22. veebruar 2023
Munn oled
Oi.
Jah.
Nii täpse sõnastusega algab kiri, mille naine saatis mehele oma sünnipäeva hommikul.
Konveierina armukesi pidav mees oli talle sugulisel teel haiguse toonud.
Konveierina hiigelsuurt majapidamist ilma ühegi abiliseta vedaval naisel olid maksmata veel mõned arstide arved, mis esitati tema kokkulappimise eest pärast peksasaamisi.
Konveierina oma kurba tööd tegevalt abordikonveierilt oli eluiga ta maha aidanud.
Ent nood 12 sündimata last olid tal kaasas, kui ta oma Looga kirjaniku juurde tuli.
Kiidetud olgu jagamine ja tööjaotus, harmoonia ja tasakaal, millel põhineb Valguse pealejäämine ka siis, kui vaagimine on hirmutavalt imelik. Lõpuks on kõik hästi – kuni pole, ei ole lõpp ka veel. Naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg. Mida iganes praegu öelda tahad, ütle seda homme.
Või kirjuta…
„Kulla mees, minu analüüsi vastus on positiivne. On ureoplasmoosi diagnoos – ja see saadakse sugulisel teel. Fakt!
See tähendab, et sellest lahti saamiseks peab kaks inimest ennast üheaegselt ravima. Soovitavalt mõistagi ka see naine, kelle käest see „asi“ toodi. Aga eks sa ise tea – ja kindlasti täna temakest minu poolt ilusa kingituse eest.
Nagu ma eile sulle ütlesin, tunnen, et olen reedetud, ära kasutatud ja alandatud ning seda tunnet enda seest on väga raske välja saada. Kõik vanad haavad on jälle lahti kistud, ka kõik need, mis näiliselt juba enam haiget ei teinud. Nüüd valutavad ka need – ja sama kibedalt kui vanasti.
Mul on suur masendus ja mul on endast nii hale, sest ma olen aastaid uskunud, et
sa muutud ja jääd rohkem perekeskseks ja muutud ka ise oma naise suhtes hoolivamaks. Aga sina hoolid ikka ainult iseenda naudingutest ja heaolust ega mõtle tagajärgedele, mis iga teoga kaasas käivad.
Aga muidugi, kes olen mina, et sulle moraali loen – üks loll kodukana, ebaseaduslik ori igasmõttes. Näe, nüüd on ta nii ülevalt kui alt haige ka veel.
Sina võid olla alati minu peale kindel, mina aga pean kogu aeg igas eluvaldkonnas arvestama variandiga, et pean absoluutselt kõigega üksi hakkama saama.
Usu, mina võin muutuda – ja ma usun, et kui ma oma kompleksidest lahti saan, siis ma tõestan ise endale kõigepealt, et ma ei ole sinust sõltuv, saan ise endaga hakkama ja olen Naine sõna otsese mõttes.“
Naised kohtusid intuitiivkirjaniku töölaual.
Sarnaste kogemustega inimesed tõmbuvad alateadlikult üksteise poole ning laotavad oma Lood üksteise hooleks. Peegeldame ja puhastame, valutame ja vahendame koos.
Me kõik oleme elult korralikult nüplit saanud, enamus nõukogude ajast tulnud naisi on moel või teisel lapsi kaotanud, psühho- ja finantsterrorit talunud ning lasknud ühel või teisel põhjusel – aga see-eest igas eluvaldkonnas – end kuritarvitada.
Astume üksteise ette saadetud ja saatmata, põletatud ja põletamata kirjade pakkidega. Meis on tervendavat kirjutamist alustades püha kättemaksujanu ja õigluse jalule seadmise himu. Mõistetav ka. Ent me oleme juba nii suured tüdrukud, et oma tooreid hingevermeid me turule ei too.
Võib ju väita, et intelligentsed inimesed üldse turul ei olegi. Ent nii, nagu kultusfilmis „Viimne reliikvia“ lauldakse sellest, et lõpuks on ainult üks enesemüümine, turul me oleme vennad ja õed, on tänagi. Vanade mustrite puhtaks kasimise kauni lõpuni.
