavad meie poisile netis või päriselt külla tulles, hakkan ka ropendama. Mitmes keeles ja mõnuga. Pärast tõlgin – ai, kui hästi punastavad!“
Pussy. Bitch. Slut. Suka. Sterva. Šljuhha.
Seepeale itsitas pereisa, et saatis oma lapsele saadetud dickpici tõrjeks täkunoku pildi.
Oi, kui hästi pedo enam poissi ei tülitanud!
Mis maailm see on, kus oma lapse kaitseks saad asetada suure looma elundi – aga päriselt ahistajale mees-mehe vastu astuda ei saa?
Naine hoiatas pereisa – kui ta nende koduhoidjaks tulles juba koos nendega siia trehvas, olgu temast siis nõustajanagi kasu: „Hea inimene, palun ära sõbratse sellistel puhkudel oma pojaga.
Sa oled isa. Mitte sõps. Kui hierarhias end semutsedes vabatahtlikult temast allapoole kukutad, et talle ja tema sõpradele meeldida, jäädki beetaisaseks. Igaveseks. Selge?“
Naine mõtles endamisi: ainult alfaisasena positsiooni hoidev mees ei lase ka naisele kui oma kuningannale pähe istuda ega astuda. Beetad on kahekesi uue põlvkonna virtuaalse talla all. Staff. Teenijad.
Mitte miski muu kui ühistegevus selle vastu ei aita.
Pere otsus koos reisile minna oli pädev päästerõngas – aga näe, pandeemia ja stiihiad… Otsekui ilmselge märkide tulevärk: õppige siin ja praegu, oma kehasid ja nutiseadmeid mööda planeeti ringi tassimata, üht ja sama keelt kõnelema ja ühtmoodi tõlgendama.
Hommikul emale-isale rääkides, et pojake bzzzrrrmmm-ib läbi öö, teadis Naine – mustangit saab taltsutada siis ja ainult siis, kui mustang seda ise tahab. Ta on nii palju suurem-tugevam-vägevam, et saab tegelikult end vaid ise alistada. Alistuda. Või üldse mitte.
Mustangi allutab siin-ja-praegu eduelamus – tegelik, mitte telomängudes skoorimine.
Valjastatud mustang ei vehkle enam netiavarustes oma varandusega, et järgmisel päeval postitada: lendasin egipti – olge lahked…
Mustang peab säilitama suure pildi – mida ma tegelikult tahan.
Mispeale kõigeväeline unversub filtreerib tegelikud vajadused.
Sina, ookeanitilgake-kusepiisake, saad, mida vajad – mitte tahad.
Mida ei taha, seda ei tohi – vajaliku saad õigel ajal. Arva sellest, mida tahad. Arva uuesti. Peaasi – arva midagigi!
Ja suhtle – selleks inimesele kõneoskus ja teistest loomrahvastest mitmekihilisem suhtlemisvõimaluste palet antigi. Jumala antud anne on ülesanne. Kui kingitust ei kasuta, saame karistada – kängume ja kidume biomassiks pealkirjaga GUUGU FOREVER.
Pääsesid, pojakene, dr Google’iga tutvumisest – ent ka järgnevast stseenist, mille osaline oleksid olnud, kui…
Mäletan korda, kus su isa varasemast kooselust lapsed mõlemad olid meil ning minu lapsed ka kodus. Täiuslikust lasterikkusest puudusid tõepoolest vaid sina ja su kolm nooremat õde.
Tema poeg oli kõik nädalavahetused meie juures. Minu auto sai sedapuhku parandusse viidud, mu pojale osteti roller – ilma minu loata. Hiljem sain teada, et see oli selle eest, et pojale jäi mees kõrtsis teiste naistega vahele.
Selle eest, et suu kinni hoiaks, ostetigi. Erinevalt mulle üheks ööks imetleda antud 15 tonnist tagasi ka ei võetud…
Mina tegin kodus küünetehniku tööd. Lõpetasin küüned ja helistasin mehele.
Mees ei vastanud mu kõnedele. Olime ostnud uue valge Bella paadi.
Uue auto ostsime ka – Landcruiser Jeep. Uhke – ilus…
Kuna lapsi oli meil kokku neli, oli suurt autot tarvis. Mees tegeles metsaga, jeebiga hea sõita tal – ja ka paati vedada.
Kuna mees telefonile ei vastanud, ütlesin ma pojale, et ta viiks mind mu sisetunde järgi sadamasse – mul oli tunne, et asi pole jälle õige.
Läksimegi. Võtsin kaasa auto teised võtmed. Ikka sisetunne…
Auto oligi sadamas. Paati polnud. Istusin auto tagaistmele, saatsin poja ära ja jäin vaatama, mis teoksil.
Ja paat tuli – paadis mees – heledapäine naine ka – meie paat, minu mees – ja minu jope naisel seljas.
Ma sain šoki.
Paat pandi ankrusse kai külge kinni naise poolt – ja mina astusin autost välja.
Naine palus hellitusnimega! – mu meest, et nunnupunnu ta koju viiks.
Ma olin nii vihane, aga talitsesin ennast. Mu auto oli paranduses, mina ei kavatsenud jalgsi koju minna ja neil kahel maasturiga ännata-mõnnata.
Käskisin blondil oma jope seljast ära võtta ja jooksuga minema hakata – paadiga sõit oli piisav… Minu mees mõnitas ja irvitas. Virutasin talle võtmekimbu vastu vahtimist. Ta ainult hõõrus korraks pihtasaanud põske – tundis silmnähtavalt naudingut ja irvitas edasi – talle meeldis see stseen, Kristofer!
Koduteel nutsin sõnatult. Kodus viskas ta mind jõuga korteriuksest välja. Esimene vägivald – hoiatus pidanuks ometi olema…
Keeras ukse lukku ja jättis mind koridori.
Nüüd olen arvukatel koolitustel õppinud, et selline mõnulev rünnak ongi tavaline käitumismuster. Siis aga olin ahastuses. Sügavalt pettunud. Ukse taha visatud.
Tema lapsed, minu lapsed – aga ka sina ja enne sind sündimata jäänud kaheksa õde-venda!!! – nägid kõike seda pealt.
Lõpuks sain tuppa, nagu karistatud peni – ja elu läks edasi.
Võtsin ennast kokku. Esmaspäev. Tööle. Lapsed kooli. Rutiin. Polnud aega põdeda.
„Ma kutsusin endale jälle kiirabi. Mängisin seekord südameatakki. Haiglasse ei viidud – meest kaineks ka ei ehmatanud,“ jutustas Proua 112 Naisele nende esmakohtumisel.
Kui Cristopher Robini mänguasjade hulka saabus Tiiger, püüdsid teised kaisuloomad kindlaks teha, mida see hüperaktiivne keskendumishäirete musternäidis sööb. Mett ega heina, ohakaid ega tõrusid ei tahtnud tema mitte.
Naine oli samamoodi juba aastaid enne praksise alustamist õhku nuusutanud: keda suudan ja saan, keda ei oska ega taha nõustada? Ta oli end kindlana tundnud omasuguste hulgas ning peljanud lapsi. Laste nõustajaks tema, ise nii rabe ja ekslik, ema, veel ei sobinud. Veel.
Elekter ja Pakkija olid täpselt tema teema. Ta teadis täpselt, mida tundis kolleeg Pakkija, kui vool välja lülitati. Mitte vaid alatvedamine ja petetus, vaid ka alandus sellepärast, et ta oli eksiga seksinud näilise teene eest, mida tegelikult ei tehtudki. Väljapetetud voodirõõmude voolimine väljakannatatavaks kogemuseks oli Naise ampluaa jaa.
