22. veebruar 2023
V Egert
„Sina, mu sündimata jäänud poeg Egert, oled mulle alati meenunud, kui vaatan telekast seriaale, kus enamasti on kõik mehed s…apead, ainult mõned üksikud erandid on head. Kumb sina oleksid olnud?
Naistele meeldivad pahad poisid.
Kurjuse kummutamiseta poleks ei seriaalides ega raamatutes, naiste nutujuturingides ega tervendus-äris ja-ning-ega-või nõiaturul millestki rääkida.
Päris elu on veel värvilisem kui telenovelad. Ei filmsi ega ilmsi arva ükski ema, et kasvatas kaabaka. Sündides oleme kõik head – miski käivitab nii paljudes meist musta hundi.
Minus ka, pojakene. Kui naise kõrvale vajatakse täiendust-asendust-vaheldust, on temakene mustem kui must. Pärast võib lõpmatuseni arutada ja harutada, kumb kogu ehitatu lammutas. It takes two to tango…
Ma olin nii solvunud, petetud, teistkordselt reedetud, hüljatud ning Kuu peale ja tagasi kajava egolaksu saanud, kui mu seaduslik kaunismees naistes käis, et ei oskagi neid tundeid väljendada, mis minu sees olid.
Otsustasin siuhsauh: kõik, läbi, see elu on otsas.
Mina ei ühinenud alandatud abielunaiste armeega, kes kõik alla neelavad.
Kõik! Ent seda mu häbikaasa kergeks ei teinud. Pidime veel mõnda aega ühiselt loodud kodus elama – ebakaasa tuli ja läks, nagu tahtis. Mina nutsin.
Eksil oli sõber, kes vooris üha meie juurde. Olin oma pühendumises nii pime, et ei adunud: lootusrikas semu flirtis ju. Ta oli alati koos meiega, seikles ja pidutses meiega. Kui meil juba kõik persses oli, pakkus mulle lohutust. Esialgu vaid pihiisana.
Hiljem, kui olin juba lahutatud ja ära kolinud, siis lohutas ka… muul moel.
Ei midagi uut. Klassika. Nagu seegi pisiasi, et lohutaja oli abielus.
Jah, pojakene, mina – petetud abielunaine – koperdasin nõiaringi, kus teisest naisest sai petetu. Selle teo eest, et ma abielus mehega ringi aelesin, sain karistada.
Kõik kiskus kiiva. Seda südamevalu, mida talusin…
Sina, minu sündimata poeg, pole mu sõbranna ega preester. Seega ma ei koorma sind kurtmisega. Igatahes olin kogu karma tulekahju täiega ära teeninud. Valutav naiivitar sai tähelepanu ja poputamise…kellegi teise arvelt.
Filmid on minu elu kõrval poisikesed, Egert.“
Naine oli retuusidest juuksekummini üllatunud. Tema? Jõusaalis? No andke andeks…
Kuna ta oli pärit metsade taguse talu põldude ja lauda vaheliselt väga lühikeselt kiirteelt, leidis ta seni, et igal liigutusel peab tulemus olema. Kui astud, siis anna – kui kõnnid, siis kanna. Naine oli nimetanud jõusaalis käijaid raua needjateks. Tühi tallamine ja tulemuseta tõstmine – mida asja!
Ent linnakorterisse kõigist senistest eluperioodidest täiesti erinevasse elulaadi kannapöörates jäi Naise keha paigale. Ta oli saledam ja siredam kui eales varem – ent iga rakk küsis sel hommikul liigutamist, tuulutamist, raputust. Tee kasvõi nii, aga tee, mõtles ta jõusaali minnes. Ära iial ütle iial, muigas ta velomasinale istudes. Kuhu sõidame?
Iseendale külla.
See visiit ei kestnud kaua, sest Naise väntamisega liitus velo kõrval kõnnimasinale saabunud astuja. Too hakkas nii hoogsalt tallama, nagu tahaks lõunast õhtule joosta. Põgeneda. Ennast välja elada.
Naine oli juba nii suur tüdruk, et ei hakanud õpetama, kui ei küsitud. Mõned kogemused peab iga omal nahal katsetaja enne kätte kihutama, kui nõu taipab küsida.
„Oi, tere!“ lõõtsutas amokijooksja, tilk nina otsas.
Oi tõesti – see oli kunagise kodulinna naabrinaine samast tänavast.
Ähkis nüüd Naisele oma kiire visiitkaardi, kokkusurutud nagu liftikõne. Kinnisvaramaakler põhiliselt kodukontoris, vanadusnõder ema elukaaslaseks, kodust väljas käia ei saa ilma, et kindlasti midagi juhtuks.
„Suhkru, mee ja moosi panin luku taha – emakene sööks need kõik korraga ära ja läheks ohtlikult hüperaktiivseks,“ hingeldas kinnisvaramaakler. „Küllap ta paneb meie lõunasöögi laua alla taldrikule. Kassile, kes tal mitukümmend aastat tagasi oli.
Kuni ema oli vähemalt osa aega enda juures – käis kõrvade vahel vähemasti külas, noh – leidsin, et põlvkondade tööjaotus on ka tänapäeval täiesti tore nähtus. Mina käin tööl – tema hoiab kodu korras.
Nüüd on sedasi, et klientidele objekte füüsiliselt näitama minnes tean – ka mina vajan ema üksinda jättes uut kodu. Põlema ei ole veel pannud.“
Kinnisvaratar ohkis-puhkis, et seni oli emaga kahekesi elades teistlaadi eraelutuse probleem. Ta ei saanud ühtki suhet oma ellu isegi mitte salaja kutsuda, sest tigedalt tark emme haistis seda kaugelt ja kustutas eos. Kena – ehkki kapseldumisest kurnatud – keskealanna oli emalt neil üha harvenevatel mõistuse juures olemise aegadel küsinud: „Miks sa mind elamast takistad? Mäletad, Ukuaru Minna ema oli ainult siis kuri, kui üksinda jäänud Minna ei jaksanud last imetada. Kui elada ei jaksa, sure ära, käratas ta – ja Minna jaksas.
Aga sina kustutad mu elurõõmu meelega ära.“
Oo jaa, oma enese katkisuse tõttu julmad emad on meie elude kõige kohutavamad külalised, mõtles Naine. See on meist nii paljude tegelik lapsepõlve lõpp. Vanemate raukus toob peidust välja meie kadunud hingeosad – ja taevale tänu on see viimne võimalus need killud tagasi saada.
„Ka minul oli paari aasta eest samasugune iseseisvumine,“ tunnistas ta.
Kogemusnõustajad iseennast näiteks ei too ja ennast kliendiga ei võrdle. Antud juhul olid nad ju kõrvuti jõumasinatel tallajad, nii et Naine võis kunagisele nabrinnale jutustada küll, kuidas Madu jutustas talle tegelikust temast enesest.
„Sattusin metsas rästikuga silmitsi,“ kirjeldas Naine – jättes lisamata, et oli metsas pärast kauasest kooselust välja rabelemist ettevaatlikult uusi võimalusi uurimas… „Kui ma madu nähes võpatasin ja puu otsa tahtsin ronida, sain järsku aru, et mind ei hirmutanud mitte madu, vaid vanemate eelarvamus. Kuna see polnud mina, oli tegelik mina ussikesega tõtt vahtides tegelikult kadunud. Piisas arusaamisest – ja maost sai Madu. Ma ei kartnud enam. Mina ei olnud kogenud ainsatki põhjust rästikut karta.
Koos Minu ja Mao kohtumisega juhtus ühtlasi paradiisist välja viskumine. Mõistsin korraga, et nüüd ei saa ma enam näpuga näidata: madu käskis õuna hammustada. Kartmatuna otsustasin edaspidi ise, kas hea ja kurja tundmise puust ampsata või mitte – ja võtsin vastutuse.
Oi uut ja karmi koormat! Vastutuse võtmine on märterlusest kui armastatud mugavusstsoonist väljumine. Mitte kedagi ei saa enam mitte milleski süüdistada. Kaob mitte-minu hirm, vanemate-drillitud kartus – kaob takistus vastutuse võtmise ees ja tõde tuleb päevavalgele.“
Naine hakkas uuesti velot tallama.
Kinnisvaramaakler seisis endiselt ühe jala peal.
Naine vastas esitamata küsimusele: jaa, tema viis oma ema hooldekodusse.
Ah?!
Jah!
Me oleme sarnased. Meil on ühesugused probleemid. Meid viiakse elu esimesel jõusaali külastusel üksteisele osavasti peegliks.
„Loomulikult olen mina ka seda varianti peas veeretanud. Palju. Kõige valjemalt vaidleb selle lahendi vastu kartus: mida teised arvavad,“ asus ka kinnisvaraja uuesti kõnnimasinat tallama. „Lisaks takistab mind ihnsus. Hooldekodu on kallis lõbu.“
„Hooldekodu päästab su,“ oli Naine pädev kogemusnõustama. „Kuni veeringuid veeretad ja külarahva kaagutamist kardad, ei ole sa ühelgi hetkel päriselt sina. Ori oled.“
Kinnisvaraja võpatas.
Ja tunnistas, et südame rütmihäired, unetus ja isupuudus jutustavad tegelikult sama.
„Mina sain aru, et lootusetu ja lahenduseta emme emmemine ei anna mitte kellelegi mitte midagi. Ta on üksi, tal on igav, ta ei tunne alati isegi mind ära ega adu, kuskohas asub. Järelikult on tal teiste vanadaamide hulgas professionaalse hoolduse ja valve rüpes kordades parem. Mis peamine, minul ka!“ kinnitas Naine. „Kui sul on kogu aeg vampiir kõrval, on mõlemal kässar peal.
Sinu elujõudu imev rasvuv puuk tõmbab sinu kui toitja energia pidevalt alla. Sul on vampiiriga – ema jah, aga ikkagi vampiir! – alaline ühisväli. Olete pidevalt ühendatud anumad – iga sinu mõte-sõna-tegu tuleb lisakoormaga. Kliendid tunnevad selle ära – ja valivad teise maakleri.“
Kinnisvaratar võpatas. Nii oli jah. Juba mitu juhtumit järjest.
Lisaks tunnetas dementne mamma kohe, kui tütrel õnnestus hetkekski päriselt oma asjadega tegelda: „Ta on nagu ülinõudlik ja hirmuäratavalt sensitiivne beebi – nämm-mats-lurrlurrlurr… Jah, nii on tõesti – ma kas leian rauk-beebile professionaalse hooldaja ja samasuguste keskkonna, mis teda igas mõttes toidab… või oleme mõlemad kastis.“
„Mina kah. Olin jah. Kinnisvaramaakler neh.
Ma ei tea, kas mu siia ilma sündinud lapsed seda teavad.
Peame enesestmõistetavaks, et meie lähedased teavad. Tegelikult teame üksteisest vaid seda osa, mida vajame. Meie lapsed ei vaja meie minevikku. Päriselt kõike teavad inglid.
Sina, Egert, tead.
Leidsin pärast seda, kui mu mees mind pettis, korteri. Kolisime lastega sinna. Kuna olin selleks ajaks juba kindlustusmaaklerfirmas ammu tööl, teenisin väikelinna kohta hästi.
