Anna Alfa ja Kadri Oomega

Kati Saara Vatmann

„Alfa“ (Kirjastus Hea Lugu, 2012) ei ole Kadri Kõusaare lubatud Alaska-romaan – see on Rääma põnevik, mille lõpus jõuame siiski Alaskani. Seega moodustub praegu ilmselgelt ära tundtava mis-tahes-nime-taguse Kadri senise eluloo teemaline triloogia – „Ego“, „Vaba tõus“, „Alfa“. Kohati on Vaeste patuste alevi rütmides tiksuva teose peategelanna ümber külm nagu põhjanabal, seega on Alaska lähedal ja seal tõotab kummalisel kombel olla soojem kui seniste teoste kõigil lõunamaadel ja saunades kokku.

Saame teada, kuidas saab kaunist sihvakast neiust külm esteet-erak, kiretu masturbant, kes alalises üksinduses filme ja malet nautides automaatselt end rahuldab – ja seoses sellega kummutab psühholoog Mart Laisa väite, et masturbeerimine aitab naisi kõigi komplekside ja traumade puhul, kuna tekitab seose teo ja mõnu vahel. Ei aita. Ka mitte salajased orgasmid Tervise paradiisi „kliitorivannis“, kus veejuga keset pakse ja rõvedaid inimesi sobivasse piirkonda suunata ja liikumatu nägu säilitada.

Kadri nimetab noore erudiiditari hingeseisundit kaugelearenenud ükskõiksuseks. Ta on jõudnud tuima endale elamiseni ja manifesteerinud, et ei püüagi õnnelikuks saada. Niisuguse kapseldatuseni jõutakse läbi koolikiusamise. Seilasime, teame. Kes veidigi üldisest massist erineb, see kogeb karja sihikindlat püüet teda nahka pista. Mida hellemas seisus on erineja, seda rajum on mahamurdjate verejanu. Anna/Kadri õrna ea leevendus oli dramaatiliselt temasse armunud õpetajanna. Hilisemas eas Skype-globaalne üksildus. Ja teise tegelasnime all raamatute kirjutamine. Mis sisult ei erine päevikutest-blogidest.

Nii raamatu kui päeviku kirjutamine võimaldab lisaks oma seisukoha väljendamisele ühtlasi paljud hellad asjad selgeks mõelda ja lahti sõnastada. Kus mujal kui Anna arutlustes saaks Kadri rääkida pornost ja iraanlaste-juutide probleemidest, oma elegantsetest režiimängudest ja fotoshoppamistest samal ajal, kui naabermaja Hildal pole majas raamatuid ega plaategi. Kaunitar, kes ka ise on üllatunud ja mõnevõrra murelik sellepärast, et alkohol ei tee teda purju, saun ei pane higistama – nii kaugele on arenenud endassesuletus – nututab end samas teadlikult filmidega ning on sisimas salaja õrn ja abstraktselt armastav. Just abstraktselt, mitte universaalselt.

See pole kõrkus, vaid jahe faktitunnetus, et säärased isiksused nagu tema on asendamatud. See pole põlgus, vaid kõrgemalseisev nukrus eestlaste elujõuetute-lootusetute nimede pärast a la Raido. Ja just siis, kui tundub, et ilma diskussiooni ja intriigita kisuvad monoloogid ja sisekaemused igavaks, viiakse meid Al Quairi viimsesse, islamiusust pehmelt öeldes ära pööranud laagrisse. Mille eest Kadri võib kahtlemata moslemitelt korraliku koslepi saada – aga ta on „Magnuse“-filmi ärakeelamise ristsed üle elanuna ilmselt selleks valmis.

Nagu ka kenade keskmiste kodanike vihaks selle pärast, millise põhjendatud põlglikkusega suhtub Anna oma masendavalt tavalisse õesse ja tema ärahellitatud lastesse. Nad on märksa talumatumad kui normaalsete inimese mõistes õudsed Ruth ja Dan ja nende tütar Ronja, kes teevad futufalloslikust külmkapist jäätmehoidla ja elavad üldse nii, nagu impulsid annavad ja muusatiivad kannavad.

