01. märts 2013
Käteks kaksteist pluss
Christopher Kraim
Neelasin „Kättemaksukontori“ raamatuversioonide esimese osa ühe hingetõmbega alla – ja ma ei saa aru. Miks ütleb kirjastus Elmatar, et lapsed ei tohi rahvasuus „Kätekaks“ mugandatud teleseriaali raamatustatud lugusid lugeda? Teleris ja interneti järelvaatamiste põhjatus varasalves võivad mudilased nagunii oma mentaalsetesse kõhukestesse kühveldada, mida iganes. Kuivõrd – ilmselt just Marioni ja Häidi tuttvalike tibi-tüpaažide tõttu – on „Kätekas“ rüblikute seas äärmiselt popp, võib nüüd vallandunud raamatusari olla just see suur A, mis eestikeelsed lapsukesed lugemise juurde laseb tulla. Tore, et jõuludeks ilmus ka sellesinase ülimenuka seriaali fänniraamat. Ent lugema õpetab ikkagi tegelik lugu. Et seks ja vägivald või? Vägivalla puhul teab multikate ja videomängude põlvkond suurepäraselt, et see on mäng. Illusioon. Ketšup ja staarmeikarite grimmiviraažid, mis meile läbi lõigatud kõride ja mulgustatud inimkehade ulme muljetavad. Ehkki Kati Saara Vatmann on tuntud ühe meisterlikuma eestikeelse sõnamaalingute loojana, pole tema kirjeldatud laibad ega nende valmis hakkimise protsess sugugi traumeerivam kui telekas näidatav. Mis siis ikka, ostke see patuste inglite värk endale koju, jätke elutuppa ripakile ja öelge, et on keelatud – ja nad loevad! Nii lapsed kui lugemisvõõrdunud isad. Nagu kulda! Stsenarist Mihkel Ulman ongi paeluvaid sündmusi luues tõestanud, et suudab sajal erineval moel selles žanris kulda kaevandada.
Tõepoolest, mis see küll olla võiks, mida meie lapsed juba ei tea? Mu enesegi naine oli ükspäev ahastuses – meie noorim poiss oli tema arvuti kaudu pornosaitidel käinud. Ikka tõesti poeg või? Kas ma võin kindel olla, et see polnud armas abikaasa ise? Umbes nii, nagu neiukesed-noorukesed tavatsevad pahatihti pärast tormilist ööd, mille täidiseks on sex-drugs-rock’n’roll, vanemate viha kartuses teha politseile avalduse: appi-hurraa, vägistati! Naiste puhul ei või kunagi milleski kindel olla.
Nõuavad sookvoote, selle asemel, et loomulikul teel poliitikat ja majandust juhtida. Maailma juhivad nemad nagunii. Selle loomisest saadik. Ilma patuse Eevata mõnuleks Aadam teatavasti tänini õndsa vanapoisina Eedenis. Teleseriaalid saavad nood temakesed, kes meid paradiisist maapealsesse põrgusse patustasid, endale – Kätekas ja Pilvede all, Parim enne ja Hakkab jälle pihta – naistekad puha ju. Mõne aasta tagune „Ohtlik lend“ oli meestekas, sellest kaheksa lugu sai ka raamatuks – aga tootjatemeeskond läks nüüd üle „Kätekate“ põlistamise peale, sest Piibel ütleb, et maailmas läheb võim naiste kätte ja nii see ongi.
Esimeses loos algavad sündmused, mis maailmalõpu ajal 12.2012 seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Tambet, kes sai pärast seda maitsvat rolli ridamisi veetlevaid pahalasi kehastada, tõi petetud-jätetud naiste kontorile õnne. Alates sellest, et tema tegelane pakub Marionile unelmate seksi – lugege, naised, ja teie mehed nutavad, sest pärast nõuate ka kodus kättemaksukontorimaid vahekordi, milleks tavalised mehed võimelised pole, ainult ülitundlikud geeniused oma lokkava naisalgega on selleks suutelised – nagu ka mõrvadeks. Et tasakaal oleks. Seda tahategi või?
Selge, et ükski naine ei peaks tahtma varieeruva sisuga tööpäevi sel kombel veeta, nagu esimese loo Marion – mölakast pomo laua all erideminettijana – ent olgem ausad, lihtsake-ullike blondiin pole sellise sekretutka-töö pärast põrmugi õnnetu. Hoopis sellest ametikohusest ilma jäädes avastab neiuke, et kui tema suu on tühi, siis tal polegi üldse mitte midagi ega kedagi – vaja kätte maksta. Nagu Friidalgi, kellesuguseid mahajäetud keskealisi emandaid on maailm täis. Mage nali – vahetan 40aastase kahe 20se vastu – aga seda tehaksegi iga päev. Ja Ulman kui veendunud naisõiguslane, ehitab sellele paratamatusele terve amatsoonidemaailma üles.
Vatmani poolt lisanduvad tegelaste-tagused lood. Ta jutustab meile muinasjutte maailmast kes-te-olete-ja-kust-te-tulete. On meedias väitnud, et tegelaste taustad ja hingekesed tulevad kirjutades tema juurde. Ärkavad ellu, saavad minevikuslepi ja kogemuste-saba. Madu aga ongi üleni üks saba. Nii see madu, kellega mestis Eevakene kogu inimsoo tänased õnnetused põhjustas kui praegu planeedil valitsev must vesimadu. Viimane pidavat naiselikku tarkust ja nõudlikkust toitma. Või sellest toituma. No kuhu veel – naised on nagunii põhilised lugejad-vaatajad-otsustajad. Meestel on juba praegugi peenike pihus. Mitte ükski tasand ega eluvaldkond ei lase püksimaol pead tõsta.
Tänavuse über-günokraatia tulemuseks on ilmselt tagajärg. Lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida.
Tussuland ruulib, kuni pendel kiigub teise äärmusse ja mehed pääsevad taas pildile. Avandi ja Sepp – „Käteka“ halenaljakad stiili-mendid – said Tujurikkuja eest juba kultuuriveduriteks ja Avandi pälvis ka Lutsu naljapreemia – nüüd peab koitma tõsiste meeste päev. Oli see nüüd päriselt – või soovunelm. Ma kuulsin eelmise hooaja viimases tele-käteka osas, kuidas Friida hõiskas telefoni: “Vistrik, sa oled tagasi?! Oi, Andres Västrik, ma olen sinust nii väga puudust tundnud!“ Ulman ja Vatmann võiksid tõesti ümbermaailmameredelt naasnud Matvere põllepaeltesse püüda ja „Ohtlikust lennust“ sedasinast kontorit tasakaalustama tuua, mis muidu pikapeale naistenõuandlaks kätte ära võib minna.