Kuna meie ühine ettevõte, mille lõime koos mehega, läks tükkis kõige muuga pekki, siis minu töö oli kodust väljas ja mees sai uue töökoha, mis oli kodukontoris. Tookord seda veel nii nooblilt ja ülemaailmselt ei nimetatud. Töötas kodus ja oli salamisi meeleheitel koduperemees.
Meie rollid vahetusid. Mina kodust välja, tema koju. Algasidki jamad.
Ma teenisin rohkem kui tema.
Ju see talle egolaks oli, aga mina kogusin sellest kindlust, et saan ise hakkama ning lahutusele andis see tuult tiibadesse.
Mees leidis siis teise mooduse mind maatasa alandada – üha süstis mulle ebakindlust: kes sind tahab kahe lapsega…mitte keegi!
See on nii tavaline manipulatsioon…
Minu puhul see nii hästi ei mõjunud kui mees lootis, sest mul oli vastupidine näide oma ema kujul.
Tal oli lahutades kolm last – ja minu isa abiellus temaga.
Minu isa kasvatas ka neid ning hoidis kui oma lapsi. Tõttas ka neile alati appi, oli kindlalt ja igal juhul abistamas. Seetõttu ma ei kartnud mehe mürgiseid sõnu. Mind ei saanud manipuleerida – edasi võis minna kõik ainult paremaks.“
„Saad sa praegu aru – ma ostsin Õhtulehe. Mina! Vabatahtlikult. Sellepärast, et kaanel oli Elina Netšajeva väide: kui mees on arg, ei tule suhtest midagi. See kõnetas. Ma polnud niimoodi mõelnud. Ma polnud üldse argusele mõelnud – järelikult olen liiga arg, et argusele mõelda,“ naeris Kirjanik.
Ta selgitas Naisele äraloetud kollast lehte edasi andes – ainult selle ühe artikli lugeski, peaaegu närimata kont seega see ajaleht: „Ma ei mäleta, mida vaimukat Elina argade meeste kohta ütles, aga see on hämmastavalt võtmeline teema jaa.
Ahnuse-alatuse ja arguse vahele saab võrdusmärgi panna.
Inimene – iseäranis mees, oh häda, on arana hirmuäratavalt ohtlik. Miks on võim ja rikkus seksikas? Sellepärast, et küllus toob julguse – ja vastupidi. Argus rullub laviinina – mida vähem inimene loob, seda enam ta kardab, et ei piisa. Mida enam kardab, seda vähem loob – ja ei piisagi. Mõtleb haigele vanaemale külla minnes ja talle banaanikimpu viies: saaks sellesama mõne euro eest nüüd ühe julgustava piisagi…
Ahnus ja ihnsus, väikesed vastikud kaksikvennad, on puudusteadvuse pojad.“
Kirjanik nentis, et näeb nii maailmas kui kodutänavas iga päev, kuidas ilusad inimesed kõike ja kõiki kartes muteeruvad. Langevad ehitajast lõhkujaks nii Ukrainas kui oma enese perekonnas. Ta ulatas Naisele tutvumiseks oma teksti krattidest ja rehepappidest.
„Meis kõigis on kõik ning kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Vaadates või lugedes Andrus Kiviräha ja Rain Rannu stuudio Tallifornia kratte ja rehepappe me ühtaegu naerame ja sügeleme. Tunneme ära selle kellegi iseendas, kes oleme kunagi olnud või oleme täna kena inimese fassaadi all salaja.
Kratt on pärimuskultuuris see, kelle rehepapp teeb. Ta on ahne hingeosa, mis ära antakse. See ohverdus – enamasti kolme veretilgana südaöisel ristteel täiskuu all – annab hinge saatanale ära. Kivirähk kirjeldab oma raamatutes kõigile mõistetavas keeles meie ürgolemuse väikseid räpaseid saladusi, mille peegeldamise tõttu ta ongi rahvakirjanik. Ei ole mugav oma igasugustele olemuse tahkudele otsa vaadata, ent õnneks on kinosaalis pime ning raamatuid lugedes oleme üldse üksinda.
Tänases maailmas kogeme igal tasandil kriise, mis viivad nii viiruste, elektrikrahhi kui sõja tõttu majanduse rohujuure tasandini maatasa, et uus maailmakord ehitada. Kui palju vaesuses vindumist ja puuduses piinlemist oleme valmis enne Kuldajastu külluse puhkemist välja kannatama? Seda küsivad meilt nii Kivirähk, Rannu kui Leelo Tungal oma suurteosega „Seltsimees laps“. Röövimiseks ja tapmiseks loodud kratt, saatanale ohverdatud hingeosa nõuab pidevalt tööd. Ühest küljest on tal piiritu vägi, teisalt peab seda aina rakendama või raamistama. Tegevusetu vägi pöörab anarhiaks ja keerab peremehe vastu.
Omaloodud koletis võib rakenduseta oma looja tappa ning kohatu dinosaurusena süütute inimeste seas laamendama jääda. Kirjanikud Kristiina Ehin, Kerttu Rakke ja Kadri Kõusaar sõnastavad märatsevat monsterit määratledes meie ühise ahastuse: sõgeda isanda või sootuks suunajata kratt tapab lapsi, naisi ja vanureid. Sõnastamisest jääb kultuurilooline dokument. Sildistades ja sõnastades seirame siiski vaid nähtuste pealispinda: praegu hukkuvate ja piinlevate näiliselt süütute hingede pikka eludelugu me ju ei hinda.
Meie ei tea, kui mitmes elus täna tapetud lapsed toonaseid beebisid tapsid, vägistamise ohvrid vägistasid ning timukatena inimkonna rappijad leiavad ise timuka käe läbi otsa.
Kunstnik Ervin Õunapuu oma raamatutes, aga ka Jan Kaus, Anzori Barkalaja ning teised kaugele pealispinna taha nägijad on sõnastanud igavesti ringleva nõiaringi. Sinna lisandub üha uusi planeedile saabuvaid hingi, kes küpsevad maapealses rollimängude põrgus. Meenutagem „Hukkunud Alpinisti hotelli“ filmi üht repliiki: „Mina mind – mina ise tulin iseendale peale!“
Ka rahvajuttudes kurdab vigasaanu: kesse tegi? – ise tegi!
Pärimust nimetatakse ennemuistseks. Ka praegused õppetunnid saavad ja jäävad ennemuistseteks lugudeks. Algallikaga ühenduses teadmise vahendajad – Hando Runnel ees ja Artur Alliksaar taga – ei mõtle luues oma isiklikule aegadeülesele kuulsusele. Nad on rahvavalgustajad, kes näiliselt lihtsalt ütlevad: „Ei ole paremaid helgemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.“
Siin ja praegu hingates ja ärgates ning igal viivul taibates saame teada: mina olen kratt. Olen rehepapp ja paharet, kes seda teadvustades on nendest rollidest välja kasvamas. Sai Tammsaare härra Maurust portreteerides tuttavaks oma enese rehepapliku aspektiga, saab lugeja ka.
Võtame omaks ja kasvame välja. Ent kusagil teevad kellegi järgmise loodud kratid ikkagi ahnelt ja halastamatult oma tööd. Tunneme nad ära – iseendas ka, taas ja taas. Täname, andestame – ja laseme neil minna. Mine sinna, kust tulid! Loits selline.“
Naine tuli just Kursusekaaslanna juurest.
Tollel oli Lõuna-Eestis edukas ürdi- ja torditalu. Tal oli kolm täiskasvanuks koos-töötatud tarka ja haritud last. Ja nii temal kui lastel istus kukil rehepapp. Niipea kui lahutatud mees, kolmest noorima lapse isa märkas, et Kursusekaaslannal on saagikoristus ja tulukogumine, ähvardas mees mõne kindlalt toimiva seatembuga.
Lubas oma enese tütrele kõige olulisema maatüki ära müüa. Lahutatud naine ja kolm kanget last kraapisid raha kokku ja ostsid selle tema käest ära. Mispeale mehike-rehepapike teatas, et nüüd tahab tema traktori ja veoauto tagasi.
Mõningase nõupidamise peale liisisid ürdi- ja torditalu tugevad-tegevad inimesed uued. Saatsid rehepapi vanaraua leinarongkäiguna minema.
„Veel enam. Mu teine Teekaaslanna väljus just äsja kaksteist aastat kestnud kooselust. Ta tõstis oma tosina-aastase häbikaasa nende loo alates tõelisest hädaorust välja. Mehel oli küll edukas ettevõtte – aga eelmise naise osavate nükete tagajärjel võlad ja problad ja kogu tema varandus panditud. Teekaaslanna leidis varadele ostjad, aitas võlad maksta ning võttis enda arvates endale päris kobeda kuti,“ muigas viimastel aastatel üha ilmsiks tulevate haledate saladustega juba harjunud Naine. „Teekaaslanna juhtus nüüd päriselt ja põletavalt armuma.
Me kõik arvasime, et nad on päästetud poisiga aegade lõpuni idülliline paar.
Tutkit. Väärika leppimise ja taandumise asemel lajatas kuluka kodustamise järel kuninglikult peetud koduloom nüüd excelid lauale. Mitte karistuseks uue mehe tekkimise ja ühe eluperioodi lõppemise eest. Kahtlane, kas ta Teekaaslannat üldse armastanud oli. Või millises tabelis tal need tunded olid.
Igatahes ärasaatmise järel selgus: iga sent ja kusepiisk oli tabelis kirjas. Käisime Teekaaslanna vanemate juures puid tegemas – minu kütus ja minu saag. Viisin temakese kinno. Suusaretkeks ostsin talle uued kindad…
Ma ise sain selle sulni tabelite-tralli krooniks üldse töövihiku edasijõudnutele.
Püüdsin endale mäletatavasti mõnd paarilist – sina nimetad neid haavaplaastriteks – aga jaa, tahtsin ikkagi enda kõrvale meest leida. Sõitsime ühe katse-eksituse-tilliga Soome. Ta oli bensiinijaamast sooduskupongi saanud, sellepärast.
Ja siis ta aina siples telefonis – selle asemel, et seiklust ja seltskonda nautida.
Piilusin, mis ta seal teeb. Lisaks sentidele ja sekunditele läksid tabelisse kalorid ka.“
Kirjanik ja Naine puhkesid vabastavalt naerma ning Naine läks kohvikusse.
Mitte sente ja kaloreid arvutama – oma sõbrataridega traditsioonilisele mokalaadale.
*
Kui sõbratarid vaatasid noorukestena koos ürgaegseid teleseriaale, jäid meelde kaunid interjöörid, ahvatlevad rõivad ja sulnis meik nende kaunitaride nägudes, kellega nemad-noorukesed samastusid.
Mis teema või intriig, süžee või sündmustik… mitte miski ei jäänud meelde.
Alles meeleheitel kodupereniste puhul jõudis kohale: oot-oot, aga mida need nii meie moodi naised päevad läbi teevad? Seksi ja linnaga samastumast segas ameeriklannade jõukus ja enesekindlus. Ka ebakindlatel hetkedel olid kõik nad ikkagi väärikamad ja rohkem paigas kui keegi Naise sõbrataridest.
