22. veebruar 2023
VI Vivian
Kallis tütar, kellele ma alles 2020. aastal nime oskasin ja teadsin panna… Armas Vivan, kui jälle rasedaks jäin, tahtsin surnud olla.
See on õigem väljend kui et tahtsin ära surra. Suremise protsessi kardame kõik. Juba surnud olla näib nii trööstiv ja leevendav.
Vivian, kullake – sündimata jäämine säästis sind nii paljudest kordadest, mil sinagi tahtnuks surnud olla. Seekord ei pidanud sina kogema hommikuid, mil silmi avades ägame: püha taevas, jälle!
Ma ärkasin jälle – eieieiei! Kohustused ja arved, konfliktid ja võlad. Gurud võivad nurruda, kui õnnelikud me iga uue päeva alates olema peame – tänagem! – ent jamade jamad voolavad peale, kuidas me ka lahendusi ei telliks.
Edasijõudnud ütlevad seepeale, et sageduse tõstmine on nagu raadionupp – pead iga päev end tuunima lainele, millest aru saad ja mille välja kannatad. Oh tütrekene, kui pire on leppida tõsiasjaga, et aastakümneid saad oma elusolemisest aru vaid siis, kui kannatad.
Arva ära, kui hõissa-hommikud mul olid, kui su lapseks-sündinud õe isaga lahutasime ja varandust jagasime. Mehe soovil maksime ka lahutuse toimingu pooleks. Mispeale kukkus lõplikult pooleks ka minu illusioon sellest mehest.
Polnud eluala, kus ta poleks õelutsema ja kiduma hakanud. Olin kümme aastat teda täiesti teise inimesena näinud. Täna jah tean, et illusiooni ja potentsiaaliga abielus olemine oli minu, mitte tema probleem.
Toonane probleem oli armetult rahaline – mees nõustus tibatillukeste alimentidega. Väitis, et kui mina panen tema makstu kõrvale teise poole, saan kokkuhoidlikult majandades hakkama küll.
Ja ma olin uhke – justkui puuduses virelemine saaks üldse kuidagipidi uhke olla. Otsustasin: olgu, paluma ja lunima mina ei hakka. Tütreke on väike veel – temale palju ei kulu. Poja tõin ju perre kaasavarana. Las olla. Saan hakkama.
Poja isalt ei tulnud otse loomulikult mingit toetust, tütre isa oli üdini kiuslik – ja mina aina uskusin, et saan hakkama. Uhke ikka, miks ei uhke…
Edasised ämbrikolinad mõlemas jalas – ja kummaski käes ka – kostsid ilmselt mitu tiiru Kuu peale ja tagasi – küllap ka sinuni, kullake…
Meil oli üks perekonnasõber, kes aeg-ajalt meilt raha laenas.
Tõi alati ka ilusasti tagasi.
Ta teadis, et mul-tööloomal pärast lahutusejärgset varajagamist raha on. Sõbrakene palus minult laenu, mina andsin. Miks mitte, eks… Seni oli ta võlad kohusetundlikult tagasi maksnud.
Ma ei teadnud, mis temaga vahepeal oli juhtunud.
Temast oli saanud mängur. Sõltlane. Haige inimene.
Ta mängis minult, kahe lapsega üksinda jäänud naiselt võetud raha maha kasiinos. Ma olin kolinud väikelinna korterisse, mille tahtsin ära osta.
Läbirääkimised korteriomanikuga olid lõpule jõudnud, notari aeg kokku lepitud… Küll mina ikka õnnelikuna ärkasin sel hommikul, mil notariaja tühistasin, viimased veeringud üüri maksmiseks kokku kraapisin ja õhku astusin.
Tagantjärele saame teada, et krahhide eest peaks tegelikult tänulik olema jah.
Hiljem selgub, kui väga neid vaja oli. Toonase otse-öeldes varguseta – aga mida sa haigele inimesele ikka otse ütled… – oleksin sinna väikelinna tiksuma jäänudki.
Ju minu isikliku laineotsimise nupu kruttimiseks oli mulle kosmilise tohtri poolt ette kirjutatud alandus. Pikk ja pidev alandlikkuse koolitus. Ütlesin ju, tütrekene – oled väga paljust pääsenud.
Ma palusin ema-isa käest ulualust.
Vanemad olid linna maja ehitades metsast välja rabelenud.
Nüüd koputasin mina nende elutööna valminud maja uksele.
Oi, kuidas ma seda ei tahtnud. Ei tahtnud ma sinna majja naasta ega kerjusena sellele uksele koputada.
Mitte midagi ei jäänud üle.
Kusjuures vanemate majja pagulaseks tungimisel tuli saada ka nende vastuseisust üle. Ehkki ma elan täna väikeses linnakorteris, võtaksin vähimagi kõhkluseta – isegi kurba koputust ära ootamata – nii täiskasvanud poja kui tütre nende mõlema lastega koos enda juurde.
Oma ema pidin selleks, et avarasse majja toakest saada, ikka väga palju paluma.
Ma ei mõista teda päriselt tänini. Oma tütar. Koos lastega. Ja eriti tõre vastuseis.
Meie suhted emaga polnud ju üldse head. Pehmelt öeldes. Pole mitte kunagi olnudki.
Alles nüüd, mil ta on – mu pika ja piinarika kõhkluse järel – hooldekodus õnnelik, käime teineteise elus võrdsete tüdrukutena külas. Lõpuks ometi on piirid ja suhted paigas.
Toona ostsin endale vanematekoju pileti.
Sõna otseses mõttes. Lubasin maksta elektri ja vee eest, mida vanematekodus tarvitan. Lubasin mitte tülitada ja hoolikalt koristada – mida mul tegelikult polnud lubada vaja. Ema teadis niigi, et olen kirglik puhtusearmastaja, kes koristab ja kaunistab ümbrust nii siis, kui närvid on krussis kui siis, kui kõik on hästi.
Mismoodi siis on, kui kõik hästi on, ma selleks ajaks enam väga ei mäletanudki.
Töö ja kolimine. Töö ja lapsed. Töö ja olme. Töö ja tülid. Töö ja… kus mina ise olin?
Kuskohas sina ise olid, kui sobimatute partneritega seksisid?
See karje on sama dramaatiline, retooriline ja kõik teised võõrsõnad, nagu küsimus – kuskohas oli meie esindajatest moodustatud riigikogu ja selle volitatud valitsus siis, kui oli aeg luua meie olmeline ja energeetiline julgeolek?
Me vaatasime abitute moludena pealt, kuidas monopolistlik-korruptsioonilõhnaline ladvik käib kohut tuuleenergeetikutega – prantsatasime katastroofilistesse elektrihindadesse… Ja vahtisime sõja üheksandal kuul televiisorist meie tuppa tungivat peaministressi, kes soovitas juhul, kui vene kaabel meie tagant ära tõmmatakse, vaadata olevalmis.ee – mida teha.
Oleksime otsekui külma ja üksilduse summutamiseks üheöösuhteid harrastanud ja suvakate sängides sehkendanud. Sel ajal, kui oli vaja tegelik tagala ja turvalisus luua. Pudistasime pimedate kuristikku talutatavatena ennast hajasuhete kaosesse – iseenesele ei keskendunud ning tõstvaid loovaid suhteid ei tekitanud. Nüüd tekitame ennast külmades tubades peeru valgel – igas mõttes – ja ootame pommi või kommi.
Iseendale truuduse murdmise halloween.
Igasse külla ja keskusse, iga künka ja langendiku krooniks tuult püüdvate iseseisvuse tagajate asemel jaurasime kahest kajakast, kes neid ei märka ning koledast vaatepildist. Olime nagu ööklubis ilu ja armastust janunevad joovastunud.
Nüüd on luulude pohmaka hommik.
Tuulikud püstitamata. Koskedesse turbiinid seadmata. Taas üllatuslikult saabuv sügis ehmatab päikeseparkide talveunne minekuga.
Purunenud peegel toob 7 aastat õnnetut armastust.
Hirmunud üksildus ja külmuv turvatunne kollitab meid igas peeglikillus.
Vahet pole, kas sina olid sel ajal, kui rahvuskehandi ühisvägi õhku astus, toksilises suhtes töödik või joodik – sinu õudusunenäod ja deliirium kipuvad materialiseeruma.
Oponess väitleb: me olime kohal.
Mürgistes müramistes.
Sekkumata jätmistes.
Me tegime oma valikud. Nii, nagu tol hetkel kõige õigemaks pidasime. Ei saa täna halada, et eile seda ei märganud, kes alles täna ette tuli. Põrgulike abielude ja energeetilise julgeolekuga on täpselt üks ja sama jama.
Oi neid karjujaid, kes tahtsid Vene võrgus olla! Energeetikud ei tahtnud, nemad on selle pagana kõikuva pingega süsteemiga võidelnud aastakümneid. Aga ikka oli mingi Ahto, kes nuttis vana head nõukaaega taga.
Meie vabaarmastuse ja demokraatliku koosolemise häda ja õnnistus on see, et nii sinu kui minu arvamus on võrdse kaaluga. Kas faktid toetavad sinu või minu seisukohta, pole iga kord oluline – oluline on see, kes kõvemini karjub ja haiget saanud inimestele rohkem taevamannat lubab. Ikka on ju parem see lapsevanem, kes nädalavahetusel jäätist ostab ja loomaaeda viib kui see, kes sind õppima sunnib ja õigel ajal magama ajab. Kumbast rohkem kasu on? Pikas perspektiivis?
Kellega lõpeks koos elame?
Aga kumbale me hääle anname?
Kirjanik ja Oponess lugesid koos Naisega üht üliütlemata kõnetavat teksti:
“ENERGIA JA SEKSI kohta
Neile, kes seksi väga kergekäeliselt suhtuvad.
Tšakrad uuenevad iga 7 aasta tagant, seega kui sa oled inimesega kasvõi korra koos olnud, jääb tema energia sinuga 7 aastaks. Seda siis, kui te ei korista seal korralikult.
Kellegagi seksides algab terve energeetiline protsess.
Peamiselt mõlema juurtšakrad (Muladhara) saavad kokku ja sellest intiimsusest aurad ühinevad, ühinevad, et luua nende kahe ümber suurepärane auraenergia.
Läbi eraldumise jätab see energeetilise ja karmalise jälje. Mida rohkem suhteid sul inimesega on, seda sügavam on side.
Seetõttu mäletate mõnikord nii mõndagi oma endisest naisest või sellest, kellega lähedaseks saite, ning muudate oma vibratsiooni ja loote energeetilised sidemed, mis toovad nad kokku, kus nad seejärel jätkavad energia edasikandmist peentasandil.
Igas suhtes omandatakse osa teise inimese energiast. Kui teil on suhted inimestega, kes on peamiselt tihedad, teadvuseta, valguse ja armastuseta, ebastabiilsed, siis omandate sama asja … Te muutute paradigmaks, kus miski ei tee teid õnnelikuks, kuigi teil on palju põhjuseid. Kui teine inimene tegi midagi, mis tema karmat iseloomustas, omandate selle ja see võib meelitada ligi valusaid kogemusi.
Vastupidi, kui oled suhtes kellegagi, kes on teadlik, täis valgust, täis armastust ja kes hoiab oma energia puhtana, tekib mõlema inimese jaoks imeline positiivse energia vahetus. Mõlemad kasvavad armastuses ja teadlikkuses.
Armastuse ja seksuaalsuse energia on nii suur ja maagiline, et vibreerib nii kõrgelt, et jõuate avardunud teadvuse seisundisse. See energia jääb ka sinusse ja minusse uute valguskoodidena.
Kui magad inimesega, kellel on parasjagu kaaslane, omandad järelikult selle inimese ja partneri (ja partneri partnerite) energiat.
Süüdlasi pole, on vaid teadvuseta inimesed ja tagajärjed. Sa oled iseenda ülemus, võid muutuda, kui otsustad.
Miks meelitame oma ellu inimesi, kelle suhted meiega on tühjad, valusad ja tihedad?
– Esiteks vibratsiooni abil: me tõmbame seda, mida me vibreerime.
– Teiseks õppimiseks: teine inimene on sinu peegeldus, ta näitab sulle sinu varje, et saaksid need ära tunda ja nende kallal töötada.
– Kolmas sisemiste konfliktide tõttu: te ei õppinud armastama, te ei õppinud väärtustama …
Järelikult suhestume sama vibratsioonitasemega inimestega. Võite isegi kiinduda (“armuda”) kellessegi sellisesse, suutmatus end armastada ja väärtustada, kuni hakkate ennast kasutama. Sest see tajub vibratsiooniliselt teie vajadust armastuse järele, kuid peegeldab ainult teie suhet iseendaga. Armasta ennast ja sa armastad teisi ja teised armastavad sind.
See ei ole kutse mitte seksida, vastupidi, sa pead ARMASTAMA nii tihti kui tahad! Kuid enne seda vibreerige, et meelitada ligi inimest, kellega koos saate olla stabiilne ja aidata teil kasvada ega lammuta evolutsioonilist tööd.
Inimesed, kellel on VIBRATSIOONI, teavad, kuidas valida ARMASTUST ja VALGUST.