Üks naine oli sel kirjaniku töölaual kohtumise hetkel oma Loo puhastanud ja uude enegiasse väestanud ning tema raamat on täna turul – kus mujal. Teine naine oli läbi pekstud ja petetud poepidaja piinade kasvanud elujõu keskuse emandaks, taimetargaks ja pilatese treeneriks – tema kaup, väetaimede hüdrosoolid, on täna… kus? Õige, turul!
Alfaemaste – kusjuures puha Piiade! – kokkutulek algas aastaid tagasi. Nende – meeste heaks, meeste kiuste, meestest vabaks tähelennud – olid erinevas staadiumis, jahmatavalt sarnased ning haakuvad mu enese kui naise-ema-looja Looga sügavalt.
Uutmoodi konveierile – koolituste jadaühendusse – astunud Piia Padar on tänaseks ennast õppinud suurtalu perenaisest kogemusnõustajaks.
Ta alustas linna kolides tegevusjuhendajana ning on selle raamatu loomise käigus, päeva lõpuks, valmis oma praksist alustama.
Juba 7 aastat tagasi oli ta liiderliku-tänamatu ning majanduslikus mõttes kurikavalalt ettenägeliku mehe vägivaldsest orjanduslikust maailmast lahkumas – aga polnud selleks toona valmis, karikas oli põhjani tühjendamata.
„Jah, armas mees, tahan ikka ja jälle kirjutada. Kui sulle midagi silmast silma öelda, siis sa ründad oma sõnadega ja rikud kogu vestluse esimese vastu karjumisega ära.
Sa tead küll, mille peale sa mind seekord kohe ründama hakkasid – sinu tegevus FB-s. Kui sinu kõrvad ei kannatanud mu sõnu, et sa flirdid ja landid seal, siis on lihtne järeldus – südametunnistus ei ole puhas!!!!!!!
Sinu enda tegevus ja sõnade valik paneb mind kahtlustama.
Kui sa oleksid aus ja ilma ülakomadeta mees, siis sa ei käituks nii.
Keelad mulle tujud ning eeldad nii ühes ruumis kui telefonis, et ma põlvili laskuksin ja nurruksin. Tehtud sedagi. Elatud piisavalt kaua, et tead, millistel numbritel sa, mees helistad. Need ei ole infoliinid. Need numbrid ei alga 5163…, vaid 9000… Litsid nurruvad ja räägivad sulle minu teenitud raha eest nii, nagu sa kuulda tahad.
Minusugused kurnatud koduabilised enam ei jaksa. Oled mind paljude aastate jooksul täiesti tühjaks imenud. Mine parem heaga jälle kuhugile „kalale“. Ausalt – saame siis paremini läbi. Ja joo. Kasvõi surnuks laku ennast – peaasi, et sa mind ei puutu. Võta joo seal „töölaua“ taga ka – kõigil on kergem olla.
Kes iganes minu rajatud talu pärast mind pidama tuleb, kes iganes minu voodis sinuga püherdab – nii kaua kui mina, su kõrval enam kunagi keegi orjama ei saa.
Oled vana ja väsinud mees. Tänamatu orjapidaja.
Munn oled.“
Me kõik kirjutame kirju, millest enamus jääb saatmata. Kui nad on mäluvoogude zip-failis laagerdanud, saab mõnest kirjapakist hoopis teistsugune raamat kui oleks saanud sündmuste toimumise ajal päevaraamatuna. Õnneks.
Nüüd on meie Lood saatusekaaslasteel abiks ja teejuhiks.
Pandeemiline endasse tõmbumine on olnud suurepärane setitamise aeg.
Kroonviirusega pandi kasutamisjuhis kaasa. Kes kanaldab, kes vahendab kanaldatut, kes näeb, kes näitab…
Piia toodud ja saadetud, kogetud ja kogutud materjalide põhjal võinuks neid esialgse toorikuna tarvitades saada ajakirjandusliku dokumentaali a la suudpuhtaks-kuukulgur-kauavõib peavalu-meediasse.