Siin nad nüüd siis neljakesi istusid.
Koolist saadik aeg-ajalt suhelnud. Pärast pausi taas põhjuse leidnud neljakesi kokku tulla – nagu poleks vahepeal poolt aastat või aastagi möödunud.
Naine silmitses sünnipäevalast, kes neid kohvikusse kutsuski.
Tal olid päikeseprillid ees ja ta oli kergelt vintis. Aga ta võis seda endale lubada, sest ta oli artist. Ja tal oli sünnipäev.
Teine sõbratar oli pärast neist kõigist närusemat noorust, mil ta oma esimese abikaasa rusikat ja nälga koges, leidnud ülikiiresti ja ülikõrgete numbriteni rikastava niši. Mingil põhjusel tõmbles tema nägu täna märgatavalt ja muretavalt.
Kolmas oli lopsaka kaunitarina maalt ja väikelinnast ära pealinna läinud ning Viru hotelli ringkondadega ühinenud. Linnud ja ärikad, mäletame ju… Ta ise väitis, et oli ka allilmas toona sügavalt sees. Eduka abiellumise järel sai temast erakooli omanik. Oli selle tausta ja minevikuga, nagu just oli – kooli omada võis ju ometi.
Ka päikseprille võis oma enese sünnipäeval vabalt kanda.
Põselihaste ja käte värin polnud ka keelatud.
Seks ja linn Eesti moodi.
„Abikaasa lubas lahkesti sul kodust ära tulla?“ küsis vabiseva lõuaga miljoness päikeseprillidega staaritarilt.
„Jah, see ongi mulle sünnipäevakingitus temalt,“ turtsatas staarinna.
Naised teadsid, et enamasti kingib andekas muusik, seksisõltlane ja alkar ehk siis tunnustatud rokkar naisukesele tähtpäevadeks purupurjus iseenda. Lisadega…
Kui miljonessi käsi tervisetoosti tõstes värises nii, et margarita loksus lauale, tundis ta sõbrataridele kõnelda, mis toimub.
„Mäletate, kuidas te ei osanud minuga suhelda, kui järsku bold-and-beautiful-maailma end rabelesin? Easy come, easy go. Kui teile kasvõi alateadlikult tundub, et küllusekoormat on raske kanda, kutsuge minu vend,“ muigas kahvatu kaunitar kibedalt. „Ma leidsin meie ärisse investorid. 12 miljonit. Mu noorem vend tuulutas kogu selle rahasüsti ära.“
Kes ei teaks, mida kõike nooremad õed ja vennad tuulutada ja kulutada suudavad, mõtles Naine, keda oli läbi elu saatnud noorema, tõbede tõttu privilegeeritud õekese paine.
Oiblaa! – kohmasid sõbratarid kokkuharjunud triona.
„Kus sinu hellik-vennakene ise nüüd siis on?“ küsis endine linnuke, kes seda sleppi mitte sugugi ei häbenenud.
„Pilves. Väga kõrgel – aga see-eest pidevalt. Nii et ma ei saa temaga neist kadunud miljonitest kõnelda,“ ohkas elukutseline, pidevalt samal moel lüpstud oma-noorema-venna-suur-õde.
„Ju tal on südametunnistus nii must, et ta upitab end nüüd… sinna,“ lohutas rokitar abitult. „Järelikult on tal südametunnistus ikkagi olemas. Su väikevend on ju ometi ajudega poiss. Küll ta teab, mida tema teinud on. Muidu ta ju ei nargiks.“
Sünnipäevalaps võttis endale märkamatult päikeseprillid eest.
Nojah. Nagu ikka. Sinikas. Mõlemapoolne ka veel.
Duubel-prillur, kelle välimuses päikeseprillide eemaldamisest väga miski ei muutunud, seletas juba teise margarita abiga aina tulisemalt: kui kutt tahab ellu jääda, peab ta nüüd mingi heateo tegema – siis tõmbavad kaitseinglid ta sellest pasast välja. Nii suure summa puhul ei piisa vähemast kui globaalne heategu. Me kõik oleme vigu teinud – aga me saame selle heastada, kuni elame. Kui tal on kama ostmiseks raha, siis pole ta järelikult sinu investorite pappi lõpuni tuulutanud. On raha – on ka mingi osa ajutegevusest alles. Ma ise võin talle selgeks teha, et lõputult sitta keerata ei saa. Ärgu alahinnaku meid, tead!
Nii teistmoodi kui telenovelades mõjusid need margaritad siin, mõtiskles Naine.
Ja kuulas, kuidas topelt-sinisilm meenutas, et muidu on 12 miljonita miljoniita vennakene ometi täitsa vunts ja oma jope ju. No kas me siis ei mäleta, et poisiga on nalja ka dohhujaa saanud – ja erinevalt õest, hihihii, oskab süüa teha. Vot hakakugi nüüd kokaks. Kohe täiega superkokaks peab hellik-lemmik nüüd hakkama. Mistason – mingi Joel Ostrat pusis end eestimaiseks Jamie Oliveriks – punub meie poisu ennast ka sellest ülelaskmisest välja. Aeg on esimest korda elus, aga täiega selle eest perset liigutada. Ükski puu ei kasva üksinda taevasse, noh!
Noneh.
Vintis rokitar ja pilves väikevend oleksid tõepoolest vägevad vestluspartnerid, nentis Naine endamisi.
„Ma tean, miks su vend on kõigest loobunud. Ta on oma hinge tead-ise-mis-ringkonnale müünud ju. Kes tal käskis allmaa-eidele tite teha. Eit sõidab kabrioga, sinu vennakesel on sitt püksis. Küllap ta oma elunatukese pärast kartes sinu miljonid sellele kambale ohverdaski. Justkui ta oleks nii väärtuslik… Ootame ära, millised nende bandjuugade järgmised käigud on. Sellised löövad ju ainult selja tagant. Aga äkki on su vend oma lapseema kaudu ka seal kambas? Uuuh – kurjus on väga peen vastane,“ vahutas prill-juubilar. „Kurat, ma teen pojukesele selgeks, et elu pole teiste tagant varastamine. Nimetatagu selles ringkonnas seda, kuidas tahes. Selline tase on alandav nii su vennale kui sulle. Alandav, noh!“
Ka linnuke-erakooli-emand süttis: „Sina lähed nüüd oma eluga edasi. Mäletad – oskasid ju ennast omal ajal väikeste laste kõrvalt üles töötada. Rahune maha. Kasuta oma taevalikku vaistu – ja alusta puhtalt lehelt.
Oma venna-tonti ära uude peatükki enam kaasa. Las vajub iseenda keeratud pasasse. Sinul pole tõesti mõtet enam peaga vastu ühte ja sama seina joosta. Loomulikult sa armastad oma venda. Aga eemalt. Said aru?“
Miljoniteta miljonessi vabinad andsid järele.
Selles peitubki energiaringluse võlu.
Isegi margaritastena jagasid sõbratarid oma pulbitsevat väge, mille abiga taandusid ülelastud daami vabinad.
Miljoness mõtiskles nüüd juba üsna rahulikult, et toimetab tõesti kasvõi näilises ja teeseldud rahus oma rajal edasi. Halb õnn jääb tema rahu uskuma ja halastab. Tema vaatab kõrvalt, mis venna ja tema lapseema vahel ja ümber edasi juhtub.
Tõepoolest ei pea tema investoritele tagastama raha, mille väikevend lendu lasi.
Väikese heitunud tüdrukuna kujutles ta end taas näljas olevana – end ägedaks keskustelenud sõbrataride abiga meenus talle, et ta saab ju pangakonto väljavõttega tõestada, et tema ei teinud… Lasteaed… Ma pole teinud, ma pole näinud – ma pole möödagi siit läinud…
Lasteaed, mõtles ka Naine. See oli juba aastaid niimoodi olnud. Vaesusest välja rabelenud edunaist saatis alaline ebaedu vari. Jälle ja jälle olid miljonid ohus, laenude tagasimaksetega jamad, investorid kas pahased või suisa üle laastud – nagu sedapuhku. Uus tõus. Näiline stabiilsus – ja jälle krahh.
Lasteaed, ohkas Naine. Lauljatar sai juba mitmeid aastaid jõulu- ja sünnipäevakingituseks purjus pupsiku ning oluliselt sagedamini kui mõni kord ka sinise silma. Mida tihedama joana avalik ruum täitus staaripaaride stooridega, seda reeglipärasem selles rahvakihis seesugune muster tundus. The star was born, Whitney Huston ja Bobby Brown – nii lihtsalt oli. Lihtsalt…
Ei olnud ühe päeva liblikad ei miljoness ega staarinna.
Nad vastutasid vägagi pädevalt oma karjääri ja laste eest.
Ent neil olnuks otsekui mälulüngad. Nad ei mäletanud. Iga kord, kui analoogne lugu juhtus, oli taas finantsilistele ameerika mägedele sattunud temake sama üllatunud kui olulise tuuri eel üles taotud silmnäoga artistitar. Titad või? Nad unustasid tõepoolest. Olid valikulise vaegmäluga nagu missioonil käinud sõdurid, kes tõepoolest ei mäleta, mis juhtus.
„Kui kaua sa jõuad seda – lausa igavalt! – tavapärast poppartistide klišeed kehastada?“ küsis Naine lauljannalt. „Sina ainult annad, tema üha võtab. Lapsed näevad ju kõike. Isakene muudkui imeb kojalt ja konnalt elujõudu ohutunde tekitamisega.“
Äh! läks sinisilmne sünnipäevalaps üle margaritaks noobeldamata tekilale.
„Ühel minu õpetajal oli hea kujund,“ jätkas Naine miljoniteta miljonessi poole pöördudes. „Sinu partnerlus süüdimatu vennaga on alati olnud ühepoolse energiaringlusega – mis on nagu klaasikildudel kõndimine.
Mitte keegi meist ei pea elamise asemel klaasikildudel hiilima – see on manipuleerimise tunnus. Me ei ole sündinud selleks, et meid manipuleeritaks.“
Kolme vindise sõbratari jaoks oli ses lauakõnes kaugelt liiga palju võõrsõnu.
Distsipliin… Naine kordas endamisi: distsipliin.
Ja korraga taipas, milles asi. Uuemal ajal unustame kõik me üsna hiljutised kogemused ja elamused – et ei saaks üha nendes sobrada selle asemel, et hetkes teadvel olla. Just! Ka parima mälu ja korrastatuima mõtlemisega inimestel ununevad kuu või kvartal tagasi toimunud värvikaimadki sündmused – või siis tunduvalt olevat juhtunu eelmisel sajandil.
Jaa, distsipliin igas mõttes. See on igal hingetõmbel vastutuse võtmine – nüüd, mil oleme paradiisist välja visatud ning loome ise oma reaalsuse, kus meil kellelgi preestreid ega gurusid pole ning ühegi indulgentsiga ennast eksimustest vabaks osta ei saa. Oleme ise Jumala näo järgi loodutena jumalad. Kasvõi sinise vilma ja värisevate kätega. Ikka jumalad. Suurustamata. Vastutust võttes.
