22. veebruar 2023
VII Jakob
Jakob trotsib surma.
Sul, pojakene, on kolm olulist nimekaimu.
Esiteks pühak, kelle nimeline palverännu rada täna läbi Maarjamaa kulgeb. Kindlasti oled temaga kohtunud ja ühenduses – seal, kus oled. Kuhu jäid pärast väga lühikest maist matka minu südame all. Palun anna mulle andeks…
Teine Jakob oli pärast sündi kuu aega siin ilmas lapsukesena elanud väike inimene, kes sai nõukogudeaegsest sünnitusmajast stafülokoki ja kustus. Ei tähendanud, et tema vanaema on väga tuntud ja oluline isik. Samas tähendas beebi surm nii p,alju, et tema ema ja isa sõpruskond lavastas kolmanda Jakobi – selle, kes surma trotsib.
Nii lubatud kui keelatud, lukus kui lahti, maskiga kui maskita aegadel on surma kartnud inimesed tahtnud teada, kuhu me läheme, kui sureme. Teades on lihtsam trotsida. Lapsele pühendati lavastus – ja kõik osapooled said eluga edasi minna.
Mina ka.
Vaidlevad inimesed tuliselt ja tulemusteta, aga see-eest pidevalt: millal algab inimese elu siin planeedil. Kas eostamise või sünni hetkel? Või siis, kui hing tuleb vastavalt hingedevahelisele lepingule vanemate ligi? Võibolla on sünnihetk üldse siis, kui see eludevaheline taastulemise leping seal kusagil sõlmitakse?
Mida vähem ja pealiskaudsemalt inimesed teavad, seda enam teisi õpetades ainsamat, aga tingimata lõplikku tõde kuulutavad.
Pojakene, ma olin aastaid kindel, et ei tea mitte midagi. Mitte millestki. Loll ja kole.
Tänaseks olen hakanud aduma, et minu rumaluses on olnud üks alaline läbiv tarkus. Vaikimine. Olen oma tööd tehes ja kohustusi täites jätnud plärisemata sellepärast, et see on mu enesestmõistetav kulgemine.
Nüüd tajun, et liig-täädutavad gurud on tühjad – tegelikud teejuhid on vaiksed.
Ka vaiksena sündinud on meie õpetajad ja teejuhid. Nemad eriti.
Jakob, sina tead, kas aborteeritud laps on samaväärne vaiksena sünd kui ajalise lapse tasane tulemine ja kohe minemine.
Mina teadsin, et mul pole jõudu ega tahet vastu sinu isa otsust sind ilmale tuua.
Abordinarkoosis kohtusin sinuga. Olid mu nägemuses vana tark mees. Andsid andeks ja millegipärast ka palusid andeks. Lohutasid mind, nagu väikest tüdrukut. Tänan!
Sulle nime panin kummalisel kombel kellestki sentimentaalsest žurnalistist inspireerituna. Sõitsime koos rongiga – nagu need asjad ikka juhtuvad, sõitsime samas rongis – seega sel ajahetkel koos. Ilmselt tema teadmata. Mind polnud tema jaoks olemas. Ta luges oma äsja-kirjutatud ajakirjalugu telefonis kellelegi ette. Oma mehele vist.
Tundeline ajakirjanik luges ja nuttis: „Kui vaiksena sündinud beebi matate, istutage tema hauale õunapuu ja pange nimi. Elamata jäänud maise elu järel sündinud vennad ja õed teavad siis teda nimepidi kõnetada, kui õunapuult õunu nopivad.“
Mina kogesin muudkui aga äratundmisjudinaid – ingli puudutuse tibutagi üll kõdisemas teadsin: sinu nimi oli, on ja jääb Jakob.
„Jah, olen küll mina. Õigesti mäletate. Me olime teiega koos kohvikus. Ses mõttes, et samal ajal. Teie laudkond sarnanes seksi-ja-linna-filmi koosistumistega. Olite neljakesi. Sellel, kelle sünnipäeva te pidasite, oli silm sinine. Teisi häiris see rohkem kui teda ennast. Mäletate kindlasti.
Mina olin kõrvallauas. Selles pikas, mis teie selja taga oli. Mina istusin laua ühes, mu mitte-mees teises otsas. Nägin, et nägite – nii et mis ma siin seletan.
Sellepärast ma teid oma nõustajaks palusingi,“ jahvatas klient, kes oli Naise nõustatavaks tulles üsna sama võimukas kui toona kohvikus. Tema ei palunud, tema käskis, sest tema oli Latina.
Ta oli tol kohvikuõhtul kogu õhtu oma mehikest sildistanud ja sõimanud, solvanud – ja uuesti sildistanud. Ühegi hingetõmbe pausita. Ainsatki muud teemat nende laudkonna menüüsse lubamata. Iga tõstetud klaasi järel kattis ta kohatuna ringi luusiva ja end salatitaldrikusse peitva mehikese kraad kangemate siltidega. Aga see-eest pidevalt. Nii et terve mehikese pind oli siltidega kaetud. Õhuvahede ja hingamisruumita.
Naine oli seda kaasa kogedes iseennast ära tundnud. Temagi oli tundhaaval kokku kardetavasti nädalaid ja kuid sõbrataridele oma meest kirunud. Vindisena otse loomulikult mehe kuuldes ka. Umbes nii, et teistega koos see sunniku tümikas ometi kord kuulab.
Kes meist ei tümitaks oma tolvaneid ja tossikesi nina ees ja tagaselja – nõnda et neil ei jäägi üle muud kui olla sellised, nagu tellime. Saamatu ja jõuetu? Palun väga! Vägivaldne ja psühhootiline? Kallis, kas ma keelan!
Programmeeritud kaaslastest jääb järele kasutamata potentsiaal, maasse taotud isiksus, luhtunud lootused ja kustunud unistused. Me ei tunnista endale ega kellelegi teisele, et me ise kohitsesime mehed, kelle munadeta molutamist nüüd mõnitame.
„Teil oli sel õhtul äge seelik. Vikerkaarevärviline. Iga rida erinevat värvi,“ nentis Latina nõudlikul toonil, mis küsis praegugi, kuhu seelik jäi. Daam oli end kaunilt kaua drillinud vestluspartnerites süütunnet tekitama. Võimuka koha-kätte-näitamise pealt oli vahva igale suhtluspartnerile kohe eos ülevalt alla vaadata.
Palkas seeliku?
Naine selgitas rahulikult, et tema lemmikseelikus tähistab iga värv läbi elu kogetud vägivalda – hülgamine, koolikiusamine, ahistamine, abordid, peksasaamine… Neid sedasi välja riputades tullakse ladumasalt neist välja. Tsiteerides venelasi – „streljai, gad!“ – tulista, raisk! Kui võluseelikut iga päev kanda, siis kaotab ta väe.
Latina oli seekordseks seansiks valinud samuti kohviku. Väiksema ja oluliselt konservatiivsema. Asetas neile mõlemale lauale tillukese espressotassi – oma loomusele kohaselt Naiselt küsimata, kas too kärtskanget kohvi tahab. Peab.
„Aga minul on redel,“ turtsatas Latina.
Naine kergitas küsivalt kulmu.
Kellel poleks redelit, kui on suuremat sorti kodu. Katsu aga redelita pööningule minna…
„Minu redel on sama sümbolistlik kui teie seelik, ainult et ta töötab tagurpidi. Teie seelik näitab olnust üle olemist – minu redel tuletab mulle meelde, millest on vaja välja ronida,“ muigas Latina kõveralt. „See tont, kes tol õhtul laua teises otsas istus, ei ole minu mees. See fakt on oluline. Olen temaga enam kui kümme aastat koos elanud, aga tegelikult pole ta isegi mitte mu sõber. See on veel olulisem.
Alustasime kooselu, sest mulle tundus, et me sobime. Ajame ühist asja. Ühendame väed. Ühendatud vägede viljana saime ridamisi kaks last. Ja ma märkasin iga päevaga aina selgemalt: mul on kolm last. Kui kolmandat korda rasedaks jäin, tegin abordi. Teile võib seda rääkida, ma tean.“
Tuline daam jutustas oma müstilise redeli teenetest suurepärase storytelleri andega.
Ta esitas ilmeka etüüdi oma enese väikese kodu rajamisest. Latina kandis sõrmedega laual tantsides ja mööda lillevaasi ronides ette loo sellest, kuidas ta ronis klappredeliga seinapidi riiulit üles panema – ühes käes akudrell, teises kinnitused. Redel libises mööda seina alla ja Latina käis käna. Tagumikuga väga valusasti vastu põrandat. Sädemed silmist väljas.
Maandus missugune.
Märkide tulevärk ka.
Kõik kondid terved, kann sinine – ja iga järgnev liigutus sel ehitustööl tulivalus. Et meeles püsiks. Samas tekitas eriti mahlaka kliendi iga järgnev mehe-siunamine Naises kordumakippuva küsimuse: kui kõvasti sel sutspüssil veel kukkuda oli vaja, et kohale jõuaks, mille eest ja mille vastu teda lapselegi selges keeles nuheldi.
„Selgitan – elumaja on mu… selle noh… oma. Töökad vanemad ehitasid. Tema seal vegeteeris. Muudkui kiitles oma kinnisvaraga, ilma et oleks haamritki käes hoida osanud.
Tulin mina – tegin remondid-renoveerimised ja muud re-re-re-d. Iga re-ga kruvis kooselu sellega-noh aina võimatumaks. Vastik vampiir! Sõltlane ka veel. Ei, mitte joodik. Tabletid!
Siil udus, nii et pooltel päevadel nädalas ei saa töölegi mindud ega kodukontoris oma ülesandeid täidetud. Tabletid… Teate, toksikomaanid on oma doosi kättesaamisel veel leidlikumad kui alkarid või narkarid. Sõidavad kasvõi teise linna arsti juurde, saavad oma niinimetatud valude vastu järgmise retsepti – ja ostavad ülikanged preparaadid välja võõra linna apteegist.“
See oli Naisele uudis. Samas loogiline – ka need sõltlased, kes seadsid endale ise kasiinosse sisenemise keelu ja blokeerisid internetikasiinod, sõitsid varem või hiljem ikka Lätti. Riia linna vaatama, arvatagi…
„Kui ma enam temaga seal koos tiksuda ei suutnud, ostsin tondilt pool maad ja aiamaja endale. Tema vanemate maja oli nii ammu ehitatud, et krunt oli kaheks mõõtmise jaoks piisavalt lahmakas.
Mõtlesin küll, et tuleks udus siilionust nii kaugele kolida kui Eesti servad võimaldavad, aga halastasin tema isaduse peale. Asjata… Juba tean. Aga nüüd on nii. Ma arvan, et vennike tabletitab end maksimaalselt aastaga kasti ka, nii et varsti on lastel oma, minul oma olemine… Ja kunagi saja aasta pärast kummalgi lapsel oma maja.
Ehitasin aiamajast oma kodu, et meie kahel lapsel oleks lähedal krdi isa juures käia,“ õhetas ja hingeldas Latina kergelt. Teema tegi tigedaks.