Ära kunagi maga kellegagi, kellega sa ei taha koos olla, ära tee seda kättemaksust või sellepärast, et pead…”
Allikas: Radu Adrian Delea
„Kuskohas ta ise oli, kui meid ulmelistesse võlgadesse mängis?“
Õde seisis Naise lävel, silmad õudusest pärani.
Talle otsa vaadates mõistis Naine, mida tähendab väljend „silmad pärani kinni“.
Selles hirmunud tühjuses ringlesid vaid numbrid. Miinustena. Ja deemonid.
Võõrad kiusajad, mille ohvriks õekene oli ootamatult saanud.
Või ootuspäraselt. Õemees oli ju ammu juba kasiinosõltlane.
Sõltuvus on teatavasti biokeemiline reaktsioon. Meie ajus on nälja, janu ja lõbuvajaduse keskused nii kõrvuti, et me ei saa sageli aru, millest puudus on. Vee joomise asemel seksime, söömise asemel joome veini ja magamise asemel eksime mängurlusse. Erinevad deemonid aina ootavad, millal nende rüppe langeme.
Deemonid on meis eneses peituvad, meie enese nõrkustest ja sund-mustritest toituvad reptiloid-energiad. Kujutlegem neid sõrgade ja sarvede või lülilise sabaga, mõte on sama. Saatan või saurus – vahet ei ole – deemon on deemon.
Eeeee-motsioon, deeeeemonitele tähelepanu juhtimine on põhimõtteliselt stabiilsuse ja kuldse kesktee tarve. Tajume tarvidust igasuguseid harmooniast hälbivaid eeee-sid tagasi keskmesse stabiliseerida. Ja eksime üle emotsioneerima või otsime kehaväliseid stabilisaatoreid nii eufoorias kui ahastuses.
Kehaväline illusoorne tasandaja viib igal juhul tegelikkusest eemale.
Mida enam endast väljastpoolt lahendust ja leevendust, lohutust ja lennukaart otsime, seda võõramaks iseendale jääme. Anname sõna otseses mõttes ennast ära.
Miski kurvastab – klõmaki! Keegi ärritab – vurr! Rulett pöörlema, ära siit!
„Ta ise ei olnud kohal,“ vastas Naine õele lühidalt.
Pikemat arutelu poleks paanikas õekene vastu võtnud.
„Mida sa räägid – täiskasvanud mees, perekonna pea – kuidas ta kohal ei olnud!“ õiendas õekene.
Naine ei sekkunud.
Laskis õekesel seda nappi mitte-kohal-olemise lauset seedida.
„Tegelikult… kui ta öösiti üleval on ja kasvõi üksinda lauamänge mängib, süntesaatoriga viiksutab ja kell kolm makarone keedab… jah, ta pole kohal. Ei ole ärkvel ega maga. Tuiab ja tiksub ega suuda hommikul töölegi minna. Kusjuures raha teenida oleks ju oma sõltuvuse toitmiseks just vaja, aga ta ei jaksa…“
„Sõltlaselt tulebki vahendid ja võimalused ära võtta. Võõrutus tähendabki ju, et ei saa. Ei ole ega tule. Ei pudelit ega tabletti, popsu ega kasiinot – otsas on! Rohkem ei jagata.“
„Olen kuulnud, et need mängurid, kes endale oma sõltuvusest aru annavad, seavad endale keelu nii päris-kasiinodes kui internetis…“
„Jajah, mispeale sõidavad Lätti.“
Ja telerist sõidab igal õhtul tuppa viie erineva kasiino reklaam – krooniks tõsiasi, et ka Eestimaa-uhkuse-saadet finantseerib kasiino.
„Õigus jah, kusagil mujal kui Eestis ta viimase tiiruga meid puu alla mängiski…“
Money talks, bullshit walks.
„Kuskohas sina sel ajal olid?“ küsis Naine ettevaatlikult.
„Tööl. Lapsevanemate koosolekul. Pilateses…“
„Järelikult ei olnud ka sina kohal. Aimasid, aga olid ära. Lasid sõltlasel sõltuvuses olla – mis tähendab, et oled olnud kaassõltlane,“ riskis Naine õe viha alla sattuda.
Ei sattunud. Õde hakkas nutma. Ja see oli juba pool võitu.
Naine vaikis. Õde nuttis. Kell tiksus. Nüüd-nüüd-nüüd…
Naine ei soganud õele kõik-saab-korda-ära-nuta.
Moel või teisel korda saab kõik alati.
Lõppegu lugu kasvõi ühetoalises üürikorteris.
Viimne, mida nutjale soovitada on mitte nutmine. Maailm on tulvil inimesi, kes ei oska nutta. Patsutatud ja tunnustatud olgu igaüks, kes söandab ja suudab nutta.
„Tead, mida deemonid vajavad?“
„Rotimürki,“ lurises õde.
„Armastust.“
„Ma arvasin, et nad kardavad seda.“
„Vajavad. Saada iga pisaraga deemonile valgust ja armastust – ja ta haihtub. Jah, finantskrahh jääb – aga laheneb. Võimalik, et mees läheb oma teed – aga sina oled oma osa teinud ja iseennast deemonist vabastanud.“
„Midagi muud ma ju teha ei saagi…“ ohkas õekene-rahunenukene.
Vivian, mu sündimata jäänud tütar, jutustan sulle ühest pisaratemerest, mida kuulsin pimeduses. Meri on sama kuuldav kui nähtav – võimalik, et kuuldavamgi veel.
Sa kuuled pisaratemerd niiske nina ja viivleva hingamise, neelatuste ja vaikusena.
Mu kolleegi kodus läks tormiga elekter ära.
Meil pidi olema zoomis koosolek. Kolleeg oli ta mulle karjäärinõustamise alal, mitte kogemusnõustajana. Muidu kõlanuks järgnev kuuldemäng nagu kinnitus väitele ei-ole-kingsepal-kinga-ega-rätsepal-kuube.
Olime uue nädala töögraafiku juba ära jaganud ja kõnet lõpetamas, kui mu kolleeg sosistas: „Issakene, mu issikene hiilis baarikapi juurde…“
Karjäärinõustamine, inglikene, on selline töö, et ulatad teelahkmel seisjale abikäe.
Küpses eas inimesed ei tea muutunud maailmas massiliselt, kelleks tahavad saada.
Nad soovivad senise abielu ja elukorralduse lõpetada.
Ei suuda enam päevagi senises ametis vaakuda.
Tahavad midagi täiesti uut – juurte ja latvadeni.
Kuna kaugelt paistab paremini, siis meie koos neid juuri-latvu otsimegi.
Kolleeg oli viimastel nädalatel olnud ettevaatlikult rõõmus ja sosinal tänulik, et tema issikene-oh-issakene on kaine. Papa oli tütart ja tütretütart aastaid oma joomisega terroriseerinud.
Muidugi sa ei tea, mida psühhoosis alkohoolik oma perega teeb.
Inimeseks sündinud kõigil kontinentidel teavad liigagi hästi.
Päeval magab sõltlane siin madalsageduslikus maailmas, kuhu sina ei sündinud, ennast välja. Ise uskudes, et sel õhtul ta ei joo, ei popsi, ei mängi… Ent siis tuleb õhtu. Ja ta teeb seda jälle. Satub südaööks tavapärasesse psühhoosi. Mistõttu öös on müttajaid. Teda tuleb valvata, röstereid välja lülitada, ahjusiibreid passida, jälgida, et ta keset ööd koera pissitama ja magavate inimeste akende all plärtsutama ei kakerdaks…
Sõltlane kordab väsimatult, et tema on vaba inimene ja võib teha, mida tahab.
Ent tema tahab ainult oma karahvini vahet taaruda, nagu lühikese keti otsas peni.
Paigal istudes tekib illusioon jaa – vaba!
Pruugib kuhugi minema hakata – vabalt ainult karahvinini. Vana hea.
Mu kolleeg oli ettevaatlikult lootusrikas, et mõnenädalase kainuse järel nii jääbki.
Seepärast kostis tema kähisev sosin nagu lämbumine.
Tal oli joogikapile lähenevat isa silmitsedes süda seisma jäämas.
„Ma ise kannatan kõik välja, aga oma tütrele ma enam seda teha ei või…“ habises kolleeg. „Isa on kümne minuti jooksul kolm pitsi võtnud… Kristall-karahvinist.“
Tütrekene, on üks eriti noobel enesepettuse moodus.
Selle stiili nimi on nagu-vanas-heas… Ükskõik, kas filmis, raamatus või maailmas. Vana hea.
Vana hea maailm napsikandikuga kaadris. Vana hea film, kõigil pokaal pidevalt näpus. Vana hea…
Vana hea eesti mees koperdas elektrikatkestust kasutades küünlavalgel napsukapi vahet, nagu oleks selle küljes lühikese kummipaelaga kinni. Tema tihkuv tütar sosistas mulle, et igal järgmisel ringil tilksatab karahvin järjest valjemini vastu pitsi ning hägustuv isa laseb talle taskulambiga valgust silma nägemata, et ta on seal.
„Kui tütar trennist koju jõuab ja näeb, et vanaisa jälle…“ katkes kolleegi hääl.
„See ei ole sinu süü.“
„Ammu aeg siit ära kolida… Muidugi on see minu süü, et me ikka veel selle joodiku psühhoterrori all koogutame,“ ohkas kolleeg, taustaks killkolladi-trahh. Vana hea karahvin, ei mingit kahtlust. „Minu ema hakkas isa hirmutamiseks haigusi teesklema. Kiirabi käis meile nagu liinibuss. Kuidagi teisiti ta isa kõnetada ega eluks vajalikku tähelepanu ja armastust kätte saada ei osanud. Hoiatasin emmet – ükskord, kui sul on tõeliselt mingi haigus, ma ei usu sind enam.
Läkski nii. Mängis nii kaua insulti, kuni saigi tegeliku insuldi kätte ära. Just siis, kui mina olin ära ja isa täis, nagu alati. Kõik. Tehtud…“
See ei olnud sinu süü!
Kolleeg kirjeldas segamatult, millise kroonilise hirmufooni taustal ta on lasknud oma tütrel kasvada.
Sel hetkel ma teadsingi, et sinu nimi on Vivian.
„Nagu sellest oleks vähe, mida maailm meiega teeb. Spockist sundvaktsineerimiseni muteeritud põlvkonnad… Spocki raamatute järgi lasti beebidel kellast kellani karjuda. Needsamad beebid lasevad suureks kasvanuna nii ennast kui oma lapsi vaktsineerida… Ja minu laps tuleb täna lisaks pimedasse koju, kus töllerdab ringi juba sigalakkutäis vanaisa…“
Tuletasin karjäärinõustamise teenuse alal kolleegile meelde, mis on minu põhiline pühendumine ja missioon.
Meie kõigi lood on nii sarnased – ja ometi on iga neist eriliselt kõva pähkel. Praegu just on mul ridamisi nõustatavaid, kelle probleemide puntra otsas troonib ülinõudlik halastamatu puberteetik.
Kui oleksid sündinud, oleksid sinagi mind püüdnud troonilt kukutada…
Samas näen üle päeva või iga päev, et noorte alfaemaste bigmama-stiilis ülevalt alla positsioneerimised hierarhia muutmiseks on positiivsed.
Vanadel alfaemastel ei ole võimalik toonusest välja minna – vaip tõmmatakse jalge alt otsekohe ära, kui valvsuse kaotame.
Aabram…
Kirjanik jutustas Naisele ühe oma lugudest, mis oli teda läbi elu saatnud. Nii lugu ise – kui peategelase taasilmumine siis, kui valvsus kadus.
Neil teravatel hetkedel oli Aabram kohal.
„Sõitsin ühest Eesti otsast teise. Töölt. Öösel. Üksinda autos. Keset kaamost või hingedeaega – kuidas keegi eelistab novembrit nimetada.
Jäin roolis magama.
Hetkel, mil parempoolsed rattad maanteeäärset kruusa krõbistama eksisid, hüüdis mu laps mind. Tagaistmelt. Võpatasin ärkvele. Tee ääres seisis hiiglaslik, ent sale helehelehele mees. Juuksed ja habe ühepikkused – elegantselt rinnuni.
Tal oli käes endast kõrgem sau, mida ta vastu maad toetas ja üsna ulatusliku amplituudiga kõigutas. See tundus heatujuline. Julgustav. Äratav. Igas mõttes.
Oma nime ütles ta meie teisel kohtumisel.
Ta meelitas kummalise hääle abil mind, kes ma lahtiselt müüridel vibrava tala all seisin, vaatama küünitama – ja tala kukkus minust millimeeter mööda. Ta seisis eemal ja aerutas ikka oma ustava sauaga – ning ütles: „Calm down!“
Aabram.
Kui mu poeg seilas üle ookeani ja istus öösel vahis, tuli talle üle vete samasugune kõrget kasvu sauaga mees ligi. Kõigutas saua – nagu kunagi merevoogusid oma rahva ees laiali käskides – ja ütles: „Easy now.“
Mu poeg tuli kohe seejärel läbi kümne keskmise ja ühe meeletu tormi – tõi enese ja mõrsja tervena koju. Koju jõudes meenus talle: calm-down-easy-now-mees palus emale temast rääkida – ema teab, kes ta on.
Seepeale küsisin – sest tajusin – meie mees on meiega: oled sa SEE Aabram?
