07. detsember 2010
Ohtlik lend 6: kes lavatagust liiklust ei tunne, saab nuga?
Markus Sirp
Krimkasarja “Ohtlik lend” kuues raamat tõestab aksioomi: kõik elu jooksul õpitu tuleb ühel hetkel kindlasti kasuks. Selle põneviku tegevus toimub väikelinna teatrimajas. Lugeda ja tunda on, et nii Mihkel Ulman kui Kati Murdmaa on teatri lavataguse ja –alusega põhjalikult tuttavad.
Omamaise telesarja “Ohtlik lend” stsenarist Ulman on kirjutanud Pärnu Endlale näidendeid ning ilmselgelt nende prooviperioodide ajal põhjalikult teatri sisemist ilu tundma õppinud.
Kriminulle raamatuteks vormiv Kati on Pärnu teatris üles kasvanud. Kirjastusele Petrone Print koostatud lapsepõlvelugude käsikirjas “21 rööklauset” meenutab Kati Vasar-Murutar-Murdmaa, kuidas ta 11 aastat Aita Indriksoni balletistuudios tantsides pärast treeninguid mööda rekvisiidiladusid ja lavapealseid dekoratsioonisildu turnis. Abiks ikka.
Nagu eelmises viies sarja raamatus, on kirjanikud ka seekord astunud otsekui ühe paari kaks jalga. Ulmanilt on haarav süžee ja eluline intriig. Murdmaa lisab igale tegelasele tausta, isikliku loo. Kusjuures see isiklik on ühtaegu seotud nii kurbloo mõne tegelasega kui kirjaniku enesega.
Sel suvel kolis perekond Murdmaa oma laste- ja loomakarjaga Raplamaale Kehtna valda Kumma külla Soone talu pidama. Kumma külas on sündinud ja üles kasvanud Laurimaade suguvõsa kauneim õis, Pärnu teatri näitlejanna Piret Laurimaa. Sellest taustast lähtudes kirjeldab Murdmaa seriaalis üht põhitegelast kehastava Laurimaa päritolust inspiratsiooni ammutades, mis asi on Eesti külaaristokraatia.
Küla-aristokraadile vastandub linnaagulist pärit keglasem karakter. Ning üllatavalt sümpaatsena on avatud rekvisiitori-mamsel, kes on pärit kolhoosideaegsest paneelmajast, millesugused on kõikjal Eestis UFOdena põldude vahele istutatud.
Kuna üks krimka tegelasi on mõrvarelvast nuga, kirjeldab Murdmaa, kuis rekvisiitor plikana analoogse riistaga kodualevis oinast suskas. Sest kõik ümberkaudsed mehed olid liiga täis, et lambatapuga toime tulla. Üksteist said teised küll ära veristatud.
Elulisus, mis süveneb kohati lausa dokumentaalseks, paneb antud krimka puhul natukene kirjanikuproua pärast muretsema – et nüüd teda ennast karistuseks ära ei susata. Millest oleks kahju, sest “Ohtlik lend” 7-21 on ju alles kirjutamisel.
Ühest küljest esitab raamat kaastundliku sissevaate provintsiteatri rutiini. Loeme südamlikult iroonilises võtmes kirjeldust, kuidas näitlejad on klubimeeste ja armukestena linnakese infrastruktuuri põimunud. Ja kuidas saunakaaslaste ja äripartnerite vahel on võimatu suurt kunsti teha ja laval oma väikekodanlikest seostest vabaneda. See võib asjaosalisi ärritada.
Teisest küljest mängivad abikaasad Tiit Palu ja Piret Laurimaa väikelinna teatri esipaari. Kes nad ju teatavasti ka ise on. Paar mängib paari. Ja selle mängitava paari on Ulman-Murdmaa tandem suure mõnuga groteski pööranud. Ulmani loodud keskpärasele mehikesele on Murdmaa lisanud usutava tausta. Instituudis inseneriks õppinud tüüp elas oma ambitsioone välja rahvateatris. Kui ta abiellus näitlejannaga, õnnestus tal oma ambitsioonid professionaalsesse teatrisse kantida. Kõigile õnnetuseks.
Politseinike mundriau õnneks on uurija Andres Västrik sattunud ka üks kord enne mõrva lahendama saabumist teatrisse. Ja saatusliku bingona juhtus mees nägema “Hamletit”. Väikelinna teatrifantoomi mõistatuse lahendab Västrik just Shakespeare’ilt laenatud lõksuidee abil. Musta töö teeb ära tema paaridaam Rita Leidpalu – ja peab taaskord naisõigust nõudes jalgu trampima. Kas selles raamatus kujuneb Andrese ja Rita vahel ometi ka midagi romantilist? Kallistus tuleb juba ära.