Kadri tutvustab meile mitmeid vägagi põnevaid inimtüüpe. Anna ehk ilmselgelt Kadrilik naisenatuur on tibi välimuse taga varjuv sala-šaakal, kelle sisimas peitub habras hing, mida peab kaitsma nii tiblik poos kui külmalt kiskjalik teine mina.

Varjamist vajav juut Ari – kas 21. sajandi Räämal saab olla vajalik ja võimalik juuti varjata ja selle patu eest ise vangi sattuda? – kelle arvates inimese eluülesanne on hõimukaaslaste leidmine. Ta nimetab hõimukaaslasteks hingesugulasi, kes ei pruugi olla samast suguvõsast ega rahvusestki. Mõnedes ringkondades nimetatakse sääraseid teekaaslasi pigem vennaskonnaks. Näiteks Helesinine Vennaskond on tänasel Maal üsna arvukalt esindatud rahvas, kelle hulka nii Ari kui Anna tunduvad kuuluvat.

Isukalt raevuka sõnamaalinguga on kujutatud megajuut George’i – sellist rikast ja stiilset rokkivat alfaisast, kelle peale Anna reeglina vaatamata vanusevahele kirglikult märjaks läheb – kes aga osutub enneaegse seemnepurskega vampiiriks, häbistavaks elevandiks, kelle ülbetest embustest meeldivam on päevitada Jeruusalemma plaažidest üle lendavate hävitajate all ja üha järgmistele ettepanekutele tahapanekute asjus ära öelda. Peaasi, et haukamise hasart taas mõnd sitta täis kindersurprise’i meenutavat minister Vellot voodisse ei laseks. Pardon, tsiteerin – ja tunnustan preili Kõusaare elegantset ropendamise oskust.

Ka on nauditavad kirjaniku kujundid ja paralleelid. Tema tegelaste galeriis on vihast kivikõva libahunt, kes vahutab saare peale, mida tal osta ei õnnestunud. Ja kes samas julgustab kõiki teisi vihast vabanema. Nii, nagu ikka kipuvad õpetama need, kes ise ei oska.

Üks väheseid mehi, kes on tõepoolest süviti ja laialipudenematult alfa, meie kikilipsu-suurkaslasest president. Ta on ainus, kes kuulab ja mõistab Anna kõnet oma vastuvõtul. Ja samas peab olema mõistetav ja vastuvõetav aguli-Hildadele, kes veeretavad ka oma idüllilist (järgnevat tragöödiat ennustavat) argipäeva tuima asjalikkusega nagu oli omane teadmata ajaks Siberisse saadetuile.

Väliselt külm ja kaalutlev, vajab Anna-sugune eriline indiviid sobiva partneri puudumisel rahulduse asemel adrenaliini, varastab kogemuse saamiseks kasvõi tühised kindad ning kannab kõrgklassi seas tsirkuleerides kaasas hüsteerilise emainstinkti käes valulevat vagiinat ning suudab uskumatul kombel enda teada jätta äsjase mõrva. Pole karta ka, et sisustuseta-iluaiata tädid loeksid „Alfat“ ja tikuksid mõistatama, milline Hilda seal Pärnu äärelinnas õigupoolest ikkagi igaveseks tuttu kihvtitati. Vaid väga erilised, kõrged, andekad ja isekad intellektid kannatavad välja, kui elu ilu ja valu nad alfadeks murrab. Vaid tädidest üle astujad vajavad pärast sabatit armastuse kiirabi või vähemalt spaad. Nad leiutavad enda ja omasuguste iseenese jaheduse käes külmetajate jaoks „prantsuse keele“ ning on ühel ootamatul hetkel kohtuma jumaliku mehega.

Ilmselt on sellesinase teose lõpus Anna kõrvale kõrgele areenile astuv Artemis see Thor, kellega Kadri Alaskat avastas ning meil on põhjust oodata tema neljandat romaani sellest, mis ja kuidas seal sai. Juba kolmanda raamatuga tekkis järjepidevus, mis paneb soovima, et raamaturiiulis oleksid reas kõik selle eriliselt ja kargelt talendika poiss-daami pikantselt egotsentrilised raamatud.