Tänu millele saaksime lahedasti kohtukeissid, mille kiiluvees raamatut müüa. Täname pakkumast, ei!
Me laseme ennast pidevas hirmu ja ärevuse, surma ja kannatuste teadvuses loputada, nii et see pole inimloomade jaoks enam raputav, vaid harjumuspärane haige taust.
Kui me ise enam aru ei saa, mida teevad meiega peavalu meedia varjutatud info vood – corona-totalisaator, õnnetused ja katastroofid, surmad ja kadu – tulevad loomrahvad appi.
Meiega koos elavad loomad „lihtsalt“ kümblevad mustas koses, mida telekas meile näiliselt süütu lambina tuppa laseb. Kui saate teemaks on loomrahvad ise, saavad meie koerad-kassid toas – hobud-jõepardid-tihased-rotidki õues laienevate hirmuringidega nii ilmekalt ja vahetult pihta, et seda pole võimalik mittemärgata.
Suudpuhtaks telesaate eelreklaamis on miski maniaki kui ajastu sümbol-saatana mürgitatud koertepargi ohvritest. Mürgipala söönud koera agooniline valuhala mõjub teleri läheduses pahaaimamatult meelisklevatele loomrahvastele nagu õhuhäire.
Tundmatu koera karjeid kuulma sunnitud peni teeb teleka ees sõna otseses mõttes püksid täis. Ta ei tule 7 tundi voodi alt välja ja keeldub õue minemast.
Aga inimene vahetab kanalit – okei, vaatame siis pigem, kuidas lennukid kukuvad ja inimpommid plahvatavad.
Kindlasti on universumi suurel pildil plaan ja põhjus, miks need taipamised tulevad.
Lahustame hirmu ja lohutame üksteist. Ja edasi? Võtame peale? Täname, ei!
Suurel pildil antakse meile kõigile igal hetkel võimalus valida. Uuesti valida. Ümber valida ja väestada.
Intuitiivkirjanikulegi antakse valik, kelle Lugu tuhandetele saatusekaaslastele raamatuks vormida.
„Allooo! Kuledsa, sina oled nõid ja… Ei ole vä? No vähemasti sa suhtled nõidadega ja oskad mulle vaadata, miks mu pealagi nii õudselt valutab.“
Aitäh pakkumast, teiste jaoks vaatamised tundusid huvitavad 15aastasena.
See pole kõrkus, et ma 54aastasena tagasi teismeliseks ei taha.
Teist ühe korraga mitu korrust liftiga üles sõidutada ei saa. Ega tohi. Tema asi.
Mina võin rääkida, milliste tunnustega kulgeb transformatsioon 3D reaalsusest 5Dsse.
Kui temakene jätkab vampiiri-vahekorralist kooselu töötu joodikuga ning leiab ikka veel põhjendusi, miks ta juba üleeile oma teed ei läinud, on see tema asi. Lapsed peavad ikka kooliaasta lõpuni samas koolis käima ning öösel perevägivalla peale ärkama? Ah soo… Kodukontoris kolmel kohal töötaval temakesel on turvalisem vait olla, kui töötu ja vägivaldne mees kroonviiruse algusest alates ainult külmkapi, voodi ja viinapudeli vahel elab. Naise raha eest. Kodukontoris vähemasti keegi ei näe, et meest otsitud põhjustel üleval pidaval naisel on sageli ka silm sinine. Ning ta ise ei näe, et jätkamise põhjuste otsimise põhjus on hirm. Õhkuastumine. Mis tegelikult ei saa olla koledam kui praegune elu.
Kirjanik seda targu ei seleta – ülalpeetav vägivaldne mees teab, kus ta elab…
Kusjuures kui on vaja seletada – siis ei ole vaja seletada.