Need, kes tõusevad kõrvalmajades omas tempos, ehmatavad, kui neid jumalateks nimetada. Mida?! Aga ikka endiselt seda, et tilk ookeanist on ikka ookean.
Distsipliin on ühtlasi ainus, mis aitab fookuses püsida. Teeb tilk ookeanist arvutis oma tööd – ja tilksti! – tuleb tööde keskele teise tilga kiri. Mis nüüd teeme siis? Töötame, teades vaatamata-vastamata sõnumi olemasolust? Vaatame ja ei vasta? Vaatame ja vastame ja püüame end tagasi oma enese fookusse pusida? Iga kohtumine ja kontakt on koolitund.
Nii kui pärdik peas võtab vingu üles piiks-viiks – on Mina jaol. Igal hingetõmbel. Ei vähem ega rohkem. Ette ega taha end muuseas distsiplineerida ei saa. Siin ja praegu. Kohe.
Ja just täpselt kohe istuski kõrvallauda seltskond, millest hakkas sädemeid lendama.
Viis paari ja Carmen. Mida iganes see kena keskklassi kamp – soengud, ehted, kontsad… – seal tähistas – ühte lauaotsa troonima istuv emand nägi välja täpselt nagu 50aastane Carmen näinuks. Kui ta nuga rindu poleks saanud. Kõrge büst ja sillerdav tume soengutorn – hinnaline juuksuridisain ilmselgelt.
Ja seda kallist frisuuri oli mahlakal latinal vaja selleks, et Naise ette kõrvallauast mitte lihtsalt peegel, vaid suisa luup asetada.
Latina põlgas ja kirus oma meest, kes istus laua teises otsas.
Ta ei suutnud rääkida ühelgi teisel teemal – ega lasknud võimuka matroonina ka kellelgi teisel rääkida muust kui armetust mehikesest ja tolle peatsest surmast.
„Ta hoiab mind ööde kaupa üleval, sest kardab surra,“ sisises Latina valjul sosinal. „Läbisegi aineid tarbides ja kõike kartes ta enam aastatki vastu ei pea.“
Naine võpatas. Enne kauase kaasa juurest äratulekut oli ta täpselt samamoodi rääkinud. Sõnasõnalt. Täies veendumuses, et tema on ohver ja mees üdini halb.
Latina oli Naisest oluliselt võimukam ning ütles enda kõrval kohmetult mugivale pereemale, et peab kiiremas korras selle kooselu lõpetama, sest tapab mehikese muidu ära.
Naine oli tundnud, et tema ise sureb ära, kui mürgine suhe jätkub.
Ta oli kainena tagalat turvanud, kui mees nädalate kaupa jõi. Ta oli mehega koos joonud. Mis oli selles mõttes äraspidiselt leevendav, et purjuspäi peksa saada polnud nii valus ja ebaõiglane kui kainena. Naine oli koos mehega narkootikume pruukinud. Ja seepeale tundnud end veel vähem pädevana vastu hakkama.
Latina kõrvallauast rüüpas isukalt valget veini ja kärkis samas üle terve lokaali: „Ega sina ju ometi joo, kallis – sul on ju tabletid!“
Ka siis, kui mees rüüpas prae kõrvale silmnähtavalt laimivett, kähvas temake: tabletid! Et kõik ikka teaksid.
„Ta ei ole juba mitu päeva tööl käinud,“ undas kaunis lopsakas daam – otsekui meest polekski seal. „Mina töötan kodukontoris. Tema ei lähe tööle. Kus mina siis töötan? Sellega – selle rusuva amööbiga ühes toas või? Võimatu! Mõeldamatu!“
Mees värises ja keerutas suutäit suus.
Naine jälgis süveneva piinlikkusega, kuidas saatusekaaslanna räuskas ja põlguses põles. Nii tuttav tunne…
See ei tähendanud, et praegu tundus tümitatav mehike vaesekesena.
It takes two to tango. Kodus oli kindlasti hoopis teine pilt ja seis.
Ilmselgelt oli naisele aastaid puid alla pandud nii, et tal oli plahvatusohtlik vint peal.
Ta oli kogu oma kirglikus ilus kohutavalt inetu.
Ta oli õiglases raevus põrgulikult julm ülejäänud seltskonna vastu, kes sellele monoloogile olid sunnitud kaasa noogutama, matsutama ja virilalt naeratama.
Naine mäletas aegu, mil ka tema ise ei suutnud ühtki teist teemat kui talumatu mehepoolik kõneks võtta. Ka tema tahtis, et kõik teaksid, kuidas asjad tegelikult on.
Mees oli kena ja seltskondlik, humoorikas ja sarmikas.
Kuna ta näitas ennast ainult siis, kui tahtis neile, kes talle sobisid, peeti teda toredaks inimeseks. Nii mõnigi toredaks-pidaja käis vargsi ka tema voodist läbi – ja pidas mõnda aega veel toredamaks kui enne. Teadmata, et kogu kaardimajake seisab nii energeetiliselt kui finantsiliselt Naise najal.
Tolle eluperioodi lõpuks, mida Naine nüüd piinlikus kõverpeeglis kõrvallauas nägi, oli tema ise olnud paks, kustunud ja antidepressante täis topitud. Värises sama moodi, nagu mehike kõrvallauas – ja süüdistas nii sisinal kui räusates, nii näkku kui kirjateel – nii et ruumi unistusteks ja helgeteks mõteteks enam pähe ei mahtunud.
Naisele meenus, milline robot temast järele jäi.
Robot tegi igapäevatööd, haldas rahaasju ja ettevõtet – tegi näo, et ei tea mehe järjekordsetest voodivõitudest kusagil küla peal. Ja tundis, et süda tahab lõhkeda, kui lapsed olid igal juhul ja alati mehe poolt.
„Seekord sain ma sellepärast tohlaka, et ma koristan liiga palju,“ selgitas nende seks-ja-linn-laudkonna sünnipäevalaps. „Tüüp ütles, et see on tema vägistamine. Temal olevat talumatult halb olla, kui eit kogu aeg kasib ja kaunistab.
Kusjuures ma tegelikult tean seda.
Mul oli bändiga ilma temata Rootsis kuu aega salvestamist.
Kui ma tagasi tulin, oli meie kodu nagu seapesa.
Ja tema – täiesti kaine kusjuures – jummala rahul seal soga keskel.
Järelikult ei olnud ta kunagi märganud, kui palju mina kena kodu nimel pingutan. Ta polnud sedasorti kenadust näinud ega hinnanud. Ja mina aina nõudsin tunnustust…“
Nagu miljonid naised maailmas, mõtles Naine.
Nagu tema isegi.
Kõik on juba olnud ja sõnastatud, tundub järjest – misjärel üllatame iseennast oma enese väitmisi lugedes – heldekene, mida kõike ma aastaid ja sajandeid tagasi teadnud olen… – ja sõnastame uuesti nagu esmakordset avastust.
Oleme juba kõike taibanud. Ja unustanud. Uuemal ajal on toimunud hämmastav kõvaketta puhastus. Oleme nagu missioonil olnud sõdurid, kes ei mäleta – reaalselt! – mida võõrsil tapatalgutel tegid.
Loeme varasemaid iseenda kirju – kui teadlik! Miks me täna ei tea siis? Kohusetundlikud päevast päeva sotsiaalmeedias postitajad teevad otsekui tükitööd – klientuur ootab. Ja universumile tuleb ju tõestada – mind on vaja tõsiselt võtta ja uude heasse ilma lasta.
„Oh jaa, ma mäletan!“ hüüatas venna abiga miljoniteta jäänud miljoness. „Mul oli täpselt samamoodi!“
Meil kõigil on hämmastavalt paljud seigad-tõigad ühesugused.
Miljoness meenutas, kuidas elas lasteisaga sügaval allpool vaesuse piiri. Uppus pidevalt – aga see-eest koos lastega – sõna otseses mõttes näljasse. Hoidis kodu piinlikult puhta. Rõhk sõnal „piinlik“. Et endal oleks hea. Et keegi ei teaks.
„Mees vedeles kodus, mina käisin tööl – ta lakkus ja narkis enamuse mu teenitust maha. Peksa sain nii selle eest, kui ma talle raha ei andnud – kui selle eest, et teda oma tolmulapi ja mopiga närvi ajasin. Tolmuimejast rääkimata. Selle viis ta üldse pandimajja,“ muljus miljoness sõrmi, et need ei võbeleks. „Sealt minusse vaesusteadvus istutatigi – nii sügavalt, et kukun jälle ja jälle sellesse tagasi. Ükskõik kui palju mul miljoneid hankida õnnestub – puudus-energia on nagu mülgas. Tagasi-tagasi-tagasi imeb mind…“
Äbarik!
Elujõuetu!
Sõltlane!
Latina programmeeris kõrvallauas väsimatult oma mehikest. Too vajus üha kahvatumaks ja kõveramaks, nagu kästud.
Ükskõik, millise kangelasteo armetukene nüüd ennast ületades ja tõestades sooritanud oleks – emand poleks seda näinud, tunnistanud ega tunnustanud.
Miljoness meenutas, et vastupidiselt lastega ära kolides oletatule oli tema narkar-kaasike hoopis õnnelik ja kergendatud. Jah, tolmurullid olid mööbli all ja teerandid tassides – aga mees oli lõpuks ometi oma rütmis ja olemises. Veel enam, kaootilisest kodust, kus teda perfektsionistliku pedantse tupsutamisega ei vägivallatud, läks mees töölegi. Tegi suisa karjääri. Ja oli üksi nii rahul, et sai puhtaks ja kaineks ka veel.
Kõrvallaua mehike – siltidega igavesest ajast igavesti maatasa rammitu – vankus rammetult oma naise tagant mööda ja… kägistas hetkeks temakest tolle hunnitu kaelakeega.
Viivuks vaid. Sõnakene-kõigeväeline – pidi vist olema „luuser“ – pitsitus viiksuks.
Keegi ei näinud midagi…
Naine oli kogemusnõustajana nüüd juba kümneid ise-muhku-norinud suguõdesid ära kuulanud. Nii sarnased. Nii korduvad. Nii kanapimedad.
Siin kohvikus võinuks vabalt kaks lauda kokku lükata. Identsed seltskonnad oma sisimas olemuses-kolemuses. Ümber maakera saanuks sellistest laudkondadest terve sarnaste mustrite vöö lükkida.
„Minule mu laste isa tööle minnes ja kaineks saades appi ei tulnud. Otse loomulikult ei maksnud lastetoetust ka. Tüüp ei mäletanud absoluutselt, et oli aastaid minu ülalpeetav ja järelveetav,“ urises miljoness. „Kui mu sõbrad abi pakkusid, märkas see tont küll otsekohe, et mind toetatakse – nimetas mind ja oma enese lapsi kerjusteks!“
Sildistamise must maagia tegi oma vääramatut tööd.
Miljoness tundis end nii veendunult kerjusena, et langeski aina selleks tagasi.