Ohvitseri ja Baleriini tragöödia puhul pöördus Naine pigem täiskasvanud poegade poole tasahilju uurima, mis isaga juhtus. Ei tahtnud Baleriini torkida. Ent poisid olid täiskasvanud mehed, tunnustatud insenerid kõik kolm, nii et nemad ei tulnud arvesse. Nemad olid üle saanud hülgamisest. Suuremeelsed suurmehed olid isale reetmise andestanud. Ohvitser ise mitte – nõnda oligi ta teist aastat umbjoobes olles ning kõigist ja kõigest end ilma jätnuna endale käe külge pannud. Kes tegi? Ise tegi. Rahu!
Pekstud Ukrainlanna juhtum oli masendavalt tavaline. Miljonid naised saavad oma mehekolaka käest kolaka lihtsalt sellepärast, et on käepärast. Mõistuse juures või lennus katusega – vahet pole – ikka on naine esimene, kelle peal end välja elatakse.
Kui teismeline tütar poleks autos telefoniga trallates ema nõustamiselt tagasi rooli oodanud, olnuks Naine küsimusele vastamisega püsti hädas olnud. Kuidas edasi elada, küsis jumalikult kaunis slaavitar, saades keset nõustamist teada, et tema ema pihustus „juhusliku“ raketi tabamusest kodulinna seni turvalisel uulitsal.
Tütar oli vastus ja lahendus.
Nüüd pihtis Proua 112 oma kombest endale taas ja taas kiirabi kutsuda, kui miski muu enam härrat-tsüklilist kaineks ei ehmata. Sedapuhku ei raputanud ka punaste mehikeste saabumine pildile ja pillerkaar käis edasi.
„Ma tean, et olen kaasalkohoolik. Mitte koos joomise mõttes. Mehe käitumismustri toetamise mõttes. Sedasorti trikitamisega ka. Kauem see tinna kesta ei saa – mu mõlema lapse elu on ohus,“ sosistas Proua 112 hirmunult. „Mu üheksane poeg on enesetapu piiril – tal ple sõpru ega lähedasi – mitte kedagi peale minu. Ja kuna meie väikelinn teab, et issi on joodik, põlatakse ja tõrjutakse poega. Ta ei taha enam elada, saate aru?
Seegi ei ole veel kõik. Mu seitsmene tütar näljutab ennast. Peab ennast paksuks – eks ta tänapäevaste toitumistavade tõttu pisut on ka – ja kooli minnes hakkas ennast nii otsustavalt kõhnemaks nälgima, et on mitu korda kokku kukkunud.“
Nagu Jüri Ratas presidendi vastuvõtul, mõtles Naine hapult. Äge kombo – isa joomine on põhjustanud koolikiusamise ja suitsidaalsed jooned lastel ning nende ema kutsub iseendale isa joomasööstudest pääsemiseks kiirabi… Kusjuures see tore pere elas oma õudusunenägu kahetoalises väikelinna korteris.
Naine ise oli pärast korduvat vanematekoju tagasi prantsatamist vastu nende tahtmist kõik välja kannatanud, et enam mitte tagasi minna.
See siin oli nüüd täielik eriolukord, kus ohus oli mitu elu.
Tiiger ei saanud öelda, et seda või toda kapsast ja krõbinat tema ei taha.
„Mis auto teil on?“ küsis Naine.
„Kogu aeg lagunev Ford on. Praegu erandkorras sõidab,“ vastas Proua 112 üllatunult.
„Vot siis sõidab. Ära sõidab. Kiiresti. Alatiseks. Täna.“
Ah?
„Kohe täna jah!“ kordas Naine. „See, et kiirabi teid kaasa ei viinud ja väljakannatamatu olukorra venitamiseks võimalust ei andnud, on suurepärane. Märgiline. Pääsemine. Teie lpsed ei pidanud taas ilma teieta purjus isaga korterit jagama, kuni teie EMOs kui pansionaadis pikutate.“
Universum nägi korduvad katsed läbi ega lubanud enam lapsi lörtsida.
„Mul on vanemad mõne kilomeetri kaugusel linnast küll… Tuba on ka… Koolist jääb kaugele…“
„Teie kõhklus on tavaline. Astume sellest faasist lihtsalt üle,“ naeratas Naine.
„Korter on nagunii mehe oma, nii et mulle on pigem kergendus kommunaalide maksmisest vabanemine…“
„Erinevalt minust ei pea te kohe täna asjad pakkides ja koos lastega ära kolides kogema korterist välja tõstmist. See tuleb. Varem või hiljem kindlasti,“ selgitas Naine, miks lahkumine peab olema päriselt ja päriseks.
Proua 112 nentis, et mehe laps esimesest, seaduslikust kooselust saab korteri endale, kui isa endaga ühele poole saab. Tõepoolest.
See polnud aeg ega koht, mil küsida, miks siis Proua 112 ometi ametlikult ei abiellunud. Korteriga. Pikka iga, tõepoolest…
„Kui te kuidagi teisiti minema sõidetud ei saa, pange oma Volvo katusele vilkurid. Siis on ärasõit stiilsem ja lõplikum,“ muigas Naine.
„Ford on mul,“ hakkas Proua 112 naerma.
Vulva või Ford – tõepoolest vahet pole – peaasi, et tuulesuund on nord.
„Mul hakkas kiire,“ tõusis Proua 112 nii järsult püsti, et Naine lausa ehmus.
„Ma ei täna teid praegu – ebausk ei luba. Ma viin vajalikud asjad ja lapsed ema juurde maale. Oma lapsepõlvekoju. Nende turvakoju… Koju… Siis lähen teiste asjade järele. Pärast seda tulen ja tänan teid päriselt,“ vuristas ahjusoojast plaanist vaimustunud Proua 112
„Ei vatra siin enam, tegudele!“ lükkas Naine teeotsale kobatanud õekese uksest välja.
Oma jalgrattad leiutasin ma kõik ise, pojakene.
Kui leiutada ei osanud, ostsin – enamasti mitmekordse hinna eest.
Mulle ei öelnud ühegi mu eluetapi puhul keegi: lase jalga – kohe!
Pigem pelgasid kõik omaksed, et lasen – ja vajan peavarju. Sellepärast oli mul ka ema viimine hooldekodusse mitmekordselt valulik. Pidin iseennast veenma esiteks selles, et ma ei ole halb tütar. Teiseks selles, et ma ei maksa teda väga kallisse pansionaati paigutades kätte selle eest, et tema mind lastega jälle ja jälle enda juurde ei tahtnud. Kolmandaks sain alles ema jõudmise järel omasuguste suurte tüdrukute hulka päriselt aru, kui õige see on: nagunii ta ei tea, kes ja kus – isegi kui ta teisi tüdrukuid süüdistab asjas, mida ise tegi, on tal võrdväärne seltskond ja professionaalsed abilised. Mitte keegi meist ei tohi olla oma ligimese isiklik abistaja.
Ma tean, et sa käid minuga kaasas, kui oma emmet pansionaadis külastan.
Mu enese külaliste mõõt on mitmeks eluks täis.
Isegi mitte puhketalust ei räägi ma – seal on külalistevoog ettearvatud-tahetud-palutud, rahalaev, tuut-tuut! Sinu olemata-jäänud isa ei suuda üksi olla.
Meil käis väga palju külalisi juba korteri ajal.