Jah. Nii minul kui pojal kui mõrsjal olid kõik karvad püsti. Guusbamps ja need teised sõnad, tead küll…
Hiljem, kui eufooria lahtus… ei olnud mitte midagi muutunud.
Teadsin juba kolmkümmend aastat, et Aabram kaitseb mind.
Olin tänulik, et ta mu lapsed eluga üle merede koju tõi.
Kui temale mõtlen ja teda kõnetan, on ihukarvad kohe vudinal-kõdinal turris.
Aga… Ma olen ikka fifty-sixty madal ja tänamatu, ületöötanud ja ala-teadvel. Aga,“ ohkas Kirjanik.
Asjad on õhus. Naise poole pöördus just Menditar, kes tuli vangist – jalavõruga – ning kelle tema lapsed kogemusnõustamisse suunasid.
Ka aegade-olude-ohver Menditar jõudis nii kinni kui lahti sellepärast, et tema areng ja avanemine jäi fifty-sixty toppama.
Mendina hakkas ta tina panema, kuna amet lõhkus.
Nii tavatsetakse öelda, kui põhjust on vaja. Juues – pigem küll pohmelustes – avastas ta tervendava maalimise. Pensionile jäädes sai temast täiesti arvestatav kunstnik. Ent oma ema altzheimerit ettekäändena kasutades jõi ta enam kui eales.
Käis ajuti spirituaalseid praktikaid kogemas – neist igaüks lõppes ühtmoodi: kõik teised olid kõiges, aga see-eest alati süüdi. Vaja juua.
Ühel õnnetul või õnnelikul hommikul leidis ta ema surnuna – nagu pea iga päev, oli eideke järjekordselt kukkunud. Peaga vastu metalli. Hüvasti, kallis!
Kuna Mendi suhted polnud kolleegidega olnud maailma parimad, vaid eestimaised-tüüpilised, esitati talle süüdistus. Kinni pandi.
Hästi läks tal vanglas. Kunstnik oli ju…
Välja tulles selgus, et ta polnud mitte mingil määral muutunud. Süüdistas kõiges kõiki ja kõike ning kui ta jalavõru trotsides hakkas endale koju kärakat korraldama, kutsusid tema lapsed Naise tema juurde.
Tema, kettipandu, ei saanud ju Naise juurde minna.
Naine jäi pikaks ajaks mõtteid ja tundeid-pidi sinna.
Nii palju katkiseid inimesi siin ilmas – ning aina juurde tulemas.
Naine küsis, kas Kirjanikul on selle kohta mõni tekst. On. Lugu Lolitadest.
Vladimir Nabokov on Vladimir Uljanovi ehk Lenini aegne suurvaim, kes pages juba oktoobrirevolutsiooni järel Venemaalt, et paguluses kirjeldada, mil moel ka tulevikus Vladimir Putini genotsiid loob juurde sügavalt katkiseid inimesi. Ei Volodõmõr Zelenski ega teised rahvajuhid saa neid kõiki mitmete põlvkondade jooksul tervendada, nii et uued Lolitad tulevad ka.
Nõukogude režiimi orjana ei oleks Nabokov saanud jutustada, kuidas perverdid toimivad. Kommunismiehitajad ei tohtinud olla pahelised, seega ei saanud varjatud ja keelatud ajastul näiliselt justkui ka raha eest keha müüa ega armastust osta.
Alles postmodernistlikud psühhoanalüütikud ja sisuloojad saavad kirjeldada, kuidas kõige traumeeritumad on julmimad koolikiusajad ning enim ahistatutest kasvavad halastamatuimad ahistajad.
Emigrandist vene intelligent Nabokov tundub olevat tumeda ja eheda teose „Lolita“ kirjutanud üleeile. Pedofiilia ja kuritarvitamise juhtumid paiskuvad praegusesse ajakirjandusse iga päev. Pärast kolmandat maailmasõda on kangelaste kriis veel suurem, sest esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad ning lõpuks on kõik ainult enesemüümine.
Õnneks on meil käepärast terminiks kujunenud Lolitade koondnimetus – peast poisikeseks põrunud meeste teismeline ohver. Meil on ka Sass Henno ja teised noored vihased, kes pühendavad oma elu ühtede kaitsmisele ja teiste paljastamisele.
Traumad tekitavad katkiseid inimesi. Suurte terroriaktide ja massimõrvade puhul lisandub korraga väga palju katkiseid inimesi. Purunevate elude ja illusioonide putlerlik aeg tekitab terava vastuolu vahepeal kujunenud MTÜ-meelse projektipõhise näiliselt turvalise pseudo-tsivilisatsiooniga.
Kõiki on justkui kaitstud ja tervendatud – koerad ja ahistatud, kassid ja sõltlased, hobused ja pekstud naised…
Täna plahvatavad korraga ja kordamööda meist 1000 kilomeetri kaugusel Euroopas pommid ja lehmade udarad. Mitmesajapealistes lüpsifarmides on teatavasti lüpsirobotid – kui pole elektrit ega operaatoreid, ei jõua keegi neid käsitsi ära lüpsta.
Sõjaseisukorras osutuvad eestlased kõrvuti poolakatega suuremeelseteks jagajateks vaatamata energiakriisi põhjustatud majanduslikule šokile. Asju ja heatahtlikkust praegu veel on. Kui sõda jätkub ja ukrainlased jäävad Eestisse pikemaks, hakatakse rääkima nende kolooniast…
Annaks taevas roimarite kiiret peatamist, kohtu kätte andmist ning nende endi raha eest uue Ukraina üles ehitamist. Vinduma jääv ametlikult välja ütlemata WWIII teeb nii ugri kui slaavi rahvad vaeseks ja vihaseks. Eelmisi põlvkondi purustasid Stalin ja Hitler, nüüd märatseb hirmuäratavalt ohjeldamatu putZler. Tulemuseks on üldine viha ja hirmu foon, mille kõrval on poisike isegi radiatsioon.
Niigi ammendatud planeet ei pea sellele vastu, kui kutsutud ja seatud nato-eu-un laastamist ei peata. Ilmutusteraamatus lubatud looduskatastroof jätabki alles ühe kolmandiku inimkonnast. Seda koledust leevendab igaühe lootus, et tema kuulub allesjääva kolmandiku hulka – eeldusel, et ta pole traumade, üle jõu käivata läbielamiste ning alkoholi ja ravimite käes eluvõimetuks muutunud.
Kuna diktatuurid eitavad nii pedofiiliat kui homoseksualismi, pole kellelgi nii peagi võimalust analüüsida, mis tegi massimõrvarist koletise. Samuti ei saa me lõpuni teada, kas Michael Jackson või eestimaised Otto-Triinud ja tütarlaste treenerid olid või ei olnud seda- ja todamoodi.
Ülimenukas 50 varjundi filmiseeria näitab hallist mustani, miks kujunes õnnetust poisist üksildane sadist. Ta korvab oma õnnetust tohutu rikkusega ning tema õnneks leiab ta tervendajaks armastava naise, mitte kullakaevaja.
Olgu jutuks üksikisik, rahvus või linnad ja riigid – purustamine võtab hetke. Ülesehitamine on pikaldane protsess, mis annab tööd paljudele professionaalidele. Samal ajal, kui tuhanded ehitajad rajavad uue Ukraina, aitavad terapeudid purustatud isiksused tagasi inimesteks. Retsepti, mis juhtus, kuidas see avaldub ja mida sellega peale hakata, andis juba 100 aastat tagasi Nabokovi bestseller „Lolita“.
Taevane töövihik seadis Naise ette kaks vastandlikku ülesannet.
Kellel on, see ei hinda – kellel pole, selle olukorda ei oska vanemad hinnata.
Esimene ülesanne saabus tema ukse taha hirmsa ähmi ja jooksuga kell 4 hommikul.
See oli juba teine kord. Esimesel korral jooksis teismeline Poiss tema juurde sellepärast, et ei kannatanud vanemate kaklemist välja. Vanemate nääklust võimendas pisiasi, et see toimus tema toas. Täpsemalt: tal ei olnudki tuba.
Kaksikud õed ja vanem õde elasid ühes, vanemad teises ja Poiss mitte üheski toas.
Korteri värk. Millele vanemad mõtlesid, kui kolmetoalise korteri soetasid, sisustasid ja-või lapsi täis sigitasid? Miks nad korterikarbi asemel väikest majakest ei ostnud?
See oli nende töövihikuülesanne.
Naine pani tiba tatise poisi magama. Tema asi ei olnud arvustada, vaid soojendada.
Pisiasi, et ta ise pärast seda SARSi jäi, ei puutu asjasse. See on jällegi tema, mitte tormivarju otsinud Poisi probleem.
Ema ja isa programmeerisid poisi elukorraldusse pidevalt kodust ära olemise.
Elutoas koos nendega seni telekat vahtida, kuni nad oma tuppa kobivad ja talle diivani vabastavad? Vahva. Või siis mitte nii väga. Poiss oli alati väljas, kuna tal polnud oma kodus kohta.
Teised korteriteismelised olid väljas, sest neilgi polnud oma tuba ega luba.
Nende isad – kui neid üldse oli – kogunesid omakorda garaažides või saunades, sest nemadki ei mahtunud korteritesse.
Teisel korral jooksis Poiss umbes samal kellaajal Naise juurde peitu.
Sedapuhku politsei eest. Teadis mõõdukalt vindisena, kuidas kõrvalteid pidi jänesehaake tehes putku pääseda. Teismelised ei tohtinud öösiti agulis ringi luusida. Keelatud oli alkot-tubakat tarbida. Pisitõsiasi, et neil kusagil olla polnud, ei kuulunud arutusele.
Keelatud. Kohatud. Ise ilusad nagu noored jumalad.
Kolm on kohtuseadus.
Kaks korda oli Poiss varju pääsenud.
Kolm… Brrr!
Naise enese teine, täpselt vastupidine ülesanne oli hoopis niipidine, et tema oli ukse taga.
„Tra, mina ei ole ühtegi asja oma tuppa valinud. Mida-muna voodi! Miskdi kardin. Okeino kapp on sõpsilt saadud, see veel kärab kuidagi nagu…“
Naine seisis linnalähedase küla kena väikese majakese ukse taga.
Ei tahtnud sees toimuvat pealt kuulata, aga kuulis.
Ta oli tulnud kogemusnõustajana isiklikule konsultatsioonile.
Temake, kes ta koduvisiidile kutsus, kaebas eelkõige iseenda peale. Ütles telefonis – ja kirjutas messari pikas kirjas – et tajub oma unistust elades ennast oma teismeliste laste suhtes vägivaldsena.
„Mina tahan lambaid ja kanu – nemad mitte. Kui ma sunnin neid tallesid lutitama ja laudast mune ära tooma, hakkavad nad vastu – sinu lambad, sinu munad. Mis siis, et ise söövad. Nii mune kui osavalt tehtud lambaliha…“
Naine teadis, mida tema kui nõustaja poole pöördunu lapsed tundsid.
Ta ise oli alles täiesti lapsena vanemate talust linna pagenud.
Tööle, kooli, mehele, abordikonveierile – ükskõik, kuhu, ainult mitte sitast lauta, silohaisuga riideid, rotte ja pottsoengut.
„Korista oma tuba ära – nõustaja jõuab kohe siia!“ tõstis abivajav ema sees häält.
„Mina ei valinud seda tuba ega nõustajat!“ tõstis ka teismeline häält.
Naine pani käe ukselingile, hingas sissevälja – ja talle meenus Luule Viilma väide: lapsed valivad oma vanemad.
Küll oleks lihtne, kui lapsed saabuksid vanematega samast või vähemasti sarnasest hingeparvest. Aga see pilvekene on juba siin. Uued linnukesed tulevad. Emb-kumb, kas vanematele õpilasteks – algajatena siin planeedil – või õpetajateks. Kõrgematest tsivilisatsioonidest.
Meenus ka idamaade iidne tarkus: lapsed on oma vanemate õpetajad.
Sellega peetakse silmas palju sügavamaid kihte elusid ja märksa enam tasandeid inimeseks kehastunute vahel kui näiliselt lihtne vanemlikkus. Mista’s on – õpetame lapsukesed inimesteks ja tupsu-tadaa.
Saab õpetajaks tulnud lapsukene täiskasvanuks ja tuututab: aga ma tahtsin hoopis sellist-tollist emaaaaa… Käib mööda terapeute ja nõidu ning toob nende juurest kogu raha eest kaasa üha enam pretensioone.
Mispeale mahakantud ja süüdistatud, pealekaabitud ja ärapõlatud emal ei ole teha muud kui öelda: mida iganes sina väiksena tahtsid või praegu tahad – on nii, nagu on – nii toona kui täna olen mina voh mina.
Kui soovid sünnivaliku ümber teha, paki oma asjad.
Kusjuures kaks kolmandikku, pigem kolm neljandikku neid emade-süüdistajaid elab neid üksinda kasvatavate emade juures. Nad saavad alati ähvardada, et kolivad ära isa juurde. Ent kõik osapooled teavad – ei koli. Isa ei taha. Ise ka ei taha. Ähvardada on hea. Ähvardatud ema ei sunni tööle, ostab taltsalt asju – ja päriselt õnnelik ei ole keegi. Südameüdini enesestmõistetavalt ema pürgimustes osalemata ei jäta ka kõige kalestunum pubekas. Kusagil hinge salasopis ikka kipitab…
Õnnetu emme oli talle telefonis kurtnud, et kõik, mis teda õnnelikuks teeb – peenrad ja marjapõõsad, heinad ja kitselüps – pälvib teismeliste põlguse, laiamise ja nulli osalemist.