Rokitari perekondlik narkomaania ning ta ise alailma katki ja kadunud emana ennast salamisi süüdistamas tõmbasid järjest sinikaid ja katkiseid ribisid ligi. Ta oli ju enda arvates need ära teeninud.
Latinal kõrvallauas läks järsku süda pahaks. Jooksis siira-viira-tiira-taara samas suunas, kuhu kadus teda äsja märkamatult kägistanud häbikaasa.
Mitte keegi ei näinud midagi…
Naine kirjeldas vaikselt, aga veendunult: „Asjade üles tulemine ehk siis iseeneslik ja-või tahtlik suurpuhastus on selline kadalip, kus eranditult iga töö ja tegevus, liigutus ja tühiasi tuletab meelde midagi vastikut-vihastavat-virilat.
Päevavalgele roomavad ja lendavad, rulluvad ja purskuvad varjud ja nende põhjustajad.
Täitmata lubadused ja ründed, alt ära hüppamised ja üle laskmised, äraütlemised ja põgenemised – õuuuuudneeeeeeeeeeeee!
Iga meenumine on taipamise allikas – aga ajab kõigi ja kõige peale karjuma.
Kogu monsterland rullub oma rõlges römas päevavalgele – lehkab ja kleepub, iniseb ja käkerdab – üleüldine inglin…umine ja pärlite välja s…umine.“ „Võeeeeeeeeeeeeeeeh!!!“ naeris endine prostituut-kultuuritegelane. „Teate mis, naised! Mina oleksin ka seda kõike ette teades oma lapsed siia sitasesse ilma sünnitanud…“
„Mina ka,“ vastas tema selja taga uuesti võimukalt lauda troonima istuv Latina.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Kõiges.
Plõnks!
Naine piius telefoni.
Saabus kiri.
Järg haavaplaastri ja palsamina toiminud tekstidele, mille paistel Naine juba mitu nädalat peesitas. Süüdimatult. Need kirjad ei viinud kuhugi. Sellest suhtlemisest ei pidanud iialgi midagi saamagi.
Ja keegi teine ei teadnud sellest midagi.
Esimene kiri.
„Kaunist õhtut! Kui õige tutvuks ?
Tutvumine on nagu kullakaevandamine – tonnide kaupa prügi tuleb läbi filtreerida tõelise õnne leidmiseks. Tean, et aususega tänapäeval kaugele ei jõua, aga valele ehitatud tutvus ka kuhugi ei vii…
20 aastat rutiini on oma töö teinud. Enne kui minust on saanud tundetu biorobot, tuleb ka endale elada. Teatud sündmuste jada pani mind seniseid tõekspidamisi ümber hindama ning mõttelistest kammitsatest vabanema. Elu muutub alles siis, kui pühendud oma enese, mitte kellegi teise unistustele ja leiad aega, võimalust midagi muuta ning igapäeva rutiinist välja murda.
Tegelikult me ei oma mitte midagi ja mitte kedagi, õnnelikud on need, kes julgevad tantsida oma tantsu oma lemmikmuusika saatel iseenda valitud partneriga hetkes, mida täiega, vaid korra jäägitult naudid.
Jah, kõik me tahame mõnikord jagada. Rõõmu ja õnne kõrval ka muret, hirme, kahtlusi. Meil on vaja lähedaselt hingelt asjalikku tagasisidet. Mis ei pruugi sõnades väljendudagi, piisab lihtsalt kallistusest ja kaasa noogutamisest. Rääkimisest saavad paljud asjad tihti ka enda jaoks selge ja uue vaatenurga.
Olles võimalustele orienteeritud, leiad lahenduseni alati tee. Aeg lihtsalt on inimeste puhul erinev…
Alati, kui olen tutvunud uute inimestega on mul neilt nii palju õppida! Teen seda ahnelt ja isuga. Justkui olles alateadlikult valmis selleks, et nii nagu nad tulevad, võivad nad minna. Tahan, et ma hiljem ei saaks mõelda – oleks võinud…“
Naine vastas tundmatule kõnetajale:
„Ma pole mitte kunagi mitte üheltki mehelt – nagu mul oleks neid palju olnud! – sellise sisuga kirja saanud.
Lugesin Teie kirja algust ja viskasin telefoni esimesel katsel diivaninurka.
Mul oli hirm. Hirm kasvas ja süvenes – kartsin.
Mida ma kartsin? Avatud südamega meest. Abielumeest.
Kas ta on mind näiliselt lahtiste kaartidega kõnetades ka päriselt aus?
Kui ma teda ei koge, ei anna ma võimalust endale ja talle.
Ma tahan seda kogeda.
Ma tahan nii paljut kogeda.
Hingan sügavalt ja sukeldun.
Võtan telefoni ja loen, panen prillid ette ja loen veel.ja veel – ja mu süda avaneb.
Olen otsustanud.
Mina, Naine, ei keela endale enam mitte midagi. Vot nii!“
Naine silmitses täiesti tundetult – parimas mõttes emotsioonitult – harjunult ja kanapimedalt nii ennast kui mehepoolikut uuristavat naaberlaua-Latinat. Ta ise oli olnud üsna päris samasugune. Kuna seda nägi ja peegeldas, olid need mustrid ikka veel kusagil tema rakkudes.
Palvetamine. Programmeerimine. Projitseerimine.
Ütleb keegi meile midagi ilusat – ja me olemegi nipsust ilusad. Sõname kellegi kohta midagi lammutavat – ja sõnumegi ta iga programmeeriva sõnumiga üha sellisemaks, mida me ei taha.
Palvetame ühest küljest uut päeva ja aastat, maailma ja elu tahetuks – ent kohe tuleme ise hea töökindla kirumise kustukummiga. Piiks-viiks-kiun! Ja ongi palvetatud selle eest, et juhtuks täpselt see, mida me ei taha.
Prokrastineerimine on veel üks P. Teame, aga ei tee – või teeme vastupidi.
Sellest kõnelebki iga hetke distsipliini tarvilisus. Mida praegu just sajatad? Saadki ju – sajaga!
Kui keegi teeb su pürgimused üha ja aina maatasa – ära ometi lävi temaga. Mine ära! Täiega!!!
Praegune elukorraldus ja elatustase, teenistus ja eluase ei meeldi? Mine kasvõi… vabatahtlikuks, jummala eest. Sul ongi ju tegelikult ja päriselt piiramatu vaba tahe – kas sind ennast ei tüüta pidev eiole-eisaa-eitule? No vot.
On. Saab. Tuleb.
Piltlikult öeldes: kui pakid asjad, tuleb ka soovitud koht, kuhu nendega kolida.
Seilasime-teame – tegin nii, oskan kinnitada: töötab.
Palvetamine, programmeerimine ja projitseerimine olgu meie tööriist ja sõber, mitte isetehtud miiniväli.
Nemad, kodukootud seks-ja-linn-nelik, olid kõrvuti kulgenud lasteaiast saadik. Pausidega. Kui keegi oli kolinud ja armunud – või vastupidi – ta mõnda aega sõbratare ei vajanud. Armumise lõppedes vajas jälle. Siis eriti. Ja kuidas veel!
Võrreldes artistitari ja miljonessiga oli Naine kultuuritegelaseks koorunud lindu alati kõige enam võõrastanud. Jajah, võrdlemine pole arukas, kõrvutamine pisendab mõlemat osapoolt – teame-teame! Aga ikkagi.
See emand oli ennast alati nautinud. Täiesti eba-eestlaslikult häbematul kombel.
Ta polnud endaga tülis ei matsaka maatüdrukuna ega lõbujanulise tehnikumi-totsina.
Ta oli ladusalt lennukas nii Viru hotelli numbritubades kui ööklubides tsirkuleeriva allilma seas, mis oli töökindlaid niite pidi otseühenduses pea kõigi numbrite ja ämbrite, tubade ja lubadega.
Viru linnu tähelend viis ta aina edukamatesse suhetesse. Eriti jõukate meestega abiellus, vahemaandumistega mitte. Oli paigas ja rahul, lopsakas ja hästi varustatud.
Rõõmus ka siis, kui eriti rikka šeigi lõplik valjastamine kuidagi õnnestuda ei tahtnud.
Tema viimane protežee oli multi-mega hõrk araabia šeik jah. Kaunis ja tark. Fili-haarmed igal kontinendil. Kui lopsakast eestlannast tüdines, kadus – näiteks aastaks.
Varustas taaskohtudes erakooli-matrooni järgmiseks aastaks – ja lõikas taas määramata ajaks sidemed läbi.
Money talks, bullshit walks – seks, raha ja mõnuained ruulivad maailma. Päriselt ka.
Naine õppis lennukalt linnuke-erakooli-emandalt, kuidas tegelikkuses puhast lehte keerata, maha jätta see, mis-kes enam ei teeni, asuda uude algusse… Ja ennast mitte kellegagi siduda ega kodu mängida.
Tevitatud olgu mu ellu hõivatud mehed – kutsus Naine. Ja nad tulid.
Hõivatud – ja sellega omal moel rahul – ammendunud abielus mees kirjutas:
„Eks on pahed minulgi… Näiteks ei ole ma suhetest prii – ja minu poolest veel mõneks ajaks ka jääb nii.
Kõik pole kuld, mis hiilgab – vana tõde. Väärismetallis ikka on mingi % kõrvalainet sees. Ma ei valeta, ei keeruta, ei anna tühje lubadusi. Mul pole praegu õige aeg abielulisest mugavusstsoonist väljuda.
Kui sobin vahel kaaslaseks sellisena, nagu olen – ametlikult hõivatuna, hinges vabana – on tore.
Kui ei, otsin edasi – kellelegi ikka kõlban.
Ma tean, et see on soo, mille peal kõnnin. Pigem ekstreemne elulaad, mis samas sära silmanurgas hoiab.
Ma ei taha lihtsalt aastast aastasse vaikselt manduda, kandes truult ent ängistatult abielu silti. Head mehed ja head naised on selleks ajaks juba teiste naiste ja meeste poolt võetud, ja eriti head mehed on teiste meeste poolt võetud…
Me vajame tormi ja vaikust ja suvalist kulgemist, et leida sealt stiihiate vahelt iseennast. Tunnen end koduseinte vahel, ametlikult suhtes olles kõigest hoolimata üksikumana kui eales varem. Ma tean, et see on nii tavaline. On tuhandeid, isegi miljoneid minusuguseid. Kas püüan olukorda muuta või tõmbub teokarp mu ümber iga õhtuga rohkem kinni? Tahan seda muuta. Veel suudan. Veel on selleks võimalusi.
Aeg elus on meil limiteeritud. Pole erilist vahet, kas istud vaikselt nurgas või võtad seisukoha ja tantsid läbi elu, võitled oma põhimõtete eest või loobud ja vaikid. Alati leidub keegi, kellele sa ette jääd ja kellele sinu mõtted ei sobi. Nõrkuste tunnistamine ja tugevuste teadvustamine, tuim argielu ja seiklushuvi – head mõlemad.