Palju oli alkoholi – ka mina jõin. Teisi aineid oli ka – mina pruukisin ka.
Pidusid oli palju, teistel külas käimist oli palju. Tänases tarkuses tean, et lootsin sedasi oma kallima nii eelmisest naisest kui praegustest kiusatustest võõrutada. Ma tahtsin piisata kõigeks. Aga mehel oli ka lõpetamata suhe mõlemaga – nii tütre kui ka poja emadega. Kui tal juhtub olema veel lapsi, kellest ma ei tea, siis nendega ka.
Lõpuks, minu pika alandava anumise peale võttis mees end kokku ja lahutas ametlikult oma abielu viimase seadusliku lapse emast. Aga eelmise lapse ema helistas meie voodisse hommikul esimesena. Ka õhtul voodis jäid meil sinu olematajäänud isaga asjad pooleli, sest üle-eelmine helistas.
Kord kurtis sinu isa, et üle-eelmine on täiega segi kamminud ning nõuab temalt, et ta talle korteri ostaks. Ma ei saanud aru, miks ta seda nõuab. Mina oma laste isadelt millegi välja pressimise peale ju ei tulnud. Hiljem sain teada seda, mille küps ja elutark naine hetkega õhust ära haistab, et nad suhtlesid hmkhm-intiimselt kogu aeg.
Seda tüüpi egomaniakid ei lase ühtki oma naist vabaks. Oma praeguse seadusliku emandaga abieluranda sõudes käis ta pidevalt mu linnakorteris mind kargamas.
Miks ma sellega nõustusin… Esiteks tahtsin. Oma tervise pärast. Inimliku läheduse vajadusest. Teiseks õelusest – peteti eelmistega mind, petan omakorda sind, õekene! Kolmandaks nõrkusest – seda eriti siis, kui ta minust viimset korda üle käis mu haigevoodis. Ei saanud sunnik minult viirust ka.
Mina põen koroona tüsistusi tänini. Sel viimsel korral tema all hingeldades mõistsin oma haigete kopsude päramise tipuni: olime eelmiste ja järgmiste daamidega kõik tegelikult tema ohvrid. Vägev vänt vajab korraga ja kordamööda mitmeid toitjaid. Energeetilisi ja faktilisi. Sellepärast ta ei lasegi mitte kedagi oma elust, kes sinna kord lõksu sattunud, ära minna. Turvab oma maised varad kõigi naiste eest ning laseb end füüsiliselt teenindada ja energeetiliselt teenida.
Mäletan meie nunnu haaremi ühe naise helistamist päeval, mil sõitsime sinu mitte-isaga talvepuhkusele. Jõudsime just pärale, pidi algama romantiline kahekesi olemine – ja üks MEIE HULGAST helistas. Täna ma teiste naistega ei vastandu – mõistlik olnuks juba siis hoida kokku nendega, mitte meid ära kasutava isasega.
Ma leiutasin alles seda jalgratast, pojakene.
Kuulasin ära, et meie ühine isand viis eelmisel päeval neile süüa, et kogu nädalaks jätkuks – ja mina, lits sõidan nüüd tema mehega puhkama.
Eks seal toidukastis oli ilmselgelt teravaid elamusi emale ka.
Keel pehme ja meelest läinud, et tema ja minu vahel oli veel „litse“. Ei ole me keegi hoorad. Ohvri oleme. Ühega meie hulgast elab nartsissistlik isend koos, teisi hoiab toidu ja t…raga enda küljes. Kolmandaid-neljandaid tarvitab kõrvalt. Ja tingimata on tarvis selleks puhkusereisile minna, et teada saada… Päriselt teada ei saanud ma ainumõeldavat lahendust – ära! minema! oma ellu! – enne kui 20 aastat hiljem.
Siis mökitasin endamisi, küll kodus vaatab, mis saab…
Lasin ennast ära rääkida, sest jutt oli veenev ja alla andmine mugav. Ma ei osanud ega tahtnud uskuda, et mulle valetatakse iga päev. Iga koos oldud hetk on VALE.
Naispolitseinik kirjutas Naisele.
Selle kirja hoidis Naine üksnes endale, kuni selle sisuga harjus ja kohanes.
Mida ma sellise pihtimusega – ja kõigi teiste kirjadega, mis mulle on saadetud ning saadetakse veel ja veel – teen?
„Räägime ainult heast, siis loome maailma positiivsust juurde,“ kirjutas Naispolitseinik. „See on lollakas roosa mull. Toksiline positivism. Kanapimedus, millega ennast petetakse. Mul on pettustest kõrini. Sellepärast ma ment olengi.
Ja täna räägin ma tumedast, millest olen hiljuti kuulnud. See on tegelik tõde mu vanemate kohta.
Jah, minu vanemad said kodus peksa, kui kartulivõtust hiiliti kõrvale või lõhuti taldrik. See oli 50 aastat tagasi “tavapärasus”.
Tänaseni kuulen vahel mõne “sõnakuulmatu” lapse kohta, et tolle käitumine on võimatu, sest ta pole korralikult peksa saanud.
Aga kas teate, et veel 20-25 aastat tagasi oli “tappa saamine” paljudes peredes normaalsus. Minust nooremaid inimesi on “kasvatatud” meie lähiajaloos nii vägiväldselt, et tänapäeval istutaks selliste tegude eest vangis.
Paar dekaadi tagasi oli mõnes peres tavaline see, et laps sai rihma ja vitsa nii lugematul arvul kordi iga “sõnakuulmatuse eest”, et ta tänaseks päevaks neid kordi küll lugeda ei suuda. Suurema pahanduse korral, nt vaasi sanga lõhkumisel võeti abiks kaigas ning kõige valusamad vorbid jäid jämeda kummist veekeetjajuhtmega.
Kui aga juhtus ikka tõeliselt suur pahandus – poisid ei pannud õhtul õigel ajal tuld kustu ja mängu käigus tuli lausa nagi seinalt lahti, siis ei olnud isa meelest palju võtta lapsel jalgadest ning (poolkogemata) virutada poisiklutt peaga vastu voodiotsa.
Et isa frustratsioon ikka kõigile selge oleks, sai lõpetuseks lamp koos juhtmega laest alla tõmmatud – nii et elekter sähvis, uks pauguga kinni ja ASI LAHENDATUD!
Vaimset ja füüsilist vägivalda armastasid ses peres ema ja isa mõlemad tarvitada.
Ja need on inimesed meie keskelt…
Inimesed, kes meile TÄNA südamerahus maski tagant (heal juhul) naeratavad.
See on selline teema, millest mina olen suurema osa oma elust vaikinud ja mulle on alati meenunud need sündmused, kui loen kellegi kirjutisi nendel teemadel.
Ma, miilits olin regulaarselt ja lugematutel kordadel füüsiliselt väärkoheldud lapsepõlves. Mäletan neid kojuminekuid koolist, kui teadsin, mis mind ees ootab, sest päevikus oli hindeks kolm. Lonkisin teinekord kuni hilistundideni õues, soovides sooja teki alla minna… Aga enne sooja teki alla jõudmist toimuski see, mis ma teadsin et mind ees ootab. Need seigad hakkasid mulle taas meenuma peale seda, kui 2 aastat tagasi lõpetasin suhtlemise tema ja nendega, kes selles osalesid ja ka nendega, kes tegelikult ei teadnud, mis on päriselt toimunud, vaid olid eelarvamusega, nagu neid oli aastaid ka koolitatud – ma olen raske, probleem laps, a’la lollakas kunstihing jne ja mind tulebki nii kohelda nagu mind koheldi.