„Näh, ma tean sind. Sa oled see kirju elulooga kirjanik ju. Kirjuta minu elust raamat. Mul on pääävikud alles ka puha. Jube, kui mu lapsed need ükskord niisama kätte saavad. Annan need sulle, sina kirjutad raamatusse, milline lits ja joodik ma olin. Ja vsjoo, kogu moos. Aga siis alles, kui ma surnud olen. Varsti. Kussa elad, ma toon oma kladed sinna.“
Nõiaotsijad ja jotamutt, kümned ja sajad elulood asetuvad valikuvõimalustena mu ette, et peegeldada, kes mina ei ole. Sealt on vaid sammukese kaugusel teadmine, kes olen.
Samamoodi pole see raamat siin kättemaksuakt ega skandal-paljastus, vaid paljutasandiline õppevahend sama kogenutele ja uuesti valijatele.
Kroonviiruse-puhune tagurpidine ahelreaktsioon kogu planeedil loob meie tegelikkust ja uut normaalsust, mis ei saa jääda normaalsuseks. Sellega ei saa ei leppida ega harjuda. Iga praegu loodav tekst ja raamat, foto ja film olgu tegeliku uue normaalsuse loomise teenistuses.
Musti varjutajaid teenivad „rahvajuhid“ on pandeemiat parapidi pruukinud. Selleks, et inimkond tervikuna – aga see-eest põhjani – orjastada. Ka siis, kui viiruse pärast kummalisel moel rõõmustaja on justkui piisavalt rikas, et vaesusteadvusest üle olla, näitab ta ikka hirmu võibolla-ähvardava vara ja võimu kaotuse ees. Ja paljastab seega kogu illuminaatide gängi.
Inimene on kehastunud rõõmus ja vaba olema.
Kultuur ja meelelahutus kui valguse kandja ja sageduse tõstja on selle sünniõiguse teenistuses. Kui kutsutud-seatud ei saa rahvast õnnelikuks laulda ja näidelda, on kuldajastu helgelt mängulisel energia voolamisel ülemaailmne blokk peal.
Kroonviiruse muteerumise peale para-rõõmus Bill Gates suisa kilkab: uued tüved vajavad uusi vaktsiine! Temas kõneleb misantroop versus aktsiad farmafirmades.
Meie vahime abitu lambakarjana miljardite kaldumist vasakule ää – ja mitte üks mää.
Miljardid taalad ja eurod kulutatakse peavalu meedia kaudu hirmu külvamisele. Koronoid-foobiad, testitute-nakatunute-vaktsineeritute-surnute totalisaatorit paljundav massikommar tallab meie mõtete, sõnade ja tegude peal. Miljardid kuluvad testidele, vaktsiinidele, maskidele – ja nende kontrollimise kontrollimise kontrollimisele. Kafka ja Orwelli prohvetlikud teosed on praegu toimuva kõrval poisikesed.
Sissetulekuta ja eneseteostuseta, elamuste ja väljundita koju suletud ilusad hinged on nõiaringis. Vangistus muudab nad iseenda varjudena inetuks.
Koolitus-haaval koolitajaks tõusnud kogemusnõustaja Piia Padar näeb oma uues praksises, kui kujuteldamatult palju vägivalda ja kuritarvitamisi, alko-narko monstereid ja suitsiide on äraspidine sulgumine põhjustanud.
Galaktilisel suurel pildil pidid inimesed hullunud tarbimise, arutu ringi lendamise ja põhjendamatu laastamise-saastamise lõpetama – tegelikult on rahvad halvatud ja maas. Hea teada, et teiste tsivilisatsioonide abilisi – suures osas teiste kosmoserasside naisi – saadetakse üha juurde meile appi.
Ja me ise?
Miljardid taalad tulnuks suunata uue hea ilma võrgustikule – kodukontorid, koduõpe, kodukultuur – teater, kontserdid, koolitused kodudes kättesaadavaks. Tööta jäänud muusikutel pidanuks aitama online-lauluõpetaja praksist alustada, lavalt maha köhitud näitlejad peaksid Pointi eeskujul digiteatrina meie kodudesse tulema.
Selle asemel on kodud müügis ja lagunevad tühjalt. Senistele tuhandetele taludele lisaks pidid oma kodud jätma mullu 400 maksujõuetuks jäänud peret.