Erinevus selles, et keskendudes viimastele rohkem kui esimestele, kipub elu palju mõnusam olema. Eks me kõik vaja tähelepanu ja kinnitust sellele, et oleme väärt, ilusad, huvitavad – kas või üle pika aja, üheks õhtuks. Igatseme tunda kellegi lähedust iga rakuga, isegi kui kõik sõnad pole tavamõistes siirad, isegi kui oled üks paljudest – mis siis!
Täna olen mina see üks ja ainus.
Me kõik teame, et muinasjutt kestab hommikuni, aga kui see on meie enda kirjutatud – ju me siis ka nautisime seda, mis kirja sai. No ja kui arvad praegu, et kopisin need mõtted kusagilt googlist – mis siis! Tahan Sind puudutada ja kõnetada ja meie mõlema elule tuld lisada.“
Naine poleks mõne aasta eest abielumehe suunas ainsatki huvilist pilku heitnud. Mida asja!
Oli ta oma kiivas häbielus kuitahes õnnetu – totralt truu ikka.
Me kõneleme aina sellest, kuidas oleme ise oma elu loojad, reaalsuse tekitajad iga mõtte, sõna ja teoga – ent tegelikkuses tekitame märkamatult, aga see-eest pidevalt raamid ja piirangud. Tahan vot just täpselt sellist ja sellist seda ja toda… Midagi veel paremat ei saa ju sedasi saabuda!
Piiramatud imed voolasid matsaka maatüdruku ellu, sest ta tellis endale nii loovalt parimat võimalikku, et universumile jäid vabad käed. Ta ei olnud tehnikumi ajal meestega raha eest magades vaesekene, vaid iseenda, nende meeste ja üldse kogu elu perenaine. Ametikõrgendus Viru kõrghoonesse polnud mingi märtri-kolgata, vaid kümblus külluses. Lihtsalt.
Latina vasakul, mahlakas elu-emand paremal… Naine teadis hetkega, mida teha, kumb võimalik versioon iseendast valida. Nii mitu korda oli tema olnud see abielunaine, keda peteti. Nüüd oli ta… ei, mitte kättemaksja. Elu nautija. Mitte parema puudusel, vaid parima võimaliku oma ellu lubaja.
Naine vastas elus olles elada tahtva abieluka kirjale:
„Vau! Tubli. Aus ja tõene algus.Ei ole mina oma elus sellist kirja saanud lugeda, mida ma mitmeid kordi lugesin enne, kui vastuskirja kirjutama asusin.
Ka mina elasin 20 aastat oma elu asemel rutiinis, milles oli lõpuks rohkem talumatut kui seda, mille nimel ennast salata.
Ma polnud ametlikult abielus, nii et mul polnud ainsatki näilistki garantiid.
Et ellu jääda ja endaks saada, tuli vahetada elukoht võõrasse linna, valida uus tee ja proovida palju erinevaid variante ja võimalusi tervenemiseks.
Paar aastat pärast mürgisest suhtest väljumist olen olnud nagu käsn, mis ei ole ennast siiani veel täis imenud. Teraapiatest ja koolitustest, mille esmalt eneseabiks läbisin, on kujunenud mu uus elu ja kutse – kutsumus.
Mu teekond jätkub.
Midagi-kedagi on mul puudu – ehkki ma ei soovi päevast päeva kellegagi koos elada ega kodu mängida, pole ma loodud üksinda olema. Ma nii sooviksin oma ellu sõpra.
Nüüd eraldan terasid sõkaldest ja püüan pähklite koorte sisemust aimata hambaid murdmata. Sinuga soovin kûll kohtuda – on väga aus qlgus.
Minagi olen väga aus. Tean, et aususega ei jõua kuskile, nagu ka sina kirjutad. Siiski ei soovi ma selles osas midagi muuta.
Teiseks ei oska ma inimestes halba näha. Olen temperamentne, huumorimeel on olemas, alguses, kuni inimesi ei tunne, olen ikka rohkem vaoshoitud…
Tänaseks olen üleni avatud elule ja iseendale elamisele.
Ma ei kogu asju, vaid emotsioone. Pean lugu heast muusikast ja heast pokaalist veinist. 168/68 Pikkade juuste ja õrna hingega.
Mulle meeldib sõita veesuuska, mägedes suusatada – ja tantsuplatsil tunnen ennast väga hästi..seega.
Peaksime proovima meie koosolemisi esmalt suuskadel, arvan mina.
Mul on mõned pahed, aga need on eemaldatavad, kui hing on rahul ja motivatsioon olemas. Nojah, suitsetan – aga mitte hirmus palju.
Tervitan sind – ja tänan imeilusa kirja eest!“
168/68…
Kui sa oleksid sündinud, pojakene, oleksid esimese asjana peale poiss-nimetuse saanud kaalu ja pikkuse. Keskeas vabaturule viskudes oleksid ilmselt samuti ennast selliste numbritega esitlenud. Mõni mees lisab tead-ise-mille pikkuse ka.
Kombeks on põlastada – mida need numbrid ikka tähendavad. Head silmad, ilus hing… Ma ei tea kedagi, kes oleks niru voodielu kiuste õnnelikuks saanud ja kokku jäänud. See on fakt. Nagu seegi, et headest silmadest söönuks ei saa.
Jaa-jaa, tean-tean – prana, kosmiline energia, on samuti söödav – aga meil siin põhjalas pelgalt pranast ja porgandist niimoodi ei toituta, et tegusid ka teha suudetaks.
Miks ma sõbrataridele oma tutvumiskuulutuse peale saabunud kirja ja vastuse kohvikus ette lugesin?
Iseendale julgustuseks.
Miljonessile-artistinnale-kultuurimatroonile näitamiseks, et minagi julgen elada, riskin armastust küsida ja võibolla isegi pakkuda. Nagu reklaamides nurrutakse: sest olen seda väärt.
Miks ma nüüd sinule, pojakene, jutustan veel mõnedest numbritest – laste elatisraha, nende elamisest vaheldumisi isa ja minu juures ning sellega seoses kulude jagamine? Võib-olla olid sedalaadi kraaklemised põhjus, miks sina ja su sündimata jäänud õed-vennad sündida ei saanud.
Mulle piisas paarist kogemusest, kuidas lapse väärtus teiseneb sentideks – ja tema armastust ära teenima ja ostma jääd elu lõpuni, kui ennast ei kehtesta.
Tuhanded naised kinnitavad, et ei vaja lapsetoetust, saavad ise hakkama. Uhke ikka – miks ei uhke – ent sellest ise hakkama saamisest tulevad kohe käärid. Esiteks maksavad kõik need niked-geelküüned-iphone’id kogu üksikema palga. Et süüa ja kütus, lapsukese reisid ja lõbustused maksta peab ema nii paljudel töökohtadel rügama kui ööpäevasse mahub.
Palga ja brändide käärid. Ostmise ja olemas olemise käärid. Kui me kõike, mida teismelisel tasemel olemiseks tarvis, maksta püüame, ei jää meil minutitki ärkveloleku aega tema ärakuulamiseks. Üksinda maksva emme funktsioon lapse elus piirdubki rahaga, mille teenija üksnes magab jõmpsikaga samas kodus.
Ei ole võimalik – ei tule välja – ei jaksa, noh!
Pärast lahutust selgitasin seda su õe issile.
Palumisest ja selgitamisest, nõudmisest ja ähvardamisest kasu polnud.
Mul oli valida, kas rügada end ribadeks ja lastega mitte kunagi kohtuda – või ajada asju kohtuga.
Meie riigis on kehtestatud elatisraha miinimum. Ma ei tea, kui mitu lahutatud meest seda vabatahtlikult maksavad. Üldiselt kaob kohusetunne ja asine armastuse avaldamine koos laste eraldi kolimisega. Hoiatasin meest – tema vihastas – järelikult polnud enam midagi.
Kohtus… Jah, poeg. Muinasjutud algavad: kaks inimest kohtus… Ja lõpevad kohtus.
Lahutatud mees teatas, et ma tahan tema kulul rikastuda. Lapse kõrval saab keegi rikastuda või? Väga suure õnne puhul on laps ise meie pensionisammas. Võibolla. Ent kasvueas sadu tuhandeid neelavate võsukeste kõrvalt ükski ema kui-tahes-palju teenides rikkaks kindlasti ei saa.
Ütlesin kohtus mulle antud lõppsõnas: „Selleks, et last saada. on vaja kahte inimest – meest ja naist. Kui kahe inimese kooselu enam ei õnnestu, jäävad nii olmelised kui rahalised kohustused alati naisele. Mis silmist see meelest. Las isatud lapsed kasvavad väljaveninud dressipükstes – ja karastuvad külmas toas, eks? Mina olen endast kõik andnud, et lapsed riietada nii, et nad teiste laste seas haiget ei saaks. Nad on hästi toidetud ja turvaliselt hoitud. Isa ei tea sellest mitte midagi. Teadku siis kohus, mis on isa kohus.“
Oh Egert, kui täpselt sinu õe isa oli kõik päevad kokku lugenud, mil õde tema juures oli. Kohus mõistis mulle toonastes eesti kroonides üsna sama suure toetuse kui tänane miinimum eurodes.
Mees kauples seepeale tasaarveldamise. Nääää, laps oli mitu kuud minu juures kaaaa, tahan tasaarveldadaaaaaa! Mees!?!
Läkski piltlikult öeldes lapse kilohinna ümber kangutamiseks. Väiklane ja vastik jah. Lugesin kokku summad, mis ületasid kordades issikeselt välja mõistetud toetuse.
Jah, poeg, ei ole ilus. Aga iga inimene, kes on maksnud nii ülemised kui alumised breketid, mööbli, arvuti, kõik riided, jalanõud ja padjad-tekid-värgid, trennivahendid, kosmeetika ja hügieenitarbed, bussipiletid, laevapiletid… teab, millistest summadest me räägime.
Täiesti võimalik, et minu valmidus veel lapsi sünnitada sulgus, kui pidin loetlema, kuimitu nädalat elas meie laps tegelikult minu vanemate juures või viibis mu vanema õe peres – ning isa nõudis ka nende nädalate eest raha…
Sellise kadalipu järel peaks olema teadlik masohhist, et veel lapsi sellisele turule juurde teha…
Ema ostab, ema korraldab, ema…
Nii need abordid tulidki.
Pärast lühiajalist isa juures elamist ei läinud laps talle enam küllagi.
Ja ikkagi pole mina olnud piisavalt… piisav.
Mis siis, et minu tütar ei mahtunud isakoju, kus oli uus naine – armukadedus ja võistlemine tekkis – ikkagi olin süüdi mina. Kõiges.
Tagasi minu juures, vajas mu murdeealine tütrekene psühholoogi abi, et masendusest – ning koos sellega ka spontaansetest ärajooksmistest, suitsetamisest ja kahtede rahest koolis üle saada.
Miks issi, kes pidanuks pubeka ärakolimisest kergendust tundma, ikkagi alimente maksta ei tahtnud? Sellepärast, et teised naised on alati minust edukamad oma tahtmise saajad olnud. Issil lihtsalt ei jätkunud raha, kuna uus naise sai kunstrinnad ja soojamaareisid.
Ja seetõttu ma nüüd oma sõbrataridele teada andsingi, et nüüd on minu kord elada.