Korras, minust ei saanud kunstnikku.
Õnneks ilmuvad nüüd ridamisi tekstid ja videod, mis julgustavad oma mürgiste pereliikmetega suhtlemist lõpetama.
Mina päästsin ennast ise. Kuni ma hakkasin aru saama, mis tegelikult on toimunud… Kuni ma eemaldusin tervest sellest ringist. Ja siis alles hakkas minus pinnale tulema kogetud valu ja mälestused. Pea iga päev läbisin uuesti hetki, mida lapsepõlves kogesin – ja nutsin. Need on olnud pisarad, mida ma suutsin lapsena tagasi hoida, sest ma ei saanud end nõrgana näidata, mul tuli olla tugev – need tulid kõik üles – ja tulevad tänaseni.
Ma usun, et mind päästis minu kirg ja soov luua, tegeleda loomadega ja olla ühenduses loodusega. Peagi olen valmis teenistusest lahkuma ja tagasi OMA TEELE minema.
Samuti oli mulle lapsepõlves toeks mitte praeguste noblessnerite-vanalinna-teadlike toksiline positivistlik roosa mull, vaid mu enda sisetunde kuulamine ja usaldamine.
Elades keskkonnas, kus tuleb pidevalt valves olla, teadmata, mis järgmiseks juhtub ja toimub – lapsel arenevad tundlikkuse meeled. Mina näiteks oskasin ära tunnetada kaugelt, mis tujus vanemad on, millal, kas ja mida ma tohin rääkida ja millal on parem olla võimalikult nähtamatu.
Tuleb tänases ametis abiks. Sellega end hetkel ka lohutan, kui tunnen end oma tõelisele kutusmusele, loomingule koos loomade ja loodusega, truudusetuna.“
Oleme kõik truudusetud.
Naine meenutas peksasaamisi isalt – viimast korda rasedana.
Naine mäletas eksi käest peksa saamisi vähe, sest need olid nii jõulised, et ta kaotas teadvuse ja oli pärast õmblemiste ja lahastamiste tõttu narkoosis ja narkoosijärgses udus.
Kuna ei mäletanud, oligi võimalik end pikemalt petta. Ja ühtlasi peksjale truudust murda.
Murrame kaasale truudust kujutlusega paremast temast.
Elame sohki potentsiaali ja unistusega kellestki, keda kunagi olema ei saa.
Elame lastest rasketel aegadel mööda ja üle – meie, tublid tüdrukud, päästame mõnd mehemölakat. Päästame tema tegelikku võrratut isiksust valla seni, kuni tema meie ja meie laste peal tallab.
Rasketel aegadel… Naine kägarda Naispolitseiniku kirja kokku.
Moel või teisel on ajad alati rasked.
Ta pani kirja põlema.
Kiri oli oma töö teinud.
Nii kirjutaja kui lugeja heaks.
Truudusetus, truudusetus, truudusetus…
Mu õde ütles, et minu uue mehe auto seisab pidevalt kutsekooli ees – miks? Umbes nii, et huvitav, kas see väljavalitu on seal kutsekas õpilane või õpetaja…
Elasime juba ammu temaga koos.
Siis tuli välja, et meie haaremist üks, tema ühe lapse ema, käis kutsekoolis ja sultan-suuremeelne käis tal vastas.
Meie haaremi see naine vastas teenetele omakorda sellega, et meie ühiselt sultanilt piisavalt raha teeneid saamata helistas mulle. Rääkis üksipulgi, kuidas sellelt mehelt teened kätte saada. Tuleb õlgu masseerida ja suhu võtta… Ah?
Kuulasin neid telefonikõnesid kangestunult. Iga kord otsustasin: nüüd on kõik.
Nii palju kordi oli meil juttu, et läheme lahku, müüme korteri, mina saan kasvõi väiksema – jagame vidinad-kodinadja igaüks oma teed…
Tema vastas seepeale alati irvitades: hakka minema – astu välja – mine!
Teadis, et mul polnud kuhugi minna.
Juba teine mees mu elus tegi nii, et korter jääb temale – mina peaksin lastega kolima. Ma ei suutnud seda lastele teha. Kõik meie manöövrid käivad üle laste, laste arvel.
Oh palun, mitte jälle!
Mees teadis seda.
Tuli buumi aeg. Korterite hinnad olid laes, uurisin hindasid – ka meie korteri väärtus oli lakke tõusnud.
Otsisin väljundeid, mis mind päästaksid sellest hullusest.
Otsekui õhust haistes, et ohver kipub käest lipsama, teatas mees, et tema sõber ehitab. Teeb uusarendust ja annab ära hea hinnaga täiesti uues majas suure korteri – millele saab kaasa suure rõdu.
Uskusin, et keskkonnavahetus aitab.
Panime praeguse korteri müüki. Ülikasumiga. Ostsime korteri 480 000 krooniga – ja müügihind oli 1 408 000 krooni.
Nii me müüsime korteri.
Läksin notarisse. Mina läksin, sest korter oli laenu tõttu ju minu nimel.
Jäme ots oli minu käes… Oi, kui hästi sul läks, et sa endale nii rumalat ema ei saanud!!!
Mina uskusin ja usaldasin. Olime sinu ebaisaga kokku leppinud, et müügist saadud raha läheb uude korterisse, nii et pangalaen saab väiksem. Naiivitar olen – uskusin…
Naine piilus oma enese loodud kodulehekülge. Tema puhkeküla…
Ta ei olnud kaks aastat söandanud vaadata, mis tema töö ja rahaga, elu ja energiaga rajatust saanud oli. Lootis ja kartis, et sellest pole mitte midagi järel.
Kogetu koorus kihthaaval tänaste teadmistega Naise tõelise tänase Minu ette. Just päris Minu. Selle, kes õnnetu naiivse-armastava-tüssatud minakese õla taga oma aega ootas.
Andestan, aga ei unusta. Kihvatab, tülgastab – andestan taas – olen protsessis.
Unustada ei saa – kuidas sel juhul kogetu omandada. Andestan. Veel. Taas. Jälle.
See on sügav lõpetav andestamine, mitte rumal tee-veel-tüüpi andestus.
Iseendale andestan. Oma enese kasina kohtlemise.
Näe, kõndisin selle järve kaldal kord unistuste kannul… Seejärel tatsasin siinsamas selleks, et ühele komplektile vaheltharimise rippriistadele järjekordne kodu luua. Misjärel oli vaja elukutselisele kannatajale-kahjukülvajale-kurjakuulutajale näidata, kui kaunis kõik saaks, kui mulle, endale ja unistusele truu oleks. Pidi olema inspiratsioon luua ja õndsaks saada…
Naine helistas Kirjanikule, et jagada rõõmu iseenda üle saavutatud võidu üle.
„Tore, et jagad,“ oli Kirjanik tänulik. „Teiste vibratsiooni tõstes tõstame ka enda sagedust. See kehtib meie laste, õpilaste, koostööpartnerite – üldse kõigi helgete meist olenejate puhul.“
„Seda enam, et me mõistame üksteist. Peegeldamiseks meid teineteisele saadeti,“ kinnitas Naine.
„Oleme sinuga sarnasemad kui seda ühist teekonda alustades aimasin,“ tunnistas Kirjanik tasakesi. „Sain siin just äsja teada, kuidas päriselt ja tegelikult ka elukutseline tarbija ei mõtlegi midagi peale puuduse ja kaose looma hakata.