Ehk õpetavad noored emale, et naturaalmajanduse ajad on möödas – üks inimene ei pea kõiki ürgtöid rabama – valigu üks oma teema. Kas lambad või… mis iganes.
Isegi pandeemilises maailmas, mis ellujääjad linnadest küladesse ja suisa metsa voolutab, tuleb ju ometi valida, mis liigid ja pühendumised lõpeks valida. Et nende teenimise kõrval ka kodukontoris oma erialatööd teha ja…
Kallid-riided-taara-banaanikoored-sidemed-kõik-läbisegi – paisus majakeses kurnatud ema hääl kimedaks kisaks.
„Sitt lugu, lilleke – istu need riided endale sisse, na – krdi hiinakad, maiäässs!“
Pssss…
Loom karjub, kui on hädas, mäletas Naine oma enese lapsepõlvest, mida ta päris ausalt öeldes enam mäletada ei tahtnud.
Ei-räägi-minuga-nii!
Ole-vait-na!!!
Ole-ise-vait!!!!!!!
Naine mõistis, et oma Lugu järgiv ema oli lapsi sellega võimalikult vähe koormanud – ja ikkagi end vägivaldsena tundnud – sellega jõmpsikad ära hellitanud. Ja nendes samas salajase süütunde tekitanud. Mida muud nad siin ülbasid, na.
Süütunne teeb tigedaks. Kuri kurbus ajab kisama. Säh sulle, mina-pole-valinud-na.
„Kuniks elu, saab alati uuesti valida,“ ütles Naine ust avades tere asemel.
Punetavad-hingeldavad temakesed – varajases keskeas üksikema ja tema teismeline printsess – põrnitsesid teda, nagu ilmutust. Ise omavahel liigutav-naljakalt sarnased.
„Küll te olete ilusad,“ pahvatas Naine.
Ja teadis samal hetkel: kuniks elu, saab üha uuesti valida – tema ise ka.
Mäletan, millal otsustasin, et rohkem siia ilma lapsi ei sünnita, Vivian.
Siis, kui mu poeg ja tütar olid veel üsna õrnas eas, tajusin: pean korvama.
Pean tasandama ja kuhjaga katma olematute meeste tehtu ja tegemata jäetu meie elus.
Ma ei tea, kes nimetas võõrasisad kasuisadeks. No mida kasu!
Küllap see pidi vanas keeles tähendama kasvu-isa. See, kes lapse kasvatab.
Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – Pipi Pikksukk keelitas sedasi.
Kärgpered on reeglina moodustised, mis panevad naisi kolmekordse koorma all küürutama.
Me oleme emad oma lastele. Kasu- või võõrasemad mehe lastele. Ja lisaks korvame kahju, mida kasu teeb. Ükskõik, kas teemaks on laste ebavõrdne kohtlemine või võõrasisa joomised-tarbimised-hooramised – naine peab pidevalt harmoonia ja turvatunde taastama.
Kärg-särg-härg-pärg-perede eest vastutavad naised elavad iga päev 7 eest – tööl käime ja oma vanemate eest vastutame ju ka – ent meeste tekitatud auke ja traumasid me oma lihastele lastele mitte iialgi päriselt hüvitada ei saa.
Ei ühtki last enam sellesse kärg-võõras-kahjuisanduse monsterlandi, otsustasin ma.
Meil olid lastega pere koosolekud.
Istusime kolmekesi maha ja rääkisime asju lahti.
Lapsed olid minuga nii lõpmata armsad ja need jutuajamised olid südamlikud.
Aastate möödudes sain aru, kuidas mu lapseohtu poeg hakkas vaistlikult vastu võtma mehe rolli oma üksildase ema elus.
Ma ei saanud mitte kuhugi minna ilma, et seletasin pojale üksipulgi lahti, kuhu ma lähen, kellega, miks – ja mispärast ma teda kaasa ei võta.
Oletasin, et poisil on kõike vaja teada elementaarse turvatunde pärast.
Seda ka. Ent sel moel õppis ta väikese mehena vastutust võtma.
Me käisime kodust väljas nii palju kui suutsime. Nii minu jaksamise kui raha mõttes.
Kodust välja läksin enamasti kolme lapsega – kuna ka minu õde oli lahutanud ja samuti vanemate juurde tagasi kolinud, elasime seitsmekesi ühes majas.
Võimalikult tihti oli mõistlik lapsed ära viia, et talumatult paks õhk saaks lahtuda.
Isa tahtis vaikust. Ema ei tahtnud isaga tülitseda ega seda, et miski kõrvaline isa välja vihastaks. Seda, et enesevalitsuse kaotanud isa läks aeg-ajalt emale käsipidi kallale, sain alles hiljem teada.
Kusjuures teada saades mõtlesin: inetu küll, aga pidevalt tänitav ema ise ju noris.
Kas see peabki alati ja igal juhul olema nii, et me ei mõista ega hinda oma emasid?
Minu lapsed tahtsid teistsugust. Piinlik küll – ma ise ju ka… Kuni surm meid lahutab.
Saan pisarateni haiget, kui mu lapsed mind põlgavad ja muuta püüavad.
Ma ise olen ju täpselt samamoodi oma ema halvustanud ja teistsugust tahtnud.
Parim ema on surnud ema?
„See juhtum on sulle – sina oled maatüdruk, kes on end üles linna töötanud!“ teatas Kirjanik.
„Sinu!“ vaidles Naine. „Sina oled kirjanik.“
„Mina pole programmiline kellekski-millekski hakkaja – ega isehakanu – ega mitmekülgselt andetu taidleja!“ pahandas Kirjanik. „Midagi muud kui sõna-akrobaatikat mina selles elus nii ilmastikukindlalt ei valda. Kirjanikuks kujuneb see, kes väljendab paljusid puudutavat, äratundmisi tekitavat taipamist. Kui seda turundada ei õnnestu, pole sina kirjanik. Mine tööle!“
„Ma ei taha seda tööd,“ tunnistas Naine. „Vist ei ole veel piisavalt professionaalne.“
Pingpong.
Pall, mis – nojaa, kes – nende vahel plõnksis, oli Proua Programm.
Kõigepealt Kirjaniku ja siis Naise ning keeldumise järel taas Kirjaniku letti lendas hoopis Proua Programmi mees. Otsis tuge ja kaitset – aga haudus ka kättemaksu. Meeleheitel mees tahtis lisaks lastele tagasi saada eneseväärikust. Oli valmis selleks oma eksi risti naelutama – Kirjaniku ja-või kogemusnõustaja kätega. Teades, et pere ja kodu on ta igaveseks kaotanud.
Mees oli küll teinud kõik, mida Proua Programm käskis, ent nüüd oli ta programmist välja arvatud, maha kantud-arvatud-tallatud. Ja mõlemal temakesel, kelle poole õnnetu inimene pöördus, oli tema ja teema suhtes sügav vastupandamatu tõrge. Ei!
Proua Programm sündis ja kasvas maal – seal kasvas ka tema esmane tahtmine linna minna. Nagu see juba sajandeid sündinud on – hea on seal, kus meid pole.
Temast sai tõupuhas broiler – kostüümi ja kõpskingadega sekretutka.
See polnud kaua kena. Ära tüütas ja ammendus – seda enam, et linnades tõusis esmane laine maale kolijaid. Ellujäämiseks on vaja ise toitu kasvatada, ennast varustada, oma kraami linnadesse müüa… Mis iganes see kraam on. Vildist sussid, nõuhau või tuled-viled.
Preili Programm valis endale tubli maamehe, sai esimese lapse ja nad ostsid talu.
Teise lapse sündimise ajaks oli kodumaja rajamine nii kaugel, et väikese pere võis meheta jätta ning isa läks võõrsile edasiehitamise jaoks raha teenima.
Kolmandat last sünnitades sünnitas Programmitar idee: maal asuvale programmiga sobivale majale lisaks loomi vaja. Võeti.
Mees – Traktorist – tahtnuks küll hoopis töökoja ehitada, aga naise käsk oli püha.
Traktorist kuulas käsku ka sellel tasandil, et võttis oma – nüüd juba neljandat last ootava kaasa ära. Enne pulmi kirjutas Proua Programm esimesed raamatud – nüüd tuli neid veel ja veel.
Proua Programm nägi, et mitmed inimesed loovad oma elud nagu muinasjutud ja kirjutavad neist loomistest hästimüüvad raamatud. Mina ka, mina ka, mina ka!
Viienda lapse – programmiliselt pidi tõelisel tegijal palju lapsi olema, te siis ei tea seda lihtsat tõde või? – sündimise ajaks oli selge, et lapsed-loomad-looming pole ühitatavad.
Liigist olenemata loomad aina haigestusid ja surid, põdesid ja kidusid – loobuti.
Kuuenda lapsega koos otsustas Proua Programm, et tema on kirjastaja ka. Traktorist koristas töölt tulles kodu, valmistas järgmiseks päevaks toidu – ja kui õlut julges juua, oli pereisa Proua Programmi mõõtkavas joodik.
Lasterikas ise lendas oma lastega mööda trenne-stuudioid-harrastusi-huvikoole – igaüks tema lastest oli juba ära programmeeritud. Kõik nad pidid ükshaaval emme unistusi elama. Misiganes anderaasuke kelleski ilmnes – kohe arendama!
Seitsmenda lapse järel leidis Proua Programm silmarõõmu – eduka linnamehe – ning temaga konsulteerides kutsus Traktoristile koju voodisse miilitsa, kui see õlut oli joonud. Viidi platele. Kahtlustati koduvägivalda.
Traktorist nägi edaspidi oma lapsi nädalavahetuseti.
Proua Programm õpetas teisi kirjutama. Kui temalt seda oskust väga osta ei tahetud, kandideeris poliitikuna – paraku eriti ebaõnnestunud erakonnas. Misjärel sai oma silmarõõmu nõuannete järgi kõutšiks. Igaüks, kes peab elatist teenima, aga õigupoolest midagi teha ei oska, hakkab teatavasti teisi õpetama.
Et Traktoristilt võimalikult palju pappi välja peksta, andis Proua Programm teda jadamisi kohtusse. Unustas rööpräheldes, et kirjavahetus on ka teisel poolel alles – ning et erakirjad lekivad 21. sajandi läbipaistvuse aksioomi kohaselt täiega.
Piinlik lugu? Ei. Proua Programmil oli alati õigus. Ta tõestas kõigile naiste ja ettevõtjate organisatsioonidele, kuhu vähegi kuulus – aga neisse kuulus ta mitte vähe, vaid palju – milline vägivaldne joodik on Traktorist.
Vassimine ja rassimine Traktoristi põrmustamisel võttis sellised mõõtmed, et organisatsioonid hakkasid Proua Programmi vaikselt, aga kindlalt välja arvama.
Programmiliselt oli tal vaja kõiki oma seitset last omada ja oma unistusi elama suruda – reaalselt laotas ta neist osa oma naissugulaste hoolde – ja tegi talinates mingit järjekordset programmilist karjääri. Traktoristil oli ammu järg kadunud.
Nad olid nagu sõjapõgenikud, kes olid sõjas oma enese pereemaga.
Traktorist kaalus Ukraina kaitseks sõtta minekut – lapsi ei saanud lähikonnas turvamata jätta. Mõtles tagasi loodusse hääbuva talu ukrainlastele peavarjuks anda – Proua Programm polnud nõus. Too võttis aina igal teemal, aga see eest igal pool ja kogu aeg sõna.
Kui Traktorist helistas Kirjanikule, tõdes mees, et ei saa oma seitsme lapse ema lakkamatute postituste pealt aru, kas naine on lisaks ukraina põgenikele ka vene väejooksikute Eestisse laskmise poolt või vastu. Üks asi on naisi ja lapsi turvata, teine – täies jõus mehed maale lasta. Oi!
Kirjanik lootis Traktoristi ärakuulamisega ja filosofeerimisega piirduda. Arutles, et näe, Exupéry “Väikeses printsis” on ühel planeedil rööpaseadja. Inimeste sorteerija. Päriselt inimesi sorteerida ei saa. Ükshaaval on neist kahju – näe, pered-kodud-tööd-möllud… – teisalt olen selle teooria meelik, et inimese koht on seal, kuhu ta sündis. Sel on põhjus ja tulemus – või tagajärg. Mõnel juhul jah karma is a bitch – aga see valiti ISE. Laseme mogilizatsija eest põgenejad siia – ja p sugused keeravad nad mängeldes meie vastu – näe, nende pärast pididki kodust põgenema, tapa nad nüüd ära, kui juba siin oled – saad kõik nende nänni endale – vsjo naše, remember?
Traktorist jätkas helistamist ja veenmist, et Proua Programm tuleb raamatusse raiuda.
Lubas Kirjaniku kirjutatud raamatule lahkesti oma nime peale kirjutada. Mida?