Nüüd olen ma valmis olema kätel kantud ja armastatud.
Olen olnud oma lastele nii ema kui isa eest, minu kohustus on täidetud.
Ma ei taha enam olla inetu ei oma mõtetes ega süüdistamistes – mis siin enam klaarida. Kui mehed vanaks jäävad – KUI, nad ju ei kesta enamasti vanaduseni – siis hakkavad nad oma unaruses kasvanud lapsi otsima. Potitage mind nüüd, isa olen ju!
Küllap hakkavad minu mehed – KUI nad vanaks elavad, hoolt anuma ka mu pojalt, keda tütre isa kümme aastat isana kohtles ja kasvatas. Kui lahutasime, ta teda enam ei tahtnud. Minu jaoks oli see isegi kergendus – enesesüüdistamise maailmameistrina oleksin end rongaemaks mõelnud, kui mõlemad lapsed oleksid isaga jäänud.
Oh Egert, arva ära, kelle kaela poeg toonased psühhotraumad valas… Ja valab veel.
„Kui kaua sa jaksad reha ees kaerajaani tantsida?“ küsis miljoniteta miljonär sinikatega lauljatarilt.
„Miks ma peaksin väsima?“ jättis lauljatar targu küsimata, millal kavatseb miljoness maksta esinemise eest, millest oli juba mitmeid kuid möödas. Artist võinuks oma sünnipäeva puhul tõde kuulutada: ihnsus kukutab vaesusest välja rabelenud inimese ikka ja jälle tagasi viletsusse. Jagamine paljundab. Kõike.
„Sa toidad oma energiaga kõiki, kes sind ära kasutavad, alt veavad, kuritarvitavad…“ õiendas miinus-miljoness.
„Ma armastan teid,“ kehitas sinisilm õlgu. Ning märkas üksiti, et sõbratar ei märganud. Öeldes „teid“ luges hällilaps elegantselt ka miljoniita enese ärakasutajate kilda. Ja oli lõbusasti valmis talle täna dringid välja tegema. Tema pidu, tema külalised – mida siin kiduda ja maksmata honorari meenutada…
„Sa raiskad ennast,“ ei jätnud sõbratar rahule, selle asemel, et oma asjadega tegelda.
„Ma ei saa otsa. Olen looja – ja mul on limiteerimatu energia.“
„Tee sellega siis midagi suuremat.“
„Miks? Miks ma pean üldse midagi tegema selleks, et oma olemasolu õigustada?“ muigas piisavalt palju esinev, salvestav ja teeniv loojatar. „Kuhu sina siis ikkagi oma miljonitega jõudsid kah?“
Päästev plõnks Naise telefonis andis laudkonnale põhjuse tema telefoni ekraani ümber kobarduda ja mitte-kuhugi-viiv nokkimine lõpetada.
Tundmatu abielumees kirjutas:
„Õhtu jätku! Naudid pärast mürgist kooselu üksindust?
Võin kinnitada: kahjuks see õnnetunne ei kesta kaua, inimene pole loodud üksi olema. Naudid praegu just oma eluaegsete sõbrataride seltskonda?
Ka sellest tüdineb kiiresti – varsti hakkad vaikust igatsema.
Ei kaaluta meile ei päeva, aasta ega kogu elu peale õigeid koguseid seltsielu, omaette olemist, õiget partnerit igaks tegemiseks.
Usun, et Sina oled minu õige partner päris mitmeteks tegemisteks – oled siiras, otsekohene, vabameelne, avatud mõttemaailmaga. Mis kõige tähtsam – nii lihtne ja ilus.
On tegusid, mida on peaaegu võimatu andestada. On sõnu, mida ei saa unustada. On aegu, mil lähedasest saab mitte keegi. On hetki, kus kellestki saab tõeliselt Keegi .
Palun ole see Keegi, las meie suhtlus saab siit alguse.“
Naine mõtles tasases õhinas, et see on nagu film või romaan.
Siit võis tulla nii suur armastus kui pettumus.
Aastakümneid truudusetule mehele truu olnud Naine oli flirdis ja elu nautimises vaatamata küpsele eale üsnagi algaja. Pidudel ja väljasõitudel läheneti klassikaliselt kaunile ja samas erilisele Naisele alati. Ja tema laskis viimasel hetkel jalga ka. Nagu Tuhkatriinu.
Nüüd oli traumeeriva truuduse ja registreerimata abielu lõpust varsti kolm aastat möödas ja Naine keelas endale taas loobuda ja põgeneda.
Ta märkas Viru kaudu säng-haaval küllusse mõnulenud sõbratari naerukil pilku.
Jah, ma teen selle ära.
Kaotada ei ole mitte midagi – kohe absoluutselt mitte midagi.
Peale alaväärsuse ja ebakindluse.
Uus kodu ja amet, eneseteostus ja vajalikkuse-teadmine tal juba olid – nüüd oli aeg ka naisena uuesti sündida.
Teatud mõttes isegi esmakordselt.
Las minna! Või siis tulla…
Kui sul on kinnistunud eelarvamus, et suured asjad on teiste jaoks – need võtavad palju aega ja sina ei pälvi neid, siis olgu sul sõbratar, kes vahetab šeike ja ministreid, nagu ise tahab. Sõna otseses mõttes. Tema rõõmus rahu ja kummaliselt enesestmõistetav, isegi pahetu prostitueerimine on julgustav.
Naine ei pea end niisama kellelegi andma.
Naise armastus – kasvõi pelgalt füüsiline – on hinnaline kingitus.
Liiatigi ei pidanud Naine rikaste meeste armust elatuma – tänu taevale! Ent sõbratari näide kinnitas: ka nii saab. Mis peamine – sõbratari sadade partnerite kõrval oli tema väike intermetso nii armsalt süütu ja udusuline.
Stiilse laudkonna õnnistusega ka veel. Juba homme.
Suurte asjade sooritamine ei tähenda pikka aega.
See tähendab, et sa ei sea tingimusi, millal ja kuidas unistused täituvad – ei põlga neid, kes ootavad võtmed-käes-varianti ega pirtsuta, kui sulle enesele muretult-valutult suur asi kätte tuleb. No ei pea selle nimel tingimata kannatama ega rügama, ootama – ja veel kannatama.
„Kuni see õudne jäänus mu kõrval töllerdab, ei saa keegi uus mu ellu ka tulla!“ kirjeldas kõrvallaua-latina just sama asja oma sõnadega.
Kes meist ei oleks koletise kõrval kannatades ja lagunedes pattu teinud ja mõelnud: sure ära… mine vangi…
Naisel oli sõsaratega jagamiseks Kirjaniku arutlus neist, kes kannatuse kaotasid ja patustasid.
„Aastakümneid ja sajandeid vältav klassikokkutulek muudkui aga kestab. Shakespeare ei kujutanud ette, et mitusada aastat hiljem küsib taani prints endiselt: „Olla või mitte olla?“ Ta ei saa olemata olla, kuna „Hamlet“ püsib teatrite mängukavas ja kooliprogrammi kohustuslikus kirjanduses. Ses ülemaailmses kultuurirongi sõiduplaanis pole oluline, kas vagunisaatja Shakespeare oli tegeliku isikuna üldse olemas.
Taani riigis on miski mäda – seda repliiki kordavad kõigi maade tippnäitlejad. See väide kehtib iga riigi kohta ning iga ambitsioonikas näitleja tahab kehastada toda kõigi aegade dramaatilisimat igihaljast kangelast.
Hamleti, tema ema ehk kahe kuninga vahel jaguneva kuninganna, reeturliku Poloniuse ja tolle tütre Ophelia ning inimlikult heitlike sõprade Rozenkrantzi ja Guildensterni eluline kurblugu aina kordub.
Kaverdamine otsekui kutsub samalaadsed intriigid üha tagasi päriselu lavale. Vennatapp, rikkuse ja naiste jagamine, inetuse läbinägemine ning võimetus midagi põhjani muuta aina seisab püünedel publiku silme ees, kõnekas surnupealuu käes, kuulajaks mõrvatud isa vaim ja hauakaevaja.
Eesti mõtte- ja näiteloo värvikaim Hamlet on olnud nooruke Merle Jääger. Punkar-poeet, kes teenis oma tütre Ode kasvatamiseks Vanemuise teatri kõrvalt lisaraha striptiisitarina Püssirohu keldris.
Merca õpetas pungitsad Estonia teatri kõrval Tammsaare monumendi kõrval istuma ning oma suurust ja väiksust mõõtma. Kasvas suurilmadaame ja pahasid tüdrukuid kehastades – nägu ju selline riukaline – setu lauluemaks. Kirjutab luuletusi veendunult kirjapildiga „yxk6ik qui hiis l2x – qunagi on raiesmiqul uus mec“.
Rain Rannu mälestatud ja Valdur Mikita mäletatud lingvistiline mets kasvab peale võidu Martin Alguse vihutavate stsenaariumitega. Filme ja teleseriaale on 2022. aastaks kogunenud vihtude ja vihtade kaupa. Nii „Jahihooaega“ kui „Klassikokkutulekute“ jada on produktsioonifirma Kassikuld turvaliselt koostanud suurematel turgudel juba äraproovitud formaate järgides. Oleme liiga väikesed ja ilusad, et finantsiliselt riskida millegi täiesti uue proovimisega omal nahal ja rahal.
Paradoks: järjest uue viiruste vaktsiine proovides kasutatakse meid endid loomkatseteks – vaatemängud ostetakse sisse lolli- ja turukindlate poolfabrikaatidena.
Näitlejaks õpetatud kirjanik Martin Algus lisab ülimalt kujundliku eesti keele ja viimase vindini põhja keeratud huumorimeele ning lõputu klassikokkutulek muudkui kestab.
Vaimlejad ja gruupid, viljatus ja muud meesteosakonna siseasjad, padjaklubis ja keskeakriisis toimuv ning naabriplika peal testitu üha rullub. Samad näitlejad kui maarjamaine tegijate kataloog ja portfoolio kinnistuvad rahvuslikku teadvusse ja koorekihti.
Väikesearvulise suurrahva seas valitseb alalise klassikokkutuleku mentaliteet: nii lihtne on tuntuks saada ja samas ka äraolnud eluetappide mustritesse kinni jääda. Hüppava nõela sündroom on klasshaaval taaskasutatava töövihiku ülesanne. Samasse jõkke kaks korda astuda ei saa, ent klassikokkutulekul – loe: interneti otsingumootorite meelevallas – koheldakse sind igavesti 20 või 60 aasta tagusena.
Meie koorekihti, kes koguneb presidendi või mõne mulgi moguli ja ontika oligarhi vastuvõtule, oleks nii lihtne ühe korraga taevasse saata. Kogu tabor korraga. Seitse ühe hoobiga: poliitika, äri, religiooni, kultuuri, loovalade, teaduse ja vägede valitsejate kõige kõigemad korraga ühes kohas.