Ja ka veel elus kaasa matmine on kujuteldamatult paljudele abieluinimestele piinlikult tuttav teema. Ikka Naisele endale ka, kuidas teisiti. Kes ei oleks äsja peksa saanuna, kipsis ja õmmeldud, pahategijat matnud.
Naine nägi iga hetkega endas ja Latinas enam ja enam sarnast. Loomulikult polnud see tore, pigem kohmetuks tegev. Sarnane tõmbab sarnast. Muidu poleks nad siin ju kohtunudki.
„Mu järgmine redelipulk ja lugu on seotud põlenguga. Minu lollike ei tea kaablitest ega pingest ega üldse mitte millestki tegelikust mitte midagi. Mina olin Brüsselis tööl, tema pani seni järgmisi ja järgmisi elektriseadmeid taha – külm oli, noh – kuni kogu see jama läks põlema.
Pärast vigises, et kaabel paistis väljastpoolt jäme küllalt.
Eks ta ise paistab kah väljastpoolt sire sell küllalt, eks…
Juhtmetest tekkinud tulekahjut kustutati kolme autoga neli tundi – tuli hiilis mööda talasid ja nõukogude aegset soojustust. Tuletõrjujad naersid pärast, et tüüp ise viiksus neil jalus: kustutage ettevaatlikult, ärge mu asju märjaks tehke!
Mees?!?“ viskas Latina pea kuklasse ja kaunid käed taeva poole. „Jah, ma tean – ma ise olen ta veel äpumaks kirunud kui ta enne oli. Saate aru, see on minust vägevam halvustamise nõiaring. Seda ei algatanud mina.
Selle ringi visandi joonistas hoopis mu mehepooliku ema. Ta on siunamise, alandamise ja mõnitamise maailmameister. Hea küll, tal kui sõja aja lapsel oli raske lapsepõlv – aga tema sandistaski oma poja. Kõik poisi püüdlused ja unistused, oskused ja anded suutis see eit pihustada.
Mina nägin selle inimese tegelikku potentsiaali. Sellepärast ma temaga lapsed saingi.
Tänu ja tervenemise asemel… halvustas ja alandas mees mind. Ema õpetas! Ma aitasin ja toetasin teda niimoodi, et ta ise tegi kogu aeg mind maha ja töötas vastu. Oli kõige emasemal moel kade ning torpedeeris nii mind kui iseennast. Ema õpetas!
Selleks, et puhtalt lehelt ja uuel tasemel edasi minna, võtsin järjest tööd juurde. 20 eurot tund. Kasvõi. Töötasin ja maksin, neelasin vastutöötamise ja solvangud alla. Olin rase ja sünnitasin – ja töötasin. Ja õppisin sajatamise kunsti veel vingemalt käppa kui mehike ja tema emme kahepeale kokku. Mina keerasin jah halvustamise nõiaringile järgmise vindi peale, aga… Tema ema õpetas!
Mehe võlgade maksmise käigus sain teada, et ta on tabletomaan. Ta oli kõik oma niinimetatud ärid keemilises mällaris käkerdanud.“
Latina kirjeldas, kui salakaval on tablamaania võrreldes alkoholismiga – ei haise ju. Ka silm ei seisa, nagu narkaritel. Osav kuritarvitaja varjab oma pattu hämmastavalt kaua ja edukalt.
Latina selgitas, et tablarahva suurim pahe ligimeste ees on katteta lubaduste jagamine: “keemik” on lubadusi jagades ja plaane tehes paralleelmaailmas. Ta usub seal heljudes, et kõik ongi nii. Ühtlasi on kõik seal paraleelmaailmas juba ära. Sedasorti sõltlased ei valeta ega tüssa. Nende ajaliinil ongi nii.
Lubas – oli ära, unustatud. Miks kõik pahandavad? Tõepoolest…“
Latina rääkis silmade sähvides, kuidas tema ja laste ärakolimine aiamajakesse oli kergendus ka mehikesele – nii suur kergendus, et ta lubas pesakonna uue kodu kinni maksta. Ehkki kümme aastat neid jutte ja luulutamisi kuulnud ja kogenud, tahtis Latina väga uskuda, et seekord tõesti…
„Ja hakanudki redel rändama. Tulekahju ajal mindi mehe vanemate majas sellega pööningule. Nüüd võtsin ma redeli kaasa, et sellega… nojah, kukkuda kah… ent mõte oli siiski sellega aiamajast kodu ehitades üles ronida, mitte alla kukkuda.
Rändav redel nägi pealt, kuidas mees läks täielikku psühhoosi, kui mõistis – me lastega lähemegi päriselt ka minema.
Silmad tablakate topeltannusest varre otsas, sõitis ta minu autoga minu uhiuue värava maha. Teise küljega teise posti ka veel – ja siis veel vastu puud nina ning vastu oma häärberit auto tagumik ka segamini.
Lapsed juhtisid tähelepanu, et issi ise järgmisel päeval päris tõesti ei mäleta, kes ja mis asjaoludel mu värava ja auto hävitas. Abi tuli pakkuma! Oh sa vaesekene, mis sa ometi teinud oled… Uskumatu, eks?“
Naine noogutas.
Kliendid tuligi lasta esmalt end tühjaks vahutada, et seejärel asju reastama ja lahendeid tuletama asuda.
Samas mõtles Naine taas kord: kui põrgulikult sarnased on meie lood ja slepid – ka teda ennast narkolaksu all olles üles tagunud mees tuli pärast haletsema ja lohutama: mis sa, lillekene, küll endaga teinud oled…
„Redel ees, õnnetus järel,“ vormisid Latina kaunid huuled uuema vanasõna. „See sassis sooda otsustas, et kuna redel on juba minu juures, siis tuleb tema isiklikult aiamajale uut katust panema. Ka selge peaga on ta keskmisest kõvasti käkrim – ja teatas, et mul pole vaja töömehi palgata, temakene ise vot ehitab.
Püüdis plekid ülevalt alla ja tagurpidi ka veel paika naelutada. Kui päris-mehed ta minema peletasid, tõi neile südamlikult maitsvaid jooke. Tabletid sees. Jah, kulla kogemusnõustaja – ränk sõltuvus teeb inimese koletiseks.
Ta, raibe, oli nii pettunud – ütles ju, abilisi pole vaja! – et püüdis neid salakesi viina ja unerohu kokteiliga ära kihvtitada. Ainus, mille see haige tegelane saavutas, oli mu töömeeste desarmeerimine ja demoraliseerimine – ehk siis krdi koletise enese laste kodu ehitamisele kuluva aja ja raha topeldamine.
Kui sellele mingil harval selgepoolsel hetkel kohale jõudis, et ta kahjustab selle surnuksjootmise-tabletitamisega oma enese lapsi, kes peavad sügisel uuest rahulikust puhtast turvalisest kodust kooli minema, oli hilja. Mina olin selleks ajaks juba pangalaenu võtnud. Ei plaaninud – aga saboteerimised tingisid selle.
Kui palju ma ka oma kätega ehitasin – sellest ju ka see enne kirjeldatud redeliga kukkumine – siis lubas kohkunud issi ise meie laenumaksed tasuda.
Järgmisel päeval ei mäletanud. Mispeale teatas, et saab ühe suure projekti juhtida, nii et varsti on tal võimalik mu pangalaen korraga ära maksta…
Pole vist vaja lisada, et mingit projekti tal polnud. Mulle teatas, et sai küll suure summa, aga investeeris selle. Laste tuleviku huvides. Täitsa lõpp, noh… Kulla nõustaja, te ei kujuta ette, mida tähendab niisuguse luulutajaga kõrvuti kulgemine ka siis, kui enam ühes majas ei ela.
Tema investeeringud on ravimid – tema projektid tähendavad pidevalt pidetult pildituna arvutis ja autoroolis heljumist. Mina võtsin selleks veel ühe töö, et oleks kütust siia teie konsultatsiooni sõita. Ma ei taha teada, kas ta pidevas pilves peesitades üldse tead, millised elektrihinnad meil praegu on. Keegi maksab.“
Naine võpatas vargsi.
Kõigi asjaolude kokkulangemise tõttu kokku langenud rohepööre, mis elektrihinnad ja sellest tulenevalt kõik muud hinnad mitmekordistas, käskis ka temal mitu korda mõelda, kas ta tuleb Latinaga kohvikusse või jututab klienti veebis. Kütus…
Kas Latina võib oma vuhvel-võimukuse juures, – tegelikult maatasa muserdatuna – olla üks neist ainulaadsetest-erakordsetest, kes oletavad: mind-erijuhtumit peab erandina kohtlema ning minu kuulamise eest peabki peale maksma, sest mina olen nõustajale-lollikesele tegelikult tänuväärne õppevahend, kuna teist minusugust ei ole ega tule.
Latina jätkas samuti rahateemal: „Ühest küljest pean tunnistama, et leian end alatihti oma ebaseaduslikule ämmamoorile kauaoodatud kasti manamas. Küllap teil on kogemusi teistegi tallatud tädidega, kes oma mehemolu kohutava mamma-mõrra asjus ahastavad: tüübi ema-krt ei sure ära ka.
Samas on pensionärid tasakene hämmastavalt rahakad. Või noh… elektrihindadeni olid. Kui tüüp on kogu oma papi – mida ta laksu all olles ei teeni – tablettide alla pannud – aga need on teatavasti kujuteldamatult kallid – maksab emme tema järjekordsed kompud. Pojakesel on nii paha ja valus – kommiraha ema ikka leiab. Uued sokid ja trussikud ostab lapsukesele ka.
Tema loksub seni laksu all oma kinnistunud solvamine-alandamine ohvri ja sadisti ringmängus rullumas… Kruuužatsa diiiski… nu vot, sadiiiistki…“
Naine kuulas järgmiseks Latina arutelu kurjuse konserveerivast toimest. Tuline temake nentis, et õelus tundub tigedaid vanaeitesid elusast peast mumifitseerivat. Ühest küljest on neil kõik ükskõik. Teisalt on neil otsekui kindel kurjuse katel, mis tuleb sel maisel matkal lõpuni keeta ja ligimestele sisse sööta. Enne ära surra ei saa.
Koguvad aina kirstu ja peiede raha. Hindade tõus krutib seda kauaoodatud riitust mõistagi samuti üha kulukamaks…
Asjad on õhus.
Ja õhk on kohvikus, kui selle uks lennutatakse pärani.
Lopsakas kultuurimemm, Naise elupõline sõbratar, marssis sirgelt leti juurde ja näitas telefonis on vaktsineerimispassi tipitäpilise inimeseks-pääsemise koodi ette. Seletas baristale nii, et kogu kohvik kuulis: „Sorrikene, ma ei tahtnud lävel maski ette panna, see oleks mu huulepulga mööda nägu laiali tõmmanud.“
Naine puudutas alateadlikult sõrmedega oma suu ümbrust – tema oli maskeerunult sisenenud.
Latina itsitas.