Kirjanikul oli sedavõrd selgelt temalik stiil, et see oli tema ja ainult tema kaubamärk.
Ja üldse on teise pere asjadesse sekkumine – ka nende päästmine – alati üks karmilt karistatav rumalus. Me ei tea nende tegelikke asju. Ei tea, kas nad tegelikult üldse juba-enam pere on. Ja see on täpselt nende endi asi. Kordame – nad ise valisid nii!
Järgmine sündmus juhatas Traktoristi Naise juurde. Sündmus laotus sotsiaalmeediasse. Proua Programm hakkas teenust pakkuma. Sekretutka-taluperenaine-lasterikas-joodiku naine-poliitik-kirjanik-kirjastaja-kõutš otsustas hookus-pookus-otsekohe kogemusnõustajaks hakata. Rõhk sõnal „hakata“.
Koolitatud-praktiseerinud-koolitatud-kogenud-koolitatud – ja veel kord koolitatud Naise juurde saabudes näitas Traktorist oma eksi, Proua Programmi paiset:
Olen elus näinud ja kogenud kõikKe!
Pisaraid, hingevalu, lahutusi ja leina. Tean ja olen näinud kui raske on olla üksi – kui raske on siis, kui Sul ei ole kedagi, kellega oma mure jagada, kellega rääkida.
Olen mitmekümnete paaride suhted taas ônnelikult kokku viinud ja seisnud ebaõigluse ning kurja eest.
Mida???
Mis meelel, see keelel.
Ehkki kirjanik ja teisi kirjutama õpetaja, lubas Proua Programm seista ebaõigluse ja kurja eest. Mida ta Traktoristi vastu kohut käies jõudsalt tegigi…
Tean ka, et kui su kõrvalt kaob lähedane inimene on see meeletu valu millele on raske ravi leida. Olles seda ise läbi elanud ja aastaid end ise ravinud – seda kogemust tahaksin väga ka teistega jagada.
Minu elukogemuse pagas on suur, mida rõõmuga soovin jagada ka Teile.
Ma ei ole selgeltnägija, ei ole nõid, ei ole terapeut – ma olen lihtne INIMENE kellel on lihtsalt palju kogemusi – tavaline inimene, kellele elu on andnud väga palju valusaid hoope – tõuse ja mõõne.
Usun, et mul on Teiega palju jagada!
Mina olen ja jään seisukohale, et lahku minemine peab olema viimane, kordan, viimane. Lahku ei tohi minna. Armastust ja suhet peab hoidma – tuleb õppida armastama ka teineteise vigu– peab õppima elama üle ka kõige raskemad ning keerulisemad ajad – koos!
Jebedijeesus! Kirjanik pakkus ebameeldivat keissi naljaks pöörates, et loovutab Proua Programmile mõned puuduvad kirjavahemärgid ning annab naturaalvahetuse korras paar õigekeelsustundi. Õigekiri sulle, kogemusnõustamine mulle…
Tänasest olen suure uhkuse ja auga kogemusnõustaja.
Ära ole oma murega üksi, helista mulle, koos leiame kindlasti lahenduse.
Tänasest saate kõik mulle helistada, igal ajal. Minu telefon on kõikKidele avatud, igal ajal.
(1.99 /min).
Issandapüssand, nõustus ka Naine. Küsida võib kõike…
Ta teadis, et riik oli mingi projekti järgi seesuguseid Proua Programme hulgi kogemusnõustajateks pööranud.
See, et nad asusid call-girlidena tööle – helista-mulle-mõtlen-vaid-sulle – ning küsisid kaks eurot minuti eest – küsida-võib-kõike – oli midagi uut.
Naine ja Kirjanik loobusid pingpongist – kirjutajaemand keeldus teemast, sest see polnuks eetiline. Lasterikas naine oli püüdnud ja proovinud – tema, siiski kolleeg, ei saanud osatada ega naeruvääristada. Tasa, tasa…
Naine omakorda tõdes, et kogemusnõustamist vajas sedapuhku eelkõige Traktorist.
Proua Programm ise polnud ju nende kummagi poole pöördunudki. Hoopis mees oli vägivalla ohver. Pidev psühhoterror, laste ringilennutamine, luululised kannapöörded. Mehed ei kurtnud ega kaevanud, ei püstitanud ega postitanud. Kannatasid ja maksid.
Kuni enam ei kannatanud – vaimse terrori all murdunud meestega juhtub teatavasti asju, mispeale on kombeks näpuga näidata: näete nüüd isegi, milline ta on!
„Ta on sageli sinise silmaga, küünekriimud näos,“ kinnitas Naine. „Loe!“
Naine pistis Kirjanikule nina alla värske uurimuse meestevastasest vägivallast.
„Ma olen kirjutaja, mitte lugeja,“ itsitas Kirjanik.
Ent luges siiski.
Eestis oli hakatud kokku lugema mehi, kes kannatasid pidevalt vägivalla käes. Kusjuures esialgses arvepidamises polnud poegi-pojapoegi-vendi-isasid-vanaisasid – ainult abi-häbi-ebakaasad.
Tabel ütles, et kui 2017. aastal registreeriti politseis 15 tuhat lähisuhtevägivalla juhtumit, kus kannatanu oli mees, siis nüüd on neid 16 tuhat aastas. Ehkki abi paluvad ühed ja samad mehed korduvalt, on nende arv nüüd üle tuhande.
Kirjanik nuuskis nina kirtsutades protsente ka: psüühiline väärkohtlemine 60%, füüsiline 24%, mõlemad kokku 17% – kuidas neist numbritest 100 kokku saab, ei tea – selge pilt. Not my circus, not my monkeys.
„Minu meelest ei saa meie sinuga siin selles tsirkuses üldse kaasa keksida – mees vajab meest. Evald, Trofimov, Valsberg…“ meenutas Kirjanik šamaane-tervendajaid-tantsitajaid-joogameistreid.
Mööda kogemusnõustajate üha täieneva armee reklaame ringi vaadates avastasid naised kunagise turumüüja-joodiku, kellelt toona lapsedki hoiule võeti. Pärast aastaid kainust sai suguõest esmalt spirituaalse keskuse pidaja, seejärel…
Teadaanne!
Selle aasta kevadest olen Eesti Töötukassa partner ja pakun teenust ka kogemusnõustajana. Minu kogemusnõustamise teemad on: lein, pikaajaline kriis, sõltuvused, lähisuhtevägivald, erivajadusega lapse toetamine.
Tean, kuidas tsüklist väljujat toetada ja uude ellu juhatada. Minu juurde tullakse selleks, et pihtida perevägivallast ja napsunaiselikust hädaorust, elu mõttetusest ja ohvriks olemisest.
Oma kogemusest ma mõistan neid inimesi ja saan juhatada teistsuguse elu juurde.
Sinul on õigus kogemusnõustamise teenusele Eesti Töötukassa kaudu, kui sulle on määratud vähenenud töövõime või puue ja sa oled:
• töötu,
• õppiv või koondamisteatega tööotsija või
• töötav inimene.
Kogemusnõustamist võid vajada, kui sinu tervis on (ootamatult) halvenenud või oled puude või tervisehäire tõttu sattunud raskustesse.
Mida tähendab kogemusnõustamine?
• Kogemusnõustamine tähendab, et ma pakun sulle kogemuslikku emotsionaalset, sotsiaalset ja praktilist tuge, ja jagan oma teadmisi ja kogemusi, mis aitasid minul sarnases olukorras toime tulla.
• Me keskendume võimaluste ja lahenduste leidmisele ning sellele, et suudaksid korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt.
• Kogemusnõustamisel aitan tulla toime terviseprobleemiga.
Kogemusnõustamist on sul võimalik saada maksimaalselt 10 akadeemilist tundi, põhjendatud vajaduse korral rohkem.
Kui oled huvitatud kogemusnõustamisteenusel osalemisest, räägi sellest oma juhtumikorraldajale!
Kui sa töötad, kuid vajad vähenenud töövõime tõttu tuge töötamise jätkamiseks, võta ühendust sulle sobiva Töötukassa esindusega ja leppige kokku kohtumine juhtumikorraldajaga. Töötukassa esinduste kontaktid leiate siit. https://www.tootukassa.ee/et/kontaktid/esindused
Töötule kliendile makstakse kogemusnõustamisel osalemisel sõidu- ja majutustoetust.
*
Psühhoteraapiaseansid
Oled teretulnud minu vastuvõtule, kui oled uudishimulik ja soovid leida väljapääsu mingist keerulisest olukorrast.
• Kas sul on väliselt kõik justkui hästi, aga sisemiselt oleks nagu midagi puudu?
• Kas sul on tühjuse tunne või segadus, aga ei saa aru, mis valesti on?
• Mida teha, kui kõik tundub mõttetu ja eluisu väheneb?
• Sina tead kõige paremini, kuidas oled jõudnud sellele ristteele, kus sa praegu asud.
Aitan sul leida vastused su küsimustele sinu enda seest ja toetan sind selles protsessis. Arutame koos, millised on parimad lahendused, mida ette võtta.
Mida sa päriselt vajad? Kuidas muuta vanu harjumusi?
Kuidas saab kergusega elus edasi liikuda?
Me ei saa muuta oma minevikku, kuid saame kõrvaldada minevikus tekkinud takistusi, siin ja praegu.
Nõustamine annab tehnikad ja oskused, kuid see, mil määral ja kuidas sa neid enda elus rakendad, sõltub täielikult sinust endast. Kogu vastutuse seanssidel kogetu mõjul toimunud muudatuste eest sinu elus ja suhetes võtad sa enda kanda.
Psühhoteraapiaseansi hind: 70 eurot/tund või 100 eurot 1,5/tundi
Või nii.
„Kuidas ta kõiki ja kõike teeb ja teab?“ imestas Kirjanik.
„Mis meil üle jääb,“ naeratas Naine. „Päris-nõustajad – 15 koolituse ja litsentsiga, nagu näiteks mina – peavad tõesti iga olukorraga kohanema ja toime tulema. Isehakanud, kes loodavad puusalt tulistades oma kogemuse pealt hakkama saada… Saavad hakkama salaküttimisega. Päris-jahimehed peavad kinni aukoodeksist ja mundriaust, toidavad metsloomi ning hoiavad neid sedasi kindlates kohtades – taludest ja maanteest eemal. Siis tuleb salkütt – piupau! Hüvasti, mundriau!“
Daamid jõudsid otsusele, et Proua Programm kui rängalt haige maaslamaja ei kuulu kummagi ampluaasse – ei peksmise ega paljastamise, ei püstiaitamise ega arstimise asjus. Kasvõi sellepärast, et tegelik klient on hoopis Traktorist.
Kuni mees pole iseennast abivajajana teadvustanud, on nagu on.
Peaasi, et endal katus sõitma ei läheks. Kirjanik oli just võimalike variantidega tegelnud.
Diagnoos: kirjanik
Kui arvad, et oled maailma ainus inimene, kellel on mõni vaimne või füüsiline diagnoos, arva uuesti!
Oletad, et haiguseks nimetatud eripära annab põhjuse mitte päriselt elada? Sina ju pole ei võõrapärane tõvesõna ega selle vastu aitav tablett. Kuna erinevaid korratusi, häireid ja eripärasid kannavad nimekad kirjanikud, suurärimehed ja teised geeniused, on ilmne: osa inimkonnast on alati olnud eriline.
Mida suurem on nn autistide ja aspergerite protsent rahvastikust, seda kahtlasem, kas need sõnad üldse haigust tähendavadki. Uue ajastu inimene ongi selline – otsige ohvri etendamiseks või elamisest vabastuseks mõni teine põhjus.
Alexander Milne „Karupoeg Puhh“ jutustab Christopher Robini mänguasjade kaudu kõigist võimalikest lapse käitumismustri äärmustest erinevate kaisuloomade vahel ära jaotatuna. Kuna Puhh on flegmaatiline ülesööja, siis näitab ta oma muheda isikuga, et sellise matsaka mõnulejana on täiesti võimalik üleni õnnelik olla. Omal paanilisel moel on õnnelik ka ärevushäireid kehastav koleeriline Notsu. Ta ju armastab ähmisolemist. Kirjandusteadlased omakorda armastavad melanhoolset Iiahit, kelle psühhiaatrid sildistavad maniakaaldepressiivseks. Ema Kängul on oma hüperaktiivse Ruu suhtes obsessioon – ülemäärase hoolitsemise sundmõte.
Sangviiniline superkontrollija Jänese nii tüüpiliseks ahastuseks on Tiiger toredasti kliiniline Attention Deficit Hyperactivity Disorder. Maakeeli aktiivsuse ja tähelepanu häire (ATH). Aitäh jah. Düsgraafikust Ökul neid sõnu kirjutada nagunii ei saa. Ja mis siis, düsleksik on ju Rootsi kuningas ka.