Menuki „Mina olin siin“ autor Sass Henno kirjeldab oma romaanis olukorda ühes teises kohas. Teismelise teekond türmi, millest Urmas Uriel Sõõrumaa nüüd kultuurikeskuse ehitab. Musta ja valge hundi olemuse ja erinevuse liigagi lähi- ja süvavaatluse eest kinni istunud mees on oma sõna ja väe nüüd pühendanud perevägivalla ning laste ja noorte väärkohtlemise paljastamisele.
Kuningas on alasti, sest sõnaväe valdajad teenivad tõde. Klassikokkutuleku kodune risti-rästi seotus annab turvalise tõusu inspiratsiooni, kui temast ei sõlmu liigne seotus mineviku või mammonaga.
„Vabadus on tunnetatud paratamatus,“ väitis Karl Marx. Tema töösturist sõbrale Engelsile meeldis see, võttis endale. Tänase türanni eelne tunane pisike Lenin nägi, et see hea oli ning pani omakorda saksa filosoofide parimad palad pihta. Marksismi-leninismi ringmängus tiirlevad Hamletid ja pöörlevad oma kannatustes Goethe noored Wertherid, kes ei saa mitte kunagi vanadeks tarkadeks meesteks, kuna klassikokkutulekul püsitakse noorte vihaste meeste eas.“
Alati on kusagil siinsamas kõrvallaud, kus istub Keegi, kes kuuleb.
Naksis neliku kõrvallauas istus Lahutaja. Ta tellis endale pelmeenid. Need olid sümboolsed. Nende abiga otsustas ta end puhtaks süüa. Pelmeenid oli vaja ÄRA süüa.
Lahutaja elus oli just sel hetkel troinoi-pelmeen-blinn situatsioon.
Ta oli juba mehe juurest koos tütrega ära kolinud, et hingeliselt ikka veel lahutamata.
Veetleva neliku jutte tahtmatult kuuldes jäi ta need üksiti kuulama ning püüdis lausete vahelt tõsiasja, et üks neljast oli kogemusnõustaja. Järgmisel päeval otsis Lahutaja foto järgi Naise üles ning ladus oma pelmeenid letti.
Lahutaja oli üha jäägitumalt õelusest koosneva mehe psühhoterrori käest oma kenasse väikesesse korterisse asunud. Tütar keeldus üldse enam alaliselt solvava-alandava-pisendava-kahtlustava isa juurde külla minemast.
Lahutaja tantsis reha ees kaerajaani. Läks ikka. Ja sai alati oma pelmeenid.
Seekord siis sõna otseses mõttes.
Mahajäetud perepea otsis Lahutaja saabudes sügavkülmast pelmeenid ja kuulutas suuremeelselt, et toidab vaesekese kõhu täis. Tütrele paneb koju kaasa ka. Lahutaja silmitses nukralt tolmurulle ja sodisid kõikjal mööbli all ja peal ning talle meenusid tütrekese pisitirtsu-ea naljakad sõnaleiud.
„Miks sa ennast sügad?“
„Sügadus on.“
„Mida sa seal laua all teed?“
„Sotju korjan.“
Padi-patju, sodi-sotju – loogiline. Nagu seegi, et voodi oli tegemata ning padjad-sodjad läbisegi lössis ja peahigilõhnalised.
Mees töötas kodukontoris – enamasti voodis aeledes. See oli üks pere lagunemise põhjuseid – kui naine ja laps töölt ja koolist tulid, polnud mees kodukontor-seapesast üldse välja tulnudki. Pandeemia harjutas ta kodus oma iti-plutit tõukama ning sealt edasi oli voodilooma hedonistliku püherdava elulaadini vaid sammuke.
Sedagi enam mitte – külmutuskapp-voodi-kemps-voodi… Nõnda rikkus koju toodi?
Toodi tõesti. Ala oli õige. Kõik muu…
Lahutaja peatas alati kui iti-vingerlast külastas – miks, ei tea… – end koristama-tuulutama tuhisemast. Taltu, tubli tädi…
Viimasel korral Lahutajale pelmeenidega peale lendav eks libastus maasvedeleval millelgi – banaanikoor see polnud, pigem mingi pakendi kile – ning taigna-liha-tooted lendasid tema loivana pehmest kätukesest kapi alla.
Kõhuli viskudes ja neile järele ukerdades oli – kunagi nii veetlev isend ju ometi! – üleni nagu hüljes. Veerles päratuks paisunud vatsa otsas, loivakene kapi all, vedelad jalad valgete potsa-pätsidena õhus vibamas.
„Teil tüdrukuga pole nagunii midagi süüa,“ kostis tolmu ja sotjade vahelt ähkimine.
Lahutajat oli alati ärritanud, kui lapsi nimetati tüdrukuks või poisiks.
Nii lasteaias, kus ta töötas kui nende tütrel olid nimed. Lastel, kasvatajatel, vanematel.
„Külalisi kusagil vastu võtta teil ka pole,“ röhkis hüljes, tõmmates kätte saadud pelmeenid oma püdela rinna alla.
Lahutaja avastas, et eks ise on nagu hiiglaslik kohutav pelmeen.
Ta ei hakanud seletama, et suhtleb tööl oma normi kuhjaga täis ega vaja külalisi.
Tema toas oli tema.
Tütre toas olid ka sõbrad – ent kuna nende kahe vahel oli köök, võimaldas väike armas kodu kummalegi oma elulaadi. Turvalise ja kokkuhoidliku. Kokku hoidsid ema ja tütar igas mõttes – omavahel ka. Nii ei saanud Lahutaja teismelisele lapsele rääkida, et mingil seletamatul põhjusel käib endiselt kord nädalas isa vaatamas.
„Kes sinusugusel üldse külas käia tahakski.“
Tütar polnud lubanud isa nende korterisse.
Tänu sellele oli eriti lihtne ja enesestmõistetav nende kodu halvustada.
„Ma ei hakka neid siin keetma – elektrit läheb palju. Kaasa võtad.“
Lahutaja ei visanud tolmus ja solvangus rullitud pelmeenipakki prügikonteinerisse.
Tegi Kalamaja kasside jaoks lahti ja pani konteineri kõrvale.
Silme ette jäid hiid-pelmeen-mehe tolmus rulluv vats ja abitud jalad ning lisaks suvalises orgaanikas käkerdamisele ka mõnitustes rullitud pelmeenid.
Kolmekordne pelmeenijama jäi Lahutajat nii valusalt kummitama, et ta tuli siia söögikohta spetsiaalselt pelmeene sööma – ehkki lasteaias sai arvatagi kenasti süüa ning kodus oli neil tütrega külmik ja puuviljakorv alati täidetud. Armastusega.
Seda õppisid naised kahekesi nüüd igasse hetke tooma. Oli siis käsil kodule pai tegemine – koristus ja kaunistamine – või kokkamine ja maiustamine.
Õela rasvunud isa ja mehemolu mõnituste alt välja tervenemine nõudis pidevat pühendumist ja tegelemist. Tuli aga meelde ja rikkus aga tuju üha ja üha see või teine inetus.
Lahutaja sai siin ja praegu neid pelmeene ÄRA süües aru, et käib maoka morsa juures võrdlemas. Otsib kinnitust, kui hästi ja õigesti neil lapsega nüüd lõpuks ometi kõik on. Viis värsked solvangud salakaubana nende koju, varjas õhku imbunud mürgi päritolu. Nägi tütre pilgust, et ta aimas. Häbenes. Ja ikka…
Ei!
Kui palju lisa-aastaid läheb tütre tervenemiseks mürgisest perelaadsest moodustisest toibumisel – kui ema vargsi ikka ja jälle ja veel ja uuesti isa rõvedust vaatamas käib…
Lahutaja võttis naksis neliku kõrvallauda sattumist märgina.
Ta polnud iial varem selles lokaalis käinud – leidis kogemusnõustaja – ja läks lõpuks ometi ka päriselt ja põhjani, lõplikult ja täiega LAHUTAMA.
Pojakene, sinu õega suhete tervendamine on tähendanud pikemat kui pikka aega.
Kui ta sai 20aastaseks, jõudis mulle kohale, et ta on mu ainus lootus veel emadust kogeda. Vanaemana.
Iga abort oli koos rasedusega tekkinud emainstinkti läbi lõiganud ja õhku jätnud.
Ma ei kavatsenud oma laste tulevasi lapsi kaaperdada.
Tahtsin nende ootamises, sünnis ja kasvamises osaleda.
Minu ainus võimalus…
Niisiis kirjutasin tütrele tema 20ndal sünnipäeval.
„Kallis laps, ma ei mõista, miks Sa seepeale, kui suunasin Sind nõustaja
juurde, kes võiks sul aidata Sinu sees olevaid tundeid mõista ja neid
lahti harutada, otsisid minu üles ja asusid hoopis minu tegemisi ja
harjumusi lahti harutama ja soovid, et pigem mina muutun. Selleks, et midagi muuta,
tuleb kõigepealt ennast muuta. Ja ma saan nüüd aru nii, et kõik Sinu hädad olen Sulle põhjustanud mina…
Sinu jutust selgub, et tahad,
et ma venna, oma poja, välja viskaksin
et ma hakkaksin elama mõne teise mehega või eelistatavalt üksi
et ma õpiksin puhkama, kuna raban liiga palju
et ma istuksin Sinuga maha ja suud puhtaks räägiksin
et ma olen muretsemisega Sind haigeks muretsenud ja lõpetaksin
muretsemise Sinu pärast
et ma elan üleüldse valesti
et ma viskasin Sind välja ja see jättis sulle hingetrauma…
Meil on sellest päevast erinevad pildid.
Lugu oli hoopis teisiti kui mäletad.
Sa ütlesid mulle, et lähed minema, kuigi pidid kodu jääma hoidma, sest mina pidin lõpuks ometi puhkama sõitma. Ütlesin seepeale, et kui nüüd lähed ja mind hätta jätad, siis ära tõesti koju tulegi.
Ja Sa läksid. Tegelikult vedasid mind ju alt, sest ma lootsin sinu peale.
Näed kõike, mida mina valesti teen.
Ründad ainult mind. Aga mina olen lihtsalt ema, kellega Sina ei pea samastuma. Tee nii, nagu arvad. Ära käi minu tegude ega sõnade järgi – siiski pea eluaeg meeles seda, et teist alandades ei saa sa ennast ülendada.
Ükskõik, kas ma teen midagi või ei tee – ikka olen lõppkokkuvõttes mina
süüdi, kuigi ma tõesti tean ka seda, et ükski hea/tegu ei jää
karistamata ja küll Sa kord, kui Sul endal lapsed kasvamas – saad aru,
milles mind süüdistad. Katsu siis ise elada nii, et Sina
kunagi ei peaks kahetsema ja et öeldud sõnade pärast hing valutama
ei jääks.
Sinu ema.“
Sinu ema, pojakene, ei soovinud, et ta mulle vastu kirjutab.
Otsustasin sinu õde enam üldse mitte puutuda.
Ennast solvata ma enam ei lubanud. Või noh… arvasin, et ei luba.
Mitte ainult minul – ka kõgil mu sõpradel ja tuttavatel aina kordub üha samade avastuste ja süüdistusteni jõudmine.
Taas ja taas sama jama kuulajale tülgastuseks.
Probleemi lahendus on probleemist välja astumine.