„Kuulge, see on ju teie sõbratar tollest seks-ja-linn-stiilis seltskonnast!“ tuvastas terane temake. „Las ta tuleb lahkesti meie lauda – ta meeldib mulle. Saan sellest nõustamisest kohe puusalt tulistades kaks ühes.“
Lopsakas kultuuritar, kes alustas oma karjääri hotelli „Viru“… ee… elujõulises ringkonnas, keeras end publikusse ja vaatles kohviku võimalusi. Tema kohvitassist kerkis tummine iiri viski lisa-vina, kui tema pilk Latina muigvel silmadega kohtus.
Latina viipas lopsakale suguõele.
Kulturinna toetas oma tõhusad rinnad nende lauale ja tuvastas vaistuga, mis on omane vaid minevikuga leedidele: „Teil on siin nõustamine käsil ju.“
„Te ei sega, vaid täiendate meid,“ kinnitas Latina.
Naine lasi asjadel lihtsalt minna. Kui istud ümber laua kahe stiihiaga, kes kumbki ei karda tormi, sest nemad ise see torm ju ongi, pole mõistlik tuulesuunda muuta. Pigem on arukas jälgida, kuhu see ühend-tuul kannab.
„Minu kaunite kunstide kool tiksub pooles vinnas ja ma olen palju rohkem kodus kui mulle meeldib,“ sippis Kulturinna oma iirikat. „Tahan inimesi näha. Elamusi. Emotsioone. Ja iseennast tahan ka näidata. Kogu raha eest.“
Lady Lopsakas jutustas oma esimestest kogemustest pandeemia alates. Siis, kui taevas oli kinni, üldse mitte kuhugi ei mindud ja midagi-kedagi ei kogetud. Ta viis oma kaunite kunstide kooli tunnid veebi, nagu kogu maailm. Muutus maalitunde veebitsi juhendades iga nädalaga üha lohakamaks, nagu kogu maailm – mille ümber itsitati ka globaalsetes tiktok-tõdemustes.
„Maaliti maastikku. Oma aknast avanevat vaadet. Ja mida ma ühtäkki nägin? Üks kutt maalis minu partiid. Kaks ülidekoratiivset tissi eriti suures plaanis. Nii, nagu need teda mu hommikumantli vahelt vahtisid – ja nagu ta kaetud osa omatahtsi juurde mõtles. Siis sain mina aru, mis toimub. Olin hakanud ööpäevaringselt hommikumantlisse jääma ning nägin – kui nüüd ausalt enesekriitiline olla – välja, nagu bordelli madam. Mitte mu isikliku elu retrospektiivi mõttes. Üldse,“ naeris Kulturinna. „Tagasi kontaktõppes, avastasin, et ei talu enam madalust. Saabusid rikkurite lapsukesed ripsmepikendusi plaksutades geelküüsi vastu molbertit klõbistama – ja laotasid sinna ühtlasi kartulikrõpsud ja pirukad. Ikka elamuste provotseerimiseks – emotsioonide puudus ju kõigil. Tahtsid näha need väikesed nürimeelsed litad-baatjatütred, mida ma nüüd teen.
Vait olin – mina, jaa! – sest ma ei suudagi enam madalsageduslikega suhelda.
Mu senine tutvuskond võib ju püüda mind kohelda, nagu oleks klassikokkutulek. Seal me teatavasti ei aktsepteeri kaaslastega vahepeal toimunud arenguhüpet. Kohtleme üksteist, nagu oleksime endiselt vinnilõuad kaheksandast beest.
Aga tegelik mina olen täna mitte ainult teisele korrusele – lausa teise majja või isegi planeedile tõusnud. Ja kuna see on nii, ei pea ma seda kellelegi tõestama ka.
Lihtsalt kurvastan nende andekate noorte pärast, kelle vanematel pole reaalselt raha oma laste talendi arendamiseks. Seda enam, et suur osa paare läks juba pandeemia esimese laine ajal – üha uued sulgumised vormistavad veel ja veel abielusid laiali. Emad võivad üksinda kasvõi seitsmel kohal rügada – ei suuda ja ei saa.“
Kui vanal heal Inglismaal oli sünnis vestelda vaid ilmast, siis nüüd jälgiti kuninganna toimetulekut omikroniga ning eestlaste ühisteema olid hinnad. Naised arvutasid esimese kõiki kõnetava ja kõigile mõistetava teemana, mis on uuemal ajal kasvõi lihtsa kodust välja tulemise hind. Kütus ja huulepulk, iiri kohv ja pääse sündmusele, kuhu mindi…
Kolm paari sõrmustatud käsi painutasid sõrmuste klõbinal juba mõnda aega ise, mitte küünetehniku juures maniküüritud sõrmi ja leidsid vabastava naeru pahvakuga, et neil kõigil on veel päris mitu sõrmust võimalik maha müüa. Lombardi mustlastele näiteks.
Naine selgitas Kulturinnale, et Latina on siin praegu kogemusnõustamisel seoses sellega, et kolis vabaabieluka juurest koos lastega oma väiksesse koju. Et lapsed oleksid isa lähedal, rajas ta neile kodu otse papa kõrvale. Too aga on rängas farmatseutikumide orjuses. Seega peab Latina nii ennast kui lapsi tema eest pigem turvama ning tegelikult oma eluga edasi minna ei saa.
Lopsaka libu maandumine andis kogu koosviibimisele uue hingamise. Värske vaatenurga mõistagi ka.
„Panid talle eelmisel korral, kui kõrvuti laudades istusime, päris mehiselt puid alla,“ muigas Kulturinna. „Ühel minu varasemal eluperioodil oli suur osa minu kui… kogemusnõustaja… klientuurist just sellised maassetaotud mehed. Nii eesti, soome kui inglise emade ohvrid. Ma olen nii palju seesuguseid nõiaringe näinud, et näen eemalt ühe pilguga ära: nonii – rängad ajad tegid emadele haiget, nood kloppisid oma poegi nii tõhusalt tublideks, et nad läksid sikspäkkidena katki – ja muutusid mustadeks aukudeks, kes tõmbavad endasse oma naiste armastuse, energia ja elujõu – nii et naised hakkavad omakorda neid mehikesi vihkama ja peksma. Ja siis nemakesed minu toonase eluperioodi kolleegide juurde tulevadki.“
Kulturinna selgitas rahuliku rõõmuga, et on aktsepteerinud kõik oma eluetapid. Maatüdrukuna linna tulles liitus ta loomuliku lopsaka blondiinina Viru ringkondadega. Linnuriigist tegi ta eduka väljalennu jõuka mehe naiseks ning aktsepteeris trofeenaise elujärku. Tänu sellele sai ta kaunite kunstide kooli – õppis ise ja õpetas, kuni pandeemia ka selle perioodi lõpetas. Nüüd oli järgmine – omal valikul kontaktis ja veebis – vabam ja kõrgem kui eales varem.
Latina tunnistas, et teab – mees vajaks samuti, veel enam kui naine – mõnd Trofimovit või Mihkelsoni – kui ta ometi korrakski saaks tablettidest kaineks…
„Ma olen piisavalt nutikas tüdruk, et mõista – mees halvustas ja pisendas kohe meie armastuse loo alguses mind selleks, et oma alaväärsuskompleksile peale puhuda. Vähemasti oli ta sel ajal veel humoorikas, intelligentne ja sarmikas,“ ohkas Latina. „Hiljem, kui halvustamise nõiaringist sai elunorm, avastasin: mu kallim ei märganud minu teeneid ei enne tema ajaarvamist ega selle ajal. Ta plädises aina sellest, kui kõva majandusteadlane on tema – soovitas minul üldse mitte püüdagi mõtelda, tema mõtleb…
Seejuures ei saanud ta päriselt üldse teada, millest kõnelesid minu uurimused ja teadustööd, minu kui professori positsiooni poole tõusva teadlase analüüsid. Ammugi ei mäletanud minu mummukene pärast mu pihustamist, kuhu minu karjäär ja sellega teenitud jõukus kadus.
Vabandasin oma musirulli alguses välja oma rasedustega. Jah-näh, tegin oma karjääris fullstopi ja olin suur ja kaunis naissuguhormoonide pilv – on tõesti mehel õigus, kui ta turtsub: sa ei oska midagi, ei teeni midagi… Aga see jäigi nii.“
Latina kirjeldas, kuidas haige inimese egotsentrism mässis nad mõlemad üha mannetumasse kookonisse, milles kumbki oli halvim versioon iseendast. Kui laksu all mees jauras: põgenesid, et ma sulle taha ei keeraks – sul on huuled juba väsinud kõigilt ettejuhtuvatelt isastelt suhu võtmast – vaata telekat ja tuku, ära n…u ja laku ringi, küsis naine: kas ehk tablettide mõju all tuli ilmsiks see langenud ingel, kes too omal moel elegantne ja intelligentne isend kogu aeg olnud oligi?
Katkine hakkab vastu halvustama. Eriti siis, kui läheduses on kolmandad ja neljandad silmad-kõrvad. Et kõik mõistaksid, mis värk on. Et pahalane ise äkki ometi kuuleks…
Tegelikult ise teleka ees tukkuv, oma loenguid ja ettekandeid järjest ära jättev olevus leidis alati põhjenduse, miks ta mitte midagi ei tee: mina olen majandusteadlane ja oskan arvutada, et minu passiivne kasum on suurem kui aktiivne – mina end ei liiguta, kui liigutamise eest rohkem raha ei saa kui paigalpüsimise eest. Ahah…
„Veel praegugi, eraldi elades, olen püüdnud tema töökohta – ammu enam mitte teda ennast! – päästa. Koostan ikka veel talle ettekandeid. Viisin hommikul tüübile testi, mida tudengitega kasutada. See jõllitas testküsimusi, millele üliõpilased peavad vastused välja mõtlema. Ja ta römises: sinu töös on ainult probleemid – aga lahendused? Ta ei saanudki aru saama, et ma tegin tema töö ära, et ta ülikoolis kohta ei kaotaks – johhaidii, need on eksami küsimused sinu tudengitele ju…“ Latina huul võbises. „Rängalt haige tondi raha teenimine ja teenimatus tükkis arusaamatusega, et ammu juba räägitakse kohtumatut juttu on vägagi minu probleem. Ta on, oh aeg küll, mu laste isa ju…
Ikka veel püüan abitult teda äratada – millised on sinu unistused? Missioon? Elurõõm? Mis need on?“
Kuulates oma eluaegse sõbratari ja kliendi dialoogi mõtiskles Naine selle jõuliselt õrna fenomeni üle, mis paneb naised üksteist poolelt silbilt mõistma. See kehtib rasedusest ja sünnitusest, laste kooliminekust ja murdeeast kõnelemise kohta – ning eriti selgelt mõistab niinimetatud õrnem sugu üksteist siis, kui jutuks on haiget saamised. Need on nii sarnased ja olemuslikult samad.