Kui vähemalt poole planeedi omanik Elon Musk Twitteri ostis ning portaali senisest juhtkonnast keegi tähtis tegelane teda aspergeri sündroomiga hirmuvalitsejaks nimetas, siis Musk esmalt solvus ja vallandas lapsesuu, kes avalikustas, et kuningas on alasti. Seejärel mõtles spektri eripära eriti eriline esindaja järele ning nentis: „Olen jaa. Kas sina ei olegi?“
Igas pere-, mees- ja sõpruskonnas on andekaid oma ala fenomene, üles-alla tujusid ja seletamatuid käitumismustreid. Nende puhul selgub peagi, et introvertne endassetõmbumine ja ülim keskendumine viib fenomenaalsete avastusteni. Teekond loovuse ja leiutisteni on sillutatud „imelik“ olemisega. Lisame oma üksikule ja üldisele anamneesile – „haigusloole“ – rahvusliku eripära – ja ongi koos klimaatilise sinusoidiga täispakett.
Oleme harjunud oma 700-aastase orjaajaga põhjendama nii hirmunud ettevõtmatust, sotsiaalset saamatust, maatriksis molutamist, kadedusepõhist enesehaletsust kui lihtsalt sitta iseloomu. Juudarahval on holocaust, aafriklastel jänkide jõhkrus, meil olgu kauamängiv orjaöö. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Rahvuskehandi rakutasandisse rammitud märterlus on lisaks kena pakkida Oskar Looritsa suurteoses „Eestluse elujõud“ kirjeldatud aastaajalisse depressivsusse ja enesetapuvalmidusse.
Pangem ometi lambid põlema – saagu valgus! Elektrihindade, sõdade ja viiruste kiuste elame siiski 21. sajandis ega ole koha- või olude sunnismaised vangid.
Lock-downide jada õpetas meid aduma, mis tegelikult juhtus Juhan Liivi jt eelmiste sajandite õrnade hingedega. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka siis, kui suletusest kunagi kuhugi ei saa. Tulin linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt – lumesadu, jalad väsind, läbi-läbi näljane… Eks näljane ka õiguse järele olla luuletaja, nüüdismõistes arvamusliider ja hetke jäädvustaja kopiraiter.
Kodukülla kuhtunud loovisiksused ja kitsikusse kängitsetud geeniused leidsid ühe või mitu nimetust valikust „depressioon“, „suitsidaalsus“, „maaniad“, „paanikahäire“, „foobiad“, „alkoholism“ ja moodsamat sorti erim „narkomaania“, „psühhoosid“, „toitumishäired“ ja „skisofreenia“ või „bipolaarsus“. Tänu sekka sattunud sõdadele oli kitsikuses kiduvatele loovuritele kasvõi sel moel kodust välja pääsemine suisa vaheldus.
Raimond Valgre ja Ernest Hemingway läksid II maailmasõjas nii heas kui halvas ereda leegiga põlema. Valgrel oli oma muusikat komponeerides ja esitades viina rohkem ja päikest vähem, seepärast halastas keha temale ilma lõpliku lasuta Key Westis. Blues on siis, kui heal inimesel on halb – kui haige on hing, siis on swing.
Praegused psühhiaatrid muutuvad murelikuks, kui mõni stammkunde – kirjanik, muusik, näitleja, maalikunstnik – pole ammu pelgu-pansionaati külastanud.
„Mõtlesime juba, et teiega on midagi juhtunud,“ rõõmustavad tohtrid taaskohtumise üle loov-patsiendiga. Seda enam, et tegemist on arstide endi hingesugulastega.
Hulluarst-kirjanik Vaino Vahing sõnastas avameelselt arstide sarnanemise oma klientidega. Sõpruskond Vahing-Tooming-Hermaküla koolitas oma hapral räsitud moel rööbiti Pedajase-Tepandiga terve plejaadi uusi näitlejaid. Vanemuise teatri draamastuudio lõpetasid kärakas, köis ja diagnoosid kui põhjus ja tagajärg.
Mina olen käinud kõigis Eesti psühhoneuroloogia haiglates ajakirjadele lugusid ning tele- ja raadiosaateid salvestamas. Dr. Imre Rammul kui sõber ja teekaaslane pakkus mulle Paldiski maantee pansionaadi vabakäigu osas ka sõna otseses mõttes tormivarju. Kui 2005. aasta jaanuariorkaan mu rannamaja uputas, sain hullaris päästetöödest välja magada ning tutvuda mitmete imeliste inimestega, kes tavatsevadki aegajalt seesuguseid restarte teha.
Keset kunstnikke puhates ja mängides, patseerides ja mediteerides sain dr. Vassiljevilt teada sama, mida dr. Soomere oma populaarteaduslikes raamatutes kinnitab. Loovisiksused peavadki olema skisoidse arhetüübiga, ilma selleta luua ei saa. Primadonna peabki valutama.
Maalides ja musitseerides minnakse seisundisse, kus teadvus toimib ühtaegu mitmel tasandil ja ajaliinil. Sünnivad uued inimesed ja olendid, kes hakkavad neis kanaleis iseseisvat elu elama. Transist väljudes on ka autoril kui meediumil – vahendajal – huvitav lugeda, milliseid sõnumeid ja kujundeid ei-tea-kustkohast saadeti.
Need on taevalikud elamused ka Friedebert Tuglase novelle „Taevased ratsanikud“ või „Androgüüni päev“ kaasa kogedes. Millised värvid ja kujundid, leiud ja luulud!
Interdistsiplinaarsed teadlased dr. Ludwig, dr. Andreasen ja dr. Kaufman avaldasid hiljuti diagnoosidega kirjanike teemalise traktaadi. Lev Tolstoi visioonide kliiniliseks loetud maastik sarnaneb Igor Mangi omaga. Nemad prohveteerivad.
Tuglase hingesugulane Edgar Alan Poe on võrreldes meie impressionistiga oluliselt süngem. Hirmuäratavad on ka Fjodor Dostojevski nägemused ja nende jagamised. Kes siis „Idiooti“ ning „Kuritööd ja karistust“ ei teaks. Iseennast karistab painava süütundega Anton Tšehhovi kirjeldatud mehike jutustuses „Ametniku surm“.
„Andestage, et piserdasin!“ vigiseb sundmõtte käes kääriv armetuke, kuni end oma obsessiooniga surnuks piinab.
Üleni oma stiihiale pühendunud suurvaimud kipuvad olema ohtlikud. Filmis „Piinatud geenius“ tutvustab Russel Grow´autisti-skisofreeniku fenomeni. Teadlasena taevalik, inimese-mehe-isana ohtlik.
Ohtlikud on ka naised, kes loevad. Vabamõtlevate temakeste emalaev Virgina Woolf on oma tegude ja teostega feminismi pioneer. Teda kehastades teiseneb Nicole Kidman tundmatuseni võrreldes „Silmad pärani kinni“ narko- ja seksisõltuvuse musternäidisega. Sundmõtete ja nägemuste lakkamatu voog laseb selle tegelaskuju temakeste kogu võõrsõnaliste diagnooside paletil leiduvaga lausa jõulupuuna täis riputada.
Maarahva soost literaat Sofi Oksanenil on vastu pakkuda vaid mõned foobiad. Paljudele tuttavatest ärevushäiretest avalikult kõneldes ja neid trotsides on ta iseenesest kujundanud kauni kunstiteose. Afropatsid ja gooti stiil tõestavad, et sisemine ja välimine ilu käivad käsikäes. Nagu ka vaimne ja füüsiline enese kasutamine ja hooldamine. Terves kehas terve vaim.
Maailma edukaim autist – kirjanik J.K. Rowling paneb oma Harry Potteri sarjaga küsima: kes ütles, milline nägemine on normaalne ja kumb reaalsus on tegelik?
Haldjaid ja härjapõlvlasi, olendeid ja seletamatuid nähtusi on kirjeldanud nii Kääbiku ristiisa Tokien kui H.C. Andersen, vennad Grimmid ja meie oma maestro Edgar Valter.
Kuivõrd erinevate maade ja rahvaste autorid „Avatari“ loojatest Disney-stuudio veetleva vennaskonnani kirjeldavad ühesuguseid kõrvu, sabasid, tiibu ja silmi võib pigem oletada, et need paralleelmaailmad Muumitrolli ja Naksitrallidega on olemas.
Seega ei tähenda diagnoos haigust ning inimene pole diagnoos.
Sinagi ei ole ju parandatud pea, lapitud luu ega siit-sealt nõelutud nahk. Füüsilised traumad näitavad kaheldava väärtusega valikuid. Ka viirused panevad meid pikali, andes aega järele mõelda, mis oli, mis on, mis tuleb ja mis jääb. Mustlased ennustavad sedasi, kui oma läbinägelike psühholoogide andele vastavalt sinu kätt vaatavad.
Mis käesse puutub, siis kirjaniku haiguseks nimetatakse käe krampi. Järelemõtlemise, puhkuse ja lõõgastumise järel annab järele. Kui mitte enne, siis sel ajal ikka, kui lõpeb sinu eksistents maatriksis – massiline epideemia nimega Inimelu Maal.
Kuniks elu, seni on kõik parandatav.
Naine reastas arvutis oma järgmise nädala nõustatavaid.
Kes soovis vestelda zoomis, kes palus oma koju tulla, kes tahtis ise tulla.
Mõni teadis töötukassa takse – 45 eurtsi tund – ega pidanud sõidukulu-aega-riski millekski. Tule ikka. Ei tule.
Naise sõbratarid ja kolleegid, kaasteelised ja teekaaslased rääkisid erialast olenemata üsna sama: sulle ju meeldib see töö, sa ju oskad ja tahad – milleks sulle siis selle eest raha?
„Loodetavasti meeldib ka igale telefonioperaatorite firma töötajatele nende töö – siiski soovivad nad minult paketipõhist kuutasu,“ vastas Naine suguõele, kes pöördus sellepärast, et leidis oma mehe teise naisega nende abieluvoodist.
„Kas teil on ka mõni pakett pakkuda?“
„Me ei saa ju tööd alustades ennustada, kui kaua teil tervenemiseks ja eluga edasi minekuks läheb. See oleneb, mida te ise meie kohtumiste vahelisel ajal enda heaks teete. Lepingusse ei saa kirjutada, millal te valmis saate – ammugi mitte, millal mina teid valmis teen.“
Tigitigitigitsirrr!
Ah?
Tigitigitigitsirrr-noh, ei kuule või?
Messenger kutsus videokõnele.
Naine vajutas vastumeelselt vastuvõtu-ikooni.
Hästi-hästi lülitame kaamera ka sisse.
Iseenese ilmudes arvutiekraanile kohendas Naine tukka.
Silmad-huuled olid mõistagi värvimata – ehkki kogu maailm teab juba ammu, et võimalikult kõigi ametite kodukontorisse sulgudes peab sinu metaversioon pidevalt stardivalmis olema.
Sa ei saa iial arvata, et täna puhkad nägu meikimisest. Oled 24/7 metaverse – või ongi p…
„Vajan mingit nõustajat,“ teatas talle ekraanile ilmunud proua poliitik.
Nii?
Loomulikult ta teadis poliitikut. Kes siis poliitikuid ei teaks.
Ehk vajas poliitikuproua varjupaika vihaste valijate eest?
Elektriarved, isekõndivad kohvimasinad, pistised ja mis-kõik-veel üldteada eesti asjad…
„Ma tean, et te ei tee oma tööd niisama… Öelge kontonumber, teen kohe ülekande.“
Ah?
Tegigi.
„Ma saadan korrektse arve pärast vestlust,“ kinnitas jahmunud Naine.
Jajah, ei huvitanud sellised pisikeses kirjas asjad hädasolijat – nagu millisele-iganes laenulepingule allakirjutaja on enamasti olukorras, kus ta kirjutab alla ükskõik, millele. Ja maksab loodetud tulu asemel hoopis ise.
Naise tütre sõbrataril oli üks iPhone üle. Just ostis, kui teine kingiti.
Pani oma pisut pruugitud kolme-kaameralise õunakese müüki – ja kohe lõi müügikeskkonnas keegi usin poolakas talle kammi turja. Poolakas esindas bemmi-vendade gängi. Teatas guugu-tõlke vahendusel, et on siinmail tööl, ise paraku bizi, nii et saadab FedExi rahaga teele. E-kirjas oli näha, et telefoni hinnale olevat bemmi-poiss sajaka rohkem deposiiti maksnud. Selle eest pidi õunamüüja kullerile kindlustuse maksma. Vautšerites ja puha.
Sõprade seas maad kuulates sai peaaegu-kergeuskne teada, et selline äri ongi. Su nina ees lehvitatakse õunamüügi hinnast sajaka võrra suuremat summat, millest sina pimesi selle sajaka maksad ja… Kui pettusest toibud, müüd hea õnne korral õunakese kellelegi teisele. Püüa tuult väljal…
Neid asju teatakse vähem kui võiks, sest inimesed häbenevad oma lollust.
Igal elualal oleks kõigil kirjeldamatult valutum ja kergem paratamatuse laineharjadel surfata, kui kogemusi jagataks…
„Vabandage, ma olen veidi sassis,“ tunnistas Naise kodukontorisse saabunud poliitiku metaversioon. „Mulle kirjutati erinevaid tablette. Nii et kui ma pisut sogan, siis…“
Jajaa, millal poliitikud ei sogaks. Tablettidega või ilma – seda nad oskavad…
Poliitik lisas, et tõenäoliselt vajab ta leina läbimise nõustamist. Ükspäev teisehomme.
Täna polnud ta veel leinani jõudnud.
„Kas on olemas selline kummaline variant, nagu… suretamise nõustamine?