USAs on parklatäite kaupa karavani-peresid. Kuna meil pole toimivat riiki ega tegelikke rahvajuhte, me sellest ometi ei õpi. Poliitikud purelevad kirpu otsivate penidena pistise-hüvedekasutuse-trateabmille ümber. Sissetulekuta jäänud kaunishinged-valgusekaldjad-vaimuinimesed… vaadaku ise.
Mustade diktaadile sobivatele maksujõulistele ehitatakse linnadesse uusarendustena üha uued puurid, kus parapidi miljardite teenistuses orjad-vangid-ohvrid on kenasti taltsad, pimedusega löödud ja kahjutustatud.
Rahvajuhid peaksid tühjanaseisvad talud asustama, inimesed põldu harima ja lehma lüpsma õpetama – tuleb eluala-haaval tööjaotuses kommuunid luua. Ning seejuures üksnes endale, oma sõprus-tutvus-perekonnale loota.
Eesti valitsust ega pankasid, euroliitu ega teisi suurorganisatsioone pole enam tegelikult olemas. Rahal pole kullakatet, organisatsioonidel tegelikku funktsioone ega poliitikutel pädevust.
Minevikku – ka eile juhtunut – muuta ei saa. Kogemused saab ümber väestada ja tänase enese teenistusse kutsuda. Kes ei õpi, läheb eludevahelisse ruumi puhkama – tupsutadaa. Meie jätkame matka.
Kuldajastu raamatud peavad lisaks vana maailma tähtteostele „Tuulest viidud“ ning „Tõde ja õigus“ olema praktiliselt kasutatavad.
Meie tekstid peavad olema otseühenduses Algallikaga. Puhtad ja puhastavad.
See on Tõde.
Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad.
Sportlased pissivad üksteise järel pahasti. Kaubanduskettide müüjatel keelatakse ostjatega igasugune suhtlemine – boonuspunktide-sooduskaartide-kampaaniate asjus ka. Et inimesed sentigi ketist välja ei libistaks. Lahutavad paarid koputavad üksteise peale peavalu-meedias ning on üksteise vastu, nagu selgub, juba pikalt kompromaati kogunud.
Kõige lähedasemad on tõhusaimad vaenlased üksteise tagalas. Oleme nagu väljasuremisele määratud laborihiired – veel veidi alkot-narkot, järgmised enekad, veel rusutist ja perevägivalda – ja ongi olemas vastus küsimusele, mida teha ülerahvastatusega.
Kõik me kirjutame endast ning loeme ja näeme iseennast – kedagi teist peale minu Mina mitte kellelgi meist käepärast polegi.
„Ma poleks sind kunagi maha jätnud, kui sa poleks mind taas petnud ja suure majapidamise koormaga üksi jätnud. Rääkisin sulle juba 3 aastat, et ma ei jaksa üksi majapidamist üleval pidada ja sa lubasid iga hooaja alguses mind aidata. Mina uskusin sind.
Lõpptulemusena olin ikka esmaspäevast neljapäeva õhtupoolikuni üksi majapidamises ja kui tulid, tegid küll midagi garaažis, kuid ikka oli su hobi esikohal. Ka enamuse nädalavahetusi veetsid sa kala püüdes. See on fakt. Seda kinnitavad ka kliendid.
Kogu aeg mina üksi maja teenimas ja neid teenindamas.
Sa ütlesid: ära tee tööd ja puhka!
Nii sina kui su sõbrad – ja kahjuks lõpuks juba mõned kliendid ka – hakkasite halvustama, kui väsinud ja tige, kuri ja kole ma ikka olen… Ma ei jaksa!“
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – iga naine, kellele on tuttavad rügamine ja südarid, murdumised ja joomasööstud, teab neid asju. Meid pruugitakse ühepoolses energiaringluses põhjani – ja kui me oleme tühjad ja katki, põlastatakse. Päh, milline sa oled!
„Ma olen 100% kindel, et ma ei soovi enam olla sinu tuhkatriinu ja majahoidja.