Oma eelmisel eluperioodil oli Naine selleks, et üha napsitav ja ka muid meelemürke nautinud mehe lähedus välja kannatada, mõistnud: ta sureb lihtviisiliselt ära, kui koos mehega tarbimisi jätkab. Olles pärast paari aastat mehega kaasa loksumist ja enne tema juurest oma uude ellu tulemist mitu aastat kaine ja puhas, koges Naine sama, mida tuhanded üha tugevamaks arenevad temakesed. Hääbuvad matšolaadsed tooted jäid aegade lõpuni meenutama, et naine ju kaaaa, jaadajaadajaadaaaa!
Latina sõnastas selle nii: „Tabletivaimustusse sattudes innustas armastav kaasike ka mind küll antidepressente-ksanakseid, küll igasuguseid trankvili-tanke tarvitama. Kokku vist paar nädalat tatsasin pildituna – ja loobusin. Sain vähemasti teada, kui sügav ja lõplik lõks see on.
Iga mu püüde peale teda endasse tagasi, iseendaks kutsuda, see mees-kadunuke täädutab tänini: aga sina… Truu ja töine olen talle aastaid olnud – tema aga vigiseb alatihti ka minu naiseliku ustavuse suunal aga-sina…
Ise olin loll, et läksin kaasa tema sooviga grupikas osaleda. See oli õudne. See oli loomuvastane. Vastik. Ja saatuslik selles mõttes ka, et pärast oma ainsamat plaati keerutades jäi – tõenäoliselt samuti gängbängist šokeeritud – mehike mökitama, et ta on ise näinud ja teab, et ma kepin teistega.“
Kulturinna kordas rahulikult, et nii- ja naapidi katkised mehed ongi tema kunagiste kolleegide tüüpiline klientuur. Kogemusnõustajad oma nišis, teenindavad ja maandavad, lohutavad ja emmevad mehikesi, kes eelistavad seksi osta, kuna kardavad naisi.
„Kõiki maailma asju kartvad mehikesed on haritud ja juhtivatel kohtadel, kenad ja karismaatilised – ent mineviku poolt nii kastreeritud, et tulevad ka naisekeha ostma, kärkunn ja tablakas sees. Mida arem mees, seda kindlamalt tuleb temalt psühhoterror ja vägivald nii oma naise kui prostituutide kaela. Sellepärast, et ta ei oska teisiti.
Stalini ja ämmade kuritöö näib veel mitmeid põlvkondi õitsevat – sõjad lõhkusid naisi, kes kasvatasid katkiseid mehi, kellest pole poegade kasvatajaid,“ kinnitas Kulturinna vana tõde. „Ennetan teie küsimust, daamid. Alati on küsitud, kuidas müüdavad naised suudavad noid kümneid ja sadu õnnetuid teenindada. Täpselt samamoodi, nagu seaduslikud naised, kes oma kaanekest juba ammu ei armasta.
Ehkki minu teened ses ametis lõppesid ammu, mäletan kinnitada: lõbunaist ei häiri kliendi isikus ega soovides mitte miski – professionaalne naine väljub endast ja jälgib mängu väljastpoolt, kõrvalt, neutraalsest kaugusest.“
Naine, kes oli enne kogemusnõustajaks õppinud kogenud nii vägistamist kui raha eest seksimist – mida paljud püsisuhtes naised ei tunnista, oma mees ju… – nentis, et sel juhul on prostituudid ju, nagu vägistatavad.
Sõbratar Kulturinna nõustus ja ei nõustunud ka.
„Mõnevõrra. Aga enamasti müüdavad naised ei kannata. Töö on töö. Ja huvitav on. Psühholoog, nõustaja, preester olla on väärikas – prostituut mitte. Ei vägistata kehamüüjaid sugugi rohkem kui poliitikuid,“ naeris kogenud daam. „Mehest kinni hoidmise nimel vastuvõetamatute seksinippide ja traumeerivate grupikatega nõustuvad abielunaised on palju tegelikumalt vägistatud.“
Jah.
Latina küsis oma võimuka natuuri kohta vägagi delikaatselt, kuidas tulevad elukutselised naised toime võõra orgaanikaga, mis tundmatute tüüpide tuhandete soovide ja kehaeritistena neile kaela tuleb.
Kulturinna naeris südamest: erinevalt poliitikutest ja pankuritest mina ei eita ega varja, et olen päritolult maatüdruk. Ta silitas Naise ranges soengus juukseid ja muigas.
„Meie, laudas ja põllul kavanud plikad, teame: ei sea ega mehe seest ju midagi muud kui mendelejevi tabelisse kuuluvad elemendid päris kindlasti välja ei tule. Kõik on pestav ja puhastatav, talutav ja talutatav.
Pigem on mõtlemisväärne pidev kaudne grupikas. Üha uusi armukesi põrutav, proste ostev mees otsib ju tegelikult õiget paarilist, kes teda tõstaks ja tervendaks.
Ka sinu mehike võiks endale ju ometi mõne uue emme leida,“ pakkus Kulturinna, kui oli järgmise pidemetäie Latina-poolset mehe-siunamist ära kuulanud. „Järgmine naiska võtaks vahvasti löögi enda peale. Poputaks ja kepitaks ja sina saaksid rahu.“
Naist ei üllatanud sujuv sinatamisele üle minemine – kui seks tuleb jutuks, on tõesti veider teietada. Ta oli sõbratarile tänulik seesuguse teemapöörde eest. Vastutasuks kostitati neid mõlemat halenaljaka looga mehikese lahtihüppe-püüdlustest.
„Tüüp prooviski juba. See ollus tahtis mulle sihilikult ja teadlikult haiget teha,“ urises Latina. „Meie sessioon siin algas redeliga. Kõnelesin oma sümboolsest ja igas mõttes valusast redelist. Meil oli kämbuga kahe peale üks klappredel, mille ma oma lastele kodu rajades enda juurde viisin – ja millega märgilisel moel ka korralikult käna käisin.
Ühel kummastaval päeval laekus jumbu minu ja laste majakese ukse taha. Kogu ehitusperioodi püüdis ta mu ehitusmehi segada, ajas aja ja raha kulumise mõõdu ja määra lakke – jootis ehitajaid ning üldse kiusas igal mõeldaval moel. Kui oli selge, et me olime tema elust väljas, tõmbus ta tagasi.
Posserdas oma poissmehehäärberis ringi, tõstis asju ümber – märkamata, et see pole enam kodu. Pudine-lagane-räpane-tühi-kõle – ütlesid lapsed. Mina sinna enam üldse ei läinud – ja tema meie juures ka ei käinud. Ja nüüd äkki tuli…
Nõudis klappredelit, et oma putka ees läbi põlenud lambipirn ära vahetada.
Keeldus redelit tassimast. Viisin ise. Ja kui kuramuse redeliga tema juurde jõudsin, rääkis tema telefoniga. Demonstratiivselt. Ei-kullakene-mitte-midagi-ei-ole-tarvis-kaasa-tuua-peaasi-et-ise-tuled-mul-on-sinu-jaoks-kõik-olemas… Ullallaa!
Nunu. Lapsed jälgisid, et ta lambipirni vahetades kasti ei kukuks. Issi ikkagi.
Misjärel see kõndis külla saabunud sõbrannaga rõhutatud rõõmuga ümber oma valduste. Et ma kindlasti näeksin. Vehkles esineda – minu puud ja minu maad! – meil lastega olid samal ajal ka puud ja maad. Talvepuid ladusime riita…“
Latina meenutas, et jälgis õhtul oma tundeid. Valgus ja läbi seinte kostev tümps majas, kus oli kümme aastat olnud tema kodu. Temas eneses täielik vaikus. Mitte ühtki tunnet. Ta tunnistas, et kahtlustas endal hiilivat šokki – nii kohe ja naa väljakutsuval kombel keegi võõras v…t majas – ju tal oli vapustus. Kergendus oli hoopis.
Kuni algasid sassis mehikese smsid talle – samal ajal, kui see keegi temake majatrepil hilisõhtul vaipu ja tekke kloppis, kobrutas messengeris mehikese psühhoanalüüs Latinale. Ilmselgelt tulnuka õhutatud ja inspireeritud.
„Minu soetatud kodutekstiili tuulutades sisendas see tundmatu tuss minu mömmerdisele täiesti uusi tuuli. Koristas ja genereeris. Kusjuures vägagi leidlikult. Ta otsis üsna geniaalsel moel mälusoppidest – või -sopast – lagedale liitlased minevikust. Tuletas sellele meelde, kui ilusaid tüdrukuid ja arvukaid lühisuhteid ajutiste liblikatega tal enne mind oli olnud – ja sisendas tüübile, et too ei armastanud mind, vaid seda ja toda.
Hilisõhtuks oli osav memm haigele inimesele sisendanud, et mina tahtsingi temalt ainult raha. Seda sassis sigrimigri lugedes tundsin korraks tungi täiesti tundmatule tädile teatada – täpselt vastupidi olid meie teenimised ja pühendumised.
Majas, mida ta nüüd püüdlikult koristas, teeniti ainult mehe unistusi, tehti mehest beebi, kelle heaolu ja soovide nimel jäeti kõik oma tahtmised korraga ja kordamööda täitmata…
Midagi ma ei öelnud. Päris lähedalt seda püüdlikku mimsut ei näinud ka. Hoopis iseennast jälgisin neil päevil, mil temakene seal tuulutas: null armukadedust. Ma olen olemuselt muide väga armukade. Ja nüüd – ei midagi. Kergendus.
Kuni paari nädala möödudes nägin tädikest tükkis tema asjadega välja lendamas ja minema sõitmas. Aiman, kuidas sassis sepp teda kohtles – selle talumiseks peab parasjagu vilumust olema. Sepp hüüdis mulle ukselt uksele – oma lävelt minu läveni – teate, et tädi jooksis sirge seljaga lati alt läbi.
Mispeale minul oli võimalus kogeda… Mitte mingil määral edevust.
Vaikus. Tühjus. Enam isegi mitte kergendust.“
Vaikus tekkis ka laudkonna kohale ja vahele.
Kandev vaikus.
„Ma soovitan oma tänastel kolleegidel – toonase ameti omadel mõistagi – vaadata telekast vallalisi kaunitare ja armastuse saari. Teadlikult, mitte töllakil lõuaga,“ ütles Kulturinna lõpeks. „Ütlen ka sulle: vaata neist tõsielukatest suurelt ja punaselt enese väärtustamist. Lasksid haigel inimesel ennast kümme aastat lammutada. Vaata nüüd, kuidas käituvad endast tõeliselt hoolivad tibid.
Andsid laste ja oma enese huvide aja talle – veel ei ole hilja end täiega iseenda ja oma laste poole pöörata.“
Latina ohkas: „Ikka veel usun, et ta terveneb. Klaarina on temas äratuntav see elegantne härrasmees, kes ta oli… Harva-selgena tema muudkui korvab… Sõnades. Üks doos sees – ja taas on ta keegi külm, ülbe, õel – järelikult hirmunud…“
Kulturinna ja Naine silmitsesid Latinat mõtlikult, käsi põsakil.
Oh tüdruk-tüdruk…
Naine ootas, et sõbratar ütleks seda, mida nad mõlemad mõtlesid, ent nõustaja välja öelda ei võinud.