Mu hõimlane oli minu juures nädalapikkuses agoonias. Nii tema piinlemise ajal kui praegu on tunne, et ma suren ise ka ära.“
Küsida võib kõike…
Hajutatult ähmis abivajaja selgitas, kuidas hõimlane tema juurde surema sattus.
Tublil tisleril mängis kodu-alevi majakeses mitmendat nädalat telekas. Maja ees seisis tema ustav kaubik. Ei ühtki elumärki.
Naaber helistas poliitikule. Poliitik helistas politseisse, kes leidis puusepa kohutavas seisundis põrandal – küüned verised, kõik toad täis… seda, mida sellises seisus inimesest ikka eritub.
„Hõimlane palus süüa ja ennast sealt alevist otsekohe ära viia. Panin talle linad alla ja viisin ta autosse. Jaksasin. Teel sain vaid seda teada, et debiilselt heatahtlik taksojuht oli talle ukse vahelt iga päev viina sisse veeretanud. Ilmselt ka konto tühjaks teinud. Vabandan, kui liiga teen. Mina ei tegelenud matustega. Kontodest ja pärandist ma midagi ei tea, iseendale inimlikku tuge ja rehabi… refo… noh…rekreatsiooni palun.“
Rohkem poliitik Kärna-Ärni kombel võõrsõnadega golfi ei mänginud.
Kirjeldas, et päästetav sugulane oli ennast igalt poolt, kust võimalik, hullusti vigastanud. Silm sinine, kriibus-kraabus kõikjal. Koju kutsutud kiirabi teatas, et nemad ei tee sellises seisus inimesega midagi. Saagu kaineks. Pidage vastu. Ura.
„Erakliinikus Kordamed ei võetud teda vastu. Saime narkoloogilt sadade eurode eest retsepte ja tühjendasime minu konto. Manustasime ette nähtud ravimeid ja aineid iga nelja tunni tagant, nagu ette nähtud – püüdsime koguseid vähendada. Seadsime kaasaga vahetustega vahtkonna sisse.
Kuuendal päeval tundus, et läheb paremaks. Ta hakkas raadiot ja kasse kõnetama.
Seitsmendal päeval jäi meie imelisim kass maanteel konni taga ajades auto alla. Kaheksandal päeval oli mu hõimlasel parem, unistas järgmistest puutöödest… Üheksandal päeval lubasin ta kasvõi süles õue päikese kätte viia. Kümnendal ööl oli minu valvekord öösel kella 1-st 4-ni. Enne vahtkonna üleandmist leidsin rõõmuga, et kallis sugulane hingab paremini, keetsin talle taimeteed, tema käed läksid soojaks.
Kell 7 ta suri.
Politsei käis minu juures dokumente täitmas ja kutsus mind teda viimast korda vaatama. Morgi auto jõudis tunniga. Tema riided – ja oma kampsuni, millega kassi maanteelt ära tõin – matsin kassi kõrvale.“
Poliitik rääkis masinlikult.
Ilmselgelt oli ta paaril viimasel päeval tablettidega vaheldumisi seda juttu korduvalt rääkinud. Selektiivne mälu oli liigse info välja toimetanud. Järele oli jäänud emotsioonitu brikett. Ehk oli see tablettidest. Ja poliitiku elukutsest. Või mõlemast.
Naise ülesanne oli kuulata.
Mitte ühegi lause järel ei sekku professionaalne nõustaja aga-minul-oli-nii stiilis.
Küpses eas inimesed on üsna kindlasti kedagi suretanud ja leinanud.
Kogemusnõustamine ei tähenda siinkohal oma kogemusega siin-ja-praegu kõneleja summutamist ega temast üle rääkimist.
Naine teadis, et tema enese fookus siinkohal on tema isiklik areng ja vajalik olemine.
Areng kõneka vaikimise suunas.
Küsimus iseendale – kuidas end kuulates tunnen ja missugune pärast seda seanssi olen. Ka nõustajal on käepärast üksnes tema ise.
„Me olime selle tisleriga mõni kuu varem lollisti tülli läinud. Minu ameti pärast mõistagi,“ kirjeldas poliitik oma valusaimat kohta. „Kuigi ta oli ju päris pikalt minu juures, ei jõudnud me sellest jagelusest mitte silpigi rääkida. Mitte midagi!“
„Ehk see polnud talle tähtis?“
„Pigem tuli ta minu juurde ellu jääma, mitte surema. Muudkui vabandas ja lubas kõik korvata. Praegu tunnen pidevalt, et ta… noh… polegi ära läinud. Siin on. Äkki see on tablettidest? Või peabki sedasi olema?“
Naine oli üsna sensitiivne tüdruk.
Tal oli mõistagi kiusatus poliitikule öelda, et tänu ligimese kehatule kohalolekule on võimalik kõik ümber väestada. Ajaliinidel madalasse sagedusse sattunud kogemused on võimalik koos ette ja lahti võtta. Piisab teisiti sõnastamisest ning põhjuste ja tagajärgede õigesse järje- ja vahekorda seadmisest.
On ikka suur vahe küll, mis järjekord on Uus Hea Ilm ehk UHI. Hea Uus Ilm ehk HUI.
Oma ametis ei saanud Naine öelda: vanade sõnade ja mustritega uude energiasse ei saa.
Kuni nõiaring on suletud, sealt välja ei saa. Katkenud ring on kingitus. Ringi katkemiseni tuleb selle keskel vagusi püsida, et ringilendavate egregoride-deemonite-terariistadega mitte pihta saada.
„Rääkige temaga,“ ütles Naine. „Rääkige nii, nagu minuga praegu. Kui te tajute lahkunu ligiolekut, saate talle ju oma tunnetest rääkida. Väidetavalt on noorena surnud ka ise alguses üsna ehmunud – nad ei usu, et see tõesti juhtus.“
Ai, kiskus ikka esoteerikaks ära… Õnneks mitte liialt.
„Mõtlesin, et kirjutaksin talle kirja… Väga tobe?“
Mitte tobedam kui riigieelarve kärped.
„Kirjutamine on üks teraapilisemaid tegevusi üldse,“ kiitis Naine idee heaks.
„Kas ma peaksin pärast kirjutamist selle kirja ära põletama?“
Vaevalt kadunuke seda enam lugemas käima hakkab…
„Lapsi tal ei olnud, nii et kellelegi üle seda viimast kirja ma anda ei saa…“
„Põletage siis rõõmuga ära.“
„Mul on üks probleem…“
Nii paljud inimesed oleksid õnnelikud, kui neil oleks kõigest üks probleem.
„Ma kardan üksi olla. Ei-ei, ma ei keelita teid enda juurde tulema. Tahaksin seda kirja kirjutama hakata – aga niimoodi, et see aken siin jääb lahti… Te ei pea minuga rääkima. Võite rahumeeli seal oma asju teha… Isegi arvuti juures ei pea te olema. Mulle piisab teadmisest, et liigute sealsamas…“ palus poliitik. „Otse loomulikult on kõik hinna sees. Minu asi, kui oma kirja kasvõi neli tundi kirjutan.“
Kirjutaski.
Oli vaikne ja taktitundeline, nagu lubas.
Taksomeeter tiksus. Piltlikult öeldes. Ja kuidas Naine end pärast seda tundis?
Preestritarina.
Alguses kartis, et lits lugu – prostituudi moodi asi. Vastupidi kujunes.
Ta sai aru, kui palju enamat tema amet nii nõuab kui annab. Vägede valitseja. Pihiema. Puhastaja. Elude muutja.
Sel hetkel oli Naine üle aegade ja aastate piiritult õnnelik.
Poliitik otsis oma erilistes oludes, erilise sisuga kirja lõppu tsitaadi:
„Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale.
Tegi head, tegi endale, tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on?
Aga üks on kindel: parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb, et “lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas…”
Lible
Oskar Luts „Kevade“
Naine silmitses, kuidas poliitik teisel pool ekraani pika vaikimise järel kirja süütas.
Ta oli osaline milleski suures ja kaunis.
Aegade ja nimede, positsioonide ja reeglite ülene hetk. Selles hetkes nägi Naine oma enese varasemat üksildust ja eraldatust. Ta seisis silmitsi oma häbi ja häbenemisega. Naine oli häbenenud oma oskamatust – oli ennast haletsenud ja põletanud.
Koos enesehaletsuse lõpuga kingiti talle peegelpilt. Klient, kes oli temaga analoogsel teel. Järgneja. Võimendaja. Sama parve lind.
Imeline!
Nagu ka järgnev mäluvoog.
Naine ise oli jätnud selle tegemata, mida poliitikule soovitas.
Tema ei kirjutanud. Ta läks isaga kohtuma.
Sõitis ennast ja isa seostanud ja sidunud paikadesse palverännakule.
„Mees jäi eutanaasia seadustamise soovile lõpuni kindlaks
31.oktoobril Postimehele antud intervjuus eutanaasia seadustamise poolt kõnelnud raskelt haige mees suri 5. jaanuaril. Tema tütre hinnangul jäi isa lõpuni oma arvamusele kindlaks.
Intervjueerisin vanahärra Märti teades, et ta sureb peagi.
Arstid ja hooldusõed kinnitavad, et surijad kipuvad elu lõpu poole oma seisukohta eutanaasia osas muutma ning soovivad siiski elada nii kaua, kui neile vähegi antud on.
Kui eutanaasia oleks Eestis seaduslik, oleks Märt otsustanud valida lahkumise enne, kui jäi täiesti abitusse seisundisse. Oma viimsel elukuul ei võtnud mees enam ivakestki toitu vastu. Ta nälgis põhimõtteliselt. Täiskasvanud lapsed nägid, et isa oleks virelemisele eelistanud eutanaasiat.
Vana mees oli elu lõpuni teadvusel ja suri rahulikult une pealt. Tema vanim tütar leiab, et eutanaasia peab olema seadustatud: tohime otsustada loomade piinad lõpetada, pöördumatult haigetele inimestele aga määravad arstid ravi, mille ainus eesmärk on neid elus hoida. Kui Märt isadepäevaks koju käima toodi, oli invatakso meeskond purupurjus. Haisesid viina järele ja lasksid patsiendi raamiga vastu maad kukkuda.
Ja ikkagi loodavad inimesed imele. Nad loodavad terveks saada. Tahavad jõulud ära näha. Püüavad uue aastani vastu pidada.
Terve tööjõulise mehena õpetas Märt lapsi: peab palju tööd tegema ja vaeva nägema.
Haigusest abituna soovitas ta pigem elu märksa rahulikumalt võtta, puhata ja mitte kogu aeg kuhugi kiirustada.
Kuna Märdi vanemad küüditati ja ema suri tuberkuloosi, tal väiksena kodu ei olnud. Seepärast oli tema jaoks kodu kõige tähtsam üldse.
Hädas sõpradele-sugulastele jooksis mees appi – oma vajadused jättis viimaseks.
Aitas kõiki – ennast aidata ei lasknud.
Soovitas teistel puhata – ise ei osanud üldse puhata, sest oli lausa elukutseline ellujääja.
Isa surma järel põrnitses Naine telekas näidatavaid inglite aegu ja südamesoove.
Ja ta aimas, et kenad keskmised kodanikud peaksid teda koletiseks, kui teaksid, mis tema peas toimub.
Naine silmitses eluvõimetuid, ravimatuid õnnetuid, keda tuli tassida ja toita, kes ei väljendanud ega omandanud midagi ning kelle elushoidmise kemikaalid – nojaa, medikamendid – maksid sadu tuhandeid. Emad nutsid, hooldatavad tegid spontaanseid hääli. Jõulumeelikud klikkisid ülekandeid. Ulmelisi.
Selge, et ema või isa, kelle enese lapsuke sünnib või kujuneb seesuguseks vegetatiivse-lähedases seisundis koormaks, annab kõik, et teda ravida. Kusjuures see ravi ei ole tervendav, vaid vegemist pikendav.
Televaatajad samastuvad ahastavate lapsevanematega.
Ahastus on olek, mida igaüks meist on kogenud.
Otsekui tõrjemaagiaks, indulgentsi ostmiseks, iseendale oma hea-olemise tõestamiseks annetatakse kamba peale kokku väga suuri summasid.
Jäägu see. Maailmas on piiramatult heldust, küllust ja raha.
Las igaüks rahustab oma südametunnistust, nagu tahab.
Naine läks oma südametunnistusega kohtumise ja rahu sõlmimise palverännakule.
Teele asudes otsustas Naine, et liidetavate järjekorrast summa ei olene.
Naastes avastas ta toibudes, et olulisim täht sel rännakul oli L.
Lõhnad. Liidetavad. Liiv. Laut. Lammutus. Lapsepõlvekodu. Liivakell.
Kalmistul – Liiva-Annuse kuningriigis, sai ju öeldud, et L-id ruulivad! – puhastas Naine isa haua lehtedest. Ja ütles issile endalegi ootamatult: „Ma ei tunne enam lõhnu. Issi, ma olin koroonas. Ei, mitte pulkade ja nublakatega lauamängus, viiruses.
Et mitte töökohta kaotada, varjasin seda usinasti ülemuse eest.