Ma ei viitsi sinuga seda kummi enam kauem venitada, raisata sinu peale veel mõned aastad oma noorusest ja siis täiesti otsas ja ummikus olla.
Ma tahan ära minna sinu juurest, sest ma olen sinuga koos õnnetu ja mul ei ole enam mitte mingisuguseid tundeid sinu vastu. Minu see olev viha aina kasvab ja kasvab sinu vastu ja ma ei suuda enam sellega toime siin tulla.
Ma tahan elada ja olla õnnelik – aga see on võimalik vaid ilma sinuta. Sa ei vääri mind.
Pangalaenu kuupäev hakkab tulema – selleks on vaja raha…
Mina töötan ainsagi abiliseta, sina elad ainult iseendale.
Olen jõudnud siira arusaamiseni, et nii edasi minna ei saa. Sellest saad sa ka kindlasti ise aru. Meie ellu on kogunenud tänu sinu vastutamatusele palju asju, mis teevad inimhingele haiget ja mille tagajärg on minu murdumine.
Tänan sind nende kogemuste eest. Olen aru saanud, et inimesena sina mitte kunagi ei muutu, vaid tallad oma mugavat elurada lihtsalt edasi. Käsed minul muutuda. Selleks, et muutuda, peab muutuma!“
Teame, kui kõigitine ja püha on tingimatu armastus.
Ent kes õpetaks vahet tegema tollel tingimatul armastusel versus põhjendamatu poputamine. Mis on oma ühepoolses energiaringluses teatavasti poputatava kahjustamine ja poputaja kuritarvitamine. Kumbki ei edene – üks ei õpi ega arene mugavusstsoonist välja, teine ei kulge oma teed ega teosta iseennast.
Ja, eksisteerib vaid siin ja praegu – minevikku ei saa muuta samal hetkel, kui hetk oli hetk tagasi ära. Naised võivad meeste kallal kiunuda – nää, kogu põhjala teeb puid ja ehitab – ent kiun ja võrdlemine viivad vaid kolakani. Naine saab olnu ümber jaurates molli kas mehelt või oma enese terviselt. Samal sekundil, mil lakkad oma igapäevast 7 km töid mööda suurt majapidamist kasvõi viivuks olemast õnnelik, saad sinika või kipsi.
Naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg. Mis ei tähenda, et sa vihmavarju soetamisele mõtlema ei peaks.
Minu ja ainult minu emotsioonid on minu haldusalas – minu loovus, distsipliin, pühendumine. Kui olen end teise elu elades suhtesse uputanud, on see lõpeks ikkagi minu probleem, mida lahendada saan mina.
Mina muutun – ja selle tõusuga peab kooskõlas tõusma ja teisenema minu territoorium, looming ja eneseteostus. Kui blokk on ees, olen sekkuma lubanud kellegi mitte-päris-mina.
Mina olen valgus, mitte ori. See tähendab töötamist tänu ja rõõmuga.
Õppimised läbi külaliste tulevad arengu kiirendamiseks. Kui sulle enesele on tunduma hakanud, et juba oskad ja saad ja oled, tuleb keegi, kes nõrku kohti näitab.
Üks külaline märkab märke su kodus päedematult käkerdanud haamriga vandaalist, teine aitab sul haista valede võrgustiku ohtu, kolmas küsib, miks sa enda jaoks projekte ei kirjuta…
Kitumine – aga vot ta ei tee või teeb või teeb valesti – ei vii kuhugi.
Mõtled pigem välja, mida sina ise selle värgiga edasi teed. Iseenda heaks.
Saab küll küsida, mida teine on õppinud, millest unistab – aga mitte tema eest teha.
Kuidas sina end tunned?
Füüsiline väsimus jutustab vajadusest midagi olulist su elukorralduses ümber luua. Psüühiline värelemine kõneleb mõne või mitme tasandi terrorist – jajah, keegi teine võib küll olla terrorist – ent sellest mängust välja astud sina. Ära karda, see ei tähenda kallimast ilmajäämist – võibolla on ta endamisi-alateadlikult lausa oodanud, millel sinul emarollist-potitaja positsioonist küllalt saab.