„Me kõik teame ja mõistame, kui palju sa oma lastele aiamajast kodu ehitamisse panustasid,“ ütles Kulturinna vaikselt.
„Teame ja mõistame ka, et su laste isa vajab rohkem ravi kui sina,“ nentis Naine.
„Aga see pole absoluutselt sinu asi,“ paukusid sõbratarid kaheraudsena. „Sinul võiks olla veel mõni kaunis armastus – või mitu – seal naabrimehe akna all või? Müü see majakene ära. Mine lastega oma teed. Harju selle mõttega. Müü. Mine!“
Latina langetas pea. Oli ilmne, et ta oli sellele variandile mõelnud – ja kartnud, et keegi selle välja ütleb.
Kirjaniku ringkonnas – konnasid on tõepoolest mitmesuguseid – oli samuti teemana ringlemas aukartus elu ees.
Kogu võimalik lahendite spekter laotus ülemaailmse majanduskriisi ja sõja valgusse. Oli olnud kirjanikke, kes oma riigi taassündides püüdsid asuda eluktuselise literaadi positsioonile – riikliku palgaga ja puha. Oli idealiste-entusiaste, kes kolisid maale ning rajasid elulaaditalud, et looduse ja loovuse väes kirjutada ja elatuda. Oli neid, kes läksid ajakirjandusse tööle või õpetajana ametisse. Piiärri ja reklaami tõukajad muidugi oma lahendustega ka.
Iga pandeemiline-elektrihinnaline volksatus segas värvid valikutepaletil uueks ja ümber. Esimesel hetkel pärast vapustusi tundus, et tekkinud on inetu-värvitu pruun laam – misjärel hargnesid uued värvid oma illu-võllu-vallu.
Kõige kurvemalt kurnatud ja pettunud olid elulaaditalu pidajad.
Nemad olid valdavalt leinas. Loomapidamine-suurepotipõllundus ei kujunenud elatiseks, vaid kulukaks lõbuks ning Maarjamaa mähkus loobumiste kurba võrku.
Inimesed, kes hingasid koos loomade ja taimedega ning kirjutasid-maalisid-voolisid-komponeerisid nende väes, olid otsekui pesast kukkunud linnupojad. Tuli koolidesse-toimetustesse kobida.
Tõsiasi, et esimese vabariigi ajal töötasid kirjanikud samuti ajalehtede juures ja koolides, olid diplomaadid ja rahvaasemikud, lohutas vähe. Seda enam, et koos lugemise lõpetamise ning kultuuriloo unustamisega seda enam ei mäletatudki.
Palk, maja ja auto selle eest, et olen andekas – olgu olla!
Või muidu? Soome ehitajaks?
Koos unistuste teisenemiste ja kannapööretega käisid koduloomad käest kätte või karnidesse konksu otsa.
Kirjanik mõtiskles ja kirjutas oma sõnastamise.
Mitte kunagi varem pole inimese elu nii vähe maksnud kui tänapäeval. Mida vägevamad relvad, seda enam ohvreid. Ohvrite arvukus muudab meid kõiki statistikaks. Loodusest lootusetult kaugenenud inimeste jaoks pole sõdade või stiihiate tõttu hukkuvad loomad isegi numbrid. MTÜ Nähtamatud Loomad võitleb kanade ja küülikute pidamistingimuste eest rahu ajal. Nähtamatuteks loomadeks saavad sõja ajal nii lüpsmata jäävad veised, pommitamist ja katkusid kogevad sead kui raierahust ilma jäävates metsades hakkepuiduks saavad linnupojad.
Sõja ajal sõja seadused: puitu on vaja, mis aukartuse juttu sa, hing, siin enam ajad.
Loeme Gerald Durrelli, James Herrioti, Jack Londoni ja Ernest Seton Thompsoni raamatuid, et toita oma vajadust teiste loomaliikidega suhestumise järele. Ka üksnes teleris elevante ja känguruid kogeva inimese sisemine laps tahaks kõik kodutud kassid ja hulkuvad koerad koju tuua. Teeb seda raamatutegelastega samastudes.
Durrelli teose „Minu pere ja muud loomad“ väike Gerry oma aruka loomaarmastusega on paljudele tuttavlik. Samuti saame aimu Durrellide perekonna pagulasolemusest – India koloniaalohvitserist pereisa surma järel kolitakse tervise ja kokkuhoiu kaalutlustel Inglismaalt Kreekasse.
Kes soovib, samastub ema või õe, relvasõbrast või kirjanikust venna ning nende kaaskonnaga. Nii, nagu noor Gerry ei sobi tavakooli raamidesse, viib ta meid küpse Geraldina raamathaaval ümbermaailma reisile. Teda käivitab loomade päästmise, loomaaedade rajamise ja inimloomadele teiste rahvaste tutvustamise missioon.
Mistahes elualal avalduv aukartus elu ees kõnetab iga vähegi moraalset indiviidi. Ilma kireta ebamäärast palgaelu elavad isendid võivad olla välispidiselt kuitahes kirevad – paraku kirevad sisutult.
Kirglik loomaaedade loomine, loomade tsirkusest ja salaküttide käest päästmine on muuseas eluohtlik. Lõvidele elanud Joy Adamson, raamatu „Vabana sündinud“ autor, tapeti salaküttide poolt. Slaavi uhkuse ja südametunnistuse Ukraina loomaaedade ja varjupaikade töötajad on hoolealuseid toites ja kaitstes koos nendega surma saanud. Nendest alles hakatakse sõja lõppedes kõnelema.
Loomaraamatuid lugedes ja -filme vaadates võivad teatavasti ka mehisemadki mehed endale pisara lubada. „Vesi elevantidele“ on teos, mis teiste seas julgustab tundma ja nutma. Nagu ka tiibrakett loomaaiale või hobusekasvandusele…
Kogu hinge loomade teenimisele andnud Durrell lasi inimkonna rumalalt õppimisvõimetu julmuse sarnaselt Hemingwayga läbi südame. Mõlemad sõnameistrid põlesid seetõttu eredalt mõlemast otsast ning pidid nägema oma unistuste hävingut. Põrgupiinad ei tulene, tõsi küll, mitte loomade ja lindude hukkumisest, vaid sellest, kuidas me sellesse suhtume. Kes mille eest vastutuse võtab.
Aleksei Turovski võtab vastutuse karmidestki nähtustest nii loomade seas kui inimeste ja loomade vahel kõnelda maitseka huumori võtmes.
Talupoja eetika võtab vastutuse endast olenevate olendite elukaare iga osa eest. Perenaine annab pudulojustele poegimisabi ja lutitab väetikesi, peremees õpetab ja rakendab tööloomad. Kui loom on toiduks kasvatatud ja iga ilmaga hooldatud, siis pere tänab, õnnistab ja lõpetab ta. Nii on. Hinnanguteta.
Sina ei pea mitte lõbu pärast tapma, ütleb nii pühakiri kui Albert Schweitzer. Tapaturism ja trofeede jaht, massimõrvad ja süüdimatu saastamine tunduvad samas arvutimängu või meisse mitte puutuva filmina. Veresüü veeretamine kellegi teise kaela õnneks või paraku enam ei tööta. Igaüks võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Ärgates inimenehaaval tegelikule ja tegusale aukartusele elu ees on meil veel võimalus planeet päästa. Kui iga rahvajuht adub, et tema otsustest oleneb ka iga liblika ja konna saatus, saab tõeks Karl Ristikivi tõdemus: ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.
„Jakob, mu kallis vaikne poeg, sina tead seda, mida inimeseks sündinud läbi kogu elu õpivad. Me õpime tegelikkust nägema, maskide ja motiivide taha nägema…
Läksin oma kahe väikese lapsega tagasi lapsepõlvekoju.
Mu vanemad võtsid minu kui paratamatuse pika hambaga vastu. Kes meist, emadest, ei teaks: mida iganes ja kuidas iganes sinu laps on teinud ja öelnud, valinud ja otsustanud – meie kodus on tema jaoks alati tuba.
Mulle tehti alumisel korrusel olevad kaks tuba vabaks. Tegin seal remondi… ja ma olin oma eluga jälle alguses tagasi.
Rikkam olin mina muidugi kui kunagi varem, sest mul oli kaks last.
Seadsin ennast sisse, nagu sõjapõgenik.
Täpselt nii kaua olin ma hingeliselt ühes tükis, kui mul oli tegevust.
Väikeses pagulase pesas pole lõputult tegevust. Nii saabuski suur must auk.
Paarkümmend aastat hiljem kõneles isegi vabariigi President ärevushäiretest ja depressioonist. Toona oli igaüks meist oma paanikaga üksinda.
Ma ei suutnud mitte kuidagi aru saada, miks mul kuidagi ei ole meestega vedanud. Kõik algas ju alati nii ilusasti. Kõik oli olnud iga kord nii hästi…
Mul oli toona väga raske tööd leida – ma ei osanudki kuhugi ennast paigutada, ma ei teadnud enam, kelleks tahan saada – ega näha oma elu suunda. Mida edasi teha…
Jälle nullis. Kõik oli kadunud, mida olin sõna otseses mõttes ennast salgava tööga ehitanud, pojakene…
Need ajad otsustasid nii sinu kui teiste su õdede-vendade sündimata jäämise.
Nutsin, nutsin – ja nutsin veel.
Ei, mitte laste ees.
Jumala ja iseenese ees. Ka vanemate eest salaja.
Raha polnud. Kindlustuse tööd teha enam ei saanud, sest meil polnud kodus telefoni ega faksi, millega olnuks üldse võimalik kindlustuse tööd teha. Poliiside saatmine toimus faksi teel. Müüsin sel ajal pensionikindlustust ja õnnetusjuhtumite kindlustusi IN PRO & Partnerid ettevõttes.
Paraku oli mu vanemate eramaja piirkonnas, kus kogu sidetehnika oli veel välja arendamata. Minul seega null sissetulekut, küll aga piiramatult enesehaletsust ja vanemate näägutamist.
Mehelt sain alimente, aga see oli nii väike summa, et ei katnud isegi ühe lapse, meie ühise tütre lasteaiakoha kulusid. Kui ma palusin isal alimenete natukenegi tõsta, siis tuli vastuseks küsimus: mille peale sa seda raha kulutad? – ma ei anna sulle juurde – kõik!
Noor naine. Vanematekodus. Lastega. Sissetulekuta. Paanikas.
Lisaks ka igasuguse vahelduse ja elamusteta. Ma ei pääsenud ei kinno, teatrisse ega kõrtsi – ema polnud nõus lapsi hoidma. Kasvatas mind. Hilinemisega. Liiatigi polnud mul rahaliselt võimalik ka kuhugi lõbutsema minna.
Lõksus. Põhjalikult. Appi!
Veoauto saabus. Enne Latina kastide ja kottide pardale tassimist oli vaja Rokitari maine vara autost maha laadida.
Naine silmitses hämmeldunud tänuga, kuidas seosed sõlmusid ja olukorrad lahenesid.