Meie, tööloomadest loojad, mõtleme, et vaesekesel on olnud nii raske saatus – kindlasti paraneb… Ta ise ongi nii enese kui kõige ja kõigi ümbritsevate halb õnn.
Laseb teistel oma unistusi täita, kuni on lisaks kõigele muule ka need viimsed unistused maha joonud.
Sööb süüdimatu kahjuisana laste kausikestest nende toidu oma täitmatusse, aga see-eest ainsagi lihase ja toonuseta põhjatusse vatsa. Konkureerib ja armukadetseb kasulastega kasvava kurjuse tiivul.
Hoiab oma süvenevate psühhoosidega alalise terrori musta varju mastis.
Et must auk lapsi koos mahajoodud maade ja majade, autode ja auga endasse ei imeks, viib naine nad minema, nagu sõjapagulane – ent kahjuisa ei märka ka siis, kui õnnetuks ta kõiki teeb.
Tema on igaks kolmepudelipäeva õhtuks maailma parim sõnameister-ehitaja-mehhaanik. Ta ei näe, et kõik, mis puutub, sitaks muutub.“
Nii Naine kui Kirjanik nägid mõlemad läbi kõik oma mehed.
Nad mõlemad lasid neil end nii osavalt sisse mässida, et jäid lootusetult lõksu.
Mõlemad tegid mitme mehe eest tööd, rügasid rõõmuga – aga samas ka orjasid oimetult – nii, et ei märganud, kuidas neid aastaid ära kasutati.
Ei olnud Naine oma vändagängstat ega Kirjanik kõigi võimalike kuritarvitamiste sõltuvuses viinaorja kohates üdini pimestatud!
Mõlemad tuhisesid olemuslikult süvakatkiste meestega koletise ballile ja jäid sinna pikemalt peatuma.
Nii Kirjanik kui Naine ehitasid majad – lausa linnad – ning olid selles pühendumises nii vaimustunud ja kurnatud, et polnud mahti ei tehtust rõõmu tunda ega miskit tegelikku märgata ega ärgata.
„Kas mina olen süüdi, et su abielu Hurmuriga untsu läks – ütle ausalt?“ nõudis Naine.
Ta saabus Kirjaniku koju kolm aastat tagasi – seda raamatut siin kirjutama.
Hurmur oli erandkorras kaine ja karismaatiline, tore ja taktitundeline, hoolitsev ja… hurmav.
Mõni kuu hiljem pakkis Kirjanik lapse, asjad ja eluloo ning kolis minema.
Ostis oma talu müügist saadud – ja Hurmuri võlgade maksmisest jäänud – raha eest maa ning ehitas sinna merekonteineritest kodu. Kolmkümmend tonni võlga jälle kaelas.
Ei olnud Naine ses paratamatus lahendite jadas süüdlane, vaid tänuväärne triger.
„Sinu lukku sügavalt sisenedes hakkasin ligi tõmbama analooge – mis teemal sinuga just sünkisime – samasugused lood ja saatusekaaslased lendasid igast ilmakaarest ja kanalist laivi,“ tänas Kirjanik Naist südamest. „Olin lugude luubi all. Nägin end lõputuid talguid korraldamas ja üleinimlikke tööpäevi tegemas – sentimeeterhaaval kõik iidsed hooned puhtaks, võsa maha, haljastus korda – puhtaks-puhtaks-puhtaks! Abilisteks põhiliselt naised ja lapsed. Nendest sai minu noortestuudio ja kultuurikeskuse hing.
Hurmur pidas paar tundi vastu – pärast lõunapausi tahtis tuttu ja läks tigedaks. Purju loomulikult ka. Ta hakkas juba esimestel kooselukuudel kadedalt vastu töötama ja oma unistuste täitmisel mulle sihilikult sitta raiuma.
Lõikas aastahaaval mu elujõu ja senise sõpruskonna minust lahti. Kuritarvitajatele omasel kurikavalal kombel muutis kooselu endaga kainena võimatuks – nii et minustki sai kaasalkohoolik mõlemas mõttes. Nii toetavas kui kaasategevas tähenduses. Temast täpselt poole väiksemana pidin selle kätte korduvalt surema.“
Kui Naine ja Kirjanik raamatu loomist alustasid, oli pandeemia.
Naine e-äris, Kirjanik pärast mitmeaastast Hurmurile pühendatud raamatute pausi taas ridamisi paari teost kirjutamas.
Kui Naine alustas kogemusnõustaja karjääri, imiteeris Hurmur ettevõtlust mitmel kontinendil, lastes kõiki ja kõike tuimalt üle. Saamata aru, et lasi – ups, a mina vä…
Analoogselt miljonite naistega nägi Kirjanik, kui kohutav inimjäänus see mees – nagu miljonid analoogid – on. Tema mürgisest fluidumist – suuresti lapse nimel – olulisel määral Naise raamatu gruuvist julgustatuna – minema kolides muutus kõik.
Kirjanik ehitas imelise väega kodu. Läks kolme kooli korraga õpetajaks. Seedis ja jäädvustas selles raamatus leiduvaid lugusid.
„Meie, nartsissiste orjavad empaadid, adume, mis oli Jumalal meest luues plaanis ning usume: mina suudan ta mudast tõsta ja päästa,“ tunnistas Kirjanik, et kogu arukuse taustal suisa piinlikult tavaline on see värk. „Tema suvatseb enda, oma tohutu majapidamise ja sujuvalt meie õlule veeretatud ettevõtluse teenimist lubada, kulgedes voodi, külmkapi ja viinapoe vahet.“
Naine täiendas: „Sina korvad vääritut vampiiri orjates oma oletust, et sa ei ole piisav ega vääri. Misjärel korvad kõike, mis vaese mehelaadse tootega-õnnetukesega tehtud on. Loodad käestlibisevate aastate kaupa, millal ta ometi terveneb.“
„Eelmised naised ootasid aastakümneid sama,“ muigas Kirjanik kibedalt. „Siis korvad oma lastele seda, et pühendusid nende asemel manduvale maniakile.“
Naine võttis korvide teema sujuvalt üle: „Lastest on seni, kuni ema hiidbeebit imetab, kasvanud illusionistid. Nad leiavad, et neile tulebki kõike korvata ja võimaldada.
Oledki korvamise korv.“
Kirjanik noogutas nukralt: „Paadunud monster aga püüab pärast seda, kui olete ära kolinud, ikka sekkuda ja korraldada, hirmutada ja tasakaalust välja römiseda – ta pole arugi saanud, et oled ära kolinud ja eluga edasi läinud ning töötad 7 kohal, et temaga kaotatu korvata.
Korv värk.
Tal on pidev energia puudus – ja nii ta aina torgib ning võimaldab sul üha andestada ja taas tuvastada, millised energianiidid on veel läbi lõikamata. Ostab piltlikult öeldes sulle kingituseks labida, et sa kalli kingituse eest tänulikuna tema peenrad ja kraavid kaevata saaksid.“
„Lõpuks iseendale haua ka,“ turtsatas Naine. „Ja saa jääd nii sitta kanti üksi, et ei saa pärast illusoorse abielu ehk häbielu kräššimist enam aru, miks sa küll arvasid, et täiskasvanud lapsed on sinu sõbrad. Nad on selle sõbrad, kellega sõprus on parasjagu kasulikum. Enamasti mitte ema. Seega on nad – ka oma kaasasid su vastu keerates – vaenlased meie tagalas.“
Kirjanik soostus – kes küll selle väljendi välja mõtles – ning lisas lause, mis süvendas kaheraudse sõnastamise sootuks süngeks: „Lastest ei moodustu meeskonda – nemad on kogenud, et ema ongi alaline korvisaaja. Pidevat korvi viskajat, korvi saajat, korvi kandjat võibki vastavalt kohelda…“
Naise ring ümber sellesama järve – seekord iseendale – puhastas välja klaari teadmise: mina suudan kõike.