Vaimne vägivald iseenda kallal – ületöötamine või võõral alal töötamine – on sama otsustavalt lõpetatavad kui olmelise koormuse toomine kontrolli alla.
Siis lõpeb ka pidev finantsiline tasalülitamine.
Tead küll, kui oled nihu teel, annab autol korraga ja kordamööda iga jupp saba – öeldes: käi jala ja mõtle järele. Kuidas ja mis vahenditega selle auto ostsid? Kuhu ja miks sõidad?
Emotsionaalne egotripp, mida oma põhjendamatu ja üldse mitte õnneliku koorma lohistamisel kõige sagedamini sooritame, on oma tervisehädade tagurpidi-tarvitamine.
Saba ja naba aitavad meid ennast märgata – liiga palju saab.
Aga meie anname järele kiusatusele oma paarilisele ja lastele sellest saba ja naba sõnumist teada anda. Ikka koos järelhaagisega: aga vot võibolla suren üldse ära ja siis on teil kõigil kahju, aga hilja juba…
„Sinu sõber kõnnib ja näitab meie majapidamist võõrastele, nagu oma kodu, sõbrad toovad sulle elusaid kingitusi, keda sa seni meie voodis pruugid kui mina köögi ja külaliste vahet leegin.
Kui su mõlemad käed olid kipsis – kes sind hooldas ja hoidis?
Kohtutäiturid kõnnivad väravatest sisse ja välja nii, nagu tahavad ja müüvad meie ühist kodu ja vara.
Võlguandjad helistavad oma suva järgi, sest sina ei täida lubadusi, vaid jagad neid väga kergekäeliselt, sul puudub vastutus ühegi oma sõnade eest. Külalislahkuse pakkumine kodus väheste abilistega, kõigi sinu pidustuste tagajärgede koristamine alati…
Sinu nipsakus ja minule hinnangute andmine, kuigi ma aitan sind nii, nagu ma oskan. Enam ei oska – aga sina arvad, et hoopis mina olen ülbe ja nipsakas, kuigi ma seda ei ole kunagi olnud. Sa ei saa nii arvata. Ma ei ole kade, omakasupüüdlik ega ihne inimene mitte kunagi olnud.
Sa ei ole selgeltnägija ja sa ei saa mulle hinnanguid anda.
Kui minu isa viimset korda haiglasse läks – kas sina olid mulle toeks ja abis?
Ei – sa sõitsid minema. Jätsid mind minu murega üksi. Mul oli suur koorem kanda – minu pea läks murest halliks. Aga kodu oli hoitud ja kliendid ikka parimal võimalikul moel teenindatud ja lõbustatud.
Sina võid minu peale alati loota ja minuga arvestada – mina pean aga alati ise hakkama saama – ja sina oled peremees, mina mitte keegi.“
Sünergia ja sünkroon tekkis intuitiivkirjanikul Piiaga sedasi, et Piia jutustas, kirjanik… minatas.
Selles mõttes, et iga juhtumi ja näite puhul volksas pinnale mu enese samalaadne.
„Olen ostnud su järjekordsele armukesele, keda sa meie voodis magatasid, kompensatsiooniks meie juurest ära varastatud riiete asemel uued. Olen väga suuri summasid kulutanud oma näo taastamise peale, mille sa siniseks peksid rusikaga. Mul õmmeldi alahuult ja lõuga, käisin korduvalt hambaarsti juures oma naeratust taastamas.
Kas see on kõik meelest läinud? Mul on siiani armid lõua peal ja sõrme nukkide jäljed paremal põsesarnal. EMOS ja politseis on kirjas sinu tekitatud vigastused minu näol….Eelmisel hooajal ei tahtnud sa mulle kuupalka lisaks väikesele töötasule maksta, vaid lubasid preemiat hooaja lõpus – pakkusid ise, kuid seegi jäi saamata. Mõtlesin: ok – oleme pere, mis ma ikka ajan raha taga – aga nüüd su kirjast saan ikka aru, et sinu on sinu ja minu on minu raha.