Oma sünnipäeva tähistades oli vintis Staaritar püüdnud ennast ja teisi veenda, et tema ametis on siniseks löödud silmade ja pohmelli varjamine päikeseprillidega täiesti normaalne.
Tänu sellele, et tol õhtul nende seks-ja-linn-laudkonda kõrvallauast jälginud Latina valis Naise oma nõustajaks, oli Staaritar nüüdseks Latina väikese maja endale ja lastele ostnud. Latina müüs oma aiamajast ehitatud bangalo ning oli kolimas linnast pisut välja – nagu finants võimaldas.
Latina hoiatas Rokitari veel ja veel kord – võõrastele onudele ei tohi ust lahti teha.
Tegelikult oli see täiesti asjata, teadsid kõik naised – üksnes Latina enese jaoks oli tema mehikene toksiline.
Keegi teine ei näinud sõltuvuse laastatud kaames näos mitte midagi seksikat ega suujoones vähimatki liigutavat, puusanõksus elegantsi ammugi mitte. Las tema oli seal omaette, eks ole.
„Kui ma poleks ära läinud, oleks tõepoolest kestnud košmaar kuni-surm-teid-lahutab,“ tunnistas Latina teele asumise eel kastile istudes. „Mind päästis eluohtlik ärevussööst.“
Latina kirjeldas, kuis mehike oli tajunud, et daam oli hakanud nõustamisel käima ning ennast vabaks võitlema. Nõustamiseni langes ta haige mehe võrku aina tagasi. Kuna sõltlased on hämmastavalt sensitiivsed, tajus vaene vampiir sidemete katkemist ning otsis ühendust. Tõi redeli tagasi. Ja viis redeli jälle enda juurde. Et see jälle tagasi tuua.
Ühel redelitassimise farsilikul puhul tabas Latinat paanikahäire. Ta koges esmalt kõripitsitust, mis pani käed värisema – süda hakkas pekslema, silme ees virvendas kuni minestamise eelse seisundini.
Kui temperamentsele temakesele oli pärast Naisega kohtumisi tundunud, et ta on kirkal tõusuteel ja peatamatul avanemisel – tähed sillerdasid mitmevärvilistena ja linnud siristasid universaalse armastuse keeles – siis iga kokkupuude mehikesega põrmustas temakese igasuguse tõusu. Nagu öeldud, on nii alkarid, narkarid kui muud abjuuseerid lausa õõvastavalt sensitiivsed ja tulevad meid ülitäpselt sihitud moodustel rüüstama.
Ehkki Latinal oli just mehikese tõttu rahahäda – ta oli ju maa ostnud ja maja ehitanud – lubas tableto-ullikene küll igakuiseid makseid, küll kogu summa korraga maha maksta. Neil lubaduste hetkil unustas isegi ratsionaalne ja tark daam, et seesama must auk ise ju neelas ja laliseski kõik ressursid endasse.
Naine nägi suguõdesid sammhaaval sama protsessi läbi tegemas, mis temalt 20 aastat võttis. Ja ta oli õnnelik.
Ja üksiti oli Naine tänulik Kulturinnale, kes teatas sisse-välja-kolimise kastidel istudes: „Ja nüüd paneme need tondid maksma.“
Ah?
Latina hakkas seletama, et mehikesel pole ju ja mis kõik…
Jutt või asi!
Rokitar tõmbas kiunu üles, et tema ju pidas pigem meest seni üleval ja puha…
Vait, naine!
Naine mäletas, kui ränk oli ilma ainsagi sendita koos lastega õhku astuda.
Ent ta teadis ka tänaseid seadusi – laste elatisraha igihaljas kammajjaa oli siin riigis sealmaal, et ka sissetulekuta papad pidid maksma. Kogu kohatu halastuse juures oli asjatult suuremeelsetel naistel ametkondade kaitse.
Kulturinna väitis, et ei saa isegi mitte kokku lugeda oma suure ja kirju tutvuskonna naisi, kes meeste juurest ära minnes tundsid nii suurt kergendust, et isegi ei mõelnud mingile elatisrahale. Või siis süütunnet.
„Kujutage ette – naised aina sogavad mingist sõprusest oma laste isadega – ja selle abstraktse nähtuse nimel punnitavad ise. Nad on kasvõi litsiks ära läinud – et vaid mitte rohkem nende isaste isenditega jageleda.
Naised lahendavad oma laste ja laenude paanikat ümber investorite, heategijate, fondide ja rikkurite roomates – sellele kulub nende lastele ja tööks vajalik aeg ning kasvõi oma enese katkisele hingele vajalik pühendumise-ärakuulamise aeg.
Naised kuhjavad pärast lahutust endale üle võimete piiri tööd ja jätavad seega lapsed tegelikult unarusse,“ hoiatas Kulturinna. „Lõpetage see kohatu alandlikkus – nojaa, tegelikult ju tahtsin mina neid lapsi… Sellega saate tulevikus oma täiskasvanud laste kestva ja süveneva arvamise, et emale kui orjale võibki pähe istuda.“
Latina nentis, et ta on juba oma varateismeliste puhul kogenud esmast vastuhakku, sest ta on ise lubanud neil osalemata-aitamata eemalt luurata, kuidas ema rügab. Ning ta teatas tuisutopsiks angervaksateed keetes, et ei tee kellelegi seda rõõmu, et väsib ja murdub – ja siis end tuhkatriinuna kohelda – tänan, ei ole huvitav – teistel naistel on sedasi olnud – pole paeluv.
Rokitar ohkas täiesti ebastaarilikult: „Ei meie mehed ega lapsed ole meie sõbratarid. Sellepärast ei pääse me teiega üksteisest, naised. Meil on soo- ja saatusekaaslasi selleks vaja, et oma lapsi mitte nende teemadega koormata, mis pole laste rida.“
Naised vaikisid.
Kogu oma tubliduse juures olid nad oma veidrate valikute ja allaneelamistega oma lastele rohkem liiga teinud kui endale tunnistada tahtsid.
Latina nentis, et lootis hääbuvast laste isast sõpra. Ent too segas igal võimalikul moel tema tööd, lastele kodu rajamist ning kallihinnalise kodu rahu. Redel, maivõi…
Kulturinna turtsatas: „Mitte mingid illusoorsed sõbrasuhted – õieti sõbrannatamised mitte ainsagi mehega pole nii hinnalised kui laste heaolu. Seega pole kaotada midagi. Ainult võita. Pange nad maksma!“
Teadlik emand lisas, et ametlikuks alimentide taotlemiseks on saidid, emade ja laste kaitseks on riik – kui emad ise vaid ennast ja oma lapsi kaitsta taipavad ja lubavad. Riigilt on võimalik seda toetust küsida – ent see tuleb isal riigile tagastada.
„Ja ärge te never-ever arvake, et oma eelmisest mehest vabana leiate puusalt tulistades uue, kes teid toetab ja teie lapsed üles kasvatab – kes mingis mustris mürama on hakanud, see seda ka jätkab,“ haaras Kulturinna kummassegi kätte pambu ja astus sellega kolimisauto poole.
„Muidugi lootsin, et minu jaoks on kuskil keegi, pojakene…
Mäletan ühte õhtut, kus ma käisin Atlantise ööklubis. Jakob, küllap mõistad – tahtsin noor olla ja ELADA…
Üks mees tuli mu juurde. Sõbralik, rahulik ja oskas kuulata. Kui ta mind kuulamast ära läks, ütles ta mulle, et mu latt on liiga kõrge – lase see allapoole ja sa oled õnnelikum. Näe, eluks ajaks jäi meelde.
Ma ei saanud toona temast aru, aga näed, meelde jäi alatiseks.
Lõpuks sain ma tööle Tartusse ühte tanklaketti.
Kergendus, Jakob? Nunu… Vallalise naisena ei tehtud mu elu seal kergeks.
Järjepidevalt hakkas minu juurde asja tegema üks mees, personali juht.
Vestlesime põgusalt igal tema tulekul. Näiliselt ohutul moel rääkisime maast ja ilmast ja oma eludest. Ta oli väga sõbralik ja heatahtlik. Kena ka, kurivaim.
Ma muudkui lootsin armastust ja tuge, koos eluraskustest ja üksindusest üle saamist, vanemate juurest pääsemist. Näe, nii kena edukas mees puha üksi, ma lastega ka üksik…
Hakkasime väljas käima. Nagu filmis, tundus mulle siis.
Lapsed ikka mul – ja meil oli minu meelest päris tore – sõbrad ju!
Ühel päeval koju tulles peale pikka ja väsitavat tööpäeva, ehmusin – lapsed jooksid mulle vastu – uhiuued dressid seljas.
Ma olin nii hämmingus – kustkohast need hinnalised moeasjad?
Lapsed vastasid, et käisid onuga poes, hea onu ostis neile seda ja seda ja seda…
Oi, ma olin ehmatanud.
Aga need laste silmad… milline rõõm neil oli uutest asjadest…
Me saime lubada endale riideid ainult taaskasutusest.
Ohutunne käskis need riided laste seljast ära võtta ja heategijale tagastada, aga need silmad, mis mulle vastu vaatasid – ma ei suutnud seda teha.
Olin kahtlustav, aga õigupoolestt polnud ühekski kõrvaliseks tundeks jõudu. Mu tööpäevad olid pikad, poeg käis siis juba koolis, tütar lasteaias. Mina tõusin hommikuti para-vara üles, et seitsmest juba tööl olla.
Vanemad – pigem isa ja õde – aitasid sellega, et viisid tütrekese lasteaeda. Mina olin ju selleks ajaks juba tööl. Ent töölt tulles hakkasid mind järjest pahaendelised üllatused ootama.
Ennäe, ühel päeval oli meile tekkinud muusikakeskus!
Palusin mehel selle ära viia, aga see sinine sinder keelitas, et muusikast on lastele rõõmu.
Ühel päeval tuli poja minu juurde ja ütles: ema, abiellu selle onuga.
Pojakene tunnistas, et onu käskis tal minuga rääkida. Ja lubas meile 10 tonni anda.
Ema, me saame nii palju raha, meil ei ole ju üldse raha, palun ema, ütle onule jaa, ma ei taha enam vaene olla…
Oi, Jakob, kuidas ma järgmisel hetkel telefoni röökisin.
Kisendasin seest nii häälepaelad, kopsud kui südame.
See sõprus sai läbi. Kohe. Hetkega. Meelehitliku kisaga.
Inimesed õppisid autosõitudel ühinema juba enne energiakriisi.
Ajad, mil kaugemasse linna uhkes üksinduses sõideti, olid möödas. Ühineti autotäiteks, millel kujunes paratamatult ühine energia ja temaatika. Võimalik, et need ühised teemad kõrgemalt poolt seatud autokonnad kokku pakkisidki.
„Küsid vaktsiinipassi ka?“ nõudis Käsitöömeistritar lõbusa bravuuriga.
Naine oli SARSi tehisvormi, mis Hiinast laiali lasti, läbi põdenud. Nõrkus andis järele umbes poole aastaga. Lõhnataju arvatavasti ei taastunudki – Naine ei osanud seda nüüd enam hinnata ega senisega võrrelda.