Jäin lihtsalt vaikselt koju külili. See oli kooliaegsele haige olla tahtmisele nii vastupidine. Lükkasin kojujäämist edasi, et oma tükitöö tasu teenida. Kui voodisse jäin, siis täiega.
Lõhnu ei tunne ma täna ka. Süüa teen, ennast lõhnastan ja inimestega lävin… käsikaudu… või kuidas seda väljendadagi…“
Naine põlvitas kalmuliival ja joonistas kätega hauale mustreid. Kauneid ornamente. Sümmeetrilisi õhulisi kujundeid, mis voolasid tema sõrmist iseenesest.
„Lapsekene, kõik asjad on palju lihtsamad – ära mõtle oma elu keeruliseks.“
Naine võpatas. Isa. Ja ta puhkes lapsukesena nutma.
„Leia liivakell.
Lopsakas – veerandtunnine. Nende viieteistkümne minuti jooksul lase mõistus koos liivaga tühjaks voolata. Kõik keeruline niriseb minema. Lihtne jääb alles. See ongi tähtis.“
Isa soovituse järgi sünnikodu poole sõites mõtiskles Naine: mind peetakse keskmisest sensitiivsemaks… võiksin tuhandete teenusepakkujatega võidu nõiaturul trügida… sellest, et ma kuulsin kalmistul täiesti selgelt ja häälega isa kõnelemas, ei räägi ma tegelikult kellelegi.
Ei olnud sünnis kellelegi jutustada ka teravast lammutamise tungist, mida ta oma sünnikodus ringi kõndides tundis.
Tare, kus Naine sündis, seisis tühjana.
Kõik tarbeesemed, mööblitükid ja isegi kardinad nii, nagu nad jäid, kui nad perega tänu isa uuele ametile saadud tallu kolides jätsid.
Kõik lagunenud, kärbseid ja ämblikuvõrke täis.
Ühel pool nukraid varemeid – nimetagem asju õigete nimedega, eks!? – seisis armas väike majakene. Uhiuus. Päikesepaneelide ja lapsevankriga.
Teiselpool kaks pirakat merekonteinerit, korstnad katustest väljas. Ju vist külalistemajad.
Pisut ehmunult majakesest väljunud noorperenaisega koos sauna jalutades – ka siin oli kõik nii, nagu Naine mäletas – küsis ta, miks noor ja tugev pere ometi toda hirmuäratavat rehielamut maha ei lammuta.
Noorperenaine vaikis. Mõtiskles. Aga äkki kunagi saame nii jõukaks, et ehitame selle oma lastele tagasi üles… Näe, esimene laps on juba sündinud. Aega rikkaks saada ja ajulugu üles ehitada veel küll…
„Kullakene, nii on põlvkondade kaupa eestlasi ülearu suuri majapidamisi rajanud ja orjanud. Mitte kunagi ei tule mitte ükski täiskasvanud laps sinu muinasjuttu edasi jutustama. Igaühel on oma lugu,“ pahvatas Naine.
Emmekene-noorekene vaatas vankrisse… Aga…
„Iseendale ehitad. Oma enese hingerahu ja silmailu heaks teed platsi puhtaks!“
Neiuke-kahvatuke tunnistas, et on seda ammu tahtnud teha. Mees on tares kunagi elanud hingede pahakspanu kartnud.
„Võta mu soovitust käsuna,“ soovitas Naine.
Ta kirjutas paberilehele „LAMMUTADA!“ ja kinnitas selle ühe hinge küljes ripakil ukse külge.
„Jõudu ja puhastust teie ilusale perele!“ lehvitas ta autosse istudes.
Naisele meenus veedatar Alexis Varnumi äsja kirjutatud tekst sellest, kuidas inimesed muutuvas maailmas ennast tegelikult aidata saavad. Tegelikke asju tuleb teha. Kui üksnes mediteerid ja veganled, kanaldad ja vaimled, on kogu aeg halb olla. Tegutsedes ja luues on hea.
Kasvukodu-metsavahikoha praegune pererahvas oli nende teise kunagise kodu piltpostkaardiks pununud. Igas nurgas ja klumbis, põõsapundis ja järvekalda-veeres mõni aiapäkapikk-kurekuju-seenekesed. Ninnunännu kitš, mida paigutades ja hooldades usub pererahvas, et jääb alatiseks siia. Imeilu kui klammerdumise altar.
Naisele tuli pedantselt niidetud õuemuru pidi vastu suur nelja-põlvkonnaline pere. Vanaema, tema poeg oma naisega, nende lapsed – ja lõpuks vanaisa, kes oma vintisolekut enda arvates osavasti varjas.
Jalutati ja vaadeldi iga issanda aiapäkapikku, kellele järjekordne perekond kogu elu oli pühendanud.
Naine ei pidanud õnne tänama, et ta lõhnu ei tunne – laudas oli külalistemaja.
Mitte ainsatki virtsalebra ega kanapasa paraadi, millega tema lapsepõlv oli raamistatud. Puhtus ja kord, püüdlused ja imeilu ja… müügis.
„Kas teie ise ei tahaks oma lapsepõlvekodu tagasi osta?“ küsis vanaema lootusrikkalt.
„Minu otsus suurlinna kolida ja korterielu alustada on väga teadlik, kullakene,“ naeratas Naine soojalt ent kindlalt. „Siin sain kogu eluks ette lehmade kannul ära joostud. Koos kaasaga üles ehitatud talus oli au kakskümmend aastat taevale tagumikku näidata – aina rohides ja kasides, teate küll. Möödas. Oli ära. Lõpetatud,“
lehvitas Naine lahkudes.
Alatiseks. Tehtud. Rahu.
Ahjaa, liivakell – viieteistkümne minutiline… Leiame. L-iga.
Koju sõitis täiesti taltunud, keskmes, õnnelik – lausa uus inimene.
Astus rõdule. Vaatas lillekaste… Oeh. Veel üks L. Lill.
Oma vanematelt saadud taimed omakorda nende vanemate jälgedes ja eeskujul igas kodus. Samade taimede painav järjepidevus – milles otse loomulikult taimed süüdi ei olnud.
Ta oli flokse istutanud kortermajade ette ja rõdu lillekastidesse, oma rajatud tallu ja kuu peale ka, kui sinna ulatanuks flokse istutama. Ring sai täis. Oh ei, armas taevas – ei visanud ta flokse rõdult alla – viis järgmisele nõustatavale kingituseks. Lihtsalt. L-iga loomulikult.
„Vivian, kallis. Kuna sina jäid sündimata, siis sinule räägin – oma sündimata lastele pole rääkinud.
Ja saunas ka ei rääkinud. Saunas, alasti väikeses ruumis olles tunnevad inimesed end enamasti turvaliselt, nagu emaüsas. Avanevad ja pihivad.
Või kuulavad. Ja hämmelduvad, kui sarnased on meie lood. Eriti kohutavamat laadi episoodid teevad meid sarnaseks. Saunalava on nagu väiksemat sorti „Estonia“ – ka sinna kogunesid need, kes pidid selle kogemuse saama. Kas siis uppuma või välja ujuma. Iga autosõidu-punt ja koolitusel kohtujate kamp on samas energias, ühesuguse mustriga. Mida rohkem üksteist võõrastatakse ja isegi raksu minnakse – seda sarnasemad sisimas ollakse.
Olin juba kaks aastat kogemusnõustaja teed käinud ja Minade laagrisse läinud.
Istusime saunalaval, kus üks higine maalikunstnik muigas: „Olete märganud, et ühtki umbropsu uudishimulikku küsimust ei tohi esitada, kui seda kogemust päriselt ei soovi?
Mulle rääkis üks kunde, et tema tahab oma portreed sinise silmaga, sest tema isal oli imeline komme oma pereliikmetele une pealt jalaga näkku virutada. Maalima asudes mõtisklesin, kui õudne see ikka just täpselt olla võib, kui ärkad sellise paugu peale.
Öösel tõmbasid kassid mu voodi kohal olevast riiulist cd-plaatide virna mulle näkku. Suur ehmatus. Väike valu. Süda kurgus. Naljakas ka. Kassid ju, mitte pöördes isa. Kusjuures cd-d olid mu isa omad küll…“
Mina mõtlesin maalikunstniku jalaga-näkku-juttu kuulates kergendusega, et mul, näe, kõige hullemini ei läinudki. Mina sain isalt kõigest rihma. Vastu tagumikku, nagu jõmpsikas. Siis ka, kui esimest korda rasedaks jäin. Rase naine sai rihma. Lataki-lataki… Ai.
Maalikunstniku kõrval istuv reikimeister jätkas teemat – erinevalt minust. Mina lugesin enda jaoks selle teema lõpetatuks.
Reikimeister ütles, et nemadki said emaga mõlemad une pealt näkku ja makku.
Ta ise muutus juba teismelisena nii tuimaks, et tal oli suva ja savi. Ema peksmist oli kohutav kõrvalt vaadata. Tema teekond reikimeistriks käis läbi turvakodu. Tollal polnud veel kombeks abi otsida. Reikimeister oli oma kooli ja kogu väikelinna esimene, kes turvakodusse läks ja psühholoogi abi palus – nüüdseks teab iga lasteialapski, et isegi häält ei tohi tema peale tõsta.
Tänane tervendaja käis omal algatusel läbi sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi kabineti – oma peres oli tema ainus päikesekiir ja turvaisik vanaisa. Reikimeister vajas oma sõnul vanaisa, nagu õhku. Paraku oli vanaisal viinaviga ning õrnas eas laps oli see, kes ta surnuna leidis. Sai sellise šoki, et hakkas kogelema. Ja kohe, kui täiskasvanuks sai, läks kodust ära. Nii kaugele kui vähegi võimalik – mehele.
Kui tal – nõutud ja armastatud ravijal – laps sündis, seisis ta ristteel. Kas. Või.
Kas anda sadistist isale võimalus olla hea vanaisa – või jääda teda aegade lõpuni nonde öiste peksmiste eest vihkama. Reikitar valis armastuse ja viis lapse vanaisa ette. Tema õõvastav isa osutus võrratuks vanaisaks. Kuni leiti müstilisel kombel metsast surnuna. Nii jäänudki.
Minade laagri saunalaval polnud kedagi, kes ei oleks peksa saanud.
Mina vaikisin, tütrekene… Üks teine naine hüüdnimega Puudel kõneles kaasa.
Tema lapsepõlv jagunes kaheks variandiks. Kas koos ema ja õdedega peksa saada – või puukuuris kössitada ja oodata, millal deliiriumis tont toas magama jääb.
Juba Minade laagri tutvustusringis ütles see Puudli-nimeline naine – ametilt kiropraktik – et ühe peksu käigus lendas ta nii valesti peaga vastu seina, et kuulmis- ja kõnekeskus sai viga. Ta pudistas ega kuulnud väga hästi. Ja kuna tal oli puue, siis ta end lahkesti Puudliks kutsuda laskiski. Saatusekaaslaste tugigruppi juhtis ka ja puha.
Pekstud tüdrukute piknikul polnud päris kõik otseselt peksa saanud. Üks neist, hipoterapeut, oli oma ullikese mehepooliku kokku trallatud võlgu makstes end peaaegu surnuks töötanud. Ta ise piitsutas end tööle-tööle-tööle. Jah, tütreke – pisikest kasvu ilus naine oli süüdimatu mehe võlgade pärast kõik oma liigesed ja selja, kaela ja käed tuksi töötanud…
Pidin ma siinkohal pihtima oma 12 abordist, millest enamus oli juhtunud sellepärast, et mitte mehest ilma jääda? Seal saunalaval higistades oli mul üks müoomide eemaldamise operatsioon juba olnud, emakas ise veel alles… Veel… Kuidas me liigitame suguelu, mille puhul mees pole nõus ühegi rasestumisvastase vahendi ega lapse sünniga?
Ma ei rääkinud. Kuulasin neid tuttavlikke lugusid, mis on nii tavalised, et seesugustest pole paeluv isegi filme teha. Ah, mis – teadagi… Ükskõik, kui palju verd ja kandvaid pause režissöörid sellistesse kättemaksu-filmidesse monteerivad – igav!
Ja ma higistasin selle kõik välja.
Meile on igal eluetapil südamesse ja pähe üha ladestunud ja kuhjunud. Meeles – ja hoolikalt unustatud.
Emade valulik õelus ja isade saamatu julmus…
Meil on võimalik neid vihata jaa. Õnneks ei pea.
Higistasin ja otsustasin, et lõpetan nüüd ja igaveseks oma vanemate ja meeste süüdistamise. Kõik. Aitab. Jah, nad on olnud ekslikud – nagu ma isegi.
Valud ei unune iseenesest. Need tuleb teadvel terases teadlikkuses unustada.
Las nad lähevad. Jumalaga, minevik.
Sinikate ja luumurdude sleppi järel vedades… lohisemegi.
Mina tahan ja tahan ja tahangi! – elada nii, et hing heliseb ja süda on rahul.
Jah, Vivian – täpselt selle inventuuriga on praegu kogu inimkond ametis.
Kes tahab õppida, põleb just sellises puhastustules. Istub sõna otseses mõttes saunalaval, hing paelaga kaelas – kuni saab kergeks ja vabaks.
Kes ei õpi, sureb lihtviisiliselt maha. Vegeteerivat biomassi planeet enam ei mahuta.