Sinu maad. Minu poolt vabatahtlikult sulle ehitatud majad. Juriidiliselt on kõik ok ja jokk.
Kõik, mis su lubaduste kohaselt mulle kunagi sai, jäi su järgmistele – vaata aeda! Puud – põõsad – lilled……olen õnnelik, et nad kasvavad.
Korteri sisustus – sinu sõnul on see ainuisikuliselt MULLE – me sisustasime seda linnakorterit MEILE. Meil pidi olema koht, kus talust puhata ja omaette olla.
Kõik oli vormistatud sinu kasuks. Ma ei uskunud, et me lahku läheme, ehkki sa oled mind petnud aastaid oma liiderliku eluviisiga ning oma alatute trikkidega.
Minu suur töökoormus ja emotsionaalne ning psüühiline vägivald kodus, mille all ma kogu aeg elasin, ei jätnud jõudu märgata, et mulle ei jää midagi peale õppetundide.
Vaatamata kõikidele minu läbielamistele olid sul seljas puhtad riided, puhas kodu, hooldatud majapidamine ja töötav ettevõte. See oli minu töö, mida tegin kogu hingest. Vaatamata kõigele ma püüdsin olla tubli.
Meie korteri sisseseadmise 20 kilo? Selle sisustuse maksid sa meie firma arvelt – mina ja ainult mina ise teenisin selle raha sinna. Minuga kunagi meie – ehk siis sinu tallu kaasa tulnud asjad on nüüd kõik sinu. Ja minu uue alguse pesa ka?
Ei lähe läbi. Ma olen elus ja ilus. Mul on uus amet ja pühendumus. Järgnen uue enda kutsumusele ning sina oled minevik.“
On ikka kõik korras või? Nii küsib korraga ja kordamööda siin Eestimaal mitu tuhat meest oma väsinud naise käest.
Ei ole.
Ent kui ei ole, siis korda saamine oleneb ainult ja üksnes naisest enesest.
Sünnib see korrastumine ja ümber-joondamine mehega või ilma – on valikute värk. Kuna enamasti ilma, venitavadki naised toda veel-ja-veel-ja-veel kummi.
Mis sul jälle viga on? Vastus kümnete ülalpeetavate ja järelveetavate meeste küsimusele on lihtne: mitte jälle, vaid veel.
Pead iseennast asetama kogu planeedi suurele pildile.
Kas lähenev kevad lahustab peavalu meedia kultiveeritud hirmu ja ärevuse voolu? Tunned rõõmu sadadest läbi talve tulnud jõepartidest, tuhandetest talvikestest-tihastest-varblastest – ning eriti sellest, et mitmendat päeva kõnnib su kannul noor hõbehall rohke valgega tuvi?
Nokib ja jalutab, kuulab su kasside-eest-hoiatamise-juttu – natukene lendab – maandub jälle su läheduses ja käib jala… Ahhaa! Linnugripp ründab! Saad kohe oma tuviga-hetkede rõõmust üle, kui kuuled: linnugripi mis-iganes-tüvi nakkab inimesele nii lindude endi, liha kui munade kaudu – kui su kodujõe pardid on praegu terved, siis oota vaid, tulevad rändlagled-haned ja situvad teid kõiki haigeks – su sõbrad peavad oma kanad-pardid kinni panema – mis päike ja õhk – kinni kõik!!!
Korras. Tehtud. Kui ise erakluses elad, siis ikkagi ei pääse. Viirused sajavad taevast, lällajad sõidavad, joodikud trallavad, unustatud haigused tulevad tagasi-tagasi-tagasi.
Kuni sa seda lubad.
On sinu valik, kas näed nelja päikesega halos taeva tõotust või apokalüpsist.
Sina valid, kas Sahaara liivatorm näeb Eestis välja nagu kusi või kuld.
Sina otsustad märgata ja ärgata.
Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud – sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte, vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt kui kõrvalt kaasa kogenutele.
See on Piia lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus hing.