„Võib, ma ei kanna sinu autos maski,“ muheles emand Elektroonik, kes sõbratari kõrvale tagaistmele puges.
Kulunud naljad elust enesest…
Naise kõrvale poetus vaikides Tütarlaps Chihuahuaga.
Koerakääbik oli tema mask ja puhver, kelle vajalikkus ja traagika selgus juba esimeste kilomeetritega.
Naised olid teel ülikoolilinna. Elektroonaliisa läks loengut pidama ning Käsitöömeistritar sõitis chihu-piiga, oma tütrega, toeks kaasa. Selgus enne rännaku algust jutuks olnud arstilemineku täpsem olemus.
Tüdruk läks aborti tegema.
Ema toetas. Ema sõbratar toetas ema. Et otsusele kindlaks jäädaks.
Neiuke-nooruke oli hilisteismeline, kes elas mõned kuud koos kena kutiga. Kutt osutus keradega beibeks – mina tahan seda ja seda ja siis veel seda, antagu toda ja kantagu kätel. Just siis, kui tüdruk mõistis, et ei kannata seesugust selli välja, avastas ta, et on rase. Niisugust imelist imikut paljundada? Ei.
Tüdruk kinnitas nüüd siin Naise kõrval nina chihu kuklakarvadesse peites, et vastupidist versiooni polnudki. Mitte kordagi.
„Meil on nii kirju perekond, et mina ei hakka seda oma lapsega veel kirjumaks sünnitama,“ ütles kaunilt kahvatu lapseohtu piiga. „Mul on õdedel ja vendadel erinevate kaaslastega mitmed lapsed, emal on erinevate meestega lapsed, nii et mu õed ja vennad on tegelikult kõik ainult ema poolt mu sugulased. Minu panus pole sellesse värvilisse hunnikusse kohe üldse mitte teretulnud.“
Käsitöömeistritar tagaistmel seletas, et nad käisid tüdrukuga psühholoogi juures ka. Süütunnet ennetamas. Psühholoog veeretas süütunde kenasti tütrelt emale: teismeline kolis sellepärast suvakaga kokku, et tal oli soojuse ja läheduse puudus.
„Ma teadsin seda ise ka, selle eest polnud küll tarvis saiko juurde sõidu ja visiidi eest maksta,“ jorises Käsitöömeistritar. „See finants oleks tulnud plika kontratseptiividele kulutada.“
Elektroonaliisa lisas, et tema on üleüldse viimane, kes mõnda abordiks-valmistujat ümberrääkima hakkaks – ta ise on soovimatu laps. Sündis lohakusena, kasvas üleliigsena ning praegugi sõidab oma kohta päikese all õigustama. Mitte kellelegi teisele ta sellist saatust ei taha. Abort – ja jutul lõpp!
Selle asemel, et protseduurile sõidutatavale neiule asjatuid küsimusi esitada, valis Naine enda arvates neutraalse teema – näe, koerakene kaasas ja puha…
Vale valik.
Tüdruk, kelles paratamatult emahormoonid oma asja ajasid, puhkes nutma. Kutt oli selle kutsika talle kinkinud. Justkui. Nüüd nõudis tagasi. Nõnda et tüüp tuli samuti ülikoolilinna. Koera ära võtma. Kott ja vest, rihm ja toidukauss. Nii palju siis kingitusest…
„Minu ema, kes mind ei tahtnud, korvas seda tõsiasja kah koera võtmisega. Ilma igasuguste psühholoogide nõuandeta. Minu koerast kujunes ventiil. Siis, kui peni pahandust tegi, sain mina klohmi ja tutistada – ometi oli viisakas põhjus,“ kirjeldas Elektroonaliisa. „Kogu maailm on täis abielulahutuste ja muude sõdade tõttu siia-sinna lennutatavaid koduloomi. Kättemaksuks sõnakuulmatule eksile tekivad koerad-pantvangid, käib aina üks kasside ohverdamine-lennutamine… Hea, et sa nii varakult selle päkapiku tagasi annad. Ei jõua ülearu kiinduda.“
„Me võime sulle uue koera võtta,“ lubas tüdruku ema ohates.
Ei. Tütre vastus oli emale ilmselge kergendus. Kas sul hügieenisidemed on ikka kaasas? On-on.
Naine oli noorena sellistel puhkudel mõelnud: ma ei tee midagi halba, see on kõigest rakkude kogum, hinge tal veel kindlasti pole, mina ei ole sellepärast langenud naine. Tegelikult ta ennast päriselt ei uskunud.
Ohverdas kunagiste tegude ja tegemata jätmiste eest küpses eas oma emaka.
Prügikasti läinud lastele läks palju kannatanud emakas järele.
Naine keskendus autojuhtimisele.
Nii, nagu Maarja-Magdaleena polnud paheline, ei olnud seda ka tema ega see tüdruk siin. Hügieenisidemed ühes, koera vidinad teises kotis. Tänu taevale, et kogemata sündinud lapsest ei saanud häbielu-ebaelu põhjustaja.
Kohal.
Õnn kaasa.
Sellest loost kuuldes ütles Kirjanik Naisele: „Mõnel juhul on abort kingitus kõige nõrgemale. Sündimatajäämine võib olla oluliselt parem valik kui kõige-kiuste sünd – selle eest kaebavad 21. sajandi jaapanlased oma vanemaid kohtusse, tead? Loe…“
Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.
Näe, istusid tüdrukud Tšaikovski pingi peal.
Nad olid eatud – mõlemad üle 50 aastased, mitte vanad, vaid noored! – ent paremas seisundis kui eales varem. Ühel ei valutanud juba mõnda aega liigesed ega jupsinud süda, sest ta oli loobunud end väärituile võõraile pihustamast. Teine oli vaba ja vallatu ning lisaks eneseteostusele – senise eneseteotuse asemel – muudkui õppis ja täienes. Kogemuste võrra ka – kuidas teisiti ihu ja hingega asja juures olev kogemusnõustaja saaks.
„Läbisin jälle kaks koolitust. Head lektorid, ägedad kursuslased. Õppimisest võib saada sõltuvus. Või vähemasti elulaad,“ naeratas Naine merele.
„Õppida, õppida, õppida!“ itsitas Kirjanik. „Uljanov pole süüdi selles, mida tema teooriaga edasi tehti. Vähemasti Smolnõi ajalooline revolutsioonihälli roll kehtib.“
Olid päevad, mil Peterburi intelligendid ja noorukid tõusid PutZleri mogilizatsija vastu protesteerima.
Oli päev, mil Naine oli käinud Paralepa ranna lähistel kohtingul. Ühel oma järjekordsel. Eriti kohatul. Mees oli sulnis, ent sobimatu. Ei midagi erilist. Ei mehes ega sobimatuses.
Kuna Naisel oli sünnipäev, sõitis Kirjanik seda temaga tähistama. Justkui samuti ei midagi erilist. Just äsja olid ju ajad ja hinnad, mil sadakond kilomeetrit polnud miski. Nüüdseks olid isegi rahakad inimesed õppinud rongiga sõitma või end mitmekesi autodesse pakkima. 2 eurot liiter ikkagi.
Õnneks – või õnnetuseks, kuidas just võtta – oli globaalsele majanduskriisile eelnenud pandeemiline lokdaun – inimesed olid seiklustest ja elamustest juba võõrutatud.
Enam polnud mitmekümneeuroliste teatri- või kontserdipiletite ostmine elunorm ega kultuurisööstuga kaasnev kohvikuskäik normaalne olemise vorm. Mida kõrgemale tormasid elektrihinnad, seda vähem enesestmõistetav oli ka kino-muusika-mängulisuse elamuste ahmimine telekast.
Siin nad nüüd istusid – teine teiselt poolt kohale sõitnud – ning püüdsid mitte arvutada, kui palju kummalegi see veetlev vallatus maksma läks.
„Meil on kulunud raamatu kirjutamiseks juba aasta rohkem kui oletasime,“ nentis Kirjanik.
„Sellepärast, et me oleme seda aega kasutanud!“ kaitses Naine kirjanikku süütunde eest. „Me mõlemad oleme seda raamatut alles elanud.“
„Liiatigi pole aega kui dimensiooni tõesti enam olemas – jaanist jõuluni on üks viiv. Kogu maailm on selle viivu jooksul tundmatuseni muutunud,“ noogutas Kirjanik mõtlikult. Möödas olid tuntud headuses kenade keskmiste raamatute ajad.
Täiega. Parim võimalik. Raamat – ja selle koos-loojate endi isikud.
„Ma olen oma totaalse muutumise käigus paar-kolmkümmend kilo kaotanud,“ arutles Naine. „Nüüd on nahk mitu numbrit suurem.“
Kirjanik urises, et talle meeldivad kortsud. Nii enese kui teiste omad.
Naisele ei meeldinud.
Ta pihtis poolihääli, et kavatseb ilulõikusele minna – silmalaud, näo ringlõikus ja kael.
Oh sina heldene aeg…
Naine ütles, et alles mõtleb – kas sellest seigast raamatus rääkida.
Küll aga oli ta kindlalt otsustanud lähipäevil toimuva emakalõikuse olemusest-tulemusest jutustada.
„Minul sünnib just praegu uus tekst. Uljanov ja Majakovski Tšaikovski pingi peal. Nüüd, kus vene keel ja kultuur on kurja moodi kahjustatud, võiksime siin vene geeniuse pingil istudes kahtlustada – äkki ajab Russkii Mir meile siit istmelaudade vahelt vandenõuteoreetilise ora tagumikku,“ muigas Kirjanik. „Ma tean, et me ei saa oma niigi räsitud ja väsinud vabariigi piire avada nende naabrimeeste ees, kes püüavad mogilizatsija eest põgeneda. Koos nendega lipsaks siia ka palgaterroriste, kes pööraksid meie hea tahte laamendamiseks – nagu siis, kui Tõnismäelt Aljoša okupatsioonide muuseumisse viidi.
Mu süda teeb piiks-viiks, kui mõtlen naabrite juures perede ja armastuse, töö ja pühendumise juurest rindele käratatud noorte meeste ja poegade, isade ja lihtsalt elude peale. Olgu nad ajupestud või adekvaatsed – kummalgi juhul pole nad tegelikult selles süüdi, mida üks soul-samp-saatanlik monster korraldab…“
Naine nentis, et võõrastas alguses neid Kirjaniku traktaate, millega too inimkonna mõttelugu sõelus ja sõnastas, filosofeeris ja olnud aegu tänast päeva peegeldama asetas. Nüüd ta lausa ootas neid tekste – nii nende kohtumistele, kirjakasti kui siia raamatusse.
Kõik oli kord juba olnud. Kogemused kordusid kõrgemal ja kõrgemal tasandil.