Nii, nagu ei-tea-kelle-elu hingitsev puuk kustutab eos iga tõusu – küll aga süütab pidevad tulekahjud-varingud-purustused – on Naise jaoks kõik loov ja tõusev võimalik. Siis, kui Naine on mina ise ja võtan oma elu täiega vastu.
Korvamiste korvid on täis – mina olen!
„Mina kuulan Minu sõna: mina panen piirid paika,“ tundis Naine end paarkümmend aastat nooremana. „Mina kehtestan piirid ja kaitsen neid lõrisedes. Mina ei ole enam kõigi vastu heldelahke ega luba enam kõigile kõike, et armastust pälvida.
Kuula Mind, mina!“
Demokraatiat ei saa teha laste ja lollidega – helget unistust täita ega muinasmaad luua ei saa nendega, kes vaid tarbivad-tuduvad-võtavad-vinditavad-kasutavad-käkerdavad.
Ei!
Paradiis on see imeline koht, kus töötavad ja loovad kõik – ning tänu selele hindavad-väärtustavad-tunnustavad ka teiste Eedeni aia asukate tööd. Vastasel juhul langeb paradiis põrguks. Väsimus ja ahastus jäägu teisele poole piiri. Stopp! Seis! Ei.
Kirjanik kuulas Naise ära. Iseenda veel enam.
Vaikis. Ohkas. Tunnistas.
„Ei ole minu asi, et võssakasvavas pargis aretatakse pärast mind peale vohavaid „väärisvahtraid“. Pole minu asi seegi, et jõgi kavatseti lasta tagasi niigi varemeteks vajuva hoone alla kanalisse. Ma ju teadsin ette, et pärast minu lahkumist võib hiina turbiin enne või pärast järjekordset viirust ju kohalegi jõuda – aga isetehtava juhtmestikuga selle hiina piina ühendajat enam pole. Veel enam, selleks ajaks pole enam elektritki…“ ei lasknud Kirjanik end Naise üha enam pärani avanevatest kohkunud silmadest häirida. „Jajaa, vool lülitati meie Artveskist välja. Minu armastatust sai vanatädistunud viinaori… Eelviimasel kohtumisel tegi ta mulle imelise ettepaneku kahe aastaga punkriks pööratud lagamägedest-taarahunnikutest-räpakuhjadest taas kultuurikeskus puhastada ja tööle panna. Lollitas selle luuluga mu lapsi ka. Hea, et nad ei jõudnud erinevatel ehttemalikel asjaoludel lepingut sõlmida.
Viimasel kohtumisel püüdis mu langenud ingel, kännis kuningas minu riidast kaminapuid virutada. Järgmisel päeval lülitati „kultuurikeskuses“, millest jäi järele haisev Alertveski, vool välja.“
Erinevalt Naise kolleegist-Pakkijast ei jõudnud Kirjanik olematu voolu eest armatseda. Kuna numbrid polnud tema stiihia, laotas ta Naise ette raamatuloomise, puhastumise ja lõpetatuks põdemise käigus üles kirjutatud arvepidamise.
Juriidiliselt ei kõlvanud see muuks kui õrnamate õnaruste tupsutamiseks.
Kulutused, investeeringud ja massiivne tööpanus sai tehtud heauskselt, Hurmuri valedest-vassimistest-varjamistest eksitatult.
Talgud – inimesed, riistad, toit jmt – 7 talgud a 1000 – 7000 eurot.
Nende käigus ruumhaaval puhastatud ja kultuurikeskuseks kohandatud hoone on täna veel lagunenum-korratum-kõlbmatum kui toona alustades.
Pärijatelt ostes hinnati hoonetekompleks hinnaga 180 000 – projekthaaval väärindamise asemel on 2 viimase aastaga ebaadekvaatne omaniku esindaja amortiseerinud objekti –
pärast avariiohtlikuks vajumist ja varisemist, vammi ning järvepaisu seadusetuks muutumist, elektri väljalülitamist, pääste- ja muinsuskaitseameti sekkumist on jääk 80 000 eurot.
Pais kuulub praeguse seisuga lammutamisele objekti omaniku raha eest,
tagastamisele läheb selle ehituseks kulunud 300+ tuhat eurot – kogukond kaalub ka nõude esitamist jaanuarikuise üleujutuse tekitamise pärast tekkinud kulude asjus – uppunud keldrid, nende tühjendamine-päästmine.
Stuudio MINA OLEN käivitamise projektide kirjutamine ja omafinants – 7000.
Hurmuri raske joobe tõttu läks piinlikku praaki salvestus-etendus – 3 kaamerat, droon, 2 operaatorit, režissöör, sõidukulud – 5000 eurot – häbiväärne materjal on tervikuna alles – võime ära monteerida koos seisundist tulenevalt lõhki rebitud püksitagumiku ja sealt välja tolgendava kellapargiga.
Ekvatoriaalreis kultuurisuhete-ettevõtluse huvides – laenu 3000 võttis Kirjanik isiklikult.
Kulud muistise heauskseks korrastuseks: sillaehitus 1000, elupuud + mullad-väetised – 1000, aiad 500, killustik ja kopatöö – 500, töömees – 500, esimese korruse elekter 1500, teise korruse kaablist puhkenud tulekahju haldus 500, teise korruse elekter 1500, veevärk 1000, pargikorrastus-küttepuude tegu-tõkkepuu 2000.
Objekti korrastamisel-teenindamisel kasutati ja hävitati Kirjaniku Belaruss – 5000 – lõpuni kasutati – ning jäeti politseile teatamata, kui Hurmur selle tutvuse alguses deliirses seisundis ärandas.
Hurmuri kauplust teenindades amortiseeris Hurmur viimseni kaubiku Citroen Jumper – 3000 ning kasutas Kirjaniku kütust 1000 liitrit – praeguse hinna juures 2 eurot liiter…
Kaupluse rajamiseks, seinamaalideks, mööbli-sisseseade jne peale kulus märkamatult 5000 eurot.
Hurmuri rentnikuna panustas Kirjanik heauskselt 40 kuud, loovutas igas kuus tööjõudu, vahendeid ja tööriistu keskmiselt 2000 euro eest kuus – abiellumine muutis mõnevõrra olukorda.
Nagu ka see, et avariitöödeks kandis muinsuskaitseamet Hurmuri erakontole avariitoetuse 36 000 majaaluse kanali renoveerimiseks.
Sellest reaalselt kasutati 6000 – ekvaatoril „äri tehes“ kulutas Hurmur süüdimatult ülejäänud toetuse oma laenudele-elamisele-sõitudele. Toetuse eest ostis Hurmur farmeriauto Volkswagen Taro – 4000, traktori T-20 – 1000, finantseeris tagumise tee ehituse – 2000, maksis elektri – 2000 – peagi selgus, et seda kõike toetuse summat kõrvaldades.
Puudujäägi ilmnedes maksis Kirjanik 16 000 – seetõttu oli konteiner-stuudio-tagala rajamisel tarvis võtta 30 000 kodulaenu.