Kogu inimkond oli jõudnud õndsaks saamise töövihiku ülesannete keerukaimate lahendamisteni. Olla või mitte olla. Õnne ja olemisõigust nii Lolitale kui libale…
„Õnne, kulla Jakob, on erinevat. Enamasti piirduvad inimeseks sündinud õnnest kõneldes sellega, et õnnetust ei ole. Pool-õnn. Aseaine. Libalahendused…
Töö juures keelitati mind abielluma selle mehega, kes mu lastele asju ostis ning pojal mulle öelda käskis, et ma temaga abielluksin.
Veel enam, kuna me olime kummalise kosilasega kolleegid, tuli erakordne pakkumine: pulmad teeb tööandja välja.
Oi kui kenasti ma sel juhul ses tanklaketis oleksin ketis olnud. Tänuvõlglane.
Minu teadmata oli osav manipulaator juba mõnda aega meist kolleegidele kui paarist kõnelnud. Kes uskus – või kelle asigi oli – et minu meelest olime kogu selle iseäraliku suhte või suhestumise või suhtlemise ajal olnud lihtsalt sõbrad.
Me ei seksinud. See mind ei kaitsenud.
Kaitses vaid tema täielik vältimine. Mis oli keeruline – ta oli ju minu kaudne ülemus, oh armas taevas küll…
Ent taeval oli ses tanklaketis mulle veel eksameid valmis pandud, pojakene.
Kord tuli tanklasse juristist juhatuse liige. Pikk sirge sihvakas mees. Assarassa!
Öelnuks ilmselt nii mõnigi vallaline naine. Ja mitte-vallaline ka. Ikka väga kena härra oli ta. Ja ise teadis seda ka. Otse loomulikult.
Tuli mu kabinetti. Motiiv oli ka – naistepäev.
Kaunismees soovis mulle head naistepäeva.
Sõbralik kallistus läks üle millekski väga palju enamaks kui neutraalne musi – ta hoidis mind tugevasti, et mitte öelda – jõuga – enda vastas ning juba oli tema isukas keel mul kurguni suus. Palju õnne…
Ehmatasin. Rabelesin. Olin rüvetatud. Sisisesin.
Pojakene, seesugused jadasündmused on piisav motiiv mitte ühtki meest juurde sünnitada – ega ka ühtki naist ilmale tuua, kes niisugust naistepäeva peab kogema.
Härra tõmbus tagasi ja läks mu kabinetist välja.
Mina olin tükk aega endast väljas.
Aimasin halba – ja mul oli paraku õigus, nagu seesuguste sisetunnete puhul alati. Esmaspäeviti olid meie ettevõttes juhatuse koosolekud. Tehti märkus, et just meie tankla juhataja on hooletu kauba tellimisega. Riiulis olevat olnud kõigest kaks pakki küpsiseid, seega on tööd tehtud hooletult, teatas minu ülemus.
Jajah, meesterahvas mu otsene boss kah – ent tema oli pereinimene ja väga hooliv ülemus.
Olin hakanud kõiki meesterahvaid kartma ja kahtlustama.
Edasine elu andis põhjust karta ja kahtlustada ka neid naisi, kes mehi ümber sõrme keerasid.
Kirjavahetus täiskasvanud pojaga…
Armas poeg.
Mõtlesin, et täna, kui minu juurde tuled – räägin Sinuga.
Ma pole väga hea silmast silma kõneleja, seega oma sisetunnet kuulates otsustasin ikkagi pigem kirjutada.
Sa istud nüüd juba laevas ja ehk loed – loed selle kirja lõpuni.
Valutava südamega ema ei ilusta Sulle, esmasündinud ja oodatud pojale, tõtt rääkides silpigi. Keegi peab seda tegema. Mina emana võtan selle riski, vastutuse oma sõnade eest. Tean, et mul on oht Sind kaotada – aga ma ei karda. Keegi peab seda tegema. Olen ema ja mina võin.
Armastan Sind tingimusteta.
Sa sõidad tööle. Soome. Jälle.
See on kui õlekõrs, mis Sind päästab – viimane muide. Arvesta sellega. On aeg tulla mugavustsoonist välja ja muuta oma elu. Tubli, et lähed Soome – oled juba oma elu muutnud. On aeg minna edasi fookusega paremale elule – siht silme ees, eesmärgiga.
Kui ennast nüüd kokku võtad saab Sul olema oma kodu ja päriselt Sinu oma naine, kes armastab Sind Sinu pärast ja ei soovi sind muuta, sest tegelikult oledki hea mees.
Oskad hoolitseda kodu ja kõigi lähedaste eest, kui Sul on hing terve.
Sa oled töökas ja lahtiste kätega. Armas inimene. Sul saab olema kõik millest unistad – seda aga ainult juhul, kui oma elu muudad ja jätad maha kõik, mis siin õnnetuks tegi ja hinge laastas.
Mõtle, kui hea on minna sinna, kus Sinust hoolitakse. Su enese kodu peaks olema selline. Mina ka hoolin, armastan ja elan kaasa. Küll vaikides ja eemal olles, aga ma elan seda sisimas nii kõvasti läbi, et süda tahab lõhkeda.
Olen läbi teinud samasuguseid ekslikke mustreid.
Tunnen Sinus iseennast ära.
Ja ei oska seisukohta võtta, kui Sinu kohta öeldakse, et oled narkar – kusjuures ütlejad on ise tarbijad, kes väidetavalt Sinult kraami saavad.
Mu mitmete tuttavate pojad on samuti kanepimehed. Aja märk vist selline.
Nii ootuspärased kui ootamatud inimesed tõmbavad siin heitlikus ilmas kanepit.
Sinul on aeg nõiaringist välja tulla. Mine kirikusse. Mine tervendusse. Spaasse, massaaži – puhastu ja tervene, poeg!
Sa ju tead, kallis laps – mina olin palju aastaid kurnavas, piinavas, painavas, hävitavas suhtes, kus joodi ja kimuti.
Lubasin endale, et kui lapsed suured – kaon sellest suhtest. Seal puudus mehepoolne armastus – Sinul omakorda puudub naise armastus – tingimusteta armastus, mis tervendab ja väestab.
Aga sellest suhtest saab lahkuda – jäta kõik talle ja mine – asjad ei tee inimest õnnelikuks.
Õnn on iseenesega rahul olemine, enese armastamine, puhas südametunnistus, hingerahu.
Raha on vajalik, aga raha peab austama – muidu võetakse see Sinult ära. Kui aga armastad ennast ja teisi inimesi, oled lahtise hingega, positiivne ning tänulik ja aupaklik – antakse sulle kõike rikkalikult.
Näen, kuidas viinaga ja muude asjadega põletad ja hävitad ennast – loputades alla valu ja tühjust, mis Su hinges on. Tean sellise joomise põhjuseid, sest olen ka ise mürgises suhtes kidudes joonud – nii üksi kui koos mürgise mehega. Nii tundus lihtsam – valu hinges oli uinutatud.
Aga tead ju ise ka – see pole väljapääs ega jätkusuutlik eluviis. Sellega hävitad sa ainult ja ainult iseennast.
Sind kasutatakse ära. Sa pisendad probleeme. Tegin seda ka ise, sellepärast oskan näha.
Ka minu kõrval oli hävitaja, kellega koos olin mõnel hetkel ju isegi õnnelik, sest mõnikord oli ta isegi normaalne…
Mis on normaalne? Kuidas ollakse õnnelik?
Normaalne elu on rahulik ja mitte vägivaldne.
Kes lööb korra – teeb seda veel.
Sain mina veel ja veel ja veel.
Saad Sina ka. Oli see neiu enne Sind selline ja jääb agressiivseks napsisõbraks ka pärast Sind. Saad ikka aru, millest jutt käib? Sinu üle valitseb naine, kes peaks toetama, innustama, kuulama, andma tegemistes jõudu ja teotahet, aga tirib Sind pahede ja peksuga mäest alla.
Alandab, peksab, joob – ja siis lällab tervele ilmale, et seda kõike teed Sina.
Mina hoian eemale, et ei lisanduks noorte elude vahel sorkivate ämmade rivvi.
Olen tänulik, et Sina oled märganud ja märkinud: Sinu ema ei sega teie elu vahele.
Saa kaineks ja puhtaks, siis mõistad, mispidi asjad on.
Oleme Sinuga mõlemad uskunud, et lähedased halba ei tee. Vastupidi. Just lähedased saavadki meile liiga teha. See on manipulatsioon ja vägivaldne sõltuvussuhe, mille kohutavast, vastupandamatust, neelavast mugavustsoonist ei suudeta välja astuda.
Ka mina kartsin seda sammu oma elus teha. Oli hirm…
Aga tegin. Sain võitu hirmust. Ja olen nüüd rahulikus elus. Sain sellega hakkama mina, saad Sina ammugi.
Ka mind loobiti kogu aeg kodust välja – oma tahtel ära minna on hoopis teine asi. Saad tagasi oma väärikuse, mis on Sinult ära võetud. Ta kontrollib ja otsustab. Alko ja narko abiga.
Ta ei lase Sul olla mees, ta hävitab Sinu ümbert kõik sõbrad oma terava keelega ja räägib nii Sind kui mind inetult taga. Tee silmad lahti, poeg! Võta vastutus oma elu eest. Sa saad hakkama – ehkki sugulased on Sinusse usu kaotanud. Tõesta vastupidist.
Olen alati Sinuga – naisega, kes on Sind peksnud, mõnitanud ja alandanud, ma enam ei suhtle. Tema kotta ei astu. Sinule ultimaatumeid ei esita – ma ei nõua Sinult mitte midagi selleks, et Sind armastada.
Ema süda tahaks nõuda ja käskida. Ei saa ju. Ootan Sinu mõistusele tulemist.
Sa oled väga ilus, südamlik ja töökas mees.
Sa oled aus ja hooliv.
Nüüd on aeg endast hoolida ja iseenda vastu aus olla.
Ole see sina, keda meie teame – hooliv, rahulik, tasakaalukas. Mees, kelle sõna nüüd maksab. Kes ainult ei luba, vaid teeb ka nii, nagu lubab.
See suhe oli Sulle õppetund – tasakaalu säilitamise ja taastamise, terveks ja terviklikuks jäämise eksam. Kuni Sa ei suuda tema manipuleerimiste peale rahulikuks jääda, pole õppetund läbitud. Ennast pilve tõmmates pikendad seda eksamit veel ja veel. Elu ei lähe edasi, marsid paigal, nagu siil udus, silm sinine.
Ära vea alt ennast ja neid, kes Sind armastavad.
Näita nüüd, et oled taas Sina ise – see mees, kelle sõna maksab.
Poeg, kallis – Sa saad hakkama. Ma olen olemas, ma usun Sinusse. On aeg muuta oma elu, et olla tasakaalus. See tähendab enesega rahul – et hing heliseks ja Sa oleksid õnnelik.
Võta oma kass ja koer – mine! Uude ellu koos oma lemmikutega, kes Sind emotsionaalselt aitavad. Vaata oma koerale silma, kui on raske – kõik valu kaob. Tema armastab tingimusteta. Hoia meid, kes me Sind päriselt armastame. Kass kaasa arvatud.
Andesta mu otsekohesus. Ema ei suuda lõputult vaadata, kui lastel on valus.