Pandeemia tõttu sulgus stuudio, et töötukassa vahendusel RMKsse hooajatöödele minna, astus Kirjanik oma 10aastase OÜ juhatusest välja. Lisaks mahhineerimistele andis Hurmur selle OÜ vahendusel kaasosalised inkassosse ning Kirjanik sulges endale kuuluva OÜ – kahju 5000.
Enne abiellumist ilmnenud valed-vassimised oli lootus abielludes maandada. Ent ettevõtluse osalused jagas Hurmur ümber otsese korduva võltsimise teel. Investorid kulutasid ebapädevalt ära 300 000, kuna projekti juht oli pidevalt ebaadekvaatne ja kaotas usalduse. See kahju on veel käsitlemisel. Litsentse pikendama minnes püüdis, aga ei saanud Hurmur ettevõtet vasakule müüa – ärandas ja turustas vaid masinad hinnaga 100 000.
Pärast lahutust endale ja tütrele konteiner-varjupaika rajades kulutas Kirjanik Hurmuri pideva sekkumise tõttu ca 5000 eurot ülearu, kuna haige naaber demoraliseeris pidevalt töömehed, jootis neid, segas ehitamist „abistamisega“, sundis endaga tunde istuma ja aega raiskama.
Lisaks toimusid mitmeid haige psüühika pahatahtlikkusest tingitud juhtumeid: Kirjaniku lapselastel soovitas Hurmur keelega proovida, kas nende toa seinal lahtiselt turritavad juhtmed on voolu all – olid – õnneks sai vanaema vahele. Kirjanik ise sai duširuumis boilerilt löögi, mis viskas ta duširuumi uksest välja. Töömehele söötis Hurmur endale määratud tugevaid rahusteid ja jootis õllega kanget alkoholi, nii et töömees vaakus 2 päeva hinge. Hõimlane sai samuti pahatahtlikult naabrilt tablette – oksendas 2 päeva. Teine hõimlane… Rahu talle…
Lisaks pidevad aedade maha sõitmised, autode lõhkumised – kahjud 3000 eurot.
Teadliku-tahtliku altvedamise tõttu asjata kasvatatud lehm ja vasikas – 1000.
Kirjaniku tütre sünnipäeval maha niidetud 5 aastat kasvatatud kuumaasikad 2000.
2 viimasel aastal on Hurmur hoidnud Kirjanikku pideva psühhoterrori all –
majas sees toimunud 3 ja õues korraldatud 2 põlengut on põhjustanud foobia, liiga lähedal resideeriva psühhopaadi luulud põhjustavad pideva sms-ide ja kirjade voo, mis tingib 3 kohal töötava Kirjaniku lisastressi ja läbipõlemise ohu – vajalik toksilisest suhtest tervenemise teraapia – 5000 eurot.
Füüsilist vägivalda on olnud ühel korral – mitmete pealtnägijate juuresolekul –
kägistamine ja hoop põlvega selga, mille järelmõjud osutusid püsivateks.
Igale poole kirjutamised-helistamised-postitamised deliiriumis on kahjustanud Kirjaniku töövõimet ja renomeed vähemalt 30 000 ulatuses.
Hagemine ületaks uudisekünnise samal hetkel. Investorid pole veel otsustanud, mida endale põhjustatud kahju 300 000 pluss varastatud puurmasin – lõpptulemusena teha. Kuna Hurmur ei vaja enamat kui voodi ja alkohol, ei pea Kirjanik õigustatuks oma poja soovitud benevolent-lahendit – Alert-olukorras tondilossi rentimist. Alkohoolikul on peavari vanemate juures. Tsiteerides tema enese ema – tegemist on lootusetu musta auguga, kellele tuleb kehtestada edasise vandalismi keeld ja tõkend.
Elektrita, paisukasutuse loata, varisemisohtliku, küttekollete-korstendeta hoone edasise saatuse määravad ka pääste-, keskkonna- ja muisnsuskaitseamet.
„Ring on täis,“ ütles väga kahvatu, ent hämmastavalt ükskõikne Kirjanik. „Ta on alati selline olnud. Mulle on meie raamatu kirjutamise aastate jooksul pisiasi-haaval meelde tulnud asju, mida toona enda eest varjasin ja salgasin.
Meie kooselu alguseks oli ta ära kulutanud seniste investorite raha ja eelmiste naiste armastuse ning kolis nunnusti minu juurde ülalpeetavaks.
Poodi suutis ta mõne kuu pidada – suuresti minu sponsorluse abiga – misjärel jõi selle teiste tegijate kätte. Aamen. Seejärel investeerisin kultuurikeskusse kõik, mis kirjanikuna teenisin. Pluss projektirahad – millele omakorda peale maksin. Lisaks viis aastat iga päev vähemalt kaks tundi toas, kaks õues mitme inimese tööd koristaja-kojamehe-jne-na oma enese raha eest.
Minu leitud investorite rahad kulusid tühjalt, kuna ta kaotas nendega koos safaril kiiresti usalduse ning iseenese tarkusest jahmerdamine tegigi kõigile osapooltele dünamo. Minule – ja üldse vasakule-paremale kantud summad tulid muinsuskaitse toetuse arvelt – oma talu müües ja maksin selle kõik kuhjaga kinni.
Töölkäimise katse mööblivabrikus päädis minu raha eest ostetud farmeriauto uputamise ja vallandamisega pärast legendaarseks saanud lausjoomisi töö juures.
Viimasel safaril parseldas Hurmur maha investoritele kuulunud puurmasina. Maksis selle eest oma võlad ja ostis krüptomaineri + 6 kaarti. Nüüd on masin ja kaardid müüdud. Minule teatas vabalanguses joodikpensionär, et kuna olen sisse kirjutatud tondilossi – mis on paari aastaga tagasi lagunenud-laastatud minu-eelsesse seisu, pean mina pargi tagasi korda tegema – kusjuures kui vargsi tegin, inises, et mõnitan teda, kopli korras hoidma – kuni pria toetuse all olen, kahjuks peangi hoidma – maja tagasi puhtaks ja ilusaks tegema, mitte hädaldama, et jäle on, tema õrna närvikava ja halva tervise huvides aeg-ajalt võimaldama tal voodis ennast tervendada…
Lühidalt – nüüd pole enam krüptomainerit, mille tõttu ta peaks tondilossis kügelema, sest mujal toodab see liiga palju kuumust. Ühtlasi pole ainsatki pilbast talvepuid. Aga pole ka küttekoldeid – kõigil on augud sees ja korstnad olematud. Pargis on 7 kuiva saarepuud nii, nagu nemad seal on. Allee untsus, õunaaed tuksis. Aga tema küsib jäänuse eest 250 – või oli see 300. Nüüd on nii tervis kui tegelikkus selgeks teinud: hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene.
Tegeliku 80 eest ostjad võivad lahkesti end valmis panna.
Igalt poolt katki ja sinikaid täis monster, kes oli mu elu hurmavaim-imelisim mees, kakerdab keset purustatud tööriistu, räppa ja laga, taarat ja rüvetatud ehitusmaterjale loogeldes loojangu poole.
Ja mina?
Mina olen truu õpetajatööle.
Võibolla kandideerin järgmisel korral – 4 aasta pärast – riigikokku. Siis on mul 7 aastat õpetajane täis – nii, nagu 7 aastat armastust Hurmuri vastu on… tühjad. Tema on täis. Surmani.“
Kirjanik ulatas Naisele vastset lugemist ja kaasa mõtlemist.
Preestrid, plaastrid ja kerjused
Mina kandideerin – ja lähengi! – parlamenti, kui praegu valitav riigikogu saab ometi kord hakkama hääletamiskorra muutmisega. Parlament peab olema rahvajuhtide kogumik. Neid on seekord kõige enam Eesti200 nimekirjas. Ent tegelikult ei peaks rahva esindajad üldse mingisugustes nimekirjades tunglema – iseendana peaksime kõik nii kandideerima kui riigikokku valituina ise oma mõtte, sõna ja teo eest vastutama.
Seekord seda veel ei tule – ikka need ammu ammendunud erakonnad, ikka häälte delegeerimine. Soiveri valid, Ratta saad. 30 aastat oleme rääkinud, et tahame ennast esindama ja täiega vastutama seda, kellele hääle anname.
Kuni hääl läheb mängeldes oma teed, tõelised rahvajuhid kas ei kandideeri või jäävad ka peibutuspartidena hääli korjatas etteteadlikult oma ametile truuks ka kandideerides. Mis on paratamatult pettus – jah, saab oma seisukohti tutvustada – ei, tegelikult parlamenti ei taha…
Kirjanik kantsleriks
sobib küll. Õpetaja oma inimesi reeta ei saa.
Kui pandeemia mu kultuurikeskuse ja noortestuudio servi seisma pani, valisin õpetaja ameti. Praegu jälgin päevast päeva Kehtna KHKs, Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Emajõe keeltekoolis tunde andes, kuidas valimis-gängide programmides käib mingi ebamäärane eesti keele ja kultuuri eest võitlemine.
Poliitkambad ei kujuta ette, millega me koolides tegelikult võitleme. Tõstame toonust – inimesed on kurnatud, stressis, masenduses – et keele ja kultuuriga üldse löögile pääseda, annavad õpetajad endast kõik ära. Erinevas eas õpilased oma erilisuse ja erisustega harjuvad oma õpetajaga.
Kui see nüüd oma õrnad hinged ära annaks, oleks asi keele ja kirjanduse eest võitlemisest eriti kaugel – rängalt ebaeetiline. Meie, õpetajad näeme, kuidas vene vm emakeelega õpilased näevad liiga järsu ülemineku puhul riigikeelsele õppele vaeva keele, mitte õppeainetega – ning langevad seetõttu välja valimikust, kes pääseb kõrgkooli, Eesti riiki uue põlvkonna proffidena teenima.
Parlamenti pürgimine on teatud ametite puhul igal juhul reetmine. See akt ise juba annab teada: arvasite, et olen teile pühendunud siin koolis? Hihii, arvake uuesti – olen valmis üles mägedele lahkuma.
Kui peibutuspardike valituks ei osutu, saab alati turtsuda: häh, ma tegelt ei tahtnud ka – nalja tegin!
Sel juhu on õpetaja kõige lubamatum – rumal! – ka veel. Nimekate-teenekate häälepüüdjate tänamatu roll on ju teada – õpetaja ei saa nii rumal olla, et usubki end meepoti manu pääsevat. Õpetaja muide pole tegelikult nii rumal ka, et jääb uskuma palgatõusu pudrumägesid. Meie, keset tegelikku elu teenivad eesliini-sõdurid teame, et palgatõus ei küündinud inflatsiooninigi.
Õpetaja ei ole ablas kerjus. Sõda on sõda koos kogu kaasneva kobarkriisiga.
Haige valimissüsteem tuleneb meie endi pühast nuumloomast – ebardlikult suurest ametnikearmeest. Häälte delegeerimine ja paljud teised ebaloogilised-ebainimlikud-ebamõistlikud jurad on 120 000 ametniku ülalpidamise tõttu muudetamatu. Paindumatu „jumala“ hääl koriseb Brüsselis, delegeerib delegeerijatele delegeerimise – nii et käsuliinid ja direktiivide liikumise jada moondub hoomamatuks, hõlmamatuks ja muudetamatuks.
Eks inimesed ise ju ka püsivad viimse võimaluseni ebamugavusstsoonis. Lapime ja plaasterdame harjunult hullu olukorda. Ent plaaster tõmmatakse maha – praegu just – seda kogetaks üksi ja hulgana. Lendab karvu, nahatükke, mäda ja verd,
Mida valgem valgus lapitud ja lahastatud luukerele langeb,, seda pimedam pimedus ja ropem roppus. Kusjuures plaastreid ja lahaseid maha võtvad valgused on kõige ootamatumates ametites.
Preestrid
teenivad ilma ja inimesi mitte ainult koolis ja pühakojas. Nad vaatavad meile vaatamata kõigele helgelt naeratades-kõnetades silma poekassas, kõõluvad õnnetoojatena korstna otsas, teenindavad meid taksoroolis, boldivad-voldivad ja peavad mesilasi.
Võibolla need uue aja preestrid mõnel juhul taktitundeliselt ja tagasihoidlikult vahel ka jutlustavad. Võibolla esitavad küsimusi. Võibolla lihtsalt kuulavad ära.
Igal juhul on nad õigel ajal õiges kohas – ja kõik võib olla.
Plaastrid
ja lahased, mida praegu korraga ja kordamööda eemaldatakse on nii riiklikud, isiklikud kui hõimulised ja perekondlikud. On valus ja vastik, kui illusioonide alt tegelikkuse paised vallanduvad.
Ükski mäkaiver ega lokktatt ei hoia enam kapiuksi kinni ega katkist vuhvlit koos, kui luukered tahavad välja ning tõelisus kutsub tervenema. Suurpuhastuse ajad, Kui vaja, siis vaja.
Kerjused
tänavapildis kõnetavad meid valimisplakatite koorilauluna, mille all vana kooli mütsimehed almust ootavad. Midagi tegelikku ei tee kumbki, üks kerjab häält, teine münti.
Sellepärast politsei lapsele palavikurohu ostmise nimel musitseerivat tänavamuusikut ründabki – ometi muusik vähemasti loob midagi.
Plakatitel naeratavad suud ja paanikat paljundavad silmad anuvad: vali mind (tagasi) suure palga juurde, muud kui Toompeal telefonis passida, nuppu vajutada ja käsukorras kätt tõsta ma ei oskagi. Laenud-liisingud kaelas ja naise nõutud positsioon vaja saavutada, viimane viiskümmend tuhat läks plakatite alla, palunpalunpalun vali mind – ehk pääsen lausa Brüsselisse – nõudliku naise juurest eriti kaugele eriti kõrge palga ligi…
Seesuguse pumba juurde rüselemise lõpetab riigikogulase palga suhtestamine keskmise palgaga.
Mina isiklikult usaldan neid, kes on omal alal juba palju saavutanud – aga ka oma pere ära varustanud – nii et pole vaja mitmekülgselt andetuna maksumaksjat lüpsta.
Uus valitsus
kui peatse riigikogu tahte täitja on minu jaoks just oskustel ja teenetel põhinev. Paremat välispoliitikut kui Kaja Kallas meil pärast Lennart Merit olnud ei ole – teised ministrid hoidku ta muudest valdkondadest eemale.
Teiste ministritena näen inimesi, kelle puhul keegi kindlasti mõnest või mitmest aspektist karjatab: AGA. Jah, aga. Minu valitsus: Joakim Helenius, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Ivari Padar, Tõnis Lukas, Riina Solman, Liisa Pakosta, Eerik Nieles Kross ja Kalev Stoicescu.
Naisi vähe? Mina ei tule, olen õpetaja. Ustav oma ametile ja tänulik, et meie president kui esindusfiguur on sedapuhku soliidne, aus ja pühendunud isakuju – kniks, president